Lilithi lugu

Algselt on see minu ADD tegelase elulugu, aga võib võtta ka kui järjekat.


Ma sündisin väikeses külas nimega Dringlos. Minu ema Landa ja isa Gremaos olid kauplejad ja rändasid mööda maailma ringi. Mina kasvasin üles oma vanatädi Heldana juures. Kui ma olin viie aastane, suri Heldana katkulaine ajal. Ema loobus kauplemisest ja jäi mind kasvatama. Ma õppisin kiiresti. Vanatädi oli mulle õpetanud selgeks lugemise. Kui olin kaheksa aastane, hakkas ema jälle isaga kaasas käima. Õppisin iseseisvalt ära kõik majapidamistööd ja elasin nüüd üksi.
See tekitas külas palju pahameelt. Enamik külarahvast arvas, et keegi peaks mind oma hoole alla võtma, teised arvasid, et ma saan imehästi hakkama ja milleks mulle seda hooldajat vaja on. Lõpuks jäeti mind rahule. Mina aga tõmbusin järjest rohkem ja rohkem endasse. Tundusin pigem 11, kui 8 aastase tüdruku moodi. Sõpru mul polnud, minust hoiti eemale. Oma üheksandaks sünnipäevaks sain isalt noa. See oli musta käepidemega, millel oli vaid üks üksik tähe moodi märk. See on meie pere sümbol, oli isa öelnud. Hoia seda!
Nii elasin ma kolm aastat, kui suve algul tulid kord mingid nunnad ja palusid mul nendega koos kloostrisse minna. Ma usaldanud kloostreid ja luisates, et võtan oma kõige vajalikumad asjad, põgenesin läbi tagaukse metsa. Ma jooksin ja jooksin kuni lihtsalt kukkusin väsimusest kokku.
Kui ma ärkasin, olin kuskil koopas, pisikeses toas. Uksest astus sisse keegi punaste juustega naine.
“Tere, Lilith,” sõnas ta.”Mina olen Derevin.”
“Emn... tere.” Ma ei usaldanud võõraid.”Mida ma siin teen?”
“Me leidsime su tee pealt ja tõime su siia. Sa olid päris kõvasti kukkudes viga saanud. Sul on käeluu murd. Mis sa siin metsas tegid?”
“Ma...ma põgenesin,” vastasin.”Nunnade eest.”
Tundin nüüd valu paremas käes.
“Miks?” küsis Derevin.
“Nad tahtsid mind endaga kloostrisse viia. Mind mingiks kleerikuks õpetada. Minu elu järjekordselt peapeale pöörata!” ma juba peaaegu karjusin.” Miks ma ei võiks elada Dringloses? Olgugu, et mul vanemad reisivad, ma tulen endaga toime!”
“Rahune,” vastas Derevin rahulikult.”Põhjus, miks sind kloostrisse taheti saata oli see, et su vanemad tapeti teeröövlite poolt. Nad tahavad sulle ainult head. Nad ei taha, et sa jääksid elus ilma abikäeta,”
“Ja mulle ei öeldud selle kohta midagi!” nuuksusin.”Nüüd te vist viite mu otsemaid kloostrisse, et minust saaks kleerik ja ma oleksin hästi seadustjärgiv inimene, Jah?!”
“Eiei, me ei tee seda, “ rahustas teda Derevin.”Me ei taha sind pahandada.Kõigepealt peab su käsi paranema. Siis sa võid valida, kas jääd siia elama või otsid endale mujalt elukohta.”
Koht kuhu mind oli toodud oli koobas, mis koduks umdes 5-le haldjaperele. Minu tuba asetses Derevini elupaigas. Mul olid seal voodi, öökapp,riidekapp, peegel ja laud koos kahe tooliga. Rohkemat ma ei vajanudki. Oma nuga hoidsin öökapi peal koos märkmikuga. Derevin õpetas mulle õmblemist, ravimist ja võitlemist. Õige pea õmblesin juba endale riideid. Kord, ühel öösel valmistasin ma nahast endale vöökoti ja noatupe. Olles uhke oma tööde, süvenesin rohkem töödesse ja tõmbusin seltskonnast eemale. Niimoodi läks mööda kaks kuud ja ühel õhtul lausus mulle Derevin:” Sa oled piisavalt terve. Nüüd on sul aeg otsustada. Kas jääd siia, või lähed rändama.”
Vastasin:”Mulle meeldib siin, ometi ei tunne ma siin end kui kodus. Ma lahkun.”
Derevin kurvastas, nähes, et olin oma otsuses kindel, aga lasi mul siiski minna. Enne andis talle mulle mõõga. Ristisin selle Mordoroseks. Paari päeva pärast ühel varajasel hommikul jättsin Dereviniga hüvasti ja läksin.
_____________________________________________

Kuna see on mul üsna pikalt juba valmiskirjutatud, küsin, et kas mul on mõtet seda edasi lisada?

Mulle üsna meeldib. Võiks jätkata küll. Kuigi tegevus liigub edasi veidi liiga kiiresti.

Läbi metsa minnes jõudisin väiksesse linna nimega Kryleia.
“Siin asub see vastik klooster, kuhu mind oleks veetud,” mõtlesin.
Õnneks polnud mul enam vaja muretseda, sest Derevini juures olin ma juuksed lühemaks lõiganud ja nägin nüüd palju vanem välja, kui olin. Jalutasin linna ja vaatasin ringi. Ma polnud harjunud avarusega ja pidin veidikeseks peatuma, enne kui jälle edasi liikuda võisin. Jõudes kõrtsini märkasin kuulutuste posti ja otsusutasin vaadata,ega seal midagi huvitavat pole. Esimene, mis mulle silma torkas oli kuulutus ühele mõõgavõitluse võistlusele. “See tundub huvitav, “ mõtlesin ja sammusin linna areeni poole. Areeni ees oli pisike putka. Läksin akna juurde, mille taga istus jässakas vanamees.
“Tere,” ütlesin”Ma sooviksin end registreerida mõõgavõitluse võistlusele.”
Vanamees tõstis pead ja küsis:”Nimi, vanus?”
“Dethwer, vanus 15,” vastasin.
“Vanamees vaatas mind korra arupidavalt ja andis mulle siis pärgamendi.
“Näed siin on sulle luba. Esimene ring toimub homme.”
Rahulolevalt jalutasin minema. Endamisi mõtlesin Dethwerile elulugu ja arutasin, kuhu võiks nüüd minna. Et aeg oli juba süüa lõunat läksin tagasi kõrtsi juurde. Kõrtsi nimi oli “Sinine saabas” ja ma mõtlesin, kes võiks küll nii jabura nime kõrtsile panna. Sisse astudes tundsin tugevat kaneeli ja ingveri lõhna. See ajas mind köhima. Võtsin koha ukse juures ja varsti ilmus minu juurde teenija.
“Tere, Mida te sooviksite.?”
“Mis teil lõunaks on?” uurisin.
“Searibi ja kartulid,” vastas teenija.
“Sobib. Juua võtaksin kalja, kui on,” laususin.
“Kohe toon,” sõnas teenija ja ruttas kööki.
Toit oli üsna maitsetu, aga kõhu sai täis. Tänasin, maksin toidu eest ja läksin siis jälle välja. Õhtuni jõlkusin ringi linnas külastades poode ning ning ostsin endale hea reisikoti ja muud reisikraami. Siis juhtusin ühe kõrtsi juurde ja otsustasin seal toa üürida. Kõrts oli rahvast täis ja leti juurde minemiseks tuli kõvasti trügida. Lõpuks see õnnestus mul. Kõrtsmik märkas mind ja küsis:
“Tere, noor daam. Mida te soovite?”
“Ma sooviksin tuba endale kolmeks ööks,” vastasin.
“Jah, üks vaba tuba on veel,” lausus kõrtsmik.”Maksab kolm kulda.”
Maksin ja sammusin siis juhiste järgi trepist üles, siis paremale ja koridori lõpus oleva pisikesse tuppa sisse. Heitsin voodisse ja jäin magama.

Pole paha. Uut siis.

Hea.

Ärkasin vara, sest ärevus võistluse pärast ei andnud mulle rahu.
Riietusin kiirelt ja läksin alla, et midagi süüa. Siis suundusin areenile. Näitasin vanamehele putkas oma luba ning läksin areeni kaugemasse ossa harjutama. Kasutasin kõiki nõkse, mida olin Derevinilt õppinud. Ühtäkki ilmus minu kõrvale keegi tüdruk ja küsis:"Kas harjutame?"
“Minugipoolest,” sõnasin. „Mis su nimi on?”
“Vilvena. Aga sinu?”
“Dethwer,” vastasin.
“Meeldiv tutvuda,” sõnas Vilvena.
Avastasin, et paarilisega on parem harjutada, kui olin arvanud. Proovisin teha oma võitlusmeetodit lahedamaks ja tõhusamaks, tehes mõõgaga igast lahedaid keerutusi ja pettelööke. Vilvena oli mulle ka vääriline vastane. Oli näha, et tütduk on harjutanud kõvasti ja lihvinud paljusid pisidetaile, mis mul endal olid kahe silma vahele jäänud.
Kell sai kaksteist ja harjutusaeg oli läbi. Läksin koos Vilvenaga puhkama ja veel viimast lihvi oma välimusele andma.
Järsku kaikus üle areeni kõva hääl, mis ütles: “Tere tulemast kõik võistlejad ja pealtvaatajad! Tere tulemast meie suurele mõõgavõitluse võistlusele! Võistlejad, palun seadke end valmis, sest kohe me kutsume ette esimese võistlejapaari milleks on... Vilvena ja Edlon!”
Jälgisin, kuidas Vilvena koos ühe poisiga areeni keskele suundus. Vilvena oli näost üsna valge ja ma soovisin, et ta võidaks. Poiss oli Vilvenast veidi pikem ja tal olid pruunid lokkis juuksed.
“Võitlus, alga!” sõnas hääl.
Vilvena tegutsest kärmelt ja nõtkelt, seevastu Eldon oli aeglasem, kuid täpsemate löökidega. Võitis Eldon. Vilvenal jäi vaid üks punkt puudu. Tagasi tulles polnud ta just eriti pettunud.
“See poiss oskab na hästi võidelda. Tal on välja kujunenud strateegia paremini, kui minul.”
“Teine võistlustpaar... Dethwer ja Farguin!"
Nüüd on minu kord,” mõtlesin ja sammusin poisi ees väljaku keskele. Poiss oli heledate lühikeste juustega ja sama pikk kui mina.
“Tere,” sõnasin.
“Tere,” vastas poiss.”Lähebki võitluseks.”
“Alustage!” sõnas hääl.
Pareerisin löögi, mille Farguin paremalt lõi ja avastasin, et see on lõbus. Mängeldes ma ründasin, pareerisin ja taganesin üllatava lihtsuse ja kergusega. Farguin pigem tegi lööke paremalt ja ülalt. Pettelööke oli ka tal palju selgeks õpitud. Vaatasin hoolega, kuidas ta neid tegi ja tegin neid siis veidi omapäraselt tagasi.
“Stop!” hüüatas äkitselt hääl.
Langetasin mõõga.
“Farguin, 30 punkti, Dethwer, 35 punkti. Dethwer võitis ringi!”
“Ikkagi vtõitsin,” mõtlesin rõõmsalt.
“Hästi võitled,” sõnas Farguin.
“Aitäh,” vastasin.” Sina ka.”
Tundsin, kuidas mul tõusis puna palgeisse, kui koos Farguiniga areenilt lahkusin.
“Tubli,” kiitis Vilvena.
“Tean, tean,” Vastasin
“Mis on?” küsis Vilvena.”Ega sa minu peale millegipärast pahane ole?”
“Ei-ei, kus sa sellega,” kiirustasin ütlema.”Lihtsalt ma vajusin korraks mõttesse.”
Vaikides vaatasin Farguini. Poiss oli minust umbes viis aastat vanem ja uskumatult kena. Nii sünge tundus ta seal koos oma sõpradega, jälgimas võistlust.
Lõpupoole kutsuti Vilvena veelkord välja, seekord võitles ta Erbena-nimelise tüdrukuga. Vilvena tegi tüdrukule kindlalt ära.
“Vilvena, mis sa sellest poisist arvad, kellega ma võilesin?” küsisin vaikselt.
“Farguinist või? Kena poiss tundub,” vastas Vilvena ja süvenes jälle võistlusesse.
“Oeh,” ohkasin vaikselt ja Vilvena eeskujul ergutasin võistlejaid ning jälgisin huviga toimuvat.
Kolme tunni pärast sai esimene võistluspäev läbi ja hääl kuulutas:”Kõik, kes võtisid vähemalt ühe võitluse, said edasi järgmisesse ringi. Palju õnne! Homme toimub teine ring siin samas. Tulge siis kindlasti osa saama kõige põnevamatest võitlustest, mis eales on toimunud!”

Uuut!

Lahkusin koos Vilvenaga ja küsisin temalt:” Kus sa elad? Kas kuskil siin lähedal?”
“Jah,” vastas Vilvena.”Küla keskel.”
“Võin sinu juurde tulla?” küsisin.”Mul on nimelt üsna igav.”
“Tule pealegi. Mul niikui nii pole vanemaid kodus, nad läksid reisima,” vastas Vilvena.
Teel rääkisime endast ja mulle meeldis Dethwerist rääkida, sest olin ta teinud võimalikult sellise, nagu ma oleksin ise tahtnud olla. Rääkisin, et isa oli meremees ja ema tema laeval teenija. Ühel õnnetul tormisel ööl laev aga uppus ja ema ning isa uppusid. Olin siis 12 aastane ja üsna harjunud iseseisva eluga. Vahepeal üks ema hea tuttav võttis mu enda juurde, aga nüüd olen otsustanud oma elu elama hakata.
“Karm saatus sul, Dethwer,” sõnas Vilvena.”Ma ei kujutaks ette elu ilma oma ema ja isata. Nad on alati toeks ja kergem on elada koos kellegi vanema ja elutargaga. Kus sa siis nüüd elad?”
“Tegelikult on mul üüritud tuba kolmeks päevaks lähedalasuvas kõrtsis. Peatun seal, aga pärast seda mul kindlat elamispinda pole. Kas ma sinu juurde saaksin tulla? Nii võistluse lõpuni. Siis arvan, et rändan kuskile edasi.”
“Ikka,” vastas Vilvena.
Jalutasime Vilvena majani lõbusalt vesteldes.Vilvenal ütles, et tal on kass, täpsemalt kassipoeg. Ta on musta värvi ja tema nimi on Angalores.
“Siis kunagi olid mul ka kaks hiirt, aga need sõi Angalores ära esimesel päeval, kui ta meie juurde saabus,” sõnas Vilvena.
“Mul oli kunagi koer,” vastasin ja see oli ka täiesti õige, sest vanatädil oli olnud heleda karvaga krants.”Õigemeini oli ta minu isa oma. Kui ma olin 6 aastane, siis ta suri. Nime ma ei mäleta, aga ma hüüdsin teda Ademuseks.“
Niimoodi astusime sisse vanast puust uksest, mis oli täis nikerdusi. Maja oli üsna vana ja veidi lagunenud. Kohe ukse peal tuli meile vastu Angalores, kes mind umbusklikult põrnitses ja siis uhkelt minema kõndis.
“Ta ongi selline,” ütles Vilvena.”Varsti harjub ta sinuga ära.”
Suundusime kööki ja Vilvena võttis kapist veidi leiba, võid ja juustu.
“Võileiba tahad?” küsis ta.
“Ikka,” vastasin.
“Arutasime veel veidi võistluse teemal. Vilvena arvates olid paljud võistlejad oma vastastest kaugelt üle, aga kohtuni.kud andsid oma punktid pigem nendele, kes tundusid jõukamad.
“Siis oleks pidanud Farguin võitma,” arvasin.
“Sinu mõõk küll niimoodi välja ei näe,” sõnas Vilvena.” See on juba omaette klass. Paljud tahaksid endale kah sellist musta pea ja graveeringutega mõõka.”
“Ega sa kade pole?” küsisin ettevaatlikult.
“Ei, minu mõõk on minu jaoks piisavalt hea ja ta on mulle armsaks saanud,” vastas Vilvena.
Pärast söömist läksime elutuppa. Seal oli kohutavalt palju raamaturiiuleid, just nagu laburint.
“Mu isa kogub raamatuid ja see on siis tema kogu,” sõnas Vilvena.”Tule ma näitan sulle oma lemmikraamatuid.”
Ta viis mu läbi igasugu vahedest ja ma imestasin, kuidas me veel ära eksinud pole.
“Siin,” ütles äkitselt Vilvena ja võttis ühe koltunud raamatu välja.”Seda soovitan sullegi."
Olin veidi kimbatuses, sest kartsin,et minu käes võib raamatuga midagi juhtuda, aga võtsin selle sellegipoolest vastu.
“Mulle on alati meeldinud seiklusjutud,” lausus Vilvena.
“Mina loen enamasti seda, mis on,” vastasin.
“Siis ma soovitan sulle seda, see on seikluslik ja salapärane,” sõnas Vilvena.
“Verest vikerkaar,” lugesin pealkirja.”Pealkiri on küll väga omapärane.”
“See räägib ühest poisist, kellel on imepärased võluvõimed ja siis kutsuvad jumalad ta enda juurde abiliseks. Poiss aga kohtab teel jumalate lossi imekaunist haldjaneiut ja armub kuid tütarlapse juurde saab vaid mööda vikerkaart ja siis poiss näeb teda harva ja siis ükskord tungivad orkid üle vikerkaare ja siis seal peeatakse suur lahing ja siis sellepärast ongi raamatu pealkiri “Verine vikerkaar”,” jutustas Vilvena õhinal.
Nüüd hakkas minuski huvi tekkima.
“Hea küll,” vastasin.”Ma hakkan täna õhtul lugema.”
Läksime läbii laburindi tagasi kööki ja mängisime veidi Angaloresega. Siis oli mul aeg minna kõrtsi ööbima.
“Homseni,” laususin.
“Homseni,” vastas Vilvena.
Kõrtsis käis jälle ilge möll ja ma kuidagi pugsesin sealt koridori ja siis oma tuppa. Ohates istusin oma voodile, panin küünla põlema ja jäin lugema.
Kui lugemise lõpetasin, oli väljas kottpime. Heitsin voodisse ja jäin magama.

Hommikul äratas mind päikesekiir, mis õrnalt läbi akna kumas. Panin kiiret riidesse ja läksin sööma. Kiirelt ostsin võileiva ja kiirustasin areenile.
Nägin Vilvenat ja lehvitasin talle. Nägin ka Farguini, ning punastasin hetkeks, kui too minu poole vaatas.
“Kas said raamtu läbi?” uuris Vilvena.
“Jah, väga südamlik ja seikluslik,” vastasin.
“Mul on sulle veel palju häid raamatuid lugeda anda,” sõnass Vilvena rõõmsalt.
Naeratasin korraks ja küsisin siis:” Harjutame?”
“Minugi poolest,” vastas Vilvena.
Harjutasime jälle umbes 3 tundi. Siis kuulutati võistlus alatuks.
Võistlejad kutsuti jälle paarikaupa väljakule võitlema. Vilvena võitles ühe Meleriine nimelise tüdrukuga. Seekord võitis Vilvena.
“Ma võitsin,” sõnas ta näost särades, ning süvenes jälle võistlusesse.
“Viimase paarina täna palun astuge ette...Dethwer ja Aldros!”
Vaevalt oli seda öeldud, kui areenile tormas keegi talupoeg ja karjatas”Meie linna on tunginud orkid!”
Jahmunult vaatasin ma enda ümber tekkinud korralagedust ja siis järsku tuli mullegi meelde siit areenilt minema pääseda. Tirisin endaga kaasa jahmunud Vilvena ja me jooksime koos kõigi teistega välja peateele, mis viis kast lõunasse. Nägin veel hetkeks Farguini ja mulle tundus nagu ta oleks mulle hetkeks naeratanud, kuid ma ei saanud peatuda ja temaga juttu ajada, vaid pidin liikuma kaasa rahvasummaga.
Külast välja jõudes jooksime ikka edasi ja edasi ning lõpuks jäime hingeldades seisma.
“See oli õudne,” sõnas Vilvena.
“Oli jah,” nõustusin.
“Mis me nüüd teeme?” küsis Vilvena.
“Lähme mööda teed edasi ja siis peaks millalgi ikka mõni küla vastu tulema,” vastasin.”Sealt saame veidi süüa ja võib-olla ka ööbimiskoha.”
“Ma olen kohutavalt väsinud,” sõnas Vilvena,” ja juua tahaks ka.”
Võtsin vöölt lähkri ja andsin Vilvenale:”Võta, ma alles hommikul täitsin.”
Vilvena kulistas ahnelt paar lonksu ja andis siis pudeli tagasi:”Aitäh.”
Kõndisime edasi, kuni hakkas hämarduma. Vilvena arvas, et me peaksime kuskile öömajale jääma, aga ma vaidlesin vastu:”Lähme edasi, kuni jõuame külasse. Seal on turvalisem.”
Lõpuks, pärast kahetunnist kõmpimist, jõudsime külla. Esimene, mida me nägime, oli kõrts, mille akendest kumas heledat valgust. Suundusime sinnapoole.
Kui me sisse astusime täitusid meie kõrvad kohutava lärmiga. Kõrts oli täis rahvast ja kõrtsmiku juurde pääseda oli pea võimatu. Surusime end läbi rahvasumma ja imekombel jõudsime leti äärde, kus kõrtsmik parajasti klaase puhastas.
“Tere, mida te soovite?” küsis kõrtsmik sõbralikult.
“Sooviksime tuba üheks ööks,” vastasin.
“See teeb 6 hõbedat,” sõnas kõrtsmik, andis meile toa võtme ja juhendas meid meie tuppa teisel korrusel.
Kui me siis tuppa astusime, tundsime, et oleme kohutavalt väsinud. Võtsin vöökotist viimase leiva ning ulatasin poole Vilvenale. Jõime ka veelähkri tühjaks. Siis heitsime väsinult vooditesse ja jäime magama.
Hommikul ärkasin kohutava jalavalu peale. Pea valutas ka ja kõik tundus olevat kohutav. Tegin lõpuks silmad lahti ja vaatasin Vilvena voodi poole. Vilvena veel magas. Kirusin oma jalgu ja läksin siis pesema. Tagasi tulles oli Vilvena ka üles ärganud, ning tundus, et temalgi valutavad jalad.
“Hommikust. Kas sul ka valutavad jalad?” küsisin.
“Jah, ja kuidas veel,” vastas Vilvena.
“Ma võin meile midagi hommikusöögiks tuua,” pakkusin.
“Ole nii hea, “ vastas Vilvena.
Läksin alla kõrtsisaali ja imestasin, kui vähe seal inimesi oli. Ostsin siis paar võileiba ja kannu kalja ning läksin tuppa tagasi.
“Ole lahke,” ütlesin Vilvenale, ulatades talle võileiba.
“Aitäh,” vastas Vilvena ja hakkas isukalt sööma.
Kui olin söönud, tundsin, et hoolimata jalavalust, mis küll oli juba tublisti kahanenud, kui ikka veel olemas oli, vajasin värsket jalutuskäiku.
"Ma lähen jalutama," sõnasin Vilvenale.
"Ma jään siia, jalad ikka üldse ei kanna veel," vastas tema.
Läksin õue ja pöörasin sinnapoole, kust me tulnud olime. Mulle tuli vastu mitmeid inimesi ja nii mõnegi nägu tundus mulle tuttav. Küllap olin neid võitlusareenil silmanud. Korraga silmasin musta kassi, teest veidi eemal, rohu sees. Ta tundus tuttav. Järsku ma mõistsin. Angalores, muidugi!
"Angalores!"hüüdsin nii mahedalt, kui sain.
Kass jäi seisma, vaatas mind ja hakkas aeglaselt minu poole tulema. Kui ta juba päris minu kõrval oli, tein talle pai. Angalores kartis veidi, kui peagi läks tal hirm üle.
Võtsin Angalorese sülle ja läksin tagasi kõrtsi. Jooksin meie tuppa, kus Vilvena voodil pikutas.
"Vaata, kelle ma leidsin," sõnasin rõõmsalt.
"Oh, Angalores!"hüüdis Vilvena ja ma andsin kassi talle sülle."Aitäh, Dethwer!"
Veidi aega silitas Vilvena heldinult Angalorest ning pani ta siis põrandale.
"Vaeseke, ta tundub näljas olevat," sõnas Vilvena.
"Ma lähen vaatan midagi talle süüa," vastasin talle.
Läksin alla ja ostsin ühe kanaprae. Angalores sai kana ja meie sõime kahepeale ära kartulid, sest lõunaaeg oligi juba üsna käes.
"Me peame hakkama mõtlema äramineku peale," sõnasin viimaks.
"Jah, "ohkas Vilvena raskelt."Angaloresega on veidi raskem teed jätkata, aga me saame hakkama."
"Küll saame," rahustasin teda."Ühel meist on aga aeg mõelda tööotsimise peale. Minu raha on otsakorral."
Selle peale Vilvena naeratas ja tõmbas mantli sisetaskust välja pisikese rahakukkru.
"Alati igaksjuhuks olemas,"sõnas ta."Siiksi ei välista see, et me tööd ei peaks otsima."
Ta pistis rahakukkru taas sisetaskusse.
"Mul oleks vaja varuriideid," sõnas Vilvena."Need siin on juba üsna mustad."
Tõesti, riided olid peale eilset pikka kõndimist päris mustaks ja ebameeldivaks muutunud. Nõustusin Vilvenaga ja me läksime kõrtsmikult küsima, kas siin külas rätsepat või riidepoodi on.
"Jah, üks rätsep on küll, aga tal pole enamasti midagi valmis. Kui teil veab, siis võite ehk midagi saada. Ja muide, teil oleks varsti aeg lahkuda."
"Jah, härra," vastasin ning me jooksime rätsepa juurde.
"Tere,"sõnas rätsep, kui olime sisse astunud."Mida ka noored neiud vajavad?"
"Midagi lihtsat, " vasasin.
"Nii-nii, vaatame, mis meil siis on. Näed paar linast kleiti, tunduvad teile parajad olema. Need sobivad?"
"Jah, väga," vastasime.
"See teeb kokku kaks kulda."
Vilvena maksis kleitide eest ja me läksime tagasi kõrtsi ning oma tuppa. Seal pesime enda kordamööda puhtaks ning panime kleidid selga. Panime mustad riided minu kotti, kinnitasime mõõgad vööle ja panime keebid selga. Vilvena võttis Angalorese sülle ja me läksime kõrtsituppa ning andsime kõrtsmikule toa võtme.
"Nägemsit, preilid," sõnas kõrtsmik.
"Nägemist," vastasime.

Kõrtsi ukse ees pani Vilvena Angalorese maha ja me hakkasime liikuma edasi. Aegajalt kutsus Vilvena Angalorest, et veenduda, et kass pole kuskile kadunud. Muidu liikusime üsna rahulikult edasi. Kuhugi kiiret ponud. Ega meil tegelikult aimu polnud, kuhu ja milleks me sinnapoole lähme Teadsime vaid, et meil on vaja vaadata mõnd tööotsa, et me päris rahahätta ei jääks.
Tee läks aina laiemaks ning rahvast oli ka rohem liikvel. Ühtäkki nägime tee ääres kümmetkond vankrit ja gnoome ning kääbikuid, kes midagi ühe vankri juures askeldasid. Läksime lähemale ja nägime nüüd, et üks ratas oli katki läinud. Seltskond paistis olevat üsna õnnetu ja lootusetu.
Vilvena naeratas mulle ja sõnas:"Siit võime saada endale transpordi ja tööd. Minu onu on puussepp ja ta on mulle veidi seda tööd õpetanud."
Vilvena idee tundus hea, niisiis me läksime ja tutvustasime end neile. Siis ütles Vilvena, et ta võib ratta korda teha. Gnoomid ning kääbikud paistsid õnnelikena ja ütlesid, et nad oleksid väga tänulikud ja vastutasuks meid linna sõidutada, kui meli vaja on. Vilvena vaid naeratas ning asus ratast parandama. Umbes poole tunni pärast oli ratas korras ja gnoomid ütlemata õnnelikud. Nad tutvustasid end meile ja ütlesid, et pakuvad meile transporti ja toitu kuni linna jõudmiseni. Meile see sobis.
Istusime vankrisse, mis kuulus ühele päris jõukale gnoomile. Vilvena võttis, Angalorese sülle juhuks, kui kass vankrisõitu kardab. Pereisa Hamod rääkis, kuidas praegu on kaubanduses head ajad, seest kaubandusteed on turvalisemad ja rohkem kaupa jõuab pärale. See tuletas mulle meelde minu vanemate surma teeröövlite tõttu ja mul tõusid pisarad silma.
Vilvena märkas seda ja küsis:"Mis juhtus?"
"Ah, mulle tulid mu ema ja isa meelde," vastasin.
Vilvena saatis mulle kaastundliku pilgu.
Olime sõitnud juba hea mitu tundi, kui järsku jäime seisma. Kiirustasime vankrist välja, et näha, mis juhtus. Vankirte ees seisid paar meest ning rääkisid midagi esimese vankri juhiga. Vaidlus tundus olevat üsna äge, kuid oli näha, et inimese võim käib kääbikust ütle ning lõpuks kääbik noogutas. Ta kummardas ning tuli jooksujalu teiste juurde. Me Vilvenaga ei kuulnud, mis nad rääkisid, kuid õige mitmed muutusid pahakseks ning oli kuulda kommentaare:"Milline häbematus!", "Küll on jultunud!" ja "Niimoodi etteteatamata ei tohiks.".
Nad vaidlesid üsna pikka aega, kuid lõpuks ütles üks vanematest gnoomidest kõvema häälkega:"Nii teemegi!" ja esimese vankri juht, koos ühe gnoomi ja ühe kääbikuga läksid tagasi meeste juurde. Oli näha, et seltskonna ettepanek meestele ei meeldinud, kuid lõpuks nad noogutasid kergelt ning gnoomid ja kääbikud hüppasid jälle vankritele, meie koos nendega.
"Mis toimub?" küsisin Hamodilt.
"Maksud," vastas too tõsiselt.
"Kas te ei peaks mitte linna sisenedes maksma?" uurisin ettevaatlikult.
Hamod ei pannud minu uudishimu aga eriti pahaks ning vastas:"Need mehed koguvad väidetavalt mingit maamaksu. Tuleb välja, et kaubatee viib läbi kellegi jõuka krahvi maa ja nüüd koguvad nad makse, iga vankri pealt 20 kulda.
"Jultunud!" hüüatas Vilvena, kes oli muidu vaikselt pealt kuulanud."See tee ei vii läbi mingi krahvi maa. Olen siit korduvalt sõitnud. See maa kuulub riigile."
"Seda meiegi," vastas gnoom."Nüüd saime nood mehed nõusse, et sõidame linna ja räägime isiklikult linnaisandaga. Tahame näha allkirjastatud dokumenti, mis lubab sellel karhvil oma näruseid makse koguda."
"Need mehed ei paistnud selle ettepaneku peale just eriti rõõmsad," tähendasin."Vilvena, ma tahaksin täna õhtul, kui me laagrisse jõuame, valvet pidada. Kas lööd kampa?"
Vilvena noogutas ning silitas hajameelselt Angalorest.
Kui oli juba päris pime, jäime seisma ja paar kääbikut hakkasid laagrit üles panema. Nägin, et meid jälgivad tähelepanelikult nood kaks meest ning kui olime aidanud puid kanda ning lõkke valmis seada, tulid nad meie juurde ja küsisid:"Mida teie koos selle lastekarjaga teete?"
"Me aitasime neil vankriratast parandada ning saime tänutäheks priiküüti linna," vastasin.
"Tõesti?" kergitas üks meestest kulmu."Kas te pole mitte nood tüdrukud, kes paar päeva tagasi varastasid lord Athroise varakambrist kulda ning hõbedat ning tapsid paar majateenijat veel pealekauba?"
"Ei, me tuleme põhja poolt Kryleiast ja oleme teel linna. Teie lordiga pole me kuidagi seotud."
"Ah nii," vastas üks meestest."Aga see kass?"
"See on minu kass Angalores. Minu ema ja isa kinkisid ta mulle," nähvas Vilvena.
"Selge," vastas too mees seepeale.
Ning nad eemaldusid laagripaigast.
"Küll on jubedad tüübid," sõnas Vilvena.
"On jah," nõustusin.
Järsku jäi mulle silma üks kogu, kes kaugelt eemalt mööda teed tuli.
"Lähme vaatame, kes see on," ütlesin Vilvenale teda varrukast sikutades."Äkki on mõni väsind rändaja, kes vajab kohta kus ööbida."

Normaalne.