Põrguvärav (Lõpetatud)

Põrguvärav

Proloog

Ta lahkus, ja miks? Kas ma tegin midagi? Vist mitte.
Tõmbasin oma mantlihõlmad koomale ja üle mu põse veeres uus läikiv pisar.

Värisesin kurbusest ja tahtsin karjuda, kuid mul polnud häält.
Ma ei raatsinud oma põske puhtaks pühkida, sest mul oleks paari minuti pärast nägu jälle täiesti märg.
Nuuksatasin ja tõmbasin sõrmedega läbi oma hõbeblondide niiskete juuste. Taevas oli jälle halliks tõmbunud ja nüüd lendasid sealt alla tuhanded vihmapiisad mis katsid tänava veelompidega.
Jaa siis nägin ma teda. Oma armastatut, kellegi kohale kummardumas. Ta oli verine, ta suu ja selle ümbrus olid justkui maasikamoosi kallal käinud. Vaatasin teda ahastavalt ja juurdlesin kas on mõtet sinna minna ja vaadata mis toimub. Jooksin tänava nurka ja kiljatasin. Tom oli kadunud.

______________________________

Mu peas jooksid küsimuste read ja mu silmad olid läbimärjad.
Politsei sammus minu poole ja tahtis mind arvatavasti küsitlema hakata. Vaatasin viimast korda nuuksatades elutut keha. See oli umbes kaheksa kuni kaheteist aastane tüdruk, ta kaelal olid imelikud jäljed justkui oleks teda keegi hammustanud, aga need polnud hammaste moodi. „Prl. Eliisa..?“ Oli politsei nõutu näoga. „Waney.“ Lõpetasin ta lause ja kuulasin meist eemalduva kiirabi sireeni. „Niisis, palun kirjeldage juhtumit.“ Palus mees väga vaikselt ja ma võisin ta häälest lugeda väga suure kurbusenoodi. Vaatasin teda veel ja avasin suu. „No, ma kõndisin tänaval ja vaatasin vihma. Umbes kaks minutit hiljem nägin ma teda.“ Osutasin väga väriseva käega kohta kus ennem oli olnud kanderaam tüdrukuga. Politseiniku nägu muutus veelgi kurvemaks ja pidasin paremaks jätkata. „Ma nägin siis seda tüdrukut ja.. keegi oli veel seal. Ma ei näinud ta nägu.“ Pidasin paremaks rohkem mitte rääkida kuna ei tahtnud Tom´i paljastada.
„Oeh, olgu.“ Politsei katkestas vägagi mõnusa vaikuse ja ma vaatasin talle oma roheliste silmadega otsa. Üks naine tuli meie juurde ja palus mul anda veel oma kontaktandmed, et nad saaksid veel asjade kohta küsida. Kõndisin koju. Uksest sisse astudes jooksis mu juurde otsekohe väga murelikud vanemad ja mu väike õde. „On sinuga kõik korras? Me su isa Tonny´ga muretsesime väga. Su väike õde isegi nuttis.“ Mu ema viipas mu isale ja seejärel mu õele Kyra´le kes hädiselt naeratas. Naeratasin vast ja läksin vaikides enda tuppa, et tänaseid sündmuseid endalt kasvõi natukegi maha pesta. Kõndisin peegli juurde ja vaatasin ennast. Mu selja taga toimus mingi liikumine ja ma võpatasin kuigi see oli kõigest mu must kass Elry. Pöördusin uuesti peegli poole ja jäin seda silmitsema. Esimest korda panin tähele, et mu nägu ja silmad olid vihase varjundiga. Jah, miks Tom seal oli? Tabas mind äkiline mõistmine. Külm tuul piitsutas mu nägu ja vaatasin lahtist akent. Kuidas ta suudab inimesi tappa? Oli see üldse tema? Ma ei osanud nendest ühelegi küsimusele vastata ja otsustasin magama minna.
Ärkasin ülesse hommikul kell neli. Ma olin unes näinud midagi imeliku. Proovisin meenutada mis see oli, aga tulutult.

Edit: Lõpetan.

Hea, edasi

Aga tee palun taandread kah

Olgu.

Ei meeldi eriti. Olen selline kriitik.

Jätka.

Pole midagi Waffvel.
Tänx Jossu ja magicstar.

Varsti tuleb uus osa. Luban.

Ma põhjendan ka miks mulle see ei meeldi. Minu jaoks jääb asi kuidagi segaseks ning tegevust kuidagi eriti ei toimu. VB hakkab isegi meeldima, kui ma uusi osasid loen.

Tore, et põhjendasid oma arvamust.
Mul on nüüd kergem järgmisi osasi teha.

Äkki suudad mainida millal järgmine osa tuleb?

Äge, mulle meeldis =)

Mis edasi saab? Hakkas isegi natuke meeldima... Ainult, et nii vastiku koha pealt lõppes ära.

Lõpuks ometi uus

Mhm. Lõpuks ometi. õhtul proovin uue lisada. Siis saan teise arvutisse kus mul need jutud on.

Tore!
Mina jooksen oma kalli mälupulgaga üles-alla kogu aeg

Niih, tegin uue osa. Kirjutamis tuhin tuli peale.
Kriitikat ootan väga.
Pühhi saab magicstar kes siin koguaeg kiidab.

::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::::



3 Osa.

Tegin silmad vaikselt lahti ja mu suu oli sammuti lahti vajunud. Mu silmadele avanes uskumatu vaatepilt. Seisin kuskil keset kõrbe ainult, et täpselt mu ees oli üks suur koobas. See paistis olevalt paari kilomeetri kaugusel. Kõndisin kõheldes selle poole, sest kuhugi mujale mul minna polnud. Umbes pool tundi ja seitse minutit hiljem, olin kohale jõudnud. Nüüd vaatasin ma väga suurele koopale otsa. Neelatasin kuuldavalt ja astusin pimedasse koopasse. Ronisin väikesest avausest sisse ja kõndisin paarsada meetrit edasi. Erinevalt õuest ei olnud siin palav vaid üpris külm.

Deem, ma tahan koju. Tõesti seda ma tahtsin. Järsku märkasin, et koobas oli täitunud punaka valgusega. Vaatasin ringi, siin ja seal olid õhus punased valguspallid. Koopas oli väga hirmuäratav õhkkond. Kerisin oma juuksesalke sõrmede vahel, seda tegin ma alati, kui olin närvis.

Kõndinud umbes kaks tundi paistis eespoolt valgus. See oli hele, nagu oleksin uuesti kõrbe jõudmas. Lisasin judisedes kiirust. Koopas oli tõesti väga külm. Jõudsin ukseni. See oli jääst. „No tore, nüüd võiks ta avaneda ka!” Karjusin vihaselt, aga justkui võluväel sulas uks lahti ega jätnud maha ainsadki veeloiku, ainul kõik oli auru täis. Vabisesin, siin oli väga hirmus ja kõrbes isegi oli parem olla. Ma tagasi läheksin mitu tundi. Võtsin otsuse vastu, ma riskisin. Astusin läbi auru ja avastan end väga hämarast ruumist. Eemal põles üksik valguskera ja ruumile laskus punane varjund. Vaatasin vägagi hämmeldunult ringi, sissepääs oli kadunud.

Nuuksatasin ja mu silmi valgus pisar. Kas see on mulle karistus? Vist oligi, aga ma ei saand aru mille eest. Istusin maha ja sulgesin silmad. Kujutasin ette sooja kodu ja lugematuid raamatuid. Kõigest sellest tundsin ma puudust. Huvitav kas mu vanemad juba otsivad mind? Jäin magama.

Väga huvitav jutt. Mulle isegi meeldib. Ootan Uut Juba.

Tänx, homme või täna sate uue.
Mul üks osa veel valmis, aga rohkem ideid pole.

Aitääääääh

Nüüd ma vingun natuke pikkuse kallal...
See ei tähenda, et see ka minu kohta ei kehti

Uus osa.
Teie rõõmuks.



4 Osa.



Ärkasin võpatusega. Mulle vaatas keegi otsa. Hämaras ruumis ei näinud ma ta nägu, aga ta paistis olevalt inimene. Hoidsin hinge kinni, ega julgenud end liigutada. Tundsin olevuse kuuma hingeõhku oma näo vastas. Olevus silmitses mind suure huviga ja ilma igasuguste hoiatustega surus järsku oma huuled minu omadele.

„Eliisa? Mida sa siin teed?” Küsis ta järsku ja ma tundsin selles ära Tom´i hääle. „Ma peaksin sinult seda sama küsima!” Olin Tom´i peale äärmiselt vihane, aga samas ka väga õnnelik. „ Hiljem seletan.” Vastas ta väga napisõnaliselt. „me peame siit kaduma. Lycan´id said sinu siin olemisest teada. Sa oled neile hea saak.” Sosistas ta korra veel. Ma tahtsin hakata midagi vastu puiklema, aga ta surus mu suu kinni ja tõmbas mind õrnalt edasi. Sain aru, et ta ei laseks mul miagi õelda ja lükkasin ta käe oma suult.

Ta kõndis otse seina poole ja mul polnud aimugi kuidas ta välja kavatseb saada. Ometigi see tal õnnestus. Tom oli õelnud mingi lause mulle tundmatus keeles ja meile avaneski uus pilt põrgust. Vaatasin huvitatult ringi. Tom´iga koos ei paistnud siin enam nii jube. Me olimegi tulnud välja koopast ja ma pidin päikese käes silmi kissitama. Järsku osutas ta päris kaugele põhja. Vaatasin ka sinna ja minu silm seletas ainult väikest musta ruudukest. „Me läheme sinna. Seal on sul kõige turvalisem. Siin võivad igahetk Lycan´id tulla või veel jubedama olevused.” Ma ei saanud ta jutust tegelikult põrmugi aru, aga noogutasin. Mina Eliisa ja Tom asusime teele. Mul oli jube joogijanu kuna me olime kõndinud juba oma kolm tundi. Hääl oli mul väga kähe. „Tom, kas siin juua on?” Suutsin lõpuks arusaadava lause õelda. Ta noogutas ja näitas käega kuhugi. Vaatasin sinna poole ja justkui nõiaväel nägin ma seal väikest järve. „Kuidas see sinna sattus?” Olin väga imestunud, aga õnnelik. „Tead see koht on paradiis koletistele, aga teistele on see koht väga vastik, noh ja juu see koht arvestas siin kedagi siis koletisena.” Ta tegi mõtliku grimassi ja ma kõndisin rahulikult järve poole. Jõin korraga väga palju, sest mul polnud aimugi millal uuesti vett näen.

Viis minutit hiljem olin uuesti poisi kõrval valmis teed jätkama. Nüüd läks tee palju kiiremini või tundus nii ainult minule. Umbes kümme minutit hiljem sain aru, et see väike must ruuduke oli olnud mingi templi sarnane asi. Vaatasin lootusrikkalt Tom´i ja ka tema oli rõõmus. Kõndisime paar meetrit edasi. Ma olin unustanud isegi selle mis kodus võis toimuda. Millegipärast tundus mulle, et tehes nii nagu Tom läheb kõik hästi.
Paar sekunit hiljem polnud ma selles enam nii kindel. Me olime peaaegu templi ukse ees, kui meie ette maandus väga suur harpüia. Arvasin, et see ta oli, sest ma olin raamatutest nende pilt näinud. Ma ei uskunud seda, aga Tom lajatas mind täie jõuga vastu maad. Arvasin, et see oli mingi pettekas enne, kui teadvusetult lamama jäin.

Aga vot minule see eriti huvi ei paku. Lihtsalt ma ei süvene sellesse, kahjuks.
Tegevust ja iseloomustusi on kuidagi vähe. Sama on ka emotsioonidega. Tegevus liigub ka kiiresti.
Aga see on nii minu jaoks.

Igal inimimesel oma arvamus

Igatahes jamh, minu arvamust teate

Hei, misasja? Sa ei teegi enam?

4 Osaga sai läbi.
Mhm. Kahju.

Vb, jätkan. Ma ei tea mis edasi teha.