Where are you, happiness? LÕPETATUD!

Oh, just siiamaani kõige lahedam osa

Ma ei tea.. Minu meelest ei kukkunud see just kõige paremini välja, kuid kui teile meeldib, siis mulle sobib.

Hästi hea osa tõesti.

#7

Oleks ma osanud ette näha, et mu Silvia mind edaspidigi igas olukorras naeruvääristab, oleksin ma tahtnud jääda pigem Marci juurde.
"Oh, ma loodan, et lugeda sa ikka oskad," lausus Silvia mulle kord, kui olime restoranis. Mulle tekkis keelele mitu teravat vastu, mis ma kõik üksteise järel alla pidin neelama.
Iga päev, välja arvatud nädalavahetusel käis minu juures eraõpetaja, kellega ma õppisin seda, millest olin kümnendas maha jäänud. Peale eraõpetajat käis mind õpetamas veel üks naine. Ta õpetas mulle kõiksugu kombeid, et ma käituksin nagu daam, mitte nagu matsiplika, kes ma tegelikult olin.
"Tegelikult, Eva. Ma olen üllatunud. Sa oled nende paari kuuga üllatavalt hästi arenenud," lausus Charlie ise. Naeratasin malbelt ja pobisesin: "Aitäh!"
Charlie oli minu üle nii uhke, kuid tundus, et meie koos veedetud aeg jäi vähemaks. Pidevalt pidi ta tööasjus käima ära ja mina pidin olema kodus, et õppida.
Hakkasin igatsema aega, kus ma pidin vaid poole päevani kinni olema, et peale seda minna vabadust ja rahu nautima. Ma igatsesin Lolat, Antooni, Christiet. Ma igatsesin Marci. Ma igatsesin teda meeletult.
Kui ma kord Charliele ütlesin, et tahaks oma sõpru külastada, ütles ta vaid, et ei mäleta selle koha nime, ega asukohta. Muidugi sain ma aru, et ta valetas, kuid ei mõistnud selle põhjust.

"Kuhu sa lähed?" Silvia kõndis tõtlikul sammul minu poole. Seisin, käsi ukselingil, "ja veel sellise välimusega!"
Tõsi, mul oli seljas ümber T-särk, väga lohvakas tressipluus ja teksad. Jalgade otsa olin tõmmanud ühed oma vanad tennised, mis olid rohkem, kui lihtsalt mustad.
"Ee, jalutama?" vastasin ma ja avasin ukse.
"Oot-oot," tõmbas Silvia ukse kinni, "sellise välimusega sa siit majast välja ei astu ja pealegi ei taha Charlie, et sa väljas käiksid,"
"Mis mõttes?" küsisin ma üpris kõva häälega, mis seintelt vastu kajas.
"Ära karju mu peale, plika!" nähvas Silvia, "just nii ta ütles. Nii, et mine pane endale korralikud riided selga. Ega mu poeg nalja pärast sulle uusi rõivaid ei ostnud. Ja kui välja tahad minna, siis selleks on aed,"

Mida pikemaks läks aeg, seda rohkem tundsin, et olen selle paiga vang.
Charliet nägin ma vist kord nädalas, sest tal oli "nii palju tööd". Seda uskusin ma naiivselt senikaua, kuni avastasin ta kohvrist musti riideid võttes, huulepulga.
"See ei ole minu oma," kehitas mees õlgu, "arvatavasti oled sa selle kogemata sinna pannud,"
"Sa tead väga hästi, et mina huulepulka ei kasuta," urisesin mina, silmad pisaraid täis. Mind kurvastas väga, et Charlie mind pettis, kuid veel rohkem ajas mind vihastavasse masendusse see, et ta seda nii külmalt eitas.
Oleksin tahtnud hea meelega sealt lahkuda, kuid see maja oli mu kodu, see oli mu varjupaik, isegi kui mulle see ei meeldinud.
Kuid asi mida ma ei kannatanud, oli iga päevaga suurenev, pitsitav igatsus Marci vastu.

So saaaaaaaad

Ma nõustun suga. Ka minu meelest on see osa veidi kurb ja nagu jutu enda pealkirjast peegeldub, siis ei olegi see jutt mõeldud olema rõõmus.

On jah kurb, aga muidu hea.

Armas, kurb kaa. See Charlie on ikka migi eri per.vert.... Kahju tüdrukust =(

Charlie on.. Charlie.

#8

Jah, ma oleksingi peaaegu sellest kõledast paigast põgenenud, kui Silvia poleks mind ühel hommikul oma luid lõikavate kriisetega äratanud.
"EI! EI! EI, MA KEELDUN SEDA USKUMAST!" karjus vanem daam allkorrusel, elutoas. Koperdasin uniselt alla, et näha, mis toimub, kui ma järsku elutoa uksel kramplikult seisma jäin.
Mu põlved hakkasid värisema, mu sisikond kiskus valusalt krampi ja mu süda.. mu süda oleks nagu prõksti katki läinud. Ma ei suutnud hingata. Isegi pisaraid ei olnud. Ma ainult vahtisin surmahirmus maas lebavat kogu, mille kohal Silvia röökis nutta.
"Charlie," sosistasin ma vaevukuuldavalt. Sõna oli justkui võtmeks kõigile minus peituvatele pisaratele. Ikka veel tohutult värisedes viskusin ma oma ettepoole.
"Charlie," sosistasin ma uuesti, kõvemini. Owen kuulis seda ja tõstis oma surnud pojalt pilgu. Tema silmad olid täis ahastust ja ta hoidis kramplikult tagasi pisaraid, et ta ei kaotaks enesevalitsust. Charlie oli täiesti oma isa nägu ja nüüd Owenile näkku vaadates mõistsin ma seda. Ma pöörasin temalt pilgu ja istusin tugitooli, puudutades käega verist nuga.
Uksele kõlas koputus ja Owen läks seda avama.
"Sa pakid oma asjad kohe täna ja kaod siit," sosistas Silvia mulle, vahtides ainiti oma ainsat ja nüüd surnud poega. Ma ei vastanud, vaid sulgesin silmad, hääletud pisarad ikka veel langemas mu märgatelt põskedelt mu sülle.
"Preili?" lausus järsku üks politseinikest. Avasin silmad ja vaatasin otsa vanemale, turskele mehele, kes meenutas mulle väga üht töölistest, kes oli kunagi ammu mind kohvikus ahistanud.
"Preili, te peate minuga tulema,"
"Ma... m-miks?" küsisin ma kokutades, pühkides kiiruga pisaraid, mida aina rohkem ja rohkem juurde tekkis.
"Te peate oma tunnistuse andma," lausus politsei ja tiris mu endaga kaasa ühte autosse. Seal oli ka üks naispolitsei. Nad kinnitasid turvavöö ja viisid mind politsei jaoskonda.
Ma ei mõistnud, miks nad seda tegid, kuid ma ei öelnud midagi. Ma kardsin kohutavalt.

"Mina olen Aleisha Darey," tutvustas end üks halli kostüümiga naine. Tal oli käes märkmik ja ta palus mul istuda, "Te kindlasti teate, miks te siin olete,"
Raputasin pead, üritades rahuneda, kui uued, tugevad värinad mind raputasid. Ma olin ikka veel pidžaamas. Pilt mu kallima surnukehast ei tahtnud silmeest minna.
"Heakene küll, te olete siin kahtlusalusena Charlie Robbsi mõrvas," Aleisha Darey heliseval häälel kõlas see kohutavalt. Ma tundsin vajadust oksendada. Ma hüppasin toolilt püsti, kuid kahe sammu astudes kadus mul pind jalgealt ja kõik läks mustaks.

OMG!!! Lahe-lahe-lahe

Ma ei suutnud tema tapmisele vastu panna .

Ma ei oleks ka suutnud... Jama tegelane

Tegelikult mulle Charlie sitaks meeldis, aga ma tahtsin kellestki lahti saada ja kuna Eva on peategelane, siis ma pidin Charlie ära killima .

Tark plaan

Järjekate 1 suurimaid plusse on see, et sa ei tea kunagi mis edasi juhutma hakkab. Väga hea!

Nõus suga, aitäh !

Väga tore , Charlie surnud =D Endiselt vägeelulahe jutt , ootan järgmist =)

Aitääääääh!

Super!!! Järgmist!

#9

Kui ma silmad avasin, oli kõik pime. Lõpuks sain ma aru, et olin oma voodis, Charlie kodus. Kobasin käega lambilüliti järele ja vajutasin seda. Järsk pimedus tegi mu silmadele haiget. Ma ei mäletanud kuidas ma olin oma tuppa saanud, mäletasin vaid Charlie surnukeha. Tema imeilusad silmad olid ilmetult lahti ja need olid tuhmid. Vabisedes kukkus üks täiuslik pisar mu põsele. Sinna langes veel teinegi.. ja kolmas.. ja äkki oli neid nii palju.
Ma istusin voodil, keha mässitud siidise tekikotiga teki sisse, padjad pehmenduseks selja taga, ja nutsin vaikides. Vaatasin akna taga säravat täiskuud ja kuulsin kedagi mäugumas. Endal pisarad voolamas, ruttasin ma akna juurde ja nägin akna all pisikest koheva karvaga halli värvi kassipoega. Endalegi arusaamata tõmbasin ma hommikumantli selga, torkasin sussid jalga ja jooksis välja.

Kassipoeg nurrus rõõmsalt mu kaisus teki sees, tõmmates aegajalt keelega üle mu põse, justkui tahtes mu pisaraid kuivatada. Naeratasin ja tõmbasin käega üle näo. Kiisu justkui leevendas mu valu. Peale tema soo järelevaatamist otusustasin ma talle nimeks panna Carrie. Tundus, et ka kiisule see nimi meeldis, sest tema nurrumismasin hakkas veel kõvemini tööle..

Armas. Aga kahju, nii lühike.

Nii armasss

Armaass =) vaene kassipoeg , mis ta seal öösel üksi väljas tegi ? =(

Aitäh & suured vabandused osa lühikuse pärast, kuna mul polnud tol hetkel enam mõtteid.
Kiisu oli vist eksinud.

Üheksas oli nii lühike, et ma otsustasin kohe ühe osa juurde teha!

#10

Ärkasin kella üheteistajal, kui mu Carrie kraapis vastu ust ja näugus haledalt. Hüppasin voodist välja, võtsin kassipoja sülle ja marssisin alla. Owen ja Silvia istusid söögitoas, mõlemal ees tass kohvi. Silvial oli seljas mustad tressipüksid, must särk ja must tressipluus. Owen kandis samuti musta. Nad leinasid. Ruttasin tagasi ülesse ja panin omale kiirelt selga mustad teksad ja musta polo. See tegi mu enesetunde raskemaks, see tekitas suurema tunde, et Charlie on läinud. Ma ei tahtnud seda ikkagi uskuda. Loivasin tagasi söögituppa ja istusin toolile..
"Tere hommikust," laususin ma vaiksel hääles. Kiisuke niutsus uuesti - tal oli kõht tühi.
Silvia ja Owen vaatasid šokiga kassipoega.
"Kust see siia tekkis?" küsis Silvia ninahäälega. Naise nägi oli ikka veel paistes, justkui oleks ta terve öö nutnud.
"Ta ee.. ta oli eile öösel mu akna alla ja ma tõin ta tuppa enda juurde," sosistasin ma. Vaatasin kassile silmadesse ja märkasin, et need olid samat värvi, nagu Charliegi omad. Mulle tuli nutt kurku ja alahuul hakkas värisema.
"Noh tore. Sa võid ta endale jätta," võttis ka Owen sõna. Ta polnud mu vastu kunagi lahke olnud, aga ta polnud ka nii karm, kui Silvia. Noogutasin tänulikult ja hüppasin siis toolilt püsti.
"Ma lähen oma tuppa," sosistasin ma.
Teel oma tuppa käisin ma köögist läbi ja võtsin sealt kiisule süüa. Natuke vorsti ja kala ja vett.
Panin ka ühte nurka ajalehed maha, kus kiisuke saaks oma hädasid teha senikaua, kuni tal polnud õiget potti.
Vingerdasin oma teksadest välja ja tõmbasin jalga Charlie vanad tressipüksid. Polo asendasin ma mehe tressipluusiga. Neil oli tema lõhn küljes. Tõmbasin end neis kerra ja kui Carrie oli kõhu täis söönud, tõstsin ma ta voodi peale ja lasin tal oma käega mängida. Füüsiline valu justkui leevendas Charlie kaotusvalu. Pigistasin teise käed sõrmed rusikasse, lastes oma pikkadel küüntel endale haiget teha. Surusin sõrmi aina tugevamini kokku, kuid sellest ei piinanud. Hüppasin voodilt püsti ja läksin vannituppa kust võtsin küünekäärid. Pikemalt mõtlemata tõmbasin ma nendega oma käele ühe triibu, kust hakkas verd jooksma.
Alles siis mõistsin mida ma olin teinud.
"Persse!" vandusin ma ja pillasin käärid maha. Võtsin käterätiku ja mässisin selle käe ümber. Enam ma pisaraid tagasi ei hoidnud ja ma vajusin vannitoa kapi najale istuma.
Carrie tuli joostes minu juurde ja hakkas mu varvastega mängima.
Sulgesin silmad ja soovisin, et oleksin saanud minna ajas tagasi.

Koputus uksele pani mu võpatama. Tõmbasin rätiku käe ümbert ja viskasin selle pesukasti. Kuna haav veel veritses, plaasterdasin ma selle kiirelt kinni ja tõmbasin varruka sellele peale. Tõmbasin tressipluusi luku kinni, et see mu alasti ihu ja rinnahoidjaid kataks ja läksin uksele.
Seal seisid kaks meest, ühel seljas tume ülikond ja teisel mingi imelik kombenesoon. Mulle tuli kohe meelde CSI kriminalistid.
"Tere, mina olen Marthin Tomphson, ma olen uurija. See on Gregor, mu abiline," tutvustas ülikonnaga mees end ja enda kaaslast. Noogutasin ja lasin nad sisse. Gregor hakkas kohe sahtleid ja kappe uurima, Marthin ja mina istusime aga voodile, Carrie mu süles. Panin jalad rätsepistesse ja vaatasin veidi kartlikult Marthinit.
"Ma pean sind küsitlema. Enne aga vabandaksin, et lasin su jaoskonda tuua, kuigi sa olid nii nõrk," lausus mees. Noogutasin, "Nii.. Palun räägi mulle kõik oma suhetes Charliega,"
"Emm.. noh, me saime tuttavaks kui ma olin kolmteist ja tema oli seitseteist. Me olime alguses sõbrad ja siis me hakkasime käima. Paar päeva enne mu kuueteistkümnendat sünnipäeva läksime me tülli. Ta tahtis mind viia mu sünnipäeval jahisõidule, kuid mu isa ja ema olid sellele miskipärast vastu. Nojah, Charlie oli just saanud kakskümmend ja mu vanemad kardsid, et ta võib mulle midagi teha, kuigi me olime juba kaks aastat koos olnud. Nojah, me läksime tülli ja mu sünnipäev möödus temata. Päeval, mil ta tuli mult vabandust paluma, mu ema suri. Tal oli vähk. Ja veidi peale seda poos mu isa end ülesse, niiet viimane kord, kui ma Charliet nägin, oli vaid mõni päev enne mu sünnipäeva. Peale papsi surma jooksin ma kodust ära ja nüüd sain ma Charliega uuesti kokku. Kõik oli unustatud. Meie armastus tundus olevat veel suurem, kui varem. Aga ka seekord mängis saatus oma vingerpusse," mu jutu lõpp muutus segaseks sosinaks, mis oli segunenud nuuksetega.
Marthin noogutas lohutavalt samal ajal, kui Gregor tuli välja vannitoast, kaasa verine rätik.
"Mis see on?" küsis ta karmilt. Hakkasin värisema ja tõmbasin tressika varruka üles. Veri oli plaastritest läbi tulnud - haav oli sügavam, kui ma arvasin.
"Sa vajad arstiabi," lausus Marthin. Gregor võttis välja telefoni ja helistas kiirabisse.

"Aiaa," vingusin ma, kui arst mu käes olevaid niite tõmbas. Silvia vaatas mind haletsevalt, kuid ma sain aru, et tal oli must kahju. Isegi tema ei olnud nii masendunud, kui mina.
Kui arst toast välja sammus, jäime me Silviaga tuppa kahekesi. Naine istus voodile ja silitas Carriet.
"Anna andeks, et ma sind olen hukka mõistnud," ütles ta natukese aja pärast kurvalt, "Ma arvasin alati, et sa oled mu poja jaoks kõige hullem valik, aga nüüd ma näen, kui väga sa teda armastad,"
Silvia suust neid sõnu kuulda oli väga imelik. Veel imelikum oli see, et ta mind sügavalt kallistas.
"Vabandus vastu võetud," vastasin ma naeratusega.

Hea. Tõsiselt hea osa. Tohutult meeldib. Aga jah kääridega ei lõiguks, liiga suur arm jääb.

Eva ei mõelnud sellele ennem, kui see tehtud oli. Aitäh

Nunnu

Vägavägaväga supppppppppppppppperr osa , sul lihtsalt nii sitaks head jutud et . . . . lihtsalt eluhead ,eriti veel see osa =)

Magic, kääride lõikumine on jah nunnu


AITÄH!

Ei see kassi asi ikka, kass jamas seal

Aaa, kiisu jah nunnukas

hullult meeldib su jutt. Hästi huvitav

#11

Tere Marc!
Anna mulle andeks, et ma pole sulle varem kirjutanud. Palun tõesti vabandust. Mul on olnud väga palju tegemist.
Ma arvan, et sa oled juba lugenud sellest traagilisest õnnetusest, mis alles hiljuti juhtus. Charlie surmast.. Kogu see aeg mõtlesin ma sinust.. Mul oleks olnud väga sinu tuge vaja.
Igatahes, nohh, ma loodan, et sul ja su tüdrukul läheb hästi!
Tervita Lolat & teisi kaa!
Armastan teid kõiki,
Eva.

Panin kirja ümbrikusse, kuhu oli peale kirjutatud Marci aadress, mille oli Owen välja lasknud uurida.
Tõmbasin pöidlaga üle Marci nime ja lippasin siis oma uutes kingades välja, et kiri posti panna.
"Eva, kullake!" hüüdis Silvia köögiaknalt. Naeratasin leebelt ja lippasin tuppa tagasi. Silvia tuli mulle vastu, must siidjas kleit ümber tema saleda keha voogamas. Ta leinas ikka veel. Nagu Owen. Nagu mina.
"Ma lähen ostlema. Kas tuled kaasa?"
"Aitäh kutsumast, Silvia, kuid õpetaja tuleb kohe ja ma pean õppima," keeldusin ma viisakalt kutsest. Naine näpistas mind kergelt põsest.
"Nojah, ma kutsun siis mõne oma sõbranna, et nad saaksid kurta, et ma nii neetult peenike olen, kuna mahun kleiti, millest nemad vaid unistavad!" kihistas Silvia naerda ja ma ühinesin temaga. Oli tore seda peale nutmise vahelduseks teha.
Silvial oli tõesti ideaalne figuur, kuna ta mängis tennist. Teda vaadates ei saaks keegi aru, et ta läheneb viiekümnele. Pigem kolmekümnendate ja neljakümnendate vahel.
Silvia naeratas veelkord ja lahkus siis. Silmanurgast nägin, kuidas ta jälle mossi vajus.
Kuid Owen näis saavat leinaga paremini hakkama. Ta oli hakanud samuti rohkem suhtlema ja ta ühines golfiklubiga, et omale uusi kaaslasi leida, kes temaga igal kolmapäeva õhtul portveini jooks, sigareid suitseaks ja juttu ajaks. Ehk siis otsis ta omale uut Charliet.

Üle pika aja uus!!! Päris hea.

Kuidagi kahtlane, ma ei tea...

Lahe Nagu ikka

Üle pika aja jah .
Murtagh, kui see kahtlane on, siis miks sa seda üldse loed?

Millal uus tuleb?

ma ei tea. mul on mõttekriis ka ja tegemisi on palju, niiet ma tõesti ei tea.

Tegin veel ajas ühe hüppe. Kolm kuud on Charlie surmast möödunud!

#11

Ma ei teadnud, kui kaua suudan ma veel teeselda. Charlie surmast. Oweni ja Silviaga paistis olevat kõik juba korras, kuid mina veetsin ikka öid unetuna, ärgates luupainajast, kus peategelaseks oli surnud Charlie. Ma ei saanud rahu.
Mul ei olnud kellegiga peale Oweni ja Silvia või oma õpetajaga rääkida, kuid nendega ei saanud ma rääkida kõigest.
Ma teadsin, keda ma igatsesin. Oma ema. Ja isa. Seepärast otsustasingi ma minna nende hauale, mida ma polnud pikka aega külastanud.

Jalas järjekordsed tennised, jalas oma lemmikteksad ja seljas tuulejopp, sammusin ma surnuaiale, mis asus mu uuest kodust umbes kahe ja poole kilomeetri kaugusele. Päikesekiired sillerdasid märjal murul ja õhk oli tänu hiljutisele vihmale värske. Jalutuskäik oli parim viis mõelda. Lihtsalt mõelda. Nägin teisel pool tänavat vaidlemas teismelist oma emaga. Nii väga meenutasid nad mulle mind ja mu oma ema, kui me jälle vaidlema sattusime. Kuigi paps ei lubanud mul emale vastu vaielda.
Kohkumusega jäin ma keset tänavat seisma, pea täis uut ja kohutavat avastust - ehk olidki mu vihased vaidlused emaga põhjuseks, miks vähk talle nii kiiresti otsa peale tegi?
Mõte sellest, et mina olin ema surmas süüdi, pani pisarad mu põskedele veerema ja ma lausa jooksin surnuaeda. Lippasin haudade vahel, et leida oma vanemaid ja lõpuks ma nad ka leidsin.
Ma vajusin põlvili märjale mullale, tegemata välja pükstele tekkivatest tohututest mudaplekkidest.
"Anna mulle andeks, emme!" nuuksusin ma haua juures. Luristasin ninaga ja ulgusin nagu segane, "Palun vabandust!" kordasin ma aina.
Valu südames oli järsku nii suur ja silmeeest sähvisid pildid: Jõulud ema ja isaga, Charlie ettepanek olla tema tüdruk, vanemate surm, Marci kohtamine, Charlie, Marc, Charlie, Marc, Charlie, Marc..
"Eva?!" katkestas uskumatu hääl järsku mu segased mõtted.[/b]

Super hea . Uut ja äkki seekord tuleb uus osa kiiremini.

Kurb, aga hea

Jah, suured vabandused minu poolt, et ma olen jälle nii pika vahe sisse lasknud (.

#12

Olin väga üllatunud, kui Marc krahmas mu karukallistusse. Ma ei suutnud sõnagi lausuda. Vaatasin talle otsa ja suudlesin siis teda algul õrnalt, lõpuks jõuliselt.
"Evakene," lausus Marc, "ma igatsesin sind nii väga!"
"Mina sind ka!" sain ka mina lõpuks sõnad suhu. Marc krahmas mu sülle ja keerutas mind haudade vahel. Lõpuks, üle pika aja olin ma väga õnnelik.
"Eva, palun, palun tule muga tagasi!" lausus ta mulle.
See mõte oli ahvatlev, aga ma ei tahtnud jätta Silviat ja Owenit. Me olime peale Charlie surma saanud nii lähedaseks.
"Ma pean mõtlema," ütlesin ma ning Marc noogutas, "Tule, lähme minu poole,"
Kõndisime käsikäes, vahel mudas libastudes minu poole. Maja juurdes jõudes nägime, kuidas Owen parasjagu oma 5'nda seeria tumesinisest bemarist välja astus.
"Owen!" kilkasin ma rõõmust. Mees nägi meid ja naeratas.
"Sina oled ilmselt Marc, kui ma ei eksi," lausus ta. Marc noogutas ja naeratas. Läksime kolmekesi sisse.

"Kullake, kui sa minna tahad, siis ma ei saa sind keelata," ütles Silvia, pigistades õrnalt mu kätt, "aga sa pead lubama, et sa külastad meid tihti!"
"Ja, muidugi!" lubasin ma, jälgides, kuidas Olivia, pere teenija, trepist üles sammus, et mu kohvrid pakkida.
"Ma jään sust puudust tundma, tirts," muheles Owen ja sasis mu pead. Tõmbasin ninaga ja kallistasin meest.
"Kohvrid on pakitud," lausus Olivia mõne aja pärast. Noogutasin ja haarasin nii Silvia, kui ka Oweni uude kallistusse.
"Ehk tuleme me ise sulle peagi külla," lausus Silvia.
"See oleks suurepärane!" ütles Marc siira naeratusega, hakates mu kohvereid oma päevi näinud, kuid siis ilusa mersu bagasnikusse viima. Owen aitas teda ja Silvia vadistas juba, et jõulud peame me kindlalt tema pool veetma.
Naeratasin, sest tundis lõpuks, et nüüd on kõik korras. Enam ei olnud mul ootusärevust, et kas ma meeldin kellelegi, nüüd teadsin ma, kuhu ma lähen ja kellega. Kõik oli hästi. Ma olin oma õnne leidnud.

Liiiiga kiiresti, aga muidu okei

Njah, liiga kiiresti liikus, aga hea ja ma loodan, et su uus järjekas on sama hea, või isegi parem.

Ma ei osanud ega tahtnud seda enam edasi kirjutada, sellepärast ka kiire (& vbla segane) lõpp.
Aga aitäh ikkagi

Lugesin nüüd kah läbi. Väga armas jutt on. Mulle tõesti meeldis.