Prologue.


6. ja 7. tänava nurgal peatus must BMW ja sealt väljus musta mantliga mees, kes läks kõrval olevasse baari. Mees kõndis läbi baari suitsu ja tuikuvate inimeste ning läks lifti.

Lift avanes 4. korrusel. Mees astus välja ning kõndis üle õla vaadates koridori lõpus oleva ukse poole. Tuba oli tühi, kui välja arvata pruun kirjutuslaud keset tuba. Mees pani oma kohvri lauale ning kõndis akna juurde. All olevast BMW-st tuli välja teine mees, vaatas üles ja noogutas. Üleval olev mees läks tagasi kohvri juurde ja võttis välja snaiperi.

Snaiperimees (kelle nimi on Drake) kükitas ja võttis aknast paistva tänava sihikule. All sõitis BMW nurga taha ning sealt väljusid kaks teist meest. Üks oli heledate juustega mustanahaline ja teine ka mustanahaline, aga punase punkariharjaga. Mõlemal oli ka must mantel ja mõlemad võtsid ühekorraga mantlipõuest kaks MicroUzit ning jäid nurga taha valvesse.

Drake liikus sihikuga tänava alguse juurde ja jäi valvesse. 10 minuti pärast oli tänav ikka sama tühi ja Drake võttis raadiosaatja.

„Aeg on juba möödas.“
All lausus harjaga tumedanahaline: „Miski on jama. Keegi on rääkinud.“
Teine tumedanahaline(kelle nimi on Marlon) kähvatas vihaselt: „Kes oleks seda teha saanud? Ainult meie teame sellest.“

Punahari lausus: „Just seda ma mõtlen.“

Drake pani ohates raadiosaatja ära ja keskendus teele. Veel 7 minutit jõudis kaduda, kui ta jälle närviliseks muutus. Mees võttis uuesti raadiosaatja ja ütles: „Miski on lahti. Ma arvan, et ta ei tule.“ Vastust saamata, küsis ta: „Halloo?“

„Halloo?“
Drake vaatas alla, kuid ei näinud midagi ebatavalist. Ta pani snaiperi maha ja küsis veel kord: „Halloo?“

Kui keegi ei vastanud, ruttas ta toast välja ja jooksis liftini. Sajatades ootas ta lifti. Miski oli valesti ja tema oli kogu aeg üleval passinud. Drake tundis, kuidas ta vihaseks hakkab muutuma.

Lift tuli ja Drake sisenes kiiresti, vajutades 1. korruse nuppu. Lift hakkas sujuvalt liikuma ning oli varsti kohal. Drake hõõrus juukseid, võttis mantlitaskust Uzi ja kortsutas murelikult kulmu. Uksed avanesid ja Drake’i silmadele avanes verine vaatepilt.

Baaris oli toimunud täielik veresaun. Piljardilaual olid verised tombud, baarilett oli verepritsmeid täis. Igal pool vedelesid laibad. Drake vaatas hirmuga ringi. Ainult ühed olendid on selleks võimelised. Agendid, mõtles Drake vastikusega. Ta tormas välja.

Väljas olles, tormas Drake kohta, kus ta abilised oleksid pidanud olema. Marlon vedeles maas, kõhus haigutamas haav. BMW ja punahari olid kadunud. Drake kummardus Marloni jurde ja küsis vaikselt:
„Mis juhtus?
Marlon köhis ja hingeldas: „See persevest on Agentide poolel. Sital on hea reaktsioon. Lasi kõhtu nii kähku, et ei saanud midagi tehagi.“
„Mis sa arvad miks ta meid reetis?“
„Jänes kardab Agente. Parim võimalus ellu jääda, on nende poolele minna.“
„Sitapea. Nägid kuhu poole ta sõitis?“
„Sadamate. Kurat, valutab!“ Marlon köhis veel ja ütles siis: „Jäta mind siia. Niikuinii suren.“

Drake heitis veel Marlon’ile viimase pilgu ja jooksis lähema auto juurde. Ta murdis luku lahti ja istus sisse. Ta käivitas auto (mis oli Mercury Grand Marquis) ja kadus kummide vilinal sadamate poole.

Blondide juustega neeger?
Seda tahaks näha...

Muidu hea jutt kuigi arvatavasti rohkem poistele. Nagu oleks mingist actionfilmist.

Kõvasti värvitud juuksed. Ja tüdrukud võivad mudugi ka lugeda.

Ega ma ei öelnudki, et ei või. Lihtsalt arvatavasti rohkem poistele. See, et värvitud on kindel. Tegelt tahaks ikkagi blondi neegrit näha.

Huvitav kontrast.

Mmm, suht huvitav. Teistsugune, kui aus olla. Ootan uut.

No tore, kui on huvitav. Järgmine peaks suht varsti tulema.

Neeger on sõimusõna...

Lahheee

Eesti keeles mitte. Ja ma võin ära muuta.

Õige märkus, Kikael - neeger pole tõesti sobilik. Muide, viimasel ajal on hakatud ka neegrit Eestis sõimusõnana kasutama, eriti rassistid.

Okei okei. Juba muutsin. Ja uus osa.

Chapter I.


Rémi ja Ricco kõndisid kooli poole. Poisid olid väga sarnased. Mõlemal olid mustad juuksed, päevitunud nahk ja tumedad silmad, aga oli silmaga näha, et iseloomud olid väga erinevad.

Ricco alustas vestlust: „Kindlasti on klassis ilusaid tüdrukuid.“ On kohe näha, et Ricco on tüdrukutest mõnel viisil huvitatud. Alles olid vennad Itaaliast USA-sse kolinud, kui tema juba mõtleb tüdrukutele. Rémi selline ei olnud.

„Mis siis kui ongi?“ Rémi vaatas tuimalt enda ette. Tema poleks Itaaliast ära tulnudki, aga vanemad käisid ju peale.
„See on ju lahe. Mis siis kui keegi on meist huvitatud?!“ Ricco vaatas kooliõuel suurte silmadega ringi.
„Mind see ei huvita,“ vastas Rémi väsinult. Ta lükkas uksed lahti ja kõndis otse direktori kabineti poole, Riccot kaasa vedades.



******



Tunnid olid läbi ja poisid olid kappide juures. Nad olid ilma suuremate raskusteta sisse saanud ja kohe esimestes tundides käinud. Ricco oli rõõmus.

„Nägid. Mary vaatas mind imeliku pilguga. Mis arvad, kas ta on minust huvitatud?“
„Loodetavasti mitte. Muidu ma ei saa jälle öösiti magada,“ porises Rémi ja pani oma uued tossud jalga.
„Sina ei saa magada? Sina, kes sa oled kõige suurema magaja üldse?“
„Mina jah. Ja ma ei kavatsegi uuesti öid unetult veeta.“ Rémi kortsutas kulmu ja väljus koolimajast.

Bussipeatuses oli grupp tüdrukuid, kes hakkasid itsitama, kui nägid Riccot. Noormees naeratas tüdrukutele magusalt. Rémi pööritas silmi.
„Kas sa pead kogu aeg nii käituma?“
Ricco ohkas: „Miks sina kogu aeg virised? Käitun nagu tahan.“
Ta istus tüdrukute kõrvale ja alustas vestlust. Rémi vaatas bussiaega, ohkas veel ja vaatas möödasõitvaid autosid.

Üks Mercury käitus väga imelikult. See sõitis täiskiirusega kooli taga olevale tänavale, peatus seal ja sealt väljus musta mantliga mees. Mees vaatas kiiresti ringi ja jooksis mööda seina maja kooli katusele.

Rémi vaatas seda imestusega. Kuidas saab inimene midagi sellist teha? Poiss läks Ricco juurde.
„Tule korraks.“ Ricco tõusis, kehitas tüdrukutele õlgu ja läks eemale.
„Mis siis nüüd.“
Rémi vaatas ringi. „Vean kihla, et sa pead mind hulluks, aga ma nägin mingit meest, kes jooksis mööda seina üles katusele.“
„Kuule mees. See pole võimalik, sa kujutasid seda endale ette.“

Ricco läks tagasi tüdrukute juurde. Rémi kiristas hambaid. Ta vaatas uuesti sinnapoole. Mercury oli ikka samas kohas, mees oli arvatavasti katusele jäänud või kuidagi sisenenud.
Rémi kortsutas kulmu ja keskendus mõtlemisele, et ei märganudki bussi.

„Hei. Buss on kohal.“ Ricco sõnad äratasid Rémi tema mõtisklustest. Ta astus bussi ja vajus uuesti mõtetesse. See, mida ta nägi, oli lihtsalt võimatu. Vähemalt tema arvates.

Nice

Mõnna.