Alustan, siis uut järjekat. Palun lugege...
-----------------------------------------
Esimene peatükk. "Unenägu"

“Seth! Palun, ära tapa mind!” anus Thot musta mantliga kogu.
“Vait linnupea!” möirgas seina äärest Anubis, silmis õel, võidutsev pilk.
“Mul pole valikut,” lausus musta mantliga kogu ise jäigalt naerdes. Ta suunas käe, mis meenutas kaamli kapja, põlvili laskunud Thot´i poole. Käis valguse sähvatus ning Ra avas silmad.
Ta kohale oli kummardanud seesama teener, kes ta üles äratas.
“Lahku siit ja too mulle mu kapist sau! ” vuristas Ra. Teener lahkus ning Ra tõusis voodist. Kiiresti pani ta ennast riidesse. Kõik tundus olevat korras, kuid kas ikka oli? Ra kõndis akna juurde ning vaatas sellest välja. Pruunid lapsed jooksid ringi tulikuumal Egiptuse liival. Turumutid müüsid usinasti kaupa. Üks kiirem, kui teine. Kaamlid liikusid siia sinna, vedades kaupa edasi tagasi. Päike vaatas seda kõike, liiva veel kuumemaks ajades.
Kõik oli nii nagu tavaliselt, kuid see unenägu? Kas see üldse oli ikkagi unenägu? Ei... Ei... Mees raputas pead. Kuidas ta oleks üldsegi jõudnud nende paari minuti jooksul sinna pimedasse hauakambrisse? Pealegi Seth on ammu surnud. Tapetud teiste jumalate poolt ning Anubis on meie poolel sellest ajast, kui Seth tapeti. See unenägu ei saanud olla tõsi, kuid igaksjuhuks tuleb ikkagi seda kontrollida. Seintel olevate maalide järgi sai Ra aru, et see kauakamber seal unenäos oli Seth´i oma.
“Tuleb võtta mõned sõjamehed ning saata nad sinna või...,” mõtles Ra näol murelik ilme. “Paluda Anubise abi. Tema maal on Seth´i hauakamber. Kuid kas teda saab usaldada? See oli ju alles paar aastat tagasi, kui ta meie poolele üle tuli.” Ra leidis ennast tõsise probleemi otsast. Uks lükati lahti ning sisse astus valgetes rõivastes teener, sau tekiga kaetult tema käes.
“Tubli Xthra...,” lausus jumal ning patsustas teenrit õlale. “Nüüd, aga palun ma sul kokku ajada väikene sõjavägi.” Teener kummardas ning lahkus peaaegu joostes. Kõik jäi uuesti vaikseks ning Ra sai rahulikult enda mõtetesse süveneda, kuid tal polnud enam mõtteid ja mees liikus söögitoa poole. Ta kõndis trepist alla, sau pihku surutud. Iga hetk ründevalmis, kuigi ohtu ei olnud. Kuidas saakski olla? Siin, tema uhkes lossis, täis valvureid, teenreid, preestreid ning muid inimesi, kes siin parajasti ringi sebisid. Mööda kõndivad inimesed tervitasid Ra´d, osad isegi kummardasid, kuid oli ka neid, kes vaikselt enda nina alla midagi podisesid. Need inimesed ei meeldinud Ra´le. Ra kõndis kiiresti mööda külma kivipõrandat. Mõne akna alla paistis Ra peale läikiv päikesevalgus. Üks preester tormas jumala juurde.
“Teie, kõrgus... Teid oodatakse söögisaalis,” kogeles teener ning asus Ra´le teed näitama.
“Kes?” küsis Ra. Nad olid ukse juurde jõudnud.
“Jumalad...,” sosistas Teener ning lükkas ukse lahti.

Armas , aga aru ei saa midagi . . . . Muidu tahaks kindlasti edasi lugeda =)

Jeyy, minu lemmiktegelased

Ega sa ei ahvinud?

Hea lugu tõepoolest.

Ma ei tea, mis su lemmiktegelased on?

Ajjaa! Pühhh...: Teet(mu klassikaaslane, kes kõik jumalad endale meelde jättis enne, kui me nendeni ajaloo tunnis jõudsime).

Jätkan?

Edit: Woot! Droideika kommenteerib.

I LOVE mythology (L)

LUGEGE EDASI!
Teine peatükk: "Ootamatud külalised"
-------------------------------------------
Ra kõndis mustast tammepuust uksest sisse ning nägi laua taga istumas kolme teist jumalat. Need olid Horos, Amon ja Ptah. Amon ütles: “Palun istuge. Meil ei ole vaja aega raisata.”
Ra kõndis käbekähku tooli juurde ning istus sinna maha. “Milles on probleem siis?” küsis ta veidike murelikult toonil lootes, et see pole seotud Thot´iga.
“Thot on kadunud,” lausus Horos selgel toonil.
“Aga...,” Ma ei uskunud, et see saab tõsi olla.
“Me kontrollisime,” lisas Ptah. Nagu ta oleks Ra mõtteid lugenud. “Me mõtlesime, et äkki tead sina sellest midagi... Thot´i loss, kindlus, püramiid või kuidas sa seda ise nimetada soovid asub ju sinu naabermaakonnas. Äkki sul on midagi millest sa tahaksid meile rääkida?” Amon kohendas pärgamenti enda käes.
“Ma...” Ra kogeles. Ta oli kahevahel. Kas rääkida neile unenäost või ei? Äkki hakatakse teda pidama hulluks ning Seth´i teenriks. Seth on ju surnud ning ma ei usu, et keegi teine usuks, et ta uuesti siia maailma tagasi tulla suudab.
“Noh?” küsis Horos käskival toonil. Horos oli väga kärsitu jumal.
“Okei. Ma pakun välja, et te peaksite uurima Anubist. Ta oli vanasti aheldatud tumedate jõududega, nii et äkki teab tema midagi,” vuristas Ra.
“See on üpris hea mõte,” lausus Ptah.
“Okei. Nii meie lähme sinna,” lausus Horos enda kaaslaseid meie all mõeldes. “Sina!” ta osutas näpuga Ra poole. “Proovid välja uurida, kas Egiptuses on veel midagi viltu. 3 aastat oleme rahulikult vastu pidanud ning nüüd toimub mingi paganama kadumine? Inimesed on hetkel õnnelikud. Miks peab nüüd midagi vahele tulema?”
Kolm jumalat kõndisid, peaaegu jooksid uksest välja. Tuul tagant tuhisemas.
“Miks pean mina alati midagi nõmedat tegema?” torises Ra ning käskis kokal endale pardiprae valmistada.

Irwww
I likeee it

Jumalad ehk nii ei räägi, aga muidu on tore.

Tänud. Ra on tüdinenud lihtsalt.

Nummi =) kuigi ei saa endiselt mitte midagi aru . . . . aga ikka , loen mõnuga =)

Kolm lugejat, siis nagu näha?

Ei meeldinud viimane lause.
Jutt ei paku eriti pinget, AGA siiski on see alles alguses, ning ma loodan sügavalt, et siin toimub pisut actionit ka.

Mida sa actioni all silmas pead?

Uus Osa!
3. Peatükk. Seth'i armee.
--------------------------------------------------------------------------
Must mees, kes oli ka arvatavasti jumal vaatas tühja hingetut kesta, mis vedeles mustal kivipõrandal.
“Anubis!” lausus Seth tumedal kõmiseval häälel. “Korista see jama mu jalge alt ära.”
Anubis tormas laiba juurde ning vedas selle eemale ja kukutas selle kaljuservalt alla.
“Nüüd on meil vaja enda sõjavägi tagasi saada,” jätkas Seth samal toonil.
“Sa mõtled varjuriigi elanikke?” küsis Anubis küll selgelt, aga ta häälest sai aru, et ta ise ka kartis Sethi.
“Jah. Ning mul on vaja enda saua!” Seth vaatas enda tühja kätt.
“Kas sa mu kallis teener tead, kus see on?” Seth pani pea Anubise peaga samale joonele ning rääkis teeseldud hellitaval toonil.
“Jah. See on mu püramiidis,” vastas Anubis pelglikult.
“Siis too see siia!!!” möirgas Seth nii, et Anubisele tatti näkku pritsis.
“Jah isand,” podises Anubis ning haihtus.
Seth asus seinadel olevaid märke uurima.
“Varjuratsanikud.” Seth muigas.
Käis praksatus ning Anubis oli tagasi.
“Isand,” kogeles Anubis ning vahtis anuvalt isandale otsa.
“Ära tule nüüd mulle rääkima, et sa kaotasid saua ära.”
“Just seda ma teile öelda tahtsingi,” vastas Anubis arglikul häälel.
“Kurat!!!” Seth surus jõuetu Anubise vastu seina. “Mäletad?”
“Mida?” Anubis oli üllatunud.
Seth virutas talle vastuseks rusikaga. Hobusekabja löök võib olla päris valus. Eriti veel ootamatu ning vastu nägu.
“Sinusuguse kõntsa peale pole mõtet jõudu kasutama hakata.”
“Jah isand,” kogeles Anubis ning ajas ennast püsti. Ta ninast jooksis verd.
“Enne, kui mind siia kinni pandi ning nende arvates ka ära tapeti lubasin ma sulle üht mäletad?”
Verine Anubis proovis meenutada. Jumalate kohtusaal. Tammepuust toolid reas. Tema istus Seth’i kõrval. Olemaks talle advokaat. Kohtunikuks jumalate pealik, Horos.
Horos tõusis püsti ning ütles: “Sellega kuulutan Sethile surmanuhtluse. Hauakambri valvurid viige ta ära.”
Kaks suurt, tursket maskide meest tõusid püsti ning kõndisid Seth’i juurde. Üks paremale teine vasakule küljele.
“Seth, palun püsti tõusta!”
Seth tõusis püsti ning ta hauakambri valvurid sidusid ta käed kinni. Nüüd tõusid püsti ülejäänud jumalad.
“Ma tulen veel tagasi. Hoia mu sau mu tulekuks valmis,” sosistas Seth veel viimasel hetkel Anubisele.
Seejärel viisid jumalad ta välja. Nende järel kõndimas Anubis. Tuletamas meelde Seth’i viimaseid sõnu.
Anubis tuli tagasi reaalsusesse. Tegelikult tõi ta sinna Seth.
“Noh, kus see, siis on?” küsis Seth.
“Misasi?” Anubis oli erakordselt juhm.
“Sau sa idioot!” Seth kogus raevu.
“Horos võttis selle juba kuu aega tagasi. Ta arvas, et ma olen sind asendama hakanud. Ei usalda enam mind eriti.”
“Õige tegu.” Seth muigas. “Kes sinusugust lolli ikka usaldaks?” Seejärel muutus ta hääl karmemaks. “Uuri, mis neil plaanis!”
“Jah isand,” lausus Anubis vastuseks kärmelt. Ta tahtis kiiresti põgeneda siit süngest ruumist. Hetke pärast oligi ta kadunud.

Nohhh, rohkem ee.. maitea nohh, võitlusi vms :DDD Midagi mis elu sisse rohkem puhuks.
Ja see osa meeldis mulle rohkem, kui kaks eelmist.

Hästi lühike osa... Varsti tuleb uus...
________________________________

Ra lõpetas söömise ning lahkus söögiruumist. Kähku kõndis ta püramiidist välja. Xthra ei olnud veel jõudnud. Hoopis Anubis kõndis tast mööda.
“Anubis?” Ra oli üllatunud.
Anubis ei vastanud, vaid liikus kiiresti edasi.
“Anubis!” Nüüd ütles Ra juba valjemalt. Nähes, et Anubis ikka ei reageerinud tormas ta talle järele. Anubis piilus seljataha ning nähes Ra’d pistis jooksu. Anubis oli üllatavalt kiire. Huvitav mida tal minu lossi asja on?, mõtles Ra Anubisele järgi lidudes. Koheselt jõudis jumal enda lossi, kuid äkitselt ilmusid ta juurde 3 varjuratsanikku ning piirasid ta sisse.
Ra ehmus ning vaatas järgemööda kõikidele otsa. Anubis oli juba silmapiiri taha kadunud.
“Ei!!! Te ei saa nii teha!” karjus Ra ning tappis ühe ratsaniku, kui samalajal teised varjumõõgad haarasid. Ra põgenes sinnapoole kuhu oli läinud Anubis. Ratsanikud tihedalt kannul. Mööda kõndivad preestrid ja talupojad jäid tummalt neile järele vahtima. Peale paarikümmet meetrit ilmus Anubis uuesti nähtavale. Nüüd oli ta juba söögiruumis. Ra järgnes talle. Just, siis, kui ta oleks jõudnud söögiruumi tuli talle vastu veel 4 ratsaniku. Jumalal polnud enam põgenemiseks aega. Kärmelt hakkas ta võlujõu abil ratsanikke maha nottima. Kahest sai ta jagu, kuid kolmanda jaoks tal enam jõudu ei olnud. Varjumõõgad neelasid Ra.

3. osa meenutab seda multikat, seda muumiaga. Kunagi vaatasin

Ma ei saa aru, mis mul viga on, aga noh... Liiga kiiresti tuli juba uus osa!
___________________________________________________
Peatükk 5

Ra lamas pikali pimedas ning mustas vangikambris. Jumalal polnud aimugi, kui kaua ta siin lamanud oli. Pealegi ta veritses ja nägi väga räsitud välja. Vangikambris oli narivoodi mitte just kõige pehmemate madratsitega ja räpane kraanikauss. Ra lamas ning ootas. Ise piineldes valu käes. Peale paari tunni pärast tuli keegi sinna. See oli üks neljast ratsanikust keda ta ära ei olnud suutnud tappa. Mees haaras Ra käest ning viis ta läbi paari teise mitte just kauni ruumi. Ra’l polnud jõudu hakata vastu. Lõpuks jõudis nad suurde, avarasse kohtusaali. Just sellisesse, kus Seth’ile karistus määrati. See oligi seesama kohtusaal. Ainult, et seinte ääres seisid varjuratsanikud ning kõrgel juhi toolil seisis surnud Seth ise. Ra hõõrus oma silmi, kui ta karistustkandva inimese toolile istuma pandi. Sama Seth, kes oli olnud ka ta unenäos. Seth tõusis püsti ning läks Ra juurde.
“Nii...” lausus ta. “Kas sa tead, miks sa siin oled?”
“Ei.” Ra kõhkles. “Vähemalt mitte täpselt.”
“Sa oled siin selleks, et mulle öelda, kus mu sau on!” Seth vaatas enda punaste silmadega Ra’le vihaselt otsa.
“Kust mina seda tean? See pole minu käes!” karjus Ra viimases hädas.
“Valetad!” Ra sai löögi vastu nägu.
“Ei, ma ei valeta!” Järgnes järgmine palju tugevam löök. Ra kukkus toolilt maha ning jäi põrandale kägarasse vedelema.
“Sa oled kuradi räpane valevorst!!!” Seth’il oli võimas ja kajav hääl. Ümber seisvad ratsanikud võpatasid.
“Sa väärid surma!!! Jah just seda ma sinuga teen!!!” Ra kohkus. Nüüd toimus kõik väga kiiresti. Suurte tammepuust uste tagant kostis lärmi, millisekundite jooksul löödi uks maha ning sisse tormasid kuus jumalat, koos Xthra’ga ja tema kümnemehelise sõjaväega. Varjuratsanikud lõpetasid valvelseisu ning läksid mõõkadega vehkides jumalaid hävitama. Seth jättis Ra maha vedelema ning lahkus koos Anubisega tagauksest. Varjuratsanikud saades pihta mõne tugeva jumala saua löögiga, tegid umbes viie meetrise õhulennu ning prantsatasid, siis maha. Nii et verd lendas. Ra ajas ennast vaevu püsti ning tormas Seth’ile järele. Liikunud paarkümmend meetrit nägi ta seda. Horos seisis Seth’il ees ning takistas ta põgenemist. Seth, aga ainult irvitas ja järgmisel hetkel käis valgusesähvatus.