Võõrad Vaenlased(e. Mõrvade Häärber 2) LÕPETATUD!

Ahah, uus avastus, ma pole sind kunagi varem solvununa näinud.

Sest ma olen niiiiiii kinnine inimene.

Ma ei usu. Sa koolis aint räägiksidki. Sa ei saa vastu vaielda, sa tead ju ise ka et sa koguaeg räägid.

Mitte tunnetest jn.

Noh, vist jah. Tead, ma olen vist ka päris kinnine, mu ainus emotsioon on naermine ja tüdinemus.

31.osa

„Georgia, kas ma võin sisse tulla?“ kuulsin ukse tagant Jacqueline’i murelikku häält.
„Okei,“ vastasin lihtsalt, pilku seinalt pööramata.
Jacqueline istus vanni äärele, seelikut sirgu siludes.
Tundisin, kuidas ma üle kere vappuma hakkasin.
„Georgia, mis sul on?“ küsis Jacqueline pead veidi viltu keerates, täpselt nii, nagu teevad tema koerad.
„See on raske...“ alustasin aeglaselt.
„Ma saan aru, et see võttis julgust, et Remole vastu astuda, arvestades tema minevikku...“
„Sa ei saa aru... Sul on Markus, kes on ju väga armas ja normaalne inimene, sul on palju koeri, sa oskad kolme keelt, sa saad vaheaegadel prantsusmaal elada, sa tunnet poolt kooli nimepidi... Ja siis mina, kes ma alati komistan valede poiste kohta- õigemini, järjest, ja ainsate poiste otsa, kes mul kunagi on olnud. Mul on minust KOLM aastat noorem õde, kes käib mu endise poisiga, mu elu on selle kuu jooksul tõsiselt ohus olinud, ma elan jubedas häärberis, mul pole ühtegi lemmiklooma, ma ei oska pidutseda, ma oskan küll inglise keelt, aga isegi selle riigi keelt, kus ma elan, ei oska ma peaaegu sõnagi, ma ei tunne peale meie pundi kedagi... Ja nagu selgub, pole meie pundis vähemalt kaks poissi sugugi normaalsed...“ haletsesin ennast.
„Georgia, ma olen elanud siin riigis kuus ja pool aastat, sina vaid umbes kuu, olekski imelik, kui sa keele ja siinsete inimestega minust paremini hakkama saaksid... Remo ja Kazak on... omamoodi. Sa ei saa neid ju selles NII väga hukka mõista. Muidugi ei arva ma, et sa peaksid tegema midagi sulle väga vastumeelset. Lihtsalt proovi nendega hakkama saada, nad on ju sisimas väga toredad.
Remo vanemad olid poisiga väga karmid ning see muutiski ta selliseks machoks.
Kazakile on mõjunud see venna kaotus nii rängasti, et ta on täiesti ära pööranud. Ennem oli ta vägagi tore kutt, aga peale seda õnnetust on ta täiesti ära pööranud. Ta ei rääkinud peaaegu kellegiga ligi aasta. Selles on muidugi süüdi ka hobuse kaotus. Kazak armastas Jokkerit kogu südamest, peale seda oli ta tükk aega selline UFO, et tema pilk oli alati kuskil eemal ja kui temaga rääkida püüdsid, ta ainult ühmas midagi ning vajus siis oma masendusse tagasi.
See on tegelikult ikka kohutavalt kurb...
Ja ma tean seda omast käest. Ma tunnen siiani, et olen Jerry surmas süüdi. Kui ma ainult nii väike ja rumal poleks olnud ja väravat lahti jätnud, poleks see pisike nässu ka auto alla jäänud...“
Ja äkitselt nutsime me mõlemad.



Et siis selline kurblik osa...

Väga hea, kahjuks/õnneks ei tulnud mul kurba meeleolu, sest brit rääkis midagi kõrval ja ma pidin talle koguaeg "mhm,mhm" ütlema.

Pool osa on Jacqueline’i põhjendavat juttu.
Tore!

Ega sul ei ole seda lugu eee... nagu tervikuna? Ma ei viitsi hakata kommentaarida vahelt otsima. Tahaks lugeda muidu, aru saada, mis toimub jne...

Ikka on, mis ajast sulle meeldib?

Praegusest... Või ma ei tea... Igatahes see osa meeldis.
Nüüd tahaks nagu ülejäänud osad ka kätte saada.

Davai, riputa nüüd järgmine osa, kiiresti, kiiresti!

32.osa

Tundsin end väga halvasti- olin Jacqueline’i lohutamatult nutma ajanud.
Ja siis mõistsin ma, et tegelikult polnud mu elul häda midagi.
Tõsi, mõned poisid olid minu suhtes liiga pealetükkivaks muutunud, aga ma ju suutsin neile vastu hakata. Ja surmale juba vastu ei hakka.
Ma tundsin Jacqueline’i hästi. Ta tõesti armastas oma koeri. Ja Jerry oli nende pere esimene koer olnud, ma olin näinud tema pilti oma pinginaabri rahakoti vahel.
Võib vist olla ikka väga hirmus elada, kui sulle tundub, et oled kellegi kalli surmas süüdi.
Ning mis Kazakisse puutub... Mul oli poisist kahju. Tal olid tõsised varateismeea traumad. Pole ime, et inimene ära pööras.
Aga Remole ma andestada ei suutnud...
Katsusin siis vähemalt Jacqueline’i tuju parandada. Ta nägi hädine välja. Tüdruku ripsemudušš oli ta põskedele laiali valgunud ning alustas teed kaela juurde.
„Jacqueline, ma lähen kutsun Markuse,“ ütlesin otsustavalt. Tihti oli just Markus see, kes Jacqueline’i rõõmsaks teha suutis.
Kõndisin poiste juurde ja kurtsin Markusele, et Jacqueline mõtleb jälle Jerryst(seda oli tihti juhtunud, aga ma ei teadnud, et tema oli osaliselt selles loos süüdi).
„Jälle Jerry?“ Markus ohkas. „Eks ma siis lähen ja katsun teda lohutada... Saategi natuke kahekesi rääkida.“
Markus hüppas kahe meetri kõrguselt voodi-kastist alla, jäädes jalgadele nagu kass. Ta läks vannituppa. Läbi praokil ukse nägime, kuidas ta tüdrukut kallistas, temaga õrnalt rääkis ning hallikaid pisaraid eemale pühkis.
Ja äkki tärkas minus kadedus, et keegi väljastpoolt perekonda minust nii ei hoolinud, kui Markus hoolis Jacqueline’ist.
Ma hakkasin vaikselt nuuksuma, mõistmata, mis mu emotsioonidel viga on.

mõtlemapanev..

Mase...
Maisaa, Markus on niitore

Njaah, see on täiesti teist moodi osa kui teised. Väga hea ja siinkohal pean ma nõustuma Ice Queen'iga, see on mõtlemapanev.

Markus on jah tore.

Okei, ma saan pihta, mase jah. Muide on jah mõtlemapanev, kati sa leiutasid hea sõna selle osa iseloomustamiseks.

33.osa
Remo vaatas mind hetke murelikult, kuid siis, ei tea, kas tema häbitundest või hoolimatusest, ütles ta meile kõigile head aega ja kõndis minema.
Istusin üksinda pimedas kastis, pisarad mööda põski alla veeremas. Äkki ronis minu sülle Miisu ja hakkas nurruma. Silitasin õrnalt kassi halli kasukat ja tema nühkis enda pisikest pead vastu minu märgi põski.
Ning äkitselt ei tundnudki ma ennast enam nii halvasti.
„Georgia, kas sa oled seal?“ kuulsin Jacqueline’i häält. Pühkisin põskedelt pisarad ja läksin nende juurde, kass süles.
„Georgia, mis sa kassiga tegid?“ küsis Markus hämmastunult.
„Mi... mina ei teinud...mi...midagi...“ kokutasin. No tore, nüüd süüdistavad mind veel kassi kiusamises!
„On see ikka Miisu? Miisu võõrastab enamikke inimestest nagu ta jällestab kassikrõbinaid,“ tõi Jacqueline välja huvitava võrdluse.
Miisu sisises, kui ma teda maha tahtsin panna. Jacqueline vaatas kassi vägagi imestunult.
Aega läks, aga asja sai- mõne aja pärast oli Miisu nõus veidi oma kassiasjadega tegelema.

***
Markus tegi ettepaneku Wii’d mängida.
„Mängime bowlingut!“ pakkus Jacqueline.
Sel hetkel astusid sisse Eliise ja Wolfgang.
„Kuulge, me hakkame bowlingut mängima, tulete ka?“
„Huh, kulukski natuke puhkust ära,“ vastas Wolfgang naerdes.
Eliise saatis oma poisi poole paljutähendusliku tooniga urina.
„Okei, me mängime ka, jaja, väike Wolfie tahab natuke puhata,“ mõnitas Eliise Wolfgangi juukseid sasides.
Ta lükkas poisi elutoa diivanile, sättis talle aeglaselt teki peale ning kohtles teda väikese titana. Paistis, et poisile see isegi meeldis. Meie Jacqueline’i ja Markusega saime ikka kõvasti naerda.
Ning peagi hakkasime me virtuaalküberbowlingut mängima, või kuidas seda mängu nimetama peakski, ja meil oli väga-väga lõbus.
Ma mõistsin, et pole tähtis, et sul oleks tingimata oma poiss, vaid et tähtis on armastav perekond ning toredad sõbrad. Ja need mul hetkel olid.

Supernali-vägalustlik-ekstraülivõrdes. Ma ei tea miks aga see sõna tuli mulle äkitselt pähe. Mary Poppinsist.

Ummmm... Misasja???

Wii on äge, ma mängisin seda kunagi suht palju.
Väga-väga hea osa.

34.osa
„Kuule, see võib ju olla... TAIGA!“
Kazak hüppas voodilt hooga püsti.
„Kazak, mida sa ajad?“
„Kurt teadis vist midagi Josephi kohta, ta rääkis vahepeal midagi Siberi taigast ja muukimatutest koodidest ja asukoha määramisest ja...“
Kazak jäi vait. Aeglaselt pöördus ta ringi, läks seina juurde, toetas terve käe randmest kuni küünarnukini seinale ning hakkas oma pead vastu seina taguma.
„Ma sain aru. Ma tean mis on nendes karpides. Ma tean, et Joseph on Siberis. Ja ma tean, mida ma tahan.“
Nende hirmuäratavate sõnade tagant vaatas poisile vastu tõde.
„Meie käes olevates karpides on ühes tšekk ja teises salastatud koordinaadid. Me vajame kolmandat karpi, kus on salastatud koordinaatide geograafilisteks koordinaatideks muutmise nipp ja kui me vaid selle teada saaks, saaksime me Josephi päästa.“
„Juhul kui ta elus on,“ märkis Carolina.
„Ta on,“ vastas Kazak näoilmet muutmata.
„Kui sa nii ütled...“
„Mida me hetkel teha saame?“ küsis Kazak.
„Me võime teha teate mida? Me võime Katja koos Jeaniga avalikku kohta lõunale kutsuda. Ja pakkuda ausat vahetuskaupa. See ongi meie ainuke võimalus,“ seletasin mina.
„Olgu. Mina helistan Jacquelinele ja palun tal Katja number välja uurida. Carolina ja Georgia, teie tooge Haraldi juurest see neetud karp ära.“
Kazak koukis taskust välja mobiili ning valis siis Jacqueline’i numbri.
„Oih, ma unustasin, Jacqueline on koolis,“ meenus mulle.
„Täna on ju laupäev!?“
„Ta aitab kooli kaunistada ja jõuluballiks asju ette valmistada,“ selgitasin.
„Hästi, ma lähen siis kooli. Teie aga minge nüüd kiiresti Haraldi juurde.“
„Kas Harald on kodus? Me ei saa ju alati igale poole sisse sadada!“
„Noh, kui neid kodus ei ole, siis te ju teate, kus karp on. Ottokari akna all lillepotis.“
„Me ei saa ju sisse murda!“ hüüdsime Carolinaga ühekorraga.
„Ronige kuuri katusele, sealt ulatute vabalt lillepotini. Hakkame juba minema!“
Kazak võttis nagist musta jope ja väljus oma kodu eesuksest, meie tema järel.

Nii äge.
Kohutav, et varsti saab juba läbi. Või siis, tegelt vist ei saa, ma mõtlen Taigat.

???
Taiga on nunnu

Tegelt ka, see hakkab vaikselt põnevamaks minema.
VV tuleb ka 50 osa nagu MH'l?

Mhm, ma arvan jah

36.osa
„Neid ei ole vist kodus...“
Nachwy klähvis meeletult, kuid kui ma kükitasin ja ennast nuuskida lasksin, tundis ta mu ära.
„Mis siis, kui neil on aias mingi valve?“ muretses Carolina.
„Ähhh... Ei saa olla, Nachwy jääks vahele,“ vastasin.
Carolina vaatas maja. Siis vaatasin ka mina.
„Gor, me ei saa ju teisele poole minna!“ halas Carolina.
Ma ei tea, mida Kazak mõtles, aga ilmselgelt ei arvestanud ta, et tegemist oli ridamajaga.
„Carolina, seal ääres on redel,“ ütlesin mainitud redelit põrnitsedes.
„Ja siis?“
„Me saame ronida teisele poole ja pärast mööda tuletõrjeredelit uuesti katusele.“
„Ja sa tõesti plaanid seda teha?“
„Tead, vahest tuleb teha asju, mida sa tavaliselt ei teeks.“
Kogu eelnev vestlus oli olnud emotsioonitu, kuid nüüd vilksatas mu õe silmis kavalusetuluke. Jooksime võidu redelini.
...
„Siin on niiiiiiii libe!“ nurises Carolina.
„Oota, ma toon selle ära!“ vastasin talle, kui ronisin kuuri ääres olevatel jäätunud kastidel. Tuiskav lumi kippus mulle krae vahele.
Küünitasin Ottokari akna poole.
Miks mul nii halb eelaimdus oli?
Lükkasin õrna lumekihi mulda täis lillepotilt maha ning kraapisin karbi välja.
Hakkasin tagasi minema, kuid libisesin ja lendasin alla Carolina kõrvale lumehange.
Mu õde värises ja kükitas kiiresti lumehange taha.
„Carolina, kas sul on külm?“ pärisin ning hakkasin just püsti tõusma, kuid Carolina sisistas mulle.
„Neid ei pidanud ju kodus olema!“ kraaksatas ta vaikselt.
„Neid polegi ju!“
„Vaata sinna! Ettevaatlikult, piilu!“ Carolina osutas kindaotsaga lumehange tagant toas luurava mustas mehe poole.
Ma vaatasin. See oli üks Katja ja Junior Snjri käsilastest.

Opaa, hea osa .

tnx

Jap, on jah hea.

Super hea.

37.osa
„Ei tea, kes nad on ja mida nad tahavad... Kuule, see kutt on suhteliselt nunnu ju, eks?“ küsis Carolina meest mitte silmast lastes.
Veeretasin end lumehange taha.
„Praegu pole aeg oma nunnumeetrit tööle panna! Nad on Katja käsilased. Ja ilmselt tahavad nad täpselt sama, mida meiegi tahame...“ oletasin.
„Muide, said selle?“
„Jah, see on siin!“
Näitasin Carolinale karpi ning panin selle siis taskusse varjule.
„Kuule, nad vist lahkuvad!“ ütles Carolina lootusrikkalt ringi vaadates.
„Ootame veel!“
Mõne aja pärast oli kuulda kummide vilinat veidi kaugemalt.
„Okei, minek!“
Upitasin Carolina tuletõrjeredelile ning katsusin ka ise peale saada.
Lõpuks olime katusel.
„Õhk on puhas!“ teatas Carolina majaesist vaadates.
Enne teeservas seisnud auto oli kadunud.
Hakkasime just majaesisele redelile laskuma, kui nägin katuseaknast üht võõrast kogu mind jõllitamas.
Hetk hiljem kõlas majast mingi müra.
„Carolina, hüppame sinna naabri aeda lumehange, meil on kiire!“ sosistasin paaniliselt õele.
„Mis juhtus???“
„Hüppa!“
Carolina tegi, nagu kästud, mina tema järel.
Vaid mõne sekundi pärast avanes maja esiuks ning seesama mees, keda Carolina nunnuks oli pidanud, tuli välja. Mehel oli pikk must pats ning mõni päev ajamata habe.
Ta vaatas kiiresti ringi, kuid ei näinud meid.
„Neid ei ole siin! Äkki läksid nad tagaaeda?“ rääkis mees murelikult raadiosaatjasse.
„Olgu, missioon katkestada!“
Viis meest väljusid majast, sulgesid ukse võtmega ning jooksid kaugusesse.

Sa teed selle liiga põnevaks.

Mul on endal ka juba hull tahtmine teada saada, mis juhtuma hakkab

Hahaha, nii hea.

Apppiiiapppiiiiii, mul hakkab endal veres adrenaliin voolama.
Tõsiselt hea! Tahaksin öelda selle juttu kohta midagi seda hästi iseloomustavat, aga sellist sõna lihtsalt ei ole olemas.
Väga hea jutt on!

Ülihea. Liis, kui on võimalik lisada adneraliini 100%'ni, siis sina lisad seda 100 000%'ni.

Apppiiiapppiiiiii, mul hakkab endal veres adrenaliin voolama.
Tõsiselt hea! Tahaksin öelda selle juttu kohta midagi seda hästi iseloomustavat, aga sellist sõna lihtsalt ei ole olemas.
Väga hea jutt on!

38.osa
„See läks napilt,“ märkis Carolina mitmeid minuteid hiljem, kui me Kazaki kodu poole jõlkusime.
„Räägi veel...“
„Aga, karp on ju meie käes!“ teatas mu õde võidurõõmsalt.
Lõime käsi kokku.
„Kuule, kas sul siis susiseb Kazakiga?“ pärisin siis.
„Susiseb?“ küsis Carolina imestunult. Vahel oli ta jube rumal.
„Noh, see on selline väljend! Hästi, ma küsin muud moodi. Kas te Kazakiga käite?“
„Hmm... Jah, tundub nii. Kas see on sulle probleemiks?“
„Ei, aga ma tahtsin sind hoiatada selle kohta, et ta võib olla teatud moodi pealetükkiv. Ning kas sa tead seda hobuseasja?“
Ma tahtsin lihtsalt, et mu õde teaks oma õigusi.
„Sa mõtled Jokkerit? Jah, Kazak rääkis temast. Muidu, ma saan hakata Thirstiega koos treenima, kui me terveks saame.“
„Keskendume teemale.“
„Hästi, ma veensin Kazaki uut hobust ostma. Ta läheb laupäeval mõnda hobust vaatama, ta kutsus minu ka kaasa.“
„Olgu, aitab hobustest. Isa lubas meile koera võtta. Ei tea, millal me oma eluka kätte saame?“
„Ei tea jah.“
Olimegi Kazaki maja ette jõudnud. Lasin uksekella ja Thirstie avas meile ukse. Ta käis karkudega.
„Kuidas sa paraned?“ küsisin tüdrukult.
„Hästi, jaanuari lõpuks saan jälle ratsutada. Ja viiulit saan ma ka praegu mängida. Aga tulge sisse, Kazakit veel pole, aga me võime ju teed juua. Ma lõpetasin just piparkookide küpsetamise, tõeline jõulutunne tuli peale.“
Läksime elutuppa, kus seisis suur kuusk, ehted küljes.
Laual oli kauss piparkookide ja mandariinidega.
Ka mind täitis soe jõulutunne. Ja peale nii mitmeid aastaid oli mul lootus jõule sõpradega pidada.
„Kuulge, mis teil viimasel ajal plaanis on?“ uuris Thirstie mandariini koorides.
Carolina selgitas talle kiiresti, mis lähiajal seoses Josephi otsingutega toimunud oli.
„Mega, loodetavasti leiame me Josephi varsti üles. Ta oli nii tore, viis mu esimesel koolipäeval kooli. Kuigi minu teise klassi alguseks oli ta juba kadunud...“


39.osa
„Hallo!“
„Mida sa tahad ja kes sa üldse oled?“ kostus valjuhääleldist tige naisehääl.
„Ma olen... Kazak Hatarjan, kui see sulle midagi ütleb,“ vastas Kazak väriseva häälega.
„Kas sa oled see Neumanniätti tuttav poisiklutt?“ Naise hääl oli täidetud vastikustundega, eriti „Neumanniätt“ öeldes.
„Ilmselt jah,“ vastas Kazak veidi julgust kogudes.
„Okei, mida sa tahad?“
„Kokkulepet. Teeme täna lõuna. Muffinibaaris. Kell 14.00. Sa võid võtta kaasa kaks kaaslast ja nii teen ka mina. Ja siis vahetame me karbid ja võime üksteisega igaveseks hüvasti jätta. Kas see sobiks?“
„Teil on karp?“
Naine tundus veidi rohkem huvitatud.
„Jah.“
„Kas seal sinu juures?“
„Ei, see on ühes peidukohas hästi ära peidetud, kuigi te juba otsisite sealt. Kokkusaamine niisiis toimub?“
„Olgu. Kell kaks muffinibaaris. Selge, head aega, neetud jõmpsikas.“
Naise hääl kõlas täiesti tavaliselt või tegelikult pigem nagu mõnel tibil mõnest filmist, kus ta telefoniga rääkimise ajal küüsi värvib. See oli minu jaoks mõnevõrra hämmastav.
„Nonii, lõuna on kokku lepitud,“ ütles Kazak telefoni lauale visates.
„Miks sa ütlesid, et karp on Haraldi juures, see pole ju?“
„Mõtle loogiliselt. Nad tulevad siia, tapavad meid ära ja võtavad tšeki kaasa. Parem oleks, kui nad ei tea, kus karp on.“ Kazaki mõte tundus päris loogiline.
Vaatasin kella.
„Kolm tundi on veel aega...“
Kazak lülitas arvuti sisse. Nemad Carolinaga otsustasid poisile netist mõne potentsiaalse hobukandidaadi välja otsida, mina aga vaatasin maja peal ringi.
Leidsin Kazaki toast karbitäie fotoalbumeid. „Kazak väiksena“, „Kazak lasteaias“, „Rootsi“, „Hiina“, „Kazak esimene klass“ jne.
Kõige all oli aga fotoalbum, mille kaanele kile alla oli pandud pilt umbes kaheteistaastasest Kazakist, kes kallistas suuremat kasvu heledat poni. Pilt oli kohutavalt armas ning selle alla oli kirjutatud albumi nimi:“Kazak ja Jokker“.
Avasin albumi. Järgmisel pildil andis Kazak ponile õuna, ülejärgmisel poni traavis, Kazak seljas. Peale seda tuli pilt hüppest mingitel võistlustel.
Kazak heitis pilgu minu poole ning nähes albumit, mida uurisin, vilksatas ta silmis valu.
Möödus veel aega, kuid lõpuks sai kell pool kaks.

So sad, kuigi natuke paras ka Zakile.

Mkm, Jokker oli nummikas

Kurb lõpp jah, ma isegi tunnen Zakile kaasa natuke Aga - nagu alati - vägavägaväga põnev

Hobuse pärast on tuju rikutud , sorri, aga nad on nii nõmedad loomad. Aga jutt ise ülihea.

Igav oli. Kahjuks. Ainuke tõsiselt hea koht oli telefonikõne ja seegi oli lühike.

Loodan järgmisest paremat.

Vb veits igavad vahepeal, aga ending peaks huvitav olema.
VB ma homme uut panna ei saa.

40.osa
„Siin on teie karp, kus meie oma on?“ nõudis Kazak ja pani karbi lahtiselt lauale.
Katja asetas ühe samasuguse karbi samuti lahtiselt lauale.
Katja antud karbis olid numbrid, millest ma aru ei saanud.
„Ma millegipärast ei arva, et te selle ära lahendada suudate, aga proovida te ju võite...“
Kazak uuris paberit siit ja sealt ning noogutas lõpuks.
„Me saame sellega hakkama,“ kinnitas ta siis.
„Sellisel juhul me läheme,“ ütles Katja, veendunud tšeki kehtivuses.
Naine pani tšekiga karbi plõksuga kinni ja kõndis, kaks saatjat järel, minema.
Carolina raputas kaua pead ning ma küsisin, mis tal viga on.
„Nad ei jäta meid IIAL rahule,“ vastas tüdruk.
„Nad lubasid,“ teatas Kazak kangekaelselt, kuid ilmselt teadis temagi sisimas, et nii lihtsalt see lugu ei lõppe.
„Eks see asi selgub. Kasvõi kunagi hiljem,“ otsustasin.
„Kas katsume koodi murda?“
„Katjal oli õigus. Me ei saa sellega hakkama,“ teatas Kazak surmtõsiselt.
Meie Carolinaga vaatasime talle ehmunult otsa.
Poisi näole ilmus kaval naeratus.
„Aga ma tean kedagi, kes oskab seda väga hästi.“
...

„Milles probleem?“
Kazak ulatas Haraldile mõlemad karpides peitunud paberid.
Poisid hakkasid pabereid uurima, samal ajal, kui meie Carolinaga Ottokari nunnutasime. Klutt oli selle vähese ajaga kõvasti kasvanud.
„Ossaaa... Selliseid asju pole ma... ikka vääääääääääääääga kaua lahendanud. Ja nii pikkade sõnumite puhul läheb aega. Ning Ottol tuleb varsti uneaeg. Ma võtan need koju kaasa, kui teil midagi selle vastu pole. Siis saan ma homme peale kooli seda lahendama hakata. Aga nagu ma juba ütlesin- see võib võtta aega. Palju aega.“
„Olgu, ega meil muud varianti vist polegi.“
Oli näha, et Kazakile tundus see mõte vastumeelne, kuid ega tal paremat plaani ei olnud.
Harald ja Ottokar läksid koju.

41.osa
„Kõik kes on Georgia taga, jooksevad ristsammuga vasakule ja Jolie taga olijad jooksevad paremale. Proovime nüüd! Jacqueline, kallis, palun pane muusika käima!“
Jacqueline tegi, nagu kehalise kasvatuse õpetaja tal käskinud oli.
„Vot nii, see oli juba väga hea. Kui see koht on läbitud, jooksevad Markus ja Remo ette ja seisavad kätel. Pärast seda... Jacqueline, kallis, mis peale seda sai?“ küsis õpetaja murelikult, püüdes meeleheitlikult välja mõeldud kava meeles pidada.
„Siis jooksevad tüdrukud maleasetusse,“ ütles Jacqueline ohates.
„Ahjaa, tehke nii, nagu Jacqueline ütles. Ja edasi...“
Kehalise tunni ajal jõudis jõulutants veel vähemalt kümme korda muutuda, kuid lõpuks oli see kõigile pähe jäänud ning vähemalt mulle tundus see väga tore.
Suures osas Jacqueline’i välja mõeldud seitsmendate, kaheksandate ja üheksandate klasside jõulupidu sisaldas meie tantsu, mitut laulu, jõululuuletusi, etteloetavat lugu, mille kirjutas keegi kaheksandik, kahte näidendit ja veel mingit tantsu. Peole järgnes koolidisko, milles osalesid ka gümnaasiumiõpilased. Kokku tervelt kaksteist klassitäit õpilasi.
Jama oli selles, et mul ei olnud kellegagi diskole minna ja kedagi küsida ma ka ei julgenud. Seepärast jäin ma ootama sobivat võimalust. Proovides sunniti meid ka omavahel tantsimist harjutama. Kuigi tegemist oli diskoga, pidime me ka mingeid paaristantse õppima, nii igaks juhuks.
Kuna Kazak ei tantsinud, sest tal oli käsi haige (ja sest MINU õde pidi olema neljandate, viiendate ja kuuendate jõuluvanaga ja ilma diskota jõulupeol) ning et ülejäänud klass -12 tüdrukut ja 12 poissi olid juba üksteisega paaris (sest mina ei sobinud kellegiga kokku), pandi mind iga kord tantsima ühe kena kümnendikuga.
Tema nimi oli Freidrich ning tal olid pruunid juuksed ja silmad. Ime, et tal oma tüdrukut polnud, kes temaga tantsiks.
Tegelikult oli aasta nii kiiresti läinud ja imelik oli mõelda, et juba tulidki uued jõulud.




42.osa
Meie jõulupidu õnnestus täielikult.
Peale pidu läksime me võimlasse, mis oli jõulupäraselt kaunistatud. Alguses õnnitlesid kõik Jacqueline’i õnnestunud peo eest. Noh, ta oli juba kord selline aktivist.
Tantsuosa oli aga tegelikult väga igav, seda praktiliselt ei toimunudki.
Mõne aja pärast läksime me lihtsalt koju, et järgmise päeva jõuluhommikut oodata.

...

„Hei emps, hei põngerjad,“ tervitasime ema ja õde-venda, kui me Carolinaga jõuluhommikul alla läksime.
„Kus paps on?“
„Paps läks terve meie pere jõulukinkidele järgi,“ teatas ema rõõmsalt. „Ta on varsti tagasi.“
Just siis heliseski uksekell.
Ukse taga seisis isa, pisike elukas põues. Okei, see ei olnud just kõige pisem elukas maailmas, see oli kutsikas. Ja miski ütles mulle, et see oli Laana väike lapsuke.
Isa pani väriseva kutsika esikupõrandale, kus viimane kohe hoogsalt nuuskima hakkas. Meie Carolina ja Adelaide’iga hakkasime elukat muidugi kohe nunnutama.
„Kõik vajalik on kuuse all selles kõige suuremas kastis,“ sosistas isa mulle vandeseltslaslikult.
Vedasin hiiglasliku karbi esikusse. Seal leidus tõesti igasugust kraami, alates joogikausist ning lõpetades tõupaberite (kus oli koera nimeks märgitud Saphire’s Shadow Mackenzie Denale) ja passiga.

...
Pärastlõunal tulid meie juurde mõned lähimad sõbrad, nagu näiteks Kazak (väga etteaimatav temast), Jacqueline, kaksikud ja Wolfgang.
Vahetasime kinke- ma sain Jacqueline’ilt koera kaelarihma (ah see siis oligi pakist puudu) ning kaksikutelt ja Wolfganfilt armsa padja ning kohvitassi.
Need olid mu elu parimad jõulud.




43. osa
Ka kõige paremad asjad saavad ükskord läbi. Nii oli ka jõuludega.
Kazak ja Carolina olid tüdruku toas, mina istusin enda omas ja tegelesin kutsika, Kenniega. Oli jõulujärgne pühapäev, ema, isa, Sheffer ja Adelaide olid linna läinud.
„Kennie, inimesi ei hammustata!“ tõrelesin koeraga.
Tema viskas end minu ette sellili, vehkis imearmsalt sabaga ja tahtis, et ma ta halli karva silitaksin.
Ühel hetkel ta turtsatas ja hüppas istukile. Kennie keeras pea viltu ja vaatas mulle oma pisikeste pruunide silmanööpidega otsa.
Äkitselt koera pilk teranes ja ta kõrvad tõusid peaaegu täiesti kikki. Loom tõusis püsti, kuid ei liikunud paigast.
Tegin tema ümber väikese ringi.
Kutsikas seisis soolasambana ühel kohal.
Ja siis kuulsin ka mina trepil samme. Lükkasin kapi sahtiukse eest ning kutsusin Kazaki ja Carolina enda tuppa.
Nad olid parajasti millegiga ametis, sest nad karjusid mu peale, kui ma „nende privaatsust häirisin“.
Sammud lähenesid.
Need lähenesid aeglaselt.
Sammud lähenesid veelgi.
„Keegi tuleb, tulge siia!“ sisistasin õele ja Kazakile.
„Kes tuleb?“ küsisid nad vastu.
„Ma ei tea ju!“
Ma tundsin kerget ahastust.
Nemad olid täiesti rahulikud.
„Tulge, ta on kohe siin!“
„Äkki tulid vanemad koju?“ pakkus Carolina.
„Ei, nad ju alles läksid. Pealegi hüüavad nad alati, kui nad kodus on.“
Lõpuks ometi lükkasid nad kapi eest ja ronisid minu tuppa.
Ning siis astus sisse Jean.

Nii armsad osad.
Jeani ma poleks küll oodanud, äge.

Jean, mis ta seal teeb? Mis tõugu Kennie on?

Väga hea. Ja see on ka hea, et mitu osa sai jutti lugeda.

Kennie on iiri hundikoer
Varsti saate teada, mis Jean passib seal.
OT:Kas ma passin ainsana koolis?

Läppar streigib, ma kardan, et kustutab mul kõik failid ära...
44.osa
„Eee... tere, Jean!“
Mida tema siit tahtis?
Võibolla oli ta aru saanud, kui halb Katja on ning tahtis minu ees vabandada?
Ebatõenäoline.
„Tere, Georgia, Kazak ja...“ ta vaatas tuimalt Carolina otsa.
„Carolina,“ tutvustas tüdruk.
Vaatasin hoolega Jeani nägu, et sellest mõnda emotsiooni välja lugeda.
Ma võisin näha, et poiss oli palju nutnud. Ta silmad olid suhteliselt paistes.
Jeani silmades olid korraga viha, masendus, arusaamatus ja hirm.
Meie kolmekesi jälgisime iga lihast Jeani näos, iga väiksematki liigutust, mille poiss sooritas, lootes midagi teada saada.
Lõpuks viis poiss käe aeglaselt mantlihõlmade vahele oma südame juurde.
Veelgi aeglasemalt liikus ta käsi siis, kui ta tõmbas taskust välja... relva.
Surusin Kennie nii kõvasti enda vastu, et ta niutsatas.
„Mackenzie?“ küsis poiss emotsioonitult.
„Mis? Ah, koer? Tegelikult me kutsume teda Kennie’ks.“
Me oleme tõsises surmaohus ja mina räägin kutsika hüüdnimest?
„Tore kutsikas. Lase kutsikas lahti!“ käskis poiss äkitselt väga karmil häälel.
Ehmatasin jubedalt ning lasin koera lahti.
Kennie hüppas voodile, et olukorda paremini jälgida.
Jean vaatas pisikest kutsikat hetkeks lõbustatult siis aga kadus ta näolt see armas naeratus.
Ta sihtis relvaga meie suunas.
„Jean, mida sa teed?“ uurisin väga ettevaatlikult.
„Ma... ma... pean kõrvaldama...“podises poiss.
„Jean, miks?“
Muutsin oma hääletooni kindlaks, justkui räägiksin lapsega, kes on jahupaki katki lõiganud.
„Ta tahab nii. Siis saame me koos rahus elada ja ei pea enam kunagi millegi pärast muretsema.“
„Katja käskis sul meid ära tappa?“
„Seda jah, head aega!“
Jean tõstis vahepeal allapoole vajunud relva uuesti meie poole, keeras pea kõrvale ja pigistas silmad kõvasti kinni.
„Jean, ära tee!“
Poiss ehmus mu toonist niivõrd, et võpatas.
„Ma pean seda tegema.“
„Jean, sa pole mõrvar. Ära riku oma elu ära! Kui sa nüüd meile midagi teed, võib Katja lihtsalt politseisse teatada, meie oleme surnud, sina vangis ja tema saab oma eluga ja viiekümnetuhande euroga teab kuhu minna.“
„Ta ei teeks mulle IIAL midagi sellist,“ teatas Jean veendnult.
Oli viimane aeg võtta kasutusele karmid meetodid.


45.osa
„Jean, Katjal on teine mees. Ma olen neid mitu korda koos näinud,“ kinnitasin veendunult.
Kazak tahtis suu lahti teha, et midagi öelda, aga Carolina virutas talle kannaga selga, nii et poiss jäi vait.
Relv ei liikunud paigast.
„Sa valetad!“ karjus Jean.
Ta kas oli minu valet läbi näinud või ei tahtnud ta „tõde“ tunnistada.
Arvatavasti viimane variant.
Ja oli suur tõenäosus, et siin oli ka päriselt tegemist nn.petmisega.
„Ma lasen,“ ähvardas Jean.
„Jean, sa ei taha seda teha.“
„Sa kahetsed seda pärast kogu südamest.“
„Jean, sa ei taha ju Jacqueline’ile haiget teha!“ karjatasin välja oma suurepärase mõtte.
„See ei tee talle haiget.“
Jeani hääl värises.
„Meie oleme su õe sõbrad. Kui sa tapad meid, tapad ka osa temast. Kas sa tõesti tahaksid seda teha? See naine pole sulle õige.“
Jeani relv langes valju kolksatusega tema nina alla maha.
Välkkiire liigutusega virutas Kazak sellele jalaga, nii et see lendas šahti.
„Ma ei saa välja minna, Katja ootab mind maja ees.“
„Siis jääd sa seniks siia, kuni me politsei kutsume.“
„Politsei?“
Jeani hääl oli vaevukuuldav.
Kazak, kes oli vahepeal akna juurde kõndinud, heitis pilgu majaesisele.
Siis pöördus ta aeglaselt ümber ning tõi nähtavale viltuse naeratuse.



46.osa
„Ma annan sulle viis minutit Georgia ja Carolina kodust ja sellega kaasnevalt maa-alalt lahkuda. Vastasel korral kutsun politsei.“
„Aga ma ei saa. Katja ootab mind maja ees!“
Jean oli täielikus ahastuses.
Ta oli pikali vajunud ja konutas nüüd ukse ääres põrandal, pea käte vahel.
„Mine. Usalda mind, Katja ei tee sulle midagi,“ teatas Kazak veendunult.
„Kuidas sina seda tead?“
„Ta on ilmselt igaveseks läinud. Auto on läinud.“
Jean heitis pilgu hoovi ja jooksis.
Ta jooksis trepist alla, jooksis tagaukse kaudu õue, jooksis, jooksis, jooksis...
„See. Oli. Imelik.“
„Mul hakkab nende kurjategijatega juba vaikselt asi klappima,“ naeris Carolina.
Me lõime käed kokku.
Äkki kuulsime klähvatust.
„Kennie, kuhu sa kadusid?“
Kutsikas ronis teki alt välja ning minu sülle ja liputas saba.
Silitasin teda heldinult.
„Ei tea, mis Jean nüüd peale hakkab?“ arutlesin.
„Ma loodan, et ta end ära ei tapa või et Katja asjast teada ei saa. See võiks tema jaoks kurvalt lõppeda,“ jätkas Kazak.
„Ta saab hakkama, ma olen selles kindel,“ teatas Carolina.
„Mina usun ka,“ütlesime Kazakiga nagu ühest suust.
„Aga kas Katja pääsebki niisama minema?“
„Mis me teha saame?“
„Me ei tee midagi. Kõigepealt leiame me Josephi üles. Alles siis vaatame edasi,“ oli Kazak kindel.
„Muide, ei tea, kuidas Haraldil asi edeneb?“ tundsin huvi.


47.osa
„Head uut aastat!“
„Head uut aastat!“
„Head uut aastat!“
Hüüded kõlasid kõikjal üle talvise euroopa.
Lõime isaga šhampuseklaase kokku, samal ajal, kui Carolina lumes olevat raketti süütas.
Üks pauk teise järel, rakett raketi järel.
Isa ostetud tulevärk oli tõesti võimas.
Põllul lumes istudes oli näha ka kaugel linnas lastvat imelist tuleshow’d.
Kennie, erinevalt paljudest koeraraamatutes olevatest koertest, nautis pauke kogu oma olekuga.
Krahmanud hangest suutäie lund, ronis ta minu kõrvale.
Võtsin jopetaskust oma pläriseva mobiili ning vastasin kõigile uue aasta õnnesoovidele.
Lõpuks olid mu sõrmed juba täiesti ära jäätunud. Panin telefoni taskusse tagasi ja kindad kätte.

***
Vaheaeg möödus talverõõmude tähe all.
Käisime palju linna peal, näiteks kinos ja tüdrukutega poodlemas.
Jacqueline aga oli väga ehmunud, kui ühel päeval, kui me peale järjekordset ostutuuri tema juurde minnes leidsime riides Jeani, kaks kohvrit käes.
„Ma sain toreda pakkumise, ma kolin ära,“ teatas poiss.
Jacqueline oli pehmelt öeldes šhokeeritud.
„Kuhu sa lähed?“
„Eks sa homme saad teada.“
Ma nägin Jeani näost, et ta kavatses suvalisele lennukile hüpata ja sõita ei-tea-kuhu.
„Mis su koertest saab?“
Jeani südamest käis läbi valus nõks.
„Ma võtan nad kaasa,“ otsustas ta kiiresti.
Jean vaatas oma õele hetkeks silma ja jalutas siis, koerad rihma otsas, kodust minema.


48.osa
„Jean kolis Tiibetisse, mägedesse,“ teatas Jacqueline.
„Miks ta SINNA läks?“
„Seal olevat Legolasel parem elada. Kui keegi minu arvamust küsib, siis oli neil viiel koeral parem meie juures elada.“
Jacqueline oli oma venna peale väga solvunud.
„Noh, eks selles ole vast midagi positiivset ka...“ pomisesin, kuid mind ei tehtud kuulmagi.
„Aasta esimene mata,“ teatas Markus, kui me klassi poole kõmpisime.
Turtsatasin.
Siis aga nägin ma midagi, mis mulle kohutava naeru peale ajas.
Kazak ja Carolina, kes üksteiselt ümbert kinni hoidsid, läksid just nurga taha.
Aga mitte see ei ajanud mind naerma.
Ei.
Mind ajas naerma vaatepilt, mis järgnes mu endise poisi ja õe romantilisele jalutuskäigule- kamp kuuendikke, kes neid luurasid ja siis erutunult jutustasid.
„Ma arvan, et see kutt on kaheksandik.“
„Ma pakun, et kümnendik.“
„Mida iganes, ta on lihtsalt niiiiiiiiiiiiiiiii nunnuuuuuuuuu!!!“
„Carolina on mingi hullem õnneseen.“
Seda arutelu oleks vist igavesti kuulata võinud.
„Ta on üheksandik, et te teaksite,“ sosistasin äkki plikadele.
Ma seisin nende selja taga ning nad ei olnud mind märganud.
Nautisin hetkeks nende koomilisi nägusid, kuid siis kostis kell ja nad sibasid minema.
Ka meie Jacqueline’i, Eliise ja Markusega suundusime matemaatika klassi.


49.osa
Uuel kooliaastal tundus kõik nii hea.
Ka õpetajad olid alanud aasta üle rõõmsad, välja arvatud prantsuse keele õpetaja, aga temale ei meeldi kunagi mitte midagi.
Siiski oli meil uue tunniplaani järgi viimane tund prantsuse keel. Sellele õpetajale meeldis meie klassist ainult Jacqueline, sest tema oli selles aines perfektne.
Meie, kes me apsakaid tegime, ei saanud olla tema lemmikõpilased. Rassism.
Aga tänases tunnis ei teinud ma ühtegi apsakat ja see oli ime.
Uue aastaga tuli meie kooli ka uus koolikell. Vana plärina asemel oli see väga mõnus laulujupike.
***
Hiljem tuli isa mulle ja Carolinale vastu. Kazak ootas koos meiega, kuigi tema kodu jäi koolist vaid kümneminutise jalutuskäigu kaugusele.
Kui isa auto kooli ette sõitis ning isa hetkeks kõrvale vaatas, andis Kazak Carolinale kiire suudluse.
„Hiljem näeme,“ sosistas Carolina.
Jooksime autosse.
***
Avasin just oma päeviku, et õppimist vaadata, kui uksekell helises.
Vaatasin aknast välja.
Ukse taga seisis Kazak oma uhiuues jopes.
„Mina avan!“ hüüdis Carolina enda toast.
Suure kolksatusega hüppas ta püsti ja jooksis alla.
Peaaegu kohe olid Carolina ja Kazak kahekesi õues.
Minu toast nägi ideaalselt majast kahte suunda.
Istusin akna all, lahendasin matemaatikaülesandeid ja hoidsin oma õel silma peal.
Nad olid seal õues nii kaua.
***
„Georgia, Harald murdis koodi lahti!“ hüüdis Carolina poolel teel minu tuppa.
Ta viskus minu voodile.
Ja nii imelik, kui see ka pole, voodi lendas jälle katki.
Naersime nagu hullud, me olime lihtsalt nii rõõmsad.

Nii head osad, kuidagi mõnusad talvised.

Nii hea oli niimoodi järjest lugeda. Väga hea (Y) (Y)

Superhead osad! Ning järjest on jah, parem lugeda
Carolina on ikkagist bitch. No kammoon, õdedele ei tehta ju nii ?!