Hundiratsanike rollimäng

Rollimängu teema on siis siin.
Kes tahab alustada?

Lilian istus koos Sayangiga murul ja mõtles oma jalast, mille ta oli kukkudes vigastanud. Sayang pani oma pea Liliani jalgadele ja nurrus viisijuppi kuni tüdruk magama jäi.

Hedera pesi parajasti pesu ja ümises vaikselt, vahepeal ulgus ka Jarrie kaasa.

Lilian ärkas ulgumise peale üles. "Sayang! Miks sa mind üles ei äratanud? Õhtu on juba." pahandas Lilian oma hundiga kui ta musta taevasse vaatas.

Kui pesu pestud, otsustas Hedera külastada üht sõpra. Ta võttis saiakorvi,lukustas maja ja hüppas hundi selga. "Noh, mine juba!"
"Jajah," mõtles Jarrie ja galopeeris minema.

"Ei tahtnud äratada." vastas Sayang hundi keeles. "Oh sind küll!" ütles Lilian naerdes. Ta tõusis maast püsti ning läks oma maja poole mis oli viimastel kuudel kõvasti suurenenud.

Liliani maja juures jäi Jassie seisma. Hedera hüppas alla ja koputas uksele.

"Keegi koputa!" hõikas Sayang suurest toast. Lilian jooksis enda toast välja ning avas ukse. Seal nägi ta Jassiet ja Hederat.

"Hei!" hüüdis Hedera. "Me siin mõtlesime külla tulla..."

"Tervitus! Ee... ma ei tea." Lilian vajus korra mõttese ja ütles siis: "Mul on tegemist aga korraks võite ju sisse tulla." Sayang tegi oma käpaga kutsuva liigutuse ja istus tagasi diivanile kus ta enne uinagut nautis.

Jassie hiilis vaikselt Sayangi juurde, samal ajal kui Hedera lobisedes(tead, ma siin olen mõelnud, et peaks uue mööbli hankima) laua juurde jalutas.

Lilianil ja Hederal oli paljust rääkita, peateemaks oli remont. Samal ajal küsis Sayang Jassielt: "Miks sa haised?"

Jassie põrnitses isast. "Ma kukkusin muda sisse," valetas hunt.

Hedera rääkis parajasti kompostihunnikust.

Sayangi näole tekkis pisike naeratus ja ütles: "Oh siis on kombes, sa võid mu uut vanni kasutada" hooples hunt.

"Oh, oota korra." ütles Lilian poole jutu pealt ja läks oma tuppa. Ta vaatas korra oma saladust ning kõndis rahulikult tagasi sõprade juurde.

OT: Oehh, juba alustasite.

Emetia ja Lutikas jalutasid kahekesi üle põldude ja lobisesid tühjast-tähjast. Nad olid just jahilt tulnud, Emetia kandis kotti joogi-söögi ja muude asjadega, peale selle oli tal veel seljas ka vibu. Lutikal oli üks noor hirv turja peal. Hunt kohendas saaki oma seljal õlgu kehitades. Nende kodumaja hakkas juba paistma. Nende kaks lehma, Tuti ja Muti sõid oma aedikus ja Koer Heka tuli saba liputades nende poole.

Kui öö saabuma hakkas lahkusid Jassie ja Hedera.
"Kuule, ega me teda endale ei jäta?" pobises Sayang mõtetes.
"Ei, see on võimatu." vastas Lilian haiget hunti vaadates. "Ma ei saa aru miks sa teda kohe Selga juurde ei viinud?" küsis Sayang kadedalt. "Me viime ta homme, ta on liiga haige, et liikuda." vastas Lilian naeratades. Tüdruk puges teki alla ning suudles enne veel Sayangi koonule.

Lupin kõndis mere äärde. Meri polnud tema hütist ültse kaugel. Ta võttis riided seljast ning läks ujuma.

OT:Sa ei saa teiste tegelastega mängida...
aga no vahet pole seekord

Hedera vaatas Jassie poole ja küsis: "Kas ka sulle tundub, et siin varjatakse midagi?"
"Mulle tundub, et Sayang on loll," urises hunt solvunult. "Mul on kõht tühi."
Hedera noogutas ja ronis hundile. "Lähme koju, ma keedan meile midagi."
Jassie sörkis kodu poole.

Ujunud paar minutit läks Lupin tagasi enda hüti juurde.

Maja ette jõudes küsis Hedera:"Jassie, kas sa saaksid natuke liha tuua? Meil on siin seda nii vähe..."
Ta hüppas hundi seljast alla ja läks tuppa, samal ajal, kui Jassie jahile läks.

Lupin kavatses maale minna. Ta võttis hütist paar asja ning lukustas selle ukse. Seejärel kõmpis ta enda paadi juurde.

Trephion saduldati. Vaene loom pidi kandma kullast sadulat. Siis aidati kuningas sadulasse. Kuningas kihutas paar kilomeetrit lihtsalt lõbu pärast.

Ta istus paati ning hakkas sõudma endal vahepeal käega otsaesist pühkides.

Kathlin oli just oma vanematega tülitsenud, sest ta vend oli näinud kuidas Kathy ja Ramah olid üritanud piiriületada. Loomulikult jäi ta vahele ja kellele? Oma üliausale vennale. Mis neil (Kathy'l ja Ramah'l) muud üle jäi kui koju minna ja kõik ära rääkida. Vihaselt oma venda põrnitsedes rääkis Kathy oma vanematele kõik ära. Küsimusele Miks? oskas ta vastata vaid Miks mitte? Ramah oli istunud samalajal karvad turris Kathy ees urisedes aegajalt madalalt. Pärast seda kui ta vanemad olid Kathy peale karjumise lõpetanud teatati Ramah'le ja Kathlin'ile, et nad ei või ilma kellegi järelvalveta asulas ringi liikuda. Kathy ema oli teda vaadanud pisarsilmil ja käskinud tal korralikud riided selga panna.
Praegu istus Kathlin oma toa voodil ja paitas Ramah' koonu mis oli voodi servale toetatud (Kathy tuba asub teisel korrusel). Kath' polnud oma riideid vahetanud ja kandis ikka veel seda kulunud punastkuube, tumedat mütsi mida teadis meremehi kandvat. Ka kandis ta ikka veel vööd millele oli kinnitatud ta varustus. Nii istus ta mõtlikult aknast välja vaadates oma voodiäärel.

Lupin aerutas edasi ning jõi vahepeal ka pudelist vett. Lõpuks jõudis ta Tutermi sadamasse. Paadi andis ta sealsetele meremeestele hoiule. Kinnitanud ühes lähedal asuvas kõrtsis keha laenas ta endale hobuse ning ratsutas linnast välja.

Lilian oli hommikul väga väsinud ja voodist välja tulemine valmistas talle raskusi. "Tule juba üles, me peame ta siit kiiremas korras ära viima!" urises Sayang. Lilian tõusis püsti ning läks maas lamava hundi juurde.

Lupin kappas enda hobusega mööda väikest metsa vahelt jooksvat teed Undera poole.

"Hei, mis su nimi on?" küsis Lilian hellitaval hääletoonil. Punakas-pruun hunt urises talle vastu. "Ära karda, me ei tee sulle midagi. Sa oled viga saanud, me peame su siit ära viima." rääkis Lilian. "Kuhu te mu viite?" uuris hunt hundi keeles.

Hobune jooksis veel kiiremini, kuid Lupin käsutas hobust ikka kiiremini edasi minemast.

Pärast küsimusi ja vastuseid hakati liikuma. "Kus see Olga elab?" küsis Punakas-pruun hunt. "Ta nimi on Selga!" vastas Sayang vihaselt. "Kuule sina, mina ütlen talle nii nagu tahan!" urises hunt. "Poisid! Lõpetage juba!" karjus Lilian neile. "Ma olen tüdruk."

Lutikas läks saba liputades Hekaa poole ja hakkas oma saagiga uhkustama. Heka ütles Lutikale: "No on ikka aus! Mina tahan kaa jahil käia ja selliseid saakloomi koju tuua! Järgmine kord võtad ikka minu kaa kaasa, eks?" Emetia ei teinud hundi ja koera vestlusest väljagi ja kõndis talumaja sisse. Maja oli päris suur, vähemalt talunike kohta. Seal oli 3 magamistuba, Emetia, Hannah' ja ema oma, köök ja kaminatuba, sisevets, sahver, ja tall, mis oli maja külge ehitatud. Hannah kudus parajasti toolis. "Tsau, Em!" hüüdis ta.

Peagi tuli Jarrie tagasi suure kitsega. Hedera keetis looma liha ja konte hiiglaslikus potis ja looma naha pani ta koos sarvedega voodi alla. Kui söök valmis sai, istus Hedera laua taga ja sõi keedetud toitu, samal ajal, kui hunt näris oma toorest lihakäntsakat.

"Kuidas palun? Sa oled tüdruk?" uuris Sayang üllatunult. Emane noogutas lugupidavalt talle. "Oleksid võinud varem õleda, ma olesin sinuga seltsivam olnud ja nii..." Lilian puhkes naerma ning ütles siis: "Me peame Hedera juurde minema, ta aitab sind trantsportida. Mis su nimi on?" "Luna." vastas hunt lühidalt. Lilian, Sayang ja Luna hakkasid vaikselt Hedera maja poole minema, Luna lonkas ja seega läks kohale jõudmisega aega.

Pärast sööki pani Hedera loomanaha pesukaussi ligunema. Ta hakkas kaminavalgel vanematest nahkadest uut tekki õmblema. Jassie lebas voodis.

Tunni pärast hakkas Hedera maja paistma. Lilian kiirendas sammu kui oli unustanud, et ta tagu lonkab haige hunt. Luna häälitses korra mis näis karge kõhatusena. "Oih." pomises Lilian. Tüdruk koputas Hedera uksele ning see avanes.

Emetia naeratas tüdrukule. Seejärel küsis ta: "Kus ema on? Ma tõin natuke neid marju, nagu ta palus...." Hannah kiikas ema toa poole. "Ta arvab et ta sai külma. Niiet me peame paar päeva ise tema tööd-tegemised üle võtma," Hannah vaatas uuesti Emetia poole. "Aga kus siis Lutikas on? Ja kas te saite üldse kellegi kätte ka? Ema ei taha väga Röhhi ära tappa...." Just sel hetkel astus Lutikas tuppa. "Mina olen siin ja hirv ka. Emast on kahju, aga Muti tundub ka haige olevat, vähemalt Heka arust."

Hedera avas ukse. Ta nägi Liliani, Sayangi ja...
"Kes see on?" urises Jarrie.

Hannah kohendas põlle ja hakkas hirve hundi seljas maha võtma, samal ajal kui Emetia läks ennast pesema. Lutikas ringutas end, tundes kergendust koormast lahti saades. Hannah paitas hunti ja läks siis hirve puhastama. Lutikas asus jõe poole teele, et ka ennast pesta ja juua. Emetia sai varsti pestud ja pani endale puhtad riided selga. Ka Lutikas tuli varsti tagasi.

"Tere Hedera ja Jassie ka muidugi, meil oleks teie abi vaja." Lilian rääkis sõpradele loo ära ja ootas nüüd ärevusega vastust.

"Nojah, aga kuidas?" küsis Hedera ja juhatas külalised tuppa.

OT: Mul vannivesi käib seega ma natsa siin veel.

"Noh ma mõtlesin, et äkki saaks Jassie LUnat kanda ta on ju kasvu poolest Sayangist suurem ja meie läheksime Sayangiga. Mis arvad?" küsis Lilan, üllatunult, et tal plaan nii kergelt pähe tuli.

Lupin sõitis ikka edasi. Lõpuks tulid linnamüürid nähtavale.

Kath' tõusis voodilt ja lähenes aknale. "Kuidas me saime vahele jääda?" sosistas ta Ramah'le. Ramah tõstis oma pea voodilt ja vaatas hetke etteheitvalt Kathlin'i "Sa kolistasid jälle liiga kõvasti oma relvadega." Kath' pööras näo aknalt ja silmitses nüüd Ramah' "Mida? Ei no tõesti?... Nüüd olen mina süüdi?" Ta tõmbas korra hinge ja jätkas: "Ja sul oli vaja haugatada selle kassi peale?" Kathlin pööras näo taas akna poole ja silmitses öist linna, tuled paistsid akendest ja taevas oli selge. "Me oleme mõlemad võrdselt süüdi," lõpetas Ramah sõneluse.

Lupin peatus linna värava ees. Sildilt võis lugeda: *Elestar, kääbikute linn.
Lupin läks hobuse seljas väravast sisse.

"Hmmm..." pomises Hedera. Ta arvas, et hunt poleks nõus.
"Mina teda ei kanna!" teatas loom.
"Huhh, kas Sayang ei oleks muidu nõus?"

Linnas vaatasid Lupinit palju kääbiku silmade paare. Pilgud olid täis jälestust.

"Jah," nõustus Kath ikka veel aknast välja vahtides. "Kuidas me arestist pääseme?" küsis Ramah'."Mida?" hüüatas Kath' kui ta ümber pööras ja Ramah juurde läks. "On sul ideid?" küsis Kath' saanud üle oma ehmatusest.

"Lutikas, äkki läheks linna? Meil on vaja emale rohtusid osta...." küsis Emetia. Lutikas noogutas heakskiitvalt peaga. Tüdruk läks talli, võttis sadula ja valjad ning saduldas Dobre ära. Edasi läksid nad linna poole.

Tüdruk jooksis metsas ringi hunt tema kannul. Mul on kõht jube tühi. kaebas ta hundile ja paugu pealt oli sellel surnud jänes hammaste vahel. Aitäh! neiu suutas tule võttis noa ja hakkas jänest puhastama.

Emetia ja Lutikas lobisesid ja jõudsid linna piirile, kus oma tegemisi ajavad kääbikud neid ei vaadanudki, aga inimesed naeratasid või lehvitasid. Nad suundusid apteegi poole.