Surnuralli

Surnuralli

Alguslugu:
"Mis sa teed?" Küsis tüdruk poisilt ja vaatas oma suurte mustade silmadega poissi.
"Kirjutan..." Vastas ta ja sukeldus uuesti oma maailma. Korra tundus neiule, et see küsimus oli poissi haavanud, aga vaadates uuesti tema ükskõikset isiksust kadus see mõte ta peast.
"Kuule, noh mitte, et ma kuidagi pahane oleksin, aga palun mine korra teise tuppa. Mul on rahu vaja." Ütles noormees ja ta nägu oli väga tõsine, aga samas ka nukker.
"Ee, okei." Tüdrukul ei jäänud muud üle ja astus teise tuppa. Enne, kui uks sulges nägi ta veel poisi paberi kohale kummardumas ja ohkamas.
Kostus pauk ja oli aru saada, et see tuli toast kus poiss oli olnud.
________________
"Kleir Marie Jaslare (Häälda: Kleir Märii Jäslera) !" Täisnime mainimine polnud tüdrukule kunagi head toonud.
"Jah, onu Tom. Mis te soovite?" Kleir vihkas oma onu. Ta pidas teda ärahellitatud ilueediks. Kleir elas onuga kuna ta vanemad olid kadunud, kui ta oli kõigest kümmne aastane. Praegu oli ta viisteist. Neiu sai oma onult muidugi kõik vajaliku ja rohkemgi, aga onu käsutas ja uhkustas temaga liiga palju.
"Helista teenijale ja ütle, et ta oma jalad täna siia kobiks ja lase siit jalga! Mul tulevad täna külalised." Lausus mees ja avas teleka, et sealt jalgpalli vaadata.
"Olgu." Seekord läks isegi hästi. Tüdrukule meeldis kodust välja saada. Ta haaras oma koti ja helistas teenijale. Kui räägitud läks ta majast välja ja astus rahulolevalt Rue du Louvre tänavale. Kleir heitis pilgu oma onu uhkele villale ja valis huup oma suuna.
Tüdruk oli kõndinud umbves pool tundi, kui ta telefon helises. Marie vaatas numbrit ja ta näole ilmus naeratus.
"Tsau Gregor!" Neiu hääles mängisid lõbusad helid.
"Hei, Kellu (Tüdruku hüüdnimi). Kuule viitsid minu juurest läbi tulla? Ma nägin tänavatel mega cooli tuunitud Ferrarit. Tead ju küll mis ma mõtlen..." Poisi hääles oli sammuti mingi noot. See oli ärevus.
"Kuule, millal ma sellistest pakkumistest keeldunud olen?! Ok, ma tulen. Tsau!" Saanud poisilt samasuguse vastuse vajutas neiu oma telefoni kinni ja kiirendas oma sammu. Tänaval nägi ta paari politseinikut ja kuna ta oli varem autodega sõites peaaegu vahele jäänud varjus ta teiste inimeste taha.
__________
Nii, ma jätkan seda teist järjekat ka, aga pühendun sellele.
Nii, et poisid väga kurvad poleks ütlen, et see jutt räägib väga palju varastatud autodest, narkootikumidest, mustast turust ja kõigest sellisest.
Igastahes kriitikat ja kiidusõnad meeldivad mulle ka.
__________
Uus osa hakkab tulema, kui on olnud vähemalt kolme erineva inimese postitus vahel.

Autod Ootan juba uut osa, sellest saad hea asi.

Tänx. Vaatame... 2 kommi veel ja osa on teie.
Osa on muidu juba valmis, aga ma ei tea mida kolmandasse panna...

Väägaa äägee =) mulle meeldib , kindlalt jätka !!

Mulle ka meeldib, tõesti hea.

Autoood, lahedad autod

Ok. Nii olete välja teeninud uue osa...
Pühh: Kõigile vastajatele.

2.Osa
"Pagan!" Kirus tüdruk. Üks politseinik oli teda näinud ja nüüd hakkas see tema poole kõndima. Politseinikud muidugi polnud Kleri kunagi käte saanud ja seega ei teadnud nad kes ta on. See oli tüdruku jaoks hea, sest ta onu ei saanud siis ta tegemistest teada. Kui ta onu oleks kasvõi aimanud millega ta tegeeb oleks ta igaveseks koduaresti jäänud.
"Hei, preili seal! Jääge palun paigale!" Tüse naispolitseiniks oli nüüd tüdrukule päris lähedal.
"Shit!" Kirus Kleir ja pistis Gregori maja poole punuma. Umbes viisteis minutit hiljem kuulis neiu politseisiirene ja tal ei jäänud muud üle, kui ronida üle ühe suvalise maja aia ja heita seal põõsastesse. Varsti oli kuulda mööduvaid siirene. Neidis ootas veel paar minutit enne, kui välja julges tulla. Ta rapsis end mullast puhtaks ja tõmbas omale kapuutsi pähe juhuks, kui keegi peaks temast veel mööduma.
Til-tall, Till-tall...
"Hei! Sa jõudsid!" Ütles Gregor ja lasi tüdruku sisse.
"Napilt. Pollar nägi mind. Ja nuu tead küll, kõik teavad meid..." Kleir vihkas politseid.
"Kari lolle nad! Igastahes läheme minu tuppa. Mul on õde kodus." Gregoril oli temast aasta noorem õde. Ta nimi oli Amy ja ta oli sama vana, kui Kleir. Ehk ta oli viisteist. Gregor oli, aga kuusteist. Amy oli Kleir``ile mitu korda vihjanud, et ta meeldib Gergor´ile.
Kui noored olid jõudnud Gregor´i tuppa lukustas see ukse.
"Võtsid sa läpaka kaasa?" Küsis poiss. Tema arvutit ei saanud nad kasutada kuna seda said ta vanemad kontrollida, aga tüdruk oli ostnud oma sülearvuti salaja.
"Mul on see alti kaasas" Kleir tegi kavala näo ja avas oma koti.
"Tore. Ma uurisin välja kus see auto asub. Selle omanik peab loll olema. Sellel pole alarmi. Ma usun, et suudame selle pihta panna. Ja, kui sa oma onult saadud raha kasutad võid sa selle "seaduslikuks" omanikuk saada... Kohtusin paari vennaga. Nad teevad raha nime kõike." Poisil oli juba auto olemas, aga tüdruku mitte ja seega meeldis see idee talle. Neiu avas poisi märguande peale arvuti ja logis end sisse. Ta avas Gregor´i tehtud programmi mis näitas poisi enda meisterdatud jälituseadmeid arvutiekraanilt. Poiss oskas suurepäraselt tekitada olukordasid, et neid autode alla pista. Gregor võttis arvuti oma sülle ja klikkis paaril lingil. "Näed selline auto... Meeldib?" Ta näitas Kleir´ile pilti ja seletas tükk aega sellest autost. Pildil oli must auto mille külgedel ja kapotil läikis sinine leek. Auto all paistis sinine valgus ja sellel oli spoiler. Poisi jutu järgi pidi olema sellel ka nelisada hobujõudu Kleir noogutas innukalt ja kallistas poissi.
"See on suurepärane!" Tüdruku arvates oli auto temale loodud. Sobis talle täiuslikult.
See on suurepärane alustamiseks. Mulle vähemalt. Neiu oli oma mõtetes ammu sarnasest autost unistanud.
"Täna õhtul kell üksteist. Minu maja ees siis. Ma juhatan sind sinna. Pane tumedad riided ka eks?" Hoiatas noormees ja jätkas,
"Tead, et see auto on mingi 18 a. kuti oma. Ma nägin teda enne, aga ära muretse, kui me sellega lõpetanud oleme on see nagu uus."
Kleir ja Gregor pidasid oma autosid ühes vanas katlamajas mille nad garaaziks ümber tegid. Nüüd oli see värvitud ja lukus. Ka katuse said nad kuidagi ära vahetatud. Teismelised võttsid suuna selle poole, et viimsed plaanid ära rääkida. Need olid liiga tähtsad, et riskida sellega, et keegi neid kuuleb.
-----------
"Oeh, tsau siis!" Viipas Gregor käega, kui nad oma õhtused plaanid arutanud olid.
"Ma jätan täna oma Peugeoti võtmed sulle, et sa minu juurde tulla saaksid." Poiss naeratas, pani võtmed ühele väikesele lauale kus nad töödates tavaliselt sõid ja lahkus. Kleir võttis auto ja garaazivõtmed ning lahkus sammuti. Tänu politseile oli neil ainult üks "seaduslik" auto ja seda ei tahtnud kumbki neist kaotada ja seega lukustas neiu õues garaazi.

"Tere onu! Ma olen kodus."
"Õhtul pead ikka kuhugi minema... Või ei tule oma toast välja, kui külalised on." Mees oli ikka veel teleka ees ja pugis nüüd kartulikrõpse. Ka Kleir polnud midagi süüa saand ja ta vudis külmkapi kallale.

Tahaks uut juba, nii hea.

Varsti-varsti,

Laheeee

Mul on teile uus osa valmis. XD

Jepii. Uut. Tohutult meeldib.

Kõvad autovargad küll. Siiski meeldiv värk. Selline teistmoodi värk.

Mulle ka meeldib.

Ma tean jah. Ega siin tuleb neid vargusi veel ette. Ma plaanin nad Tokyosse saata.
Palun kriitikat veidi. Siis saate uued osad.

Tokyo, the home of streetrace. Mis linnas nad praegu on?

Nad on Prantsusmaal Rue du Louvre tänaval, aga siin nad tegutsevad vargustel jms. ka teistel tänavatel...

3.Osa
Kell oli kümme ja Tom´ile olid külalised tulnud, kui Kleir majast välja astus. Ta onu polnud tähelegi pannud, et ta väljas on ja kuna oli suvi ei huvitanudki see teda.
"Hei, kuule ma hakkan tulema." Ütles neiu telefonitorus Gregor´ile, kui oli vaikselt autoni jõudnud mille ta enne kõrvaltänavale oli parkinud.
Kleir istus vaikselt Gergor´i musta ja rohelisega Peugeoti ja kihutas minema. Auto liugles teedel. Poisi maja lähedal võttis Kleir kiirust maha, et mitte tähelepanu äratada.
"Tsau!" Tüdruk oli astunud autost välja ja märkas, et Gregor oli juba väljas.
"Hei! Sul polegi kedagi kodus?" "Mu vanemad ja õde on meie sugulaste juures, ütlesin, et ei viitsi kaasa minna. Ja vedas, sest nad on seal kuus päeva. Käivad kuskil kontserdil ka." Poiss naeratas ja võttis Klei´i käest autovõtmed. Tüdruk oli need täiesti unustanud.
"Läheme autoga?" Küsis neidis ja heitis pilgu võtmetele mis ta just ära oli andnud.
"Ei..." Vastas poiss.
"Miks?"
"Sest me ärataksime liialt tähelepanu." Gregor jäi oma vastusele kindlaks ja Kleir ei pidanud vajalikuks enam küsimusi esitada.
"On sul muukimiseks vajalikud asjad kaasas?" Küsis nüüd Gregor.
"Jah, kotis..." Vastas Kleir lihtsalt.
"Kuule kus need autod siis on? Õues?
"Garaazis lomulikult." Gregor´i näol ei peegeldunud tundeid, aga tüdruk teadis, et see garaazivärk talle ei meeldinud. Sellega oli neil tulnud kõige rohkem jamasid.
"Aa," ei osanud Kleir´gi rohkem midagi lausuda ja edasi kõndisid nad vaikuses.
-----------
"Kuule Kellu, vaata, kui me nüüd vahele jääme arvesta, et sa pead kõigega nõustuma mis pada ma ajan. Eks?" Ütles poiss umbes peale poolt tundi haudvaikuses kõndimis. Kumbki neist ei tahtnud vahele jääda ja seega tüdruk ainult noogutas.
Kleir pistis käed tasku ja tundis seal midagi. Ta tõmbas taskust välja kaks piparmündikommi ja pakkus ühe Gregorile.
"Niih, olemegi kohal..." Säras Gregor nagu täht taevas ja näias mulle uhket maja.
"Garaaz... No lähme siis." Vastas Kleir.
"Ikka." Nooksas Gregor ja astus maja väravate juurde. Ta lükkas selle lahti ja naeratas uhkelt.
"Wow, polnudki lukus?"
"Noup..."
"Imelik..."
"Mis neil pidid siis väravad lukus olema. Ega meil ka pole..." Naeris poiss.
"Noh, teil ei leba ka selline auto kuskil garaazis."
"Meil kahel lebab kuskil metsavahel... Mäletad?" Lausus poiss. Oli aru saada, et ta oli solvunud.
"Meil pole väravaidki. Me peame need ehitama oma garaazile. Ei,ei pigem müürid. Nagu hiinas..." Vingus Kleir.
"Kuule lõpetame!" Ütles Gregor ja surus oma käe õrnalt Tüdruku suule. Kleir tõmbas ta käe ära ja alustas uuesti vingumist.
"Kuule tead sul vedas, et ma oma hambaid ei teritanud. Ma olen vampiir!"
"Kuule sa oled joobes või?" Nähvas poiss vihaselt, aga leebus.
"Lihtsalt lõpetame eks." Lisas ta vaikselt. Kleir mossitas veel viimast korda, aga astus siis Gregor´i juurde.
"Mis meie plaan on?"
"No, ootame kuskil tagaaias kuni tuled kustuvad." Vastati.
"Tüütu. Davaii siis." Porises Kleir ja liikus kuhugi pude varju.

Hea jutt, aga kas nad varastavad selle Ferru sõitmiseks?

Ma veel ei tea. Igastahes mingid tüübid ühinevad nendega ja siis hakkavad nad veel autot paremaks tegema jms.
Kusjuures, kui keegi teada tahab Gregori auto on selline nagu mu avataril rohelise ja mustaga.

Nicee

Beugeot? äkki Peugeot. Hea.

Oih, sorry, parandan. Ma ei pannud tähele.

Super.

Varsti saate uue. Kirjutan.

Gaad , ma olen maha jäänd . . . . mulle väga meeldivad su jutud , ei ole kriitikat pakkuda , sorri =) kirjuta hästi rutturuttu ja pane sama ruttu üles =)

Issand, issand. Ülihea. Veel !

Oo, tänan. ma lisan selle osa ära, kui mul word uuesti avanema hakab.

Pidin ikka oma, väikese õe arvutisse laskma...

Nii see osa on lühike. Kuna mul word ei avane siis teen siin midagi mida saaksin hiljem teiste osadega koku panna. -.-

4.osa
"Aih!" Piiksatas neiu ja vaatas oma selja taha kus ta torke selga sai. Pimeduses ei olnud midagi eriti näha, aga nüüd kus sõitis mööda mingi võõras auto valgustas see korraks kogu hoovi valgusega. Järgmistel paaridel sekunditel võis kuulda järku läbilõikavat karjatust. Kleir leidis siis korra endalt Gregor´i pligu ja astus pimeduses üleni värisedes oma peidukohast välja. Ta ei suutnus mõelda sellest mida ta just näinud oli.
"Mis, mis on?" Sosistas poiss. "Mis juhtus, tead meil läks praegu väga napi..." Lisas ta ahastavalt ja vihaselt.
"Ära hakka moraali lugema, ma ei taha... Läheme ära!" Ütles tüdruk nutuselt ja liikus aeglaselt Gregor´i peidukoha juurde.
"Oot, kes oli nii vaimustuses meie plaanist. Ei-ei-ei me jääme siia!" Gregor oli väga vihane ega plaaninudki oma kohalt ära liikumast.
"No tore, mina lähen. Aa, või ma ei hakka sind veenmagi. Mine vaata siis sinna puu taha põõsastesse!" Kleir silmitses vihaselt poissi ja hakkas aeglaselt värava poole liikuma.

Lahe, uut

Jap, uuut.

Hea. Millal uus?

Ma panen nüüd natuke aega lühikesi osasid, kuna ma mõtlen praegu ühte värki mis seal toimuma peaks ja see tuleb pikk.

5. Osa
Kõndisin üksinda koju ja mõtlesin Gregor´ist.
Tema polnud seda näinud...
Kõis, nuga
Ta moonutatud nägu täis hirmu ja kurbust.
Silmad täis tühjust.
Lõtv elutu keha.
Ja ta nägu ka verd täis,
püssihaav...

Enne Gregor´i juurde minemist olin tundnud ärevust. Oleksin tahtnud talle otsa vaadata ja naerda, tänada teda selle laheda ettevõtmise eest.
Kas tema oli juba seda näinud? Kas politsei oli kohal? Kas meid hakatakse küsitlema? Kas Gregor reedab mind? Kas auto oli seal juhuslikult?

Selle küsimuse juures lõpetas Kleir oma päevikusse kirjutamise. Pisaraid täis valgunud silmad vahtisid tühjusesse.
"Kes oli s e e laip?" Sõnad pudenesid sosinana neiu huultelt ja jäid vaikselt helisema. Kas oli tõesti ainult üks pääsetee?
S u r n u r a l l i.

Täitsa hea.
Kõis? äkki köis.

Jap, täitsa hea.

Minu arust kah

Kuule, kas uusi ei tulegi enam?

Uut! Ainuke asi, millepärast ma vahepeal foorumisse kiikan ...
Tee uusi osi ja olen ka aktiivsem

Oih, jah. olin teema täiesti unustanud. Hakkan uusi osasid kirjutama. Millalgi lähipäevil lian jälle ja kui ma lubadust ei täida saatke pm´i kiri. Siis on kindel, et ma ei unusta.

Muidu aitähh kõigile vastajatele.

Väga tore, ootan siis uut.

Ootan juba : ) Peaks ka uuesti läbi lugema, sest ma ei mäleta mitte muhvigi mis toimus ˇ.ˇ

Niisiis, ma kirjutasin ja kirjutan jutu sisu veidi-veidi ümber. Varsti lisan kõik osad uuesti siia ja luban, et tõotab tulla põnev.

Ehh, juba ootan : )

Tõeliselt hea jutt on sul.

MILLAL SAAAAAB??????

OOTAN!!!

Ma ootan ka, juba pikemat aega.

Ma ootan ka.

Saatke keegi kiri talle

MILLLLLLALLLLLL?