Lähedal igavikule

Nooo...
Okei ma tunnistan, natuke jah.

Ma Hanna ja Timo fänn!!!!! :D Nad nii ägedad, oleks mul ka sellised sugulased... Ougaad, kui lahe oleks See osa oli täiesti VAIMUSTAV. Minu lemmik hetkel

Ma ka Hanna ja Timo fänn muide, teeme fännclubi? Jap, tahaks et nad oleks mu enda sugulased, muide me saaks siis iga aasta Wackenile + me saaks need lavataha pääsmed kindlasti. Ma sureks õnnest.

Ma tahaks nende koera endale

Iuu, ma vihkan bulldoge. Ma ei tahaks isegi kui peale makstakse.

Hanna on äge, bulldogid on kohutavad elajad. Aga jutt on hea.

Every single dog on earth is cuteee !!!

Magic, youre grazy.
Jossu, nõustun sinuga. Aitähh.

10.
Magasime Chrisiga ühes suures voodis, sest külalistetoas rohkem voodeid polnud ja diivanil polnud kumbki nõus magama. See oli päris haige nii et mina jätsin, erinevalt Chrisist kellel olid ainult alkskarid jalas, enamus riideid selga.
Päeval ärgates avastasin, et kell on juba päris palju, kuigi tuli välja, et muretsemiseks polnud põhjust, sest siin majas oli see isegi päris varajane ärkamis aeg. Timo ja Hanna ärkasid ise paar tundi hiljem. Pärast pikka teleka vaatamist kutsus Hanna meid kööki kohvi jooma, mille ta minu üllatuseks ise oli teinud. Kööki jõudes avastasime, Chrisi suureks rõõmuks, et naine oli mustade püksikute ja särgi väel.
Hiljem sõitsime Timo hiiglasliku Hummer H2- ga ta sõbra juurde, kes teeb keldris tattoosid. Timo lasi enda õlale vihase hüppava hundi teha, jäi mulje nagu see hüppaks talle kõrri kinni. Lõpuks räägiti ka mind ära ja ma lasin enda vasakule õlavarrele leekides lohe teha.
„Teate mis, meil on teile uudis,” ütles Hanna rõõmsalt elutuppa sisenedes, kus me kolmekesi Top Geari vaatasime.
„Noh, mis on kullake?” mühatas Timo vastu ja kõigi pead pöördusid Hanna poole.
„Me saame lapse,” lausus Hanna kiirelt ja jooksis Timole sülle.
„Kas pole mitte tore,” lisas veel naine naeratades.
Me vaatasime naist suu ammuli. Õnneks polnud ma maininud neile Sarah rasedust.
„Jah, palju õnne,” suutsin ma enne Chrisi rääkima hakata ning manasin näole naeratuse.
„Noh, me peaks tähistama seda,” ütles Timo, vähemalt esialgu uudise üle rõõmustades.
„Jah, see oleks tore, aga kuidas? Ma juua ju ei tohi enam,” arutles Hanna.
„Ma mõtlesin, et me võiks minna romurallile, siit paarkend kilti eemal on homme mingi,” suutis Chris viimaks rääkida.
„Ohh, võimas, võiks tõesti minna,” oli Timo kohe nõus.
Ka Hanna oli nõus ning homsed plaanid olid sellega tehtud.
Kui Timo õhtusööki tooma läks, otsustasin ma Sarahle kirja kirjutada. Ma loodan et ta mu peale solvunud ei ole, kes neid rasedaid ikka teab. Igastahes tuli kiri lühike, ma rääkisin talle Timost ja Hannast ja et mul on kahju, et me peame siin olema ja ma sooviks et ta oleks ka siin, noh nagu ikka filmides kirjutatakse.
Järgmine päev oli äratus varem, umbes 12 paiku, sest me pidime ju ikkagi romurallile minema ja keegi ei tahtnud algust maha magada.
Enne rallit käisime poest läbi ja ostsime hummeri toitu täis, nii igaks juhuks. Võtsime veel bensujaamast kohvi ja hot-dogid hommikusöögiks teepeale.

IUUUUUUUUUUU.
Aga noh, hea osa

Mis jälle Iuu oli?

Kööki jõudes avastasime, Chrisi suureks rõõmuks, et naine oli mustade püksikute ja särgi väel.

Aa, noh, Joe Hill on selles süüdi.

Janet saab lugemiskeelu

Mul hakkab see jutt aina enam meeldima !! Ja Hanna ja Timo ka. Ning Liis, miks see iuu, et ta käib kodus püksikute ja särgiga? :D Aganohh, Joe Hill oli jah selles süüdi

Ahah Liis, ise ässitasid mnd kõige alguses lugema igast raamatuid.
Kati, minu arust pole see ka iu.

11.
Romuralli oli päris okei. Pärast pandi romuks sõidetud autod põlema. Timo ja Chris olid sellest lummatud ning vaatasid seda suurte silmadega. Me Hannaga naersime nende üle kõht kõveras.
Koju jõudsime alles öösel, sest Timo pidi oma au ja uhkuse, Braini kaasa võtma ning tagasi sõites oli tal kõht lahti ja me pidime koguaeg peatusi tegema. Tegelikult oli see väga jälk. Mul on tunne et ma juba vihkan seda tõuku, tähendab koera.

Hommikul sain Sarah’lt vastuse:

Hei Bryan, meil on probleeme, ma ei tea kust nad aadressi said, aga need mehed käisid siin, tähendab ma olen päris kindel, et need olid need samad mehed. Nad küsisid Chrisi järgi, sinu nime nad ei maininud. Ma ütlesin neile et Chris on Tartus sõprade juures. Muidugi nad ei uskunud seda ja otsisid kõik kohad läbi. Kui Becka koju tuli ja pea-peale keeratud maja nägi ning ma talle sellest rääkisin läks ta hüsteeriasse. Ma suutsin ta maha rahustada. Ma kardan ju ka ja ma ei tea kuhu minna. Ma loodan, et me saame hakkama.
Tsau kallis.


„P a g a n,” karjusin rusikaga vastu arvutilauda lüües kui olin kirja paar korda läbi lugenud. Ma tõesti loodsin et need tüübid nii palju ei teadnud. Huvitav miks nad aint Chrisi tahtsid?
„Mida sa karjud,” kõndis Chris haigutades uksest sisse.
„Nad käisid tüdrukute juures, sind otsimas.”
„Mida? Ei käind. Kas me peame koju minema?” küsis Chris pettunult.
„Noh, ma ei tea mida teha,” vastasin talle ausalt.
„Hommikust poisid,” ütles Hanna rõõmsalt kööki sisenedes.
„Hommik Hanna,” vastasime talle koos, mõlemad nördinud häälega.
„Mis viga?” küsis naine kohvi võttes.
„Me peame vist tagasi minema,” ütles Chris peale pikka vaikimist.
Olime varem Timole ja Hannale rääkinud, miks me siia tulema pidime. Seega rääkisime neile ka Sarah kirjast.

„Ma ei saa aru mida meie siia tulek aitas? Mida me loodsime? Kas seda, et kui nad meid ei leia lähevad nad lihtsalt ära?” rääkisin ma vihaselt Chrisiga visates enda asju kotti.
„Ah, ma ei tea, ma arvan et me lihtsalt tahtsime natuke sellest ohust eemal olla,” vastas ta rahulikult voodi ääre peal istudes.

„Kuule, Bryan, ära oma emale ütle, et sa tätoveeringu lasid teha, ta võib natuke noh... vihaseks saada,” lausus Timo enne seda kui me lennukile läksime.
„Polnud plaaniski,” vastasin talle muiates
„Kuulge poisid, te võiks millalgil jälle tulla, me võime lennupiletid ju kinni maksta,” rääkis Hanna rõõmsalt.
„Eks me ikka tuleme, me tahame kunagi ju titte ka näha,” vastas Chris naerdes. Lehvitasime veel neile ning läksime lennukisse.

See on täpselt nagu tikkudega mängimine. Öeldakse et ei tohi, aga sa teed seda ikka ja lõpuks läheb maja põlema. Kõik arvavad, et mis nendega ikka juhtuda saab. Nad on kuulnud õpetusi ja arvavad et nad ei tee neid vigu, aga sa ei pruugi viga tehagi, kui kõik valesti läheb. Ka teised teevad vigu.
Me olime vea teinud ja kõige hullem on see, et me ei osanud seda parandada.

Lahe, eriti viimane lõik

Sa kirjutad aina paremini! Ning tõesti, viimane lõik oli lahe.

Aitähh, te kunagi kritiseerida ei taha midagi?

Mina ei jaga kirjandusest jms midagi, niisiis kritiseerimine jääb teiste tööks, kui seda üldse vaja on.. Hetkel on jutt vägavägaväga põnev.

Janet, sa tõesti kirjutad iga osaga aina paremini. Alguses oli see jutt nii ja naa. See oli kül hea, aga mida edasi see jutt läheb seda paremaks see läheb.

Väga hea, aga sul on veel suht väga palju arenemisruumi. Annet sul igatahes on, ära seda kasutamata jäta, aga ära seda ka mõtetustele raiskema hakka.

Aitähh Jossu. Ma olen ka iseenda jaoks mõned jutud vihikutesse kirjutanud, aga midagi mis mulle endale väga meeldiks pole ma suutnud kirjutada.

Tead Janet, ma arvan, et sa oled oma juttude vastu nats liiga karm Kust sa võtad seda, et mulle ei meeldiks ükski sinu jutt.
Selliseid jutte, mis mulle väga meeldivad on tegelt suht vähe, aga selliseid mis mulle lihtsalt meeldivad on palju.

Haha, Jossu, mul on veel meeles see chati asi, kus sasoovitasid mul mh ikkagi üles panna
Kuulake Jossut, ta on tark

Jap, Jossu on tark.
Ma tegelt võrdlen end vist liiga palju oma lemmikraamatudega ja kui ma ei suuda midagi nii geniaalset välja mõelda siis mul on endaarust igav jutt. Ma ei taha ju kirjanikuks saada isegi.
Muide Jossu, me mõtsime et sa sobid hästi ajakirjanikuks.

See on siis viimane osa. Ma tean, et natuke lühike lõpp, aga see on esimene jutt mille ma olen lõpuni kirjutanud ja üldse netti üles pannud.

12.
Lennujaamast koju jõudes avastasin voodilt paberilipikule kritseldatud lühikese kirja.

Ma ootan Sarah maja ees.

See tundus kahtlane, kuna kumbagi tüdrukut polnud kodus.
„Chris, ma lähen korra välja,” hõikasin poisile ning astusin uksest välja, tuule kätte. Otsustasin Chrisile mitte kirja mainida, sest mul polnud tuju temaga vaidlema hakata kas minna või mitte. Jõudsin umbes poole tunni pärast teatud maja ette. Maja ees seisis must Lexus, mille juht akna alla keris ning mind viipega autosse kutsus. Istusin autosse.
Me sõitsime kindlasti üle tunni, kuni jõudsime ühe kõrge laguneva kortermaja ette. Tundus et maja on tühjaks jäetud. Läksime sisse ning ronisime kümnetest treppidest üles kuni jõudsime maja lamedale katusele.
Katusel seisid neli mustas ülikonnas meest ning nende ees lamas põlvili Sarah. Ta oli kinni seotud ning tundus et teda oli pekstud. Jooksin tüdruku juurde ning silitasin ta nägu. Ta vaatas mu silmadesse, endal kurnatud ja hirmunud pilk.
„Poiss, maha” karjus mulle lähim mustas ülikonnas mees ning sihtis oma relva minu poole.
Põlvitamise asemel hakkasin automaatselt taganema. Korraga tõusis Sarah püsti ning vaatas mind õhku ahmides.
„Seisa, Bryan palun jää seisma juba,” karjus ta hüsteeriliselt.
Oli juba liiga hilja ja ma tundsin kuidas mu kand takerdus millegi taha. Ma kukkusin.
Ma ei arvanud kunagi et see nii lihtne on. Ma mõtlen surm. See oli isegi mõnus, lihtsalt kukkuda ja tunda end vabana. Mul ei käinud elu silme eest läbi, nagu räägitakse. Ma lihtsalt tundsin et ma pean laskma sel minna, oma elul.
Ma sulgesin silmad ning naeratasin endale.

..........................................

5 aastat hiljem.

Mustas kleidis naine ja väike tüdruk sisenesid surnuaia väravatest. Tüdruk keksis kurvalt tuttavas kohas ringi.
Ta jäi seisma ühe hauakivi ees teiste keskel ning jõllitas seda pisarad näo peal voolamas. Ka naisel, kes seisis tüdruku kõrval, veeresid rasked pisarad mööda põski.
Pärast pikka leina kükitas tüdruk haua kohale ning asetas selle ette valge roosi.
„Brita, tule palun. Me jääme tädi Rebecka ja onu Chrisi juurde hiljaks,” lausus naine selge häälega pisaraid rätiga kuivatades.
„Issi ma armastan sind,” sosistas väike tüdruk hauale ning jooksis emale järgi.

Kui naine ja laps olid läinud tõusis tuul, mis veeretas valget roosi mööda surnuaeda ringi. Roos oli kuulnud inimeste saladusi juba kasvamisest peale. Kõigepealt kasvuhoones, seejärel lillepoes ning inimeste juures, kes ta ostsid. Nüüd jagas ta neid surnutega, kuni ta üheks nendest saab.

1. Jutt on hea, mis siis et lõpp on suht lühike.
2. Õnnitlen esimese netti üles pandud järjeka lõpu puhul.
3. Ma ei ole tark.
4. Ma olen oma elukutse juba valinud ja see ei ole ajakirjandusega üldse seotud.

Aitähh, õnnitlused vastu võetud.
Sa ju oled tark, ajad tarka teksti meile.
Noh, eks sa ise tead mis elukutse sulle sobib, peaasi et endale meeldib.

Sorry, aga sell juhul ei ole sa vist minust päris õigesti aru saanud.

Nii nunnu lõpp, see surnuaia asi

Heh, surnuaed on kuidagi armsaks saand viimasel ajal mulle.
Aga Jossu, sa ju oled tark, ausalt, või noh tundud enamvähem.

Hea jutt oli ; )

Lugesin uuesti lõpu läbi. See meenutab mulle midagi, aga ma ei saa aru, mida.

Aitähh Mutsy.
Liis, mulle tuletab see nati Medaljoni meelde.

Heh, ma JUST hetkel hakkasin seda lugema, niiet vaevalt.
a see... sukk ja saabas, seda meenutab

Seda sukka ja saabast ma lugend pole.
SA loed Medaljoni???

Esmasp. laenutasin, just hakkasin lugema. Ma olen juba lk 10

OO, äge, see ülihea raamat. Ma peaks ka uuesti laenutama. Ära siis tähele pane kui mu jutt nati selle moodi on.

Ma pigem avastan, et kõik jutud on minu jutu moodi

Palun, Janet ; )

Medaljon on täiega hea raamat, tahaks seda lugeda, aga ma ei tea kuna ma saan laenutada. Nädalavahetus vb.

Loe jaa.
Kui mu sõbranna seda esimest korda luges siis me just sõidsime ta emaga autoga ja tal pisarad lihtsalt voolasid silmast ja järgi ka ei jäänud. See lihtsalt jube kurb lõpust.
Ma ei tea kas ma olen väärakas või mitte, aga raamatukogus ma tavaliselt võtangi raamatuid selle järgi kas see kurb või lõbus. Ühel oli kirjas taga et Happy endi lõpp puudub, muidugi ei saand ma seda võtmata jätta.

Ma siis lõppu ei loe

Hahahaa, loll Liis.

Meie raamatukogus on kõik raamatud koolile antud, sest mingi "nukitsamehe" konkurss on ja me peame sealt lasteraamatuid hakkama lugema -.- Õnneks on seal medaljon ka, aga ikkagi lasteraamatud nagu mingi Kollane autopõrnikas jms. -.-

Heh, tore, et medaljon ka oli.

Hmm, ma ei viitsi seda enam lugeda. Kuigi Tanel tundub jõlenunnu, need saapad ja riietus ja värki

Hmm, ma tean küll miks sa seda lugeda ei viitsi. xd
Jap, Tanel tundub tõesti väga nunnu.