OT: Kasutage OT: või sulgusid!
Ma võin üldiselt midagi rääkida... Ma ka ei mäleta täpselt kõike. Igatahes... Aeg on mõned aastad enne Harry Potteri sündi. Snape, Kate ja Eliisa on surmasööjad. Samuti Kate vend, aga teda ei ole siin eriti palju mainitud. Siis... Vist selle isa, keda mängib libahunt, on "surmasööjate käes vangis". Vist oli nö. Siis enamused Ravvud ja Kate ning Eliisa tahavad teda päästma minna. Ahjaa, Kate, Eliisa ning Snape kohta ei tea mitte keegi seda, et nad surmasööjad on.
Kui kellegil tuleb veel midagi meelde, võiks lisada

OT: Aitäh! Kas on veel liiga hilja mängu tulla? Nt. nagu esimese klassi õpilasena, kes kõigil jalus tolkneb(nagu Colin Creevy Harryl)

OT: Murtagh, sa võiks mulle ka öelda, kas ma võin sisse tulla või mitte.

OT: Kohe lähen vaatan.
Magicstar, tohid küll registreeruda.

Vic sülitas nurka ja mõtles: Vastik koht. Miks ma küll siin pean olema. Ta kõmpis koridoris ja mõtles Voldemortile ja surmasööjatele. Tema suurimaks sooviks oli olla isegi üks neist.

Peter jalutas just 3. korrusel, et seal kokku saada ühe Poisiga kes talle 50 galeooniga 5 pasapommi müüa kavatses.

"Imperio!" hüüdis Adrianne. "Noh, kas sa saad tagurpidisaltoga hakkama, ah?"
Seeker tegi kohapeal paar sammu ja kukkus siis ümber.
"Miks see ikka veel välja ei tule? Tõuse juba püsti, vana kirjatuvi!"

Vicious märkas dorklasest Peterit ja vaatas vastikustundega teda.
Vastikud dorklased, topivad oma nina igale poole.

"Huh, tänaseks aitab," mõtles Adrianne. Ta avas akna ja Seeker lendas välja.
Ise läks ta puhketuppa, võttis mugavalt diivanil istet ja hakkas lugema, ise otsustades, et peagi hakkab ta ohtliku väljanägemisega slytherinlastega tutvust sobitama.

Vicious oli jõudnud vangikoobastes Slytherini puhketoa juurde ja astus parajasti sisse. Ta heitis kolmandikule lühikese pilgu ja vajus sõnagi lausumata tugitooli istuma.

Adrianne kiikas silmanurgast poissi. Talle meenus, et poiss oli maja võistkonnas.
Tüdruk ei suutnud otsustada mida teha. Veidi mõelnud, astus ta poisi juurde ja tutvustas ennast, ise vastust kartes hinge kinni hoides.

Vicious vaatas Adriannet üksisilmi.
Mine minema, jõnglane.
"Sina arvatavasti tead kes mina olen."

OT: Pole ammu kirjutanud siin :d

Cecilia hüppas diivanilt püsti ja vaatas taaskord puhketoas ringi. Rahvast oli kogunenud üha rohkem sinna ning enam ta ei viitsinud seal olla. Noore Ravenclawlase suured rohelised silmad seirasid hetke maja vappi, kuid praegu, nii hullusti kui see ka ei kõlaks, tahtis tema jälle loitsida. Alles hiljuti oli ta harjutanud Slytherinlastega ja üpris hästi hakkama saanud - tavaline Ravenclawlane, muud ei saanud selle kohta öelda, kuid adrenaliin voogas jälle tüdruku soontes. Kontrollides, kas võlukepp on ikka taskus, viskas ta seljakoti selga ja lahkus puhketoast, käsi aga taskus, pigistamas võlukeppi.

"Eee... sa oled meie maja võistkonnas," ütles Adrianne kõhklevalt. Kuidas ma tean, et ta mind üles ei annaks?
"Kas sa tead midagi... surmasööjatest?" küsis ta peaaegu kuuldamatult.
Poisi välimus justkui tekitas sellise teema kohta mõtteid.

Eliisa võttis ühe raamatu, lehitses seda, peatus ühel leheküljel ning luges seda kulmu kortsutades. "Okei..." pomises ta vaikselt, pani raamatu tagasi riiulisse ning väljus Tarvilikust Toast. Ta läks tagasi puhketuppa. Sinna sisenedes tüdruk muutis enda juuksed rohkem sirgemaks ning vaatas siis külma pilguga, kuidas üks väike õpilane tema lendluudpalli võistkonna kaaslasega räägib.

Heh, temalt küll infot ei saa...
Siis nägi ta, kuidas veidi eemal üks tüdruk teda külma pilguga vaatab. Ta jättis poisi sinnapaika ning vajus diivanile tagasi.
Kuigi see tundus tobe, lausus ta "Lumos"
Seda selleks, et kui keegi võlukepi viimast loitsu vaatab, ei oleks see Imperiatuse loits.

Eliisa turtsatas lõbustatult, kui väike "Lumos" ütles. Tema näoilme jäi siiski külmaks.

OT:ära ülba, ise oled ainult 3 aastat vanem

Adrianne pani võlukepi taskusse, lootes, et suurem tüdruk tuleb tema rääkima, teades, et võimalus on väike, ning hakkas uuesti lugema.
Raamatut hoidis ta võimalikult nähtavalt, sest raamat oli surmasööjate ajaloost.
Märka mind!!! Ise ei julgenud ta vanematega enam juttu teha.

OT: Aga siiski vanem ja kogenenum.

Eliisa silmitses raamatut, mida väike lugema hakkas. Pealkiri tekitas temas kahtlusi ning uudishimu. Tüdruku [on ju tüdruk?] juurde minnes küsis ta külmalt: "Kus sa selle raamatu said?"

OT: tüdruk

Imestunud, et trikk läbi läks, lausus Adrianne: "Mu isa pärandas andis selle mulle enne surma, ta oli surmasööja. Mis siis?"

OT: Adrianne on täiesti tüdruku nimi.

OT: Ma tean, et tüdruku oma, aga ma ns küsisin.

"Sa ei peaks sellist raamatut endaga siin koolis kaasas kandma ega avalikult lugema," ütles Eliisa jahedalt ning muutis enda silmi tumedamaks. Helesinised ei meeldinud talle enam.

"Ma ei loegi seda avalikult. Ja ma tean, et see on ohtlik. Oleneb, mida sa avaliku all silmas pead, muidugi."
Tüdruku huvi tekitas Adrianne's uusi lootusi, samas ülbus tema toonis viha. Ta muutis oma juuksed punaseks.

OT: ma editin nüüd õhtul, sest mul tuli tark mõte

"Muide, ma kuulsin, et teil on meeskonnas vabu kohti üle. Kas ma võiksin kandideerida vahi kohale? Mu isa oli kah omal ajal vaht."
Adrianne muigas. Kui see nüüd läbi läheb, saan ma oma maja vanemate õpilastega rohkem läbi käia.

"Sa loed seda üsna avalikult," kähvas Eliisa. Kuulnud tüdruku küsimust, kergitas Eliisa kulmu. "Soovid vahiks saada? Juhtumisi on meil jah vabu kohti, ning ka see on vaba. Sa pead sellest Snapega rääkima," vastas tüdruk vastumeelselt, aga siiski külmalt.

"Hästi, eks ma siis lähen otsin ta üles."
Adrianne viis raamatu oma magamistuppa ja läks koridori. Siis läks ta Snape'i juurde.
"Härra, üks vanem õpilane ütles, et lendluudpalli võistkonda soovijatel tuleks pöörduda siia. Ma tahaksin vahi kohta saada. Minu isa Adrian Chezer oli kah kunagi vaht."
"Jah, tore poisike. Surmasööja, " ütles professor ja läks näost punaseks. " Mine küsi kelleltki maja võistkonnast järgmise trenni aeg ja seal siis vaadatakse, kas kõik sobib."
Adrianne tänas, läks siis puhketuppa tagasi ja küsis Eliisalt järgmise trenni aega.

OT: Kas ma mängu võin tulla?

OT: Võid, Murtagh ütles ju, et võid. Seal kus sa tegelase registreerisid.

OT: Mis mõttes nagu Snape läheb näost punaseks? Nagu mida iganes. Kui Surmasööjad räägivad Surmasööjatest, on nad siiski sama suhtumisega, nagu hetk tagasi.
Maksud, võid küll mängu tulla.

Eliisa oli vahepeal puhketoas ringi vaadanud, kuid Kate ta ei näinud. Kui tüdruk tagasi tuli, Eliisa muigas. "Järgmine trenn on järgmisel nädalal, kes kaheksa õhtul," ütles ta siis jahedalt.

OT: Whatever.

"Hästi, ma siis tulen." ütles Adrianne.
"Oota, järgmine nädal? Mis päeval?"

"Esmaspäeval," ütles Eliisa vaevumärgatava ohkega.
"Muide, mis su nimi üldse on?"

OT: ma viisin raamatu magamistuppa enne snape juurde minekut.

"Adrianne Elizabeth Chezer. Kas sa oled... Malfoy?"
Nimi oli talle meelde tulnud, nüüd viis ta tüdruku ja nime kokku.

OT: Sorri, muutsin

"Eliisa Malfoy," ütles Eliisa külma naeratusega.
"Chezer..." ütles Eliisa siis mõtliku häälega ja pahvatas vaikselt naerma. "Tuleb meelde," ütles neiu siis, täpsustamata, mida ta selle all mõtles.

"Kas sa pead silmas mu isa?" küsis Adrianne naeratust tagasi hoides. Tüdruk oli hakanud sõbralikumaks muutuma.

"Nii sinu ema kui isa ning ülejäänud perekonda," ütles Eliisa külmalt ning pigistas huuled peenikeseks triibuks. Ta oli näinud, kuidas Dementor Adrianne isa "suudles".

"Sa teadsid neid? Ma mõtlen, mu isa oli natuke kuulus oma vahi oskuste poolest, aga teised...
Kas sa mõtled surmasööjaid?" Adrianne kahvatus.

"Ei, ma mõtlen mugusid," ütles Eliisa sarkastiliselt ja turtsatas pahaselt. Tüdruk ristas käed ning lasi juustel veidike pikemaks kasvada.

Sama tegi ka Adrianne, samal ajal muutis ta oma juuksed tavalist värvi.
"Tahaksin ise olla üks neist," ütles ta unistavalt. siis lasi ta kuuldavale naeruturtsatuse. "Surmasööja, mitte mugu, loomulikult"

Eliisa kergitas Adrianne sõnade peale kulmu ning ütles: "Ei sa taha."

"Kust sina seda tead?" Adriannes tekkisid teatavad kahtlused. "KAS SA OLED ÜKS NEIST?" sositas ta.

Eliisa turtsatas lõbustatult ning pööritas silmi. "Mina ja üks neist? Ole normaalne," ütles tüdruk külmalt, kuna läheduses oli liiga palju rahvast, et kellelegi seda öelda.

"Kas sa solvud, kui ma palun sul oma vasakut kätt näidata?"

"Ma lihtsalt ei näita seda sulle. Aga solvumiseks mul ei ole aega," ütles Eliisa külmalt muiates. Ta ei näitaks enda kätt sellises suures rahvamassis.

"Kas asi on rahvamassis?" pakkus Adrianne.

Eliisa ohkas vaikselt. "Ei."

"Hea küll, ma jätan su rahule." ütles Adrianne. "Ma lähen lendama. Tahad ka tulla?"
Teda ajas närvi, et ta just midagi nii veidrat oli küsinud. Mõlemad küsimused olid tõtt-öelda veidrad.

"Ju ma siis tulen," ütles Eliisa ning kõndis ukse poole. Seal ta seisatas ning jäi Adriennet ootama.

"Ma toon siis oma luua, see on mul üleval voodi all." ütles ta, ning vastust ootama jäämata jooksis oma tuppa, ning tuli peagi oma läikiva luuaga tagasi.

Eliisa silmitses hetke Adrianne luuda, muigas, ning läks puhketoast koridori, kus võttis suuna vestibüülile, et sealt välja, lendluudpalli platsile minna.

"Kas me mängime või harjutame või lendame niisama?" küsis Adrianne. "Sa võid mu oskused poovile panna."

"Ma ei oska väravaid visata," ütles Eliisa jahedalt ning väljus vestibüülist. Varsti olid nad juba lendluudpalli platsil.