Olla vaba

Proloog


See kõik oli alguses nii... Ebatavaline. Ja nüüd, nüüd.... Tundub see ülimalt tavapärane. Nagu ma oleksin siia sündinud. Nagu ma oleksin SELLEKS sündinud. Mnjaa. Kahtluseid ei ole enam. Pole enam seda tunnet, mis mind sellest kohast eemale tõukas. Nüüd muretsen iga päev, et kas leian siitsamast eest selle, mida eile näinud ja tundnud olin. Nüüd ma ei taha siit kuskile minna. Mitte kunagi. Ja tema. Tema,kes mul näha aitab.Tema,kes mulle sellevõime andis. Ja teravatipulised kõrvad,kuldkollased silmad. Ja maagia Kuid siiski, mõtlen ikka vahel kui imelik mu lugu on. Ja tõsiasi, et ma oma pere enam kunagi ei näe, ei teegi enam nii palju haiget. Sest ma tean, et nii ma aitan paljusid. Isegi tervet inimkonda. Vaadata teda... Ta tundub väliselt samasugune nagu teised. Aga seest on ta ülimalt erinev. Eriline. See, et ta on hobune, ei sega mind. Üldse mitte. Ta võib olla kas või krokodill, ikka ei segaks see mind. Ta on eriline. Ja ta onminu. Ja siis veel serendialid. Väiksed, aga võimekad. Ning tugevad. Ma ei saa vaid ühest asjast aru. Miks mina?


--------------------------------------
Sorry,ma olen hobusefänn... Et siis... Kommentaar=järgmineosa.

Liiga lühike, sa oleksid pidanud esimesest osast ka väikse jupi kirjutama.

Vabandust. Muljooksis arvutikokku. Aga homme kirjutan essa osa, mis on pikk.

Ma ei saa midagi aru

Liiga segane tekst.