Aeg on edasi liikuda.
"Miks?" karjub ta. Vaatan üle õla tagasi ja näen teda ikka veel pargipingil istumas. Nii kössis on ta kogu. Anuvad silmad vaatavad mulle järele. Raputan pead ja sammun minema.
Hiljem ei suuda ma oma teguviisi seletada. Kirke oli mu parim sõber. Sõimerühmast saati. Mu tegu on valus. Selliseid sõnu ei saa tagasi võtta. Isegi kui mina nüüd teda anuks, põlvitaks ja paluks ei saaks ma meie endist sõprust enam iial tagasi. Aeg on edasi liikuda. Seda mõtlesin juba enne, kui üldse tegutsema hakkasin. Kolin kahe päeva pärast. Ma ei taha selle kohaga seotud õnnelikke mälestusi. Siin olin ma mitte keegi. Ja see on isik, kes ma olla ei taha. Aeg on edasi liikuda.
Enne lahkumist on siiski veel üks asi teha. Ma tahan jätta endast jälje siia jumalate poolt hüljatud paika. Inimestele viimaks ometi Teatada, et ka mina olen olemas. Päevast päeva on nad minust mööda vaadanud. Olen kindel, et peale Kirke ei teadnudki keegi mu olemasolust. Õpetajad ei küsi mind kunagi. Kui algklassides veel viieline olin, ei loetud kunagi mu nime koos teiste tublide omadega aktusel ette. Ma olin tühi koht. Aga see muutub varsti. Aeg on edasi liikuda.
Mu missiooniks on teha midagi, mida veel järgmisel sajandilgi jutuainet annaks. Midagi absoluutselt erakordset. Aga samas midagi mitte kriminaalset. Ma ei taha endale musta toimikut. Nii suurt sammu ma veel ei astu.
Kõnnin vaikselt koolitrepist üles. Suur must uks on mu ees. Kui ma väike esimese klassi põnn olin, siis tekitas see mulle õudusunenägusid. Ammu ei karda ma seda enam. Lükkan ukse jalahoobiga lahti. Suur hall on täiesti inimtühi. Naeratan ja viskan koolikotti nurka, mul on aeg tegutsema asuda.
Muugin lahti laoruumi ukse. Kunagi väga ammu, lasteaias toimus meile kooliekskursioon. Vaatasime ka üle selle ukse. Ruum tundus mulle muinasjutumaana. Kõik vanad koolipingid, näidendite dekoratsioonid ja sajandivanused ehted on siin hoiul. Ka nüüd lasen kuuldavale vaevukuuldava ahhetuse. Ma ei tardu õnneks sinna uksele seisma ega jookse ka kõike uudistama. Rahulikult asun vaatlusele.

---

Viimaks on kõik valmis. Istun rahulikult fuajeetrepil ja jälgin peagi avanevat ust. Mul on seljas vana ballikleit. See ei ole kindlalt ehtne, aga näeb üsnagi reaalne välja. Silun ühte kortsu ja naeratan avalamalt.
Näen aknast, et väljas toimubki juba igahommikune koondus. Varsti-varsti on minu hetk käes. Suunurgad tõmbuvad veelrohkem kõrvadele lähemale.
Ja siis helisebki kell. Tavaliselt tähendab see mulle nii head kui halba - tüütu rivisseismise lõpu ja igavate tundide algust. Seekord on ta aga üdini postiivne. Suured mustad uksed avanevad ja klassid hakkavad hanereas sisenema, kuid juba esimese klassi juntsud jäävad seisma. Nad vahivad mind ja vahivad oma koolimaja, millest on üleöö muinasjutupalee saanud. Üsnagi tontlik muinasjutupalee koos kummitusega.
Pisikesed arvavad, et on otse voodist õudusunenäkku sisenenud ja pistavad kisama. Aeg on edasi liikuda.

Hahaa, lahe

Jama et see on lühijutt...

Miks siis?

Tahaks edasi lugeda, ma ei saanud aru eriti, mis ta tegi seal

Kuijuta ette ja räägi mulle ka.

Hea jutt, sul on annet, ja sa kirjutad väga omapäraselt. Mulle meeldib, ausõna, Mammu.

Väga lahe oli, muusika mis ma kuulasin sobis hästi külge.

Mis muusika?

Umm, väga kahtlane jutt. Ma ei tea, ma ei leia selles mõtet. No, dekoreeris kooli ära, so what? Pm, et mis mõttega? Miks? Mingi sada küsimust on.
Ei meeldi.

To Kikael: Ei teagi. Isa kuulas mingit elutoas, mina kuulsin ka.