Uustulnuk põhjamaalt

Kuna olen alles uus võib see järju päris niru olla aga ootan kriitikat.Pliiz kommenteerige.Mul sellel paar osa valmis nii et ühega see kohekindlasti ei lõppe.Aa ja ta(lizeria) kogu nimi on Lizeria Kiskaata Robinson

-----------------------------------------------------------------------------
I osa

“Mikss tänaaa” lõugasin ja karglesin mööda tuba ringi teksad pooles mastis ja särk käte ümber sõlmes.Oli käes 1 detsember ja mul oli aeg kooli minna.Olin kuni selle aastani elanud Põhja soomes väikeses kalurikülas kus oli vaid üks soomlane ja kõik ülejäänud inglased täpselt nagu mina.Mu pere oli kolinud sinna Los Angelesest, Texasest kui ma olin vaid üha aastane ja nüüd 15 aastat hiljem otsustasid nad tagasi kolida.Põhjuseks oli mu isa salapärane surm.Nüüd ma siis olingi siin, kell oli pool kaheksa ja 30 minuti pärast algab kool samalajal kui ma veedan aega mööda tuba ringi hüpates ja ennast riiete sisse keerates.Masendav.”Jesss” hüüatasin kui sain teksad lõpuks õigetpidi jalga.Nüüd on vaja vaid särk lahti harutada, selga visata ja oma sokid üles leida, saab hakkama.Kui ka särk oli korralikult seljas tuulasin voodialt välja sokipaari mille kiirustades jalga sikutasin. Hetkeks kellale pilgu peale visanud avastasin et tundideni on 20 minutit.Perfektne, täpselt see aeg mis mul meigi tegemiseks kulub.Kardan, et esimesse tundi ma ei jõua.Kummutilt meigi koti haaranud sirutasin käe ning tarisin ka kammi kaasa.Jooksin kiirustades vannituppa ja kallasin koti sisu kraanikausi äärele.Pilk peeglisse kinnitas, et mu juuksed on absoluutselt pusas.Kammiga pusides möödus veel viis minutit.Võtnud laineri tegin silmadele tavalised mustad jooned ja kasutasin ka ripsmetušši.huulepliiatsiga pisut vaevanäinud silmitsesin ennast kriitiliselt peeglist.Olin tavaline nagu ikka, mustad pihani juuksed, süsimust pealuudega särk ja mustad teksad.Kaame nahk mis oma värvi veel kunagi muutnud ei ole (kui mitte arvestada tuulerõugeid) ja sätendavad mustad silmad.Ma nägin välja nagu oleksin õudusfilmist välja astunud.Kõigele andis viimase lihvi kerged varjud silmade all ja liiatigi tume meik.Jumal tänatud, et olin hambad enne riidasse panekut puhtaks nühkinud.Jooksin veel korraks oma tuppa et võtta õlakott(taas süsimust) ja pusa mille puusadele sidusin.Sooja oli küll 24 kraadi aga mul polnud riskimiseks tuju.Kiirustades jooksin kööki ja urgitsesin sahtlist nätsupaki millest pool endale suhu toppisin.Mu ema vangutas pead kui märkas, et ma pole veel koolis.Talle viibanud tormasin välisuksest välja koridori.Võtsin trepil kolm astet korraga käies tihti ninali kuid õnneks oli varsti all.Ulsest välja joostes noogutasin hetkeks valvurile ja jätsin mu uue kodu, lumivalge noobli kortermaja kiirelt seljataha kihutades koolipoole.
Mul oli õigus, esimeseks tunniks ma kohale ei jõudnud.Sel hetkel kui ma koolimaja lõpuks ülesse leidsin oli tund poolepeal ja mul oli vaja veel kantseleist läbi käia ning tunniplaan koos koolimaja kaardiga võtta.Ka siinne töötaja vangutas lõbustatult pead kui sisse tormasin.Soovides mulle head esimest koolipäeva ulatas naine mulle vajalikud asjad ja saatis mind pilguga kui ma oma järgmist klassiruumi otsima läksin.See oli maja number 2 nii, et mul oli vaja taas õue minna.Lootuses, et olin leidnud õige maja silmtsesin hatkeks marmorist number kahte ja avasin siis ukse lipsates sisse.Kiirkõnnis oma järgmise klassini läinud nägin rõõmsalt, et kedagi peale õpetaja veel klassis pole.Tutvustasin ennast siis talle ja küsisin lähima tühja pingi kohta.See oli aknapoolses reas viimane pink.Istusin ja asetasin lauale Inglise keele asjad.Koti toolileenile paigutanud jäin unelevalt aknast välja vahtima.Mind äratas mõtisklustest kella kurdistav tirin ja märkasin üllatusega, et klass oli täitunud omavahel lobisevate õpilastega.Esmapilgul ei olnud keegi mind veel märganud.Tunni teemaks oli Romeo&Julieti etenduse kirjeldus.Kuigi olin seda juba lugenud kirjutasin enamus õpetaja – tema laual olevast nimesildist sain teada et ta on Will Xeres – aa ja kirjutasin enamus hr Xeresi jutust kaustikusse ümber.Kui järjekordne kõlas järjekordne kell tõusin võpatades püsti ja toppisin asjad tagasi kotti mille kiirustades õlale viskasin lootes ruumist märkamatult väljuda.See ei tulnud mul välja.Juba uksejuures kuulsin õpetaja tumedat häält:”Lizeria Robinson, palun tulge korraks siia” kuigi tema hääl oli ümbriski vaikne pälvis see kogu klassi tähelepanu ja laua juurde kõndides saatsid mind jõllitavate kaasõpilaste sosinal öeldud repliigid.”Kiska” parandasin õpetajat kui tema lauani jõudsin.Mees noogutas ja andis mulle kohustusliku kirjanduse nimekirja.Jumalale tänu, seal polnud midagi väga paksu.Taaskord minekule pöördunud märkasin silmanurgast minupoole sammuvat poissi.”Emm...Kiska eksole?” küsis ta arglikult.Pöördusin ja noogutasin.Nooruk naeratas säravalt ja lausus siis:”Ma olen Jonathan, lühendatult Jon.Kas ma võin sind järgmise klassini saata?” viimase lause ütles Jon pisut punastades.Noogutasin tummalt ja kui tema kõrval Keemia klassini kõndisin silmitsesin poissi huviga.Tal olid Tumepruunid juuksed ja erkrohelised nefriidi karva silmad.Joni nägu oli veel pisut lapselik kuid meeldis mulle siiski.Tundub, et tänane koolipäev ei kujunegi nii hulluks kui ma arvasin.....vist.

Vigu üsna palju, aga muidu päris hea. Tüdruku välimus on lahe. Ja mis teema on? Fantasy, või mingi tavaline?

Täitsa norm jutt jahh aga nõustun Droi-ga vigu on tõesti paras ports

tnx, vigade kohta nuh, õigekirjaga on mul raskusi ._. . Teema on...mai tea.Mõtlen välja Igatahes midagi pisut märulilikumat.Ei usu, et fantaasiat tuleb aga ei iial ette tea mis elu meil tuua võib

Märul oleks lahe.

II osa

Kõmpisin Joni kõrval kelle nägu oli naerune.Keemia oli lõppenud ja käes pikim vahetund mida tavaliselt kohvikus söömiseks kulutati.Jonathan pajatas mulle naljakaid lugusid mu uuest koolist mis enamus meid mõlemaid naerukrampidesse viisid.Ta oli tore aga natuke tüütu.Selline kes korraldab pidusid.Sain teada, et ta ema töötab siin koolis ja tänu sellele on tal lihtsam vabastusi saada.Küsisin talt siis kas ta mulle ka mõne kaubelda saab.Uskumatu aga Jon lubas mulle homseks tühja puudumis tõendi tuua mida kasutada saaks.Tänasin teda kogematta kallistusega ja maksin oma ülevoolava tuju hinnaks kerge suudluse.Olime küll paar hetke kahvatud kuid lõpuks rahunesime ja tundus, et ka Jonathani tuju oli parem.Olime juba kohvikusse jõudnud kui nägin kahte blondi tibi meile uksel vastu kõndivat.Nad irvitasid ja panid mulle jala taha nii, et mu tasakaal kadus kus seda ja teist.Enne kui jõudsin maha prantsatada haarasid kolm paari käsi must kinni ja aitasin püsti.”Aitähh Jo.......”hakkasin pomisema kui mulle äkitselt meenus.KOLM PAARI?? JONIL KÜLL 6 KÄTT EI OLE!Välgust rabatud pöördusin ümber ja siis ma neid nägingi.Kolm kõige armsamat poissi keda ma kunagi kohanud olen.Kahel neist olid helesinised silmad ja pruunid juuksed.Ühel aga safiiri värvi sätendavad silmad ja kuldblondid sassis juuksed.Ka Jon oli seal...kuskil.Juu olid mu päästjad ta eest ära lükanud.”Aitähh..” kogelesin punastades.Kõik kolm naersid helisevalt ja blond kummardas pisut allapoole.Ma vist ei maininud et nad olid umbes meeter üheksakümmend pikad.”Pole tänu väärt preili.” kudrutas ta.Ta hääl oli nii malbe ja siidine et unustasin hetkeks isegi hingata.Kõik kolm naeratasid ja tegid minekut.Korraks üks neist pöördus ja hüüdis veel.”Olen Chris” see oli see armas blond kutt.Ja kadunud nad olidki.Pilgutasin jahmunult silmi ja märkasin alles siis et kogu kohvik oli hiirvaikne.Juu olid Chris ja ta kaks sõpra siin teatud kuulsuse omajad.Muiates lasin Jonil enda juurde tulla ja mind kallistada – JÄLLEE – Tundub et ta oli tõsiselt häiritud mis pani mind arvama nende kolme iluduse mõtteid.WoW.Mis ajast ma nii populaarne olen.Ostes kohvikus ühe dieetkoka ja mandariini istusin Jonathani sõprade lauda ja tundub et mind võeti täitsa hästi vastu.Olime kohvikust lahkudes üks viimaseid.Kuigi järgmise tunnini oli pea 45 minutit aega seadsin sammus klassi poole Jon sabas.Tundub et see poiss ei jäta mind ikka üldse rahule.Sain tast lõpuks lahti põigates tüdrukute vetsu ja paludes Jonathanil mind klassi juures oodata.Kui arvasin, et ta on läinud hiilisin vetsust välja.Olin juba peaaegu kindle, et teda pole kusagil kui kellegile otsa põrkasin.Aii, see oli valuus.Prantsatasin tagumikule ja kuulsin taas naeruturtsatust.Väga tuttavat pealegi.”Tere Chris” laususin alistunud häälel samalajal kui mu süda rinnust välja hüpata ähvardas.Mis minuga küll täna lahti on?Nooruki soe käsi haaras mu randmest ja tõmbas minu absoluutselt tardunud keha püsti.”Soovid ma saadan sind klassini?” päris ta.Juba teine inimene kes seda mult 4 tunni jooksul küsib...Veider....Noogutasin tummalt ja Chris võttis mul käest.Jalutasime kahekesi taas õpilasi täis koridoris.Kõik andsid meile teed ja jõllitasid kui me kaks möödusime.Olin üllatunud ja vaatasin oma saatja malbesse näkku.Naeratasin totralt ja lasin tal ennast klassini talutada.”Miks kõik vahivad?” küsisin ma sosinal kui järgmine grupp õpilasi pomisedes meie poole näitas.”Noh osaliselt minu ja mu vendade kahtlase kuulsese pärast, osalt kuna sa oled koolis uus.Ning kui ma ei eksi sellepärast, et me pole oma kahe vennaga siin koolis juba 3 aastat mitte kellekagi rääkinud.” lausus Chris mõtlikult.”Aga miks mina?” suutsin veel küsida enne kui mu kõnevõime plehku pani.Chris jälgis mind mõtlikult.Naeratas siis armsasti paljastades kiiskavad hambad ja sasis teise käega – sellega mis minust kinni ei hoidnud – mänglevalt mu süsimusta juuksepahmakat mis totakalt turri läks.Punastasin kohmetult ja pöörasn pilgu oma jalgadele proovides Chrisile mitte silma vaadata.”Sest sa oled siin üks kõiga armsamaid ja eriskummalisemaid inimesi kogu koolis” lausus ta ja tõmbas mind enda vastu.On selles koolis ikka palju flirtijaid.Väga armsaid pealekauba.Eespoolt paistis juba mu klass ning pöördusin ümber, et Chrisile aitäh öelda.Vot see oli ehmatav, ta nägu oli minu omast vaid paari sentimeetri kaugusel ja silmad lõbusad.Tõmbusin pulksirgeks ja värvusin näost kõigepealt tuhalarva ja punastasin siis juuksejuurteni välja.Tundub, et sellist reaktsiooni Chris ootaski igatahes naeratas ta säravalt ja patsutas käega mu pead otsekui oleksin ma mingisugune kassipoeg.Ta hakkas juba eemale sammuma lehvitades mulle õrnalt.”Hiljem kohtume, oota mind järgmine vahetund garderoobis” lõugas ta kaugustest.Olin pisut meelitatud ja tundi minnes kekslesin nagu vasikas karjamaal.Noh loomulikult võttis Jon sisse oma koha minu kõrval ja päris ega Chris mulle viga ei teinud.Raputasin naerdes pead ja tundub, et Jonathan oli siiralt üllatunud.Kas nendel kolmel iludusel oli koolis siis tõesti nii halb kuuslus või?

Nüüd oli palju vähem vigu. Minuarust on päris hea jutt, tahaks juba uut.

Haha, aga mina tahan enne lugema hakkamist taandridu

Kuule magic, sa ajad mind oma taandridadega hulluks. Ma vist ei kirjuta sinu kiusuks enam midagi taandridadega.

Noh, mina muidu lugeda ei suuda.

emm, kas ma olied idioot või aga ml pole õrna aimugi mis need taandread on

Siis oled sa tõesti idioot. Võib küsida kui vana oled?

Taandrida on essast klassist koolis kohustuslik

viimaste arvutuste järel saan 8 jaanuaril 15.Ma unustan tihti asju ära ning meie esta õps ise on üks paras puupea.Venelane ning tavaliselt õpetab kogu klass teda mitte tema meid.ta on meil koguaeg sama olnud 8 klassi järjest juba(käin 8 klassis )

Venkudel on ka taandread.

hea, mulle meeldib.
Mind ka häirib see et pole lõike ja nii on natuke raske lugeda.
Siiski, vigu on vähem ja soovitaksin jälgida seda et peale punkri tuleb tühik ja siis algab alles uus lause. (komadega seda viga ei olnud kusjuures)
siis üks asi on veel mis on soovitatav(ei pea tegema) aga silma paitaks igatpidi, kui otsekõne oleks järgmisel real. ma mõtlen nagu nii:

Noogutasin tummalt ja Chris võttis mul käest. Jalutasime kahekesi taas õpilasi täis koridoris. Kõik andsid meile teed ja jõllitasid, kui me kaks möödusime. Olin üllatunud ja vaatasin oma saatja malbesse näkku. Naeratasin totralt ja lasin tal ennast klassini talutada.
”Miks kõik vahivad?” küsisin ma sosinal, kui järgmine grupp õpilasi pomisedes meie poole näitas.
”Noh osaliselt minu ja mu vendade kahtlase kuulsese pärast, osalt kuna sa oled koolis uus. Ning kui ma ei eksi sellepärast, et me pole oma kahe vennaga siin koolis juba 3 aastat mitte kellekagi rääkinud,” lausus Chris mõtlikult.
”Aga miks mina?” suutsin veel küsida enne, kui mu kõnevõime plehku pani.
Chris jälgis mind mõtlikult. Naeratas siis armsasti, paljastades kiiskavad hambad ja sasis teise käega – sellega mis minust kinni ei hoidnud – mänglevalt mu süsimusta juuksepahmakat, mis totakalt turri läks.

ps. enne "kui" tuleb koma...

minu poolt kõik. Hea jutt on tegelikult. jätka samas vaimus! *ootan uut*

Eks ma hakka homme siis uut osa ümber muutma et kirjareegleid pisut rohkem jägida.=) vaene-vaene mina

irw. aga see tuleb ainult kasuks...

Mulle meeldib, on jah nats raske lugeda, kui neid taandridu pole, aga kirjavead mind ei sega. Uut igatahes.

Loodan, et see on kasvõi pisutki parem Või suutsin ma midagi veel rohkem nässu ajada? Ootan kommentaare ja arvustusi järjekordsete kirjavigade kohta
___________________
3 osa

Kuna oli muusika tund võisin rahulikult oma mõtteid mõelda. Rääkisime nootidest. Tänu muusikakoolle kus ma Soomes juba kümme aastat käinud olin lubas õpetaja mul niisama olla ja palus ainult vaikida, et mitte segada kaasõpilaste ajulaineid. Nii ma siis passisingi tunnis, sirgeldasin vihiku viimasele lehele luukeresid ja mõtlesin Chrisist. Mis siis oli tema halva kuulsuse põhjustajaks. Lootes, et õpetaja mind ei märka rebisin kiirustades välja vihiku keskmise lehe ja saaitsin Jonile paberlennukiga kirja. Muusika oli ainus tund kus ta minukõrval ei istunud ja tänu sisseehitatud täpsusele tabas mu lennuk teda otsaette. Muiates libistas ta pilgu minule.Ma otsekui kuulsin tema mõtetes lootus, et see on mõni armastuskiri.Jonathani lootus kustus kui ta kirja esimestel ridadel Chrisi nime nägi. Kirjas seisis :
Sa tead neid kolme poissi kes mu kohvikus kinni püüdsid eksole?Mis nende juures kõiki häirib.Kõik vaatasid mind ja Chrisi nii veidralt kui ta mind siia klassini saatis.Ootan kiiresti vastust By:Kiska
Jon kortsutas pahaselt kulmu ja võttis pinalist pastaka millega ta kiirustades vastuse kirjutas.Tõstsin käe haarates õhust paberlennuki mille ta vastusega minuni saatis ja voltisin selle kiiresti lahti. Vastus jahmatas mind. Ma poleks iialgi arvanud, et neil kolmel iludusel NII halb maine on. Kiri oli selline:
Kui need su “päästjad” kooli tulid olid nad esimesed kaks aastat kõikide sõbrad, viisakad ja toredad.Aga kolm aastat tagasi muutus midagi.Nad eraldusid teistest.Ei rääkinud kellegagi ja olid ebaviisakad nii õpetajatega kui ka kõigi teistega kes nendega endiselt rääkida tahtsid.Käivad jutud, et nemad on nende kummaliste kadumiste taga mis koolis on toimuinud. Sa pole sellest vist kuulnud aga iga paari kuu järel kaob koolist üks umbes sinuvanune tüdruk ja alati kaovad ka nemad umbes nädalaks. Ja alati siis kui haihtub tüdruk.Kardetavasti olen sina nende järgmine ohver. Hoia neist eemale. PALUN.
Pahviks lööduna vaatasin Joni poole kes mind silmitses silmis kurbus. Oleksin tahtnud talle äiata. Oi ma loodan, et ta see vahedund mind uuesti saata soovib. Ma teen talle sellise peapesu et..... Helises kell ja kogu klass tõusis kiirustades püsti ja lausa jooksis ukse poole. Tundub, et õpetaja oli neid päris korralikult piinanud. Kiirustasin garderoobi. Olin Jonathani kirja peaaegu unustanud ja elevus aina kasvas. Huvitav kas Chris tõesti on seal, kas ta võttis äkki oma kompud sõbrad kah kaasa?? Pea täis veidraid mõtteid lisasin kiirust kuni lõpuks läks mu samm üldse väga kohmakale jooksule üle. Olin peagi garderoobis. Jooksust hingetu toetasin ennast vastu külma raudpuuri mis pidi jopesid varaste eest kaitsma.Kahjuks olin sisenenud valelt poolt ja raudpuurid olid riietest tühjad. Alustasin kõndi teisele poole lootes õigesse kohta välja jõuda. Ma jõudsin teha vaid paar sammu kui metallne kriiksatus mu tähelepanu endale nõudis. Seal oligi Chris lükates kinni ühte puuri neljast seinast. Tahtsin temani minna kui mulle äkitselt jõudis kohale tõsiasi, et ta tahab mind lõksu püüda.
”Chris” sosistasin ma ja vaatasin poisi kurbadesse silmadesse. Peagi jõudsid kohale ka ta kaks kambajõmmi sulgedes mind raudsesse puuri. Vaid mina ja need kolm....tegelast. Hakkasin taganema komistades ja kukkudes aga siiski kiiresti. Oleksin juba väljas kui nad poleks viimast seina sulgenud.Surusin selja vastu jäist metalli ja vaatasin Chrisi anuvasse näkku. Ka tema kahe kaaslase ilmed olid piinatud.
”Miks” pomisesin vaevukuuldavalt põlvili vajudes. Nad olid peaaegu minuni jõudnud ja kõigi kolme nägudes oli kurbus. Äkitslt üks neist peatus ja sammus üksi minuni. Ta võttis mu väriseva käe ja aitas mind püsti.
”See peab lõppema, Chris.Nüüd kui oled ennast temaga sidunud ja sa tead mida ma mõtlen.Ei tohi me lasta ainukesel pääseteel surra.” Vahtisin tummalt kuidas mu püsti aitaja mind Chrisile loovutas kes minust kõvasti kinni haaras ja kallistas nii, et mu kopsud tahtsid plahvatada. “Marcelius, lähme.Ma võtan ta kaasa.”Lausus Cgris sellele poisile kes mind püsti aitas. Siis päärdus ta minu poole.
”Vabandust” anus ta ja lasi pea norgu.
”Vennad, võtame ta ja viime nõupidamissaali.” Olin segaduses ja ootasin ikka veel surma või midagi veel hullemat. Tundus nagu tahaks nooruk nimega Marcelius vastu vaielda, aga ta ei teinud seda.Vangutas vaid pead ja lausus
”Isand saab pahaseks.” Siis virutas ta kõvasti käega vastu mu oimukohta nii, et pilt eest kadus.

Kohutavalt vigane ja üldse kahtlase sisuga.

Mulle meeldis.
On näha arenemist kirjavigade osas.

Mulle ka meeldis. Kirjavigu on tõesti paras ports, aga vähem kui enne.

kirjavead on hullemad kui minul vist Kuigi me saame selles osas Mysteryga tõsiselt võistelda.Sisu on täitsa hea.Tahaks uut

Kas uut osa ka millalgil saab?
Ma olen jube kannatamatu.