Inetu pardipoeg.

Uus jutt. Mõte sain joonistades, natke kahtlase välimusega plika tuli ja siis hakkaski mõte jooksma.

1. osa.

„Betty!“ hõikas Elizabeth Dawsoni isa köögist. Dawsonid elasid ühes Londoni tänavas suures majas. Elizabeth ehk Betty oli alati õnnetu, kuri ja mossis. Kui Betty sai viieseks ning ta ema suri võttis Betty isa, Richard, tööle koduabilise Frida. Frida oli kõige kurjem naine keda Betty teadis. Ning kui Betty kuueseks sai ja ta inetud näojooned endast märku hakkasid andma mõtles Richard hakata Bettyt kutsuma Pardikeseks.
„Kohe, kohe!“ hüüdis Betty ning tõusis voodist. Tüdruk tõmbas jalga sinised teksad ning pani selga punase pusa. Seejärel jooksis ta koperdades kööki. Richard istus koos Fridaga köögidiivanil. Betty vaatas korra oma isa ning siis Fridat. Frida tumedad juuksed olid tugevas krunnis ning tavapärase halli kleidi asemel oli tal seljas kollakas suvekleit. Arusaades, et midagi mõistliku ta praegu nende käest ei kuule, läks Betty kraani juurde ja valas endale vett.
„Betty, meil on sulle jutt.“ Sõnas Richard kähedalt. „Su ema õde tuleb külla.“ Frida naeratas kõveralt ning ootas arvatavasti Betty reaktsiooni.
„Mul on tädi?!“ küsis Betty peaaegu karjudes. Tüdruk pani klaasi värisevate kätega kapile ning istus toolile.
„Miks te, idioodid, ei rääkinud?“ päris Betty vihaselt. Frida jõllitas ’’Paridikest’’, kindlasti ei oodanud ta nii kõvat reaktsiooni.
„Tüdruk, sa vaata kuidas sa oma isaga räägid!“ kähvas naine õelalt.
„Ole vait! See käis ka sinu kohta,“ Betty proovis rahuneda ning vihast üle saada. „olgu, milline ta on?“
„Ei tea, ma pole teda varem näinud. Ja Pardike, me ei saanud sulle varem õelda kuna me ise ka ei teadnud.“ Ütles Richard teeseldud kõhatusega. „Ta helistas ja teatas, et peab kohe siia tulema. Sinu pärast.“
Betty vahtis suurte silmadega oma isa, vihast vappudes. „Ema ei rääkinud? Miks? Ja miks peaks ta minu pärast siia tulema? Ma pole midagi väärtki ju.“
„Muidugi pole aga tema arvab nii.“ Sõnas Frida ükskõikselt ning vaatas kahtlustavalt Bettyt. „Ja ma lihtsalt ei mõista kuidas tal nii jube maitse saab olla.“ Frida vaatas veel mõni sekund Bettyt ning naeratas siis Richardile. „On ju nii, härra?“ Ka Betty pööras näo isa poole. Richard raputas pead ning jätkas: „Ta jõuab õhtuks siia. Tee end korda, ja palun, pane talle tuba valmis.“
„See on Frida töö.“ Vastas Betty, soovides, et isa midagi mõistliku ütleks.
„Rumal laps. Ma olen juba vana, vajan puhkamist.“ Vastas Frida mesimagusa naeratusega.
„Mina olen aga liiga noor, et seda teha.“
„Aitab, Elizabeth! Mine!“ käratas Richard järsku. Betty raputas alistunult pead ning kõndis aeglaselt pisikesse tuppa, kus oli ainult üks kapp, seal olid linad, voodilinad, padjad ja üldse kõik vajalikud asjad.

Ootan uut !

Uut. Hea.

2.osa.

Tüdruk võttis kapist vajaminevad asjad ning läks tädile voodit tegema. Külalistetuba oli suur ja avar, seal oli kuldsete äärtega voodi, kapp, öökapp ja kummut koos peegliga. Kui voodi valmis sai jooksis Betty oma tuppa. Sealt võttis ta oma saunalina ja puhtad riided. Tüdruku toa kõrval oli vets koos vanniga. Betty lasi vanni vett täis ning ronis sisse. Ta nühkis end kaua, et ilusti puhtaks saada. Oma hõredaid juukseid pidi Betty päris mitu korda pesema, et need täielikult puhtaks saaks. Siis hüppas tüdruk vannist välja, kuivatas end, kammis juuksed ja pani riidesse. Betty koperdas aeglaselt oma tuppa. Seal istus ümarate prillidega kiitsakas naine. Betty kiljatas.
„Vabandust, kas ehmatasin?“ uuris naine.
„Kes te olete?“ küsis Betty, suutmata midagi rohkemat õelda.
„Sina oled Elizabeth, eks?“
„Küsimusele ei vastata küsimusega, kuid jah olen küll. Ja teie?“
„Charlotte.“ Vastas ta naeratades. „Lähme alla, Richard juba ootab.“
„Ei, ma mõtlen, oodake. Te olete mu tädi?“
„Kas ma siis ei õelnud, et olen?“ Charlotte raputas pead ning avas ukse. „Nooremad ikka ees.“ Ütles naine. Betty põrnitses oma tädi ning astus koridori.
„Miks sa siin oled?“ oli järgmine küsimus Betty poolt kui nad alla kõndisid.
„Küll pärast teada saad.“
Tädi Charlotte oli veider, väga veider. Trepist alla minnes kohendas ta iga astme peal oma prille, ning see häiris kohutavalt.
„Kas teie prillid on teile suured?“ küsis Betty sarkastiliselt.
„Mis sa siis arvad? Eks see muutus muudab kõike.“
„Mis muutus?“
Endalegi aru saamata olid nad jõudnud kööki. Richard ja Frida istusid lauataga.
„Kas teenjad mitte pärast ei peaks sööma?“ päris Charlotte üsnagi karmilt. Frida jõllitas oma suurte silmadega hetke Charlotte’i ning tõusis siis toolilt. Betty istus oma tavalisele kohale laua ääres, Charlotte otsustas tema vastu istuda. Tädi vaatas korra oma klaasi kuhu oli valatud viinamarjamahl.
„Vabandust ee.... Frida, oli nii jah? Ma ei joo viinamarjamahla. Saaksid sa palun pirnimahla tuua?“ küsis Charlotte viisakust teeseldes.
„Muidugi, proua.“
„Preili.“ Parandas Charlotte Fridat. Ta pööras pilgu taldrikule ning jäi ketšupit vaatama.
„Mis punane ollus see siin on?“
„Sa ei tea!?“ imestas Betty. „Vabandust, lihtsalt enamus inimesi teab. See on ketšup.“
„Olgu olgu.“ Charlotte punastas veidi ning asus siis sööma.
„Küll need kahvlid on alles imelikud. Ma ei mõista tänapäeva inimesi.“ Pomises naine omaette.
„Sa pole siis tänapäeva inimene?“ küsis Betty ükskõikselt.
„Lõpeta, Betty! Aitab rumalatest küsimustest!“ käratas Richard, kuigi tema ilmest võis välja lugeda, et talle meeldisid need.
„Olgu.“ Porises tüdruk ning asus sööma.
Richard niheles kummaliselt toolil. Ta oleks tahtnud nagu midagi küsida, kuid ei julgenud.
„Olgu.“ Otsustas ta. „Miks te siin olete? Miks te nüüd otsustasite tulla siia?“
„Härra, asi on ju selge. Ma tahan Bettyt tundma õppida ja varem polnud lihtsalt võimalust mul siia tulla.“ Rääkis Charlotte kiiresti.
„Polnud võimalust?“ ahhetas Betty. „Kuidas polnud? Te oleks võinud iga kell tulla.“
„Iga asi omal ajal.“ Ütles naine üsnagi kurnatult. Siis tuli Frida, käes klaas koos mahlaga. Charlotte krahmas klaasi Fridalt ning jõi ühe lonksuga mahla ära.
„Vabandust, aga ma lähen magama.“ Ütles ta, tõusis ning läks üles.
„Ja oligi kõik?“ küsis Betty. Tüdruk vaatas oma isa. „Okei, minu arust tahtis ta mind tundma õppida.“ Betty kargas püsti ja lonkis oma tuppa.

Hullult meeldib, ootan uut osa

„Äratus!“ hõikas Frida Elizabethi uksele koputades. Tüdruk pomises midagi vastu ning vajus jälle sügavasse unne. Uni oli ilus ja värviküllas. Muruplatsil tantsisklesid poiss ja tüdruk. Tüdruk kutsus poissi ’’Jonathaniks’’, tüdruku nimi jäi aga saladuseks. „Äratus! Millest sa aru ei saanud?“ Frida hääl tungis Betty unne ning ta avas vaevaliselt oma silmad.
„Kohe, kohe.“ Tüdruk naeratas ning kõndis rahulikult vetsu. Peegli ees vaatas ta oma nägu ning ütles: „Täna tuleb hea päev.“ See oli fakt, arvas Betty.
Keegi koputas uksele, Betty ajas suured silmad pähe. „Kes on?“ küsis ta.
„Charlotte.“ Vastas tädi Charlotte lõbusalt.
„Ee... külaliste toa kõrval on vets olemas.“ Puterdas Betty.
„Oh, mulle ei õelnud keegi. See tobe moor – vabandust, Frida ütles, et ma siia tuleksin.“
„Olgu, oodake veidi. Ma saan kohe valmis.“
Betty lõpetas hammastu pesu ning ruttas uksest välja. Ukse taga seisis Charlotte, vanaaegne kleit seljas. „Tere hommikust!“ ütles Betty imestunult. „Ma olen kindel, et soovite mõnipäev shoppama minna?“
„Tere, Elizabeth. Mida shoppama?“ küsis tädi. Tundus, et Charlotte on kusagilt eelmisest sajandist pärit naine, kes ei tea tänapäevast midagi.
„Riideid ostma.“ Täpsustas Betty. „Muide, võite mind Bettyks kutsuda.“
„Tobe nimi see Betty.“ Ta tegi grimassi ja sisenes vetsu. Betty vaatas Charlottele järele ning kükitas siis maha. Tal oli kindel plaan oma tädi ära oodata. Kaugelt kuulis tüdruk kingade kõpsutamist, hääl jõudis aine lähemale. „Frida.“ Sisistas Betty vaikselt.
„Hommikust Frida, milline kena päev, eks?“ ütles Betty kui Frida temani jõudis.
„Milline kena päev, oh no muidugi. Mida sa seal maas kükitad?“ päris naine vastikult.
„Kas sa keelad?“ Just samal hetkel tuli vetsust välja Charlotte. „Elizabeth, ole nüüd viisakam.“ Sõnas Charlotte aeglaselt.
Hommiku söök oli rahulik ning vaikne. Charlotte ei söönud aga midagi. Richardi telefon helises. Ta tõmbas taskust telefoni ja vastas kõnele.
„Tere, Daniel!“ vaikus, Richard kuulas keskendunult Danieli, oma ära partnerit.
„Olgu, tulen kohe sinna.“ Ütles Richard, pühkis rätikuga suu, tõusis toolilt ja lausus: „Tööasjad.“
„Muidugi, Richard enne kui lähed tahaksin ma veel midagi küsida. Ega sul pole midagi selle vastu kui me Elizabethiga linna lähme?“
Richard raputas pead „Ei ole.“ Ning tormas uksest välja.
„Frida, korista laud ära!“andis Charlotte käsu kui Betty oli lõpetanud. ’ Teenja ’ noogutas ja hakkas lauda koristama. Betty jälgis iga ta liigutust.
„Me lähme linna?“ küsis tüdruk kui Friida oli ära läinud.
„Tundub nii. Ole nii kena ja pane end korralikumult riidesse. Ma ootan sind ukse ees.“
Betty noogutas agaralt ning suundus oma tuppa.

Vigu on nii et tapab.

Sõnad on valesti kirjutatud, kirjavahemärkide vead...
Kas sa ei ole eesti keeles grammatikat õppinud?

Hmm... ma ei leia eriti vigu, ju mul siis samuti lombakas keeleoskus

Murtagh, järjekaid kirjutades pööran ma rohkem tähelepanu sisule ja kirjutan nii nagu mul mugavam on. Mingi kahtlane kiiks on see mul aga noh.