Minu jutt, mille ma tegin meeltesegaduses. Niiet on kahtlane kraam, aga andke siis hinnang.


Elu


Hommik. Äratuskella ärritav tirin. Et ikka ärataks. Ajan ennast püsti ja avan silmad. Hommik. Päike särab silmadesse. Kurat. Ajan riided selga ning astun alla. Ema teeb pannkooke. Ütlen talle, et täna on koolipäev ja ma ei saa enam kaua kodus olla. Söön kähku ära ja viskan jope selga.
Õues on valge. Öösel on lund tulnud. Ohates näen, et tulevad minu klassikaaslased, kes elavad mu kõrval, suures kortermajas. Nende seas kahjuks ka Angelina. Klassi suurim tüütus. Kõnnin kiiresti lähedal oleva kooli poole. Nii kiiresti kui võimalik. Tagant kostab hüüe minu nimega. #!?!#, vahele jäin.
Vastamata pööran ümber ning liigun veel kiiremini edasi kui enne. Tagant veel hüüatusi ja jooksusammud. Õnneks või kahjuks on kool siinsamas. Jooksen sisse, viskan jope kappi ja sunnin oma jalgu klassi poole teele minema.
Koridor on rahvast täis. Minu õudusunenägu. Kõigi tobedad näod pööravad minu poole. Tüdrukud hakkavad mõttetult sosistama ja heidavad minu poole kahtlaseid pilke. Ülejäänud vennad vahivad lihtsalt nagu alandlikud koerad.
Tuleb minu üks paljudest võltssõpradest ning tervitab. Kui seda saab tervituseks nimetada. Jou, mees? Ma ei pööra sellele tähelepanu. Mõttetu mees niikuinii. Astun klassi. Õpetaja nägu lööb kohe särama nagu ma oleks ta isiklik õnneallikas.
Kellahelinaga kogunevad õpilased klassi. Istun ja asjad välja. Tuleb asuda kannatusterohkele tööle. Ja kasutule. Õppisin seda juba ammu.



******


Tunnid on läbi. Jumalad on minu poolel. Koridoris on hulk tüdrukuid. Vannun kurja. Kindlasti on nad siin minu pärast. Nojah, nii see ongi. Nendest kõige üleslöödum tuleb otse mulle peale.
Tüdruk surub mu vastu seina ja käib mulle peale, et me peaksime koos välja minema. Vabastan ennast ta haardest ning tõmban uttu. Sel hetkel jään mõtlema. Mul pole sõpru. Kõik on ajas kadunud. Koolis on ainult võltsid naeratused. Kõik tahavad olla minu aupaistes. Kooli kõige popim poiss. Häh!
Kraban kiirelt kapist oma jope ning trügin läbi masside. Õues on vähe rahvast ja minul on vabadus kergendatult hingata. Jooksen oma kodu poole. Enne väravat tuleb valusalt esile üks mälestus. Minu üks ainukesi sõpru. Üks hulkuv koer, kes alati seisis meie värava ees, arvates, et mina olen ta peremees. Tema silmad meenutasid mulle alati ühe oma ammukadunud sõbra omi. Olin talle alati valmis kaela langema, kui teda märkasin. Kuid nüüd on temagi kadunud. Arvatavasti auto alla jäänud, või niisama ära jooksnud.
Vaadates seda kohta, tekib mul plaan. Mul ei ole enam kavas edasi kannatada.
Otsustavalt viskasin koti hange ja kõndisin kesklinna, bussijaama poole.

Sinust?

Ei. Lihtsalt minavormis.

Umm. Tahad ausalt arvamust? Ma ütlen veidike leebemalt.
Minu meeslest on see jutt täielik pa*k.
Sorri.
Ma ei leia sellel mõtet.

Ma tean, et see on pa*k. Ja mõttetu.
Ma ei loodagi, et see kellelegi meeldiks.
Las olla nagu on.