Viimased minutid.

Mu süda taob nii tugevalt vastu mu rinnakorvi, et mul on valus. Mu käed värisevad ja jalad ei liigu paigast. Ma vaatan otsa Sulle. Sa seisad mu ees, vasakus käes pisike, musta värvi revolver.
"Sa võid silmad kinni panna," sosistad Sa. Ma ei sule oma silmi, vaid kordan oma mõtetes "Ole tugev!".
Sa teed tiiru mu ümber, puudutad õrnalt oma soojade kätega mu selga, nii, et mul tekivad külmavärinad.
"Rahune," sosistad Sa uuesti. Sa tead, et ma olen surmani hirmunud ja naeratad mulle julgustuseks. Mu jalad on ühtäkki nagu makaronid ja ma püüan end kõigest väest püsti hoida.
Olen alati arvanud, et Sa oled vaid unistus, kuid nüüd, kui mu surm on silmees, avastan ma, et see kõik oli reaalne.
Sa tõstad revolvri ja hoiad seda kahe käega. Su otsmikule tekivad kortsud.
Mu südame tagumine on meeletu, ma olen kindel, et ka Sina oled seda märganud.
Ühtäkki taipan, et olen hakanud hingeldama. Higipiisad tekivad mu näole ja segunevad pisaratega.
"Ära nuta," ütled Sa. Näen, et Sa oled valmis.. Valmis..
"Sulge silmad," lausud Sa ühtäkki. Seekord kuuletun ma käsklusele. Mu silmeette tekib pilt Su suudlusest..
Kõlab vali pauk ja suudluse asemel näen ma sind. Mu käed vajutavad mu rinda ning Su käed vajuvad jõuetult külgedele.
Mu süda peksab ikka veel, kui ma põlvili vajun, vaadates Sinu silmadesse. Ma näen neis pisaraid, kurbus ja ehk kahetsust?
Suunan pilgu oma rinnale ja näen, et kõik on verine. Ja siis tunnen ma ka pisikest kuuli ma südames, mis on alati Sulle kuulunud.
Vajun külili maha, hingan mõned korrad raskelt. Tundub, nagu kogu mu keha tahaks valu pärast lõhkeda.
Sa põlvitad mu ette, lõhkumata meie silmsidet. Sa ei lausu sõnagi, vaid surud oma käe mu rinnale, tegemata välja verest.
Su sinised silmad muutuvad udukogust ja taaskord näen ma meie suudlust.
Siis võpatan ma veel korraks ja korraga kustub kõik.