Me siis tegime kahe peale jutukese.
Normani jutt on minu kirjutatud ja Shalisha oma Pimsy kirjutatud. Loodame, et meeldib

NORMAN
Vihma sadas lõputult. Ema oli täna kodus ja kohe, kui ma koolist tulin, pani ta mu nõusid pesema. Pesin neid nii kaua, et mu käed läksid kortsu nagu vanainimestel.
Siiski tuli mõne aja pärast päästev telefonihelin. Helistajaks oli Jaagup, kes pakkus välja, et me võiks oma kambaga Tallink SPA’sse ujuma minna ning pärast tem juures mõned dringid teha. Nõustusin minema, kuigi mote, et pean jälle mitu tundi vaatama, kuidas ta oma tüdrukuga tatti paneb, pani mu aju(meeldigu see asi mulle või mitte) Hannale mõtlema…
Kerge ohkega pakkisin oma ujumisasjad kokku ning hiilisin maja eesuksest minema. Olin alguses plaaninud bussiga kohale minna, aga paduka tõttu tellisin takso. Raha mul ju oli…
SHALISHA
Ma kõndisin vaikides, pilk märjal du¹iruumipõrandal. Maria ja Lisa lobisesid elavalt, me ei teagi milelst, kuna nende jutt oli vaid sumin mu kõrvadele.
Mul oli päris halb päev olnud. Ema oli jälle täiesti mitte millegi peale hullemalt närvi läinud ja kogu mu raha ära võtnud. Koolis sain ma lugemiskontrolli eest kahe, sest raamatukogus lihtsalt polnud seda raamatut. Ja mu lemmikhamster suri ära. Kui ma ta niimoodi surnult puuri põrandalt leidsin, läksin ma täiesti endast välja. Ma olin ta kooli alguse puhul saanud. Ema ütles, et see on niigi ime, et ta 8 aastat oli elanud, aga kurb oli ikka.
Mu mõtetest äratas mind Lisa hääl.
“Hei, Shalisha, ma unustasin oma seebi koju, laenad äkki?”
Vaatasin talle korra mõistmatult otsa, kuni sõnade tähendus mulle kohale jõudis. “Ah? Jah, muidugi.”
Võtsin endalt rätiku ümbert ära ja loivasin du¹i alla. Külm vesi äratas mu täiesti ärkvele. Vandusin ja hüppasin kõrvale, põrand oli aga libe ja mina käisin siruli maha.
Maria ja Lisa hirnusid, mille peale ma solvusin, tõmbasin trikoo selga ja marssisin ujulasse.