Võidujooks ajaga

Okei, pealkiri on kahtlane, aga ma ei suutnud paremat leida. ^^
Tahaksin siis arvamust selle jutukese kohta ning kriitikat ja värki.
Tnx.
____________________________________________________________

Jooksen kiirelt mööda pimedaid tänavaid, pargi poole. Mõtetes on mul vaid see, et ma pean jõudma, pean jõudma enne, kui see juhtub. Lihtsalt… ma ei suudaks elada, teades, et saan takistada selle juhtumist.
Möödun mõnest joodikust, kes seina ääres istuvad, rõvedalt lehkavad ning rämedahäälselt laulavad. Ma ei pööra neile tähelepanu, kui nad mind hüüavad. Mul pole seda vaja.
Kui näen parki, peatun. Libistan käed põlvedele ja ahmin õhku. Liiga palju jooksmist, ma ei ole harjunud. Miks ma kehalises kasvatuses kaasa ei viitsinud teha? Pilku tõstes näen kaugemal puude vahel liikumist. Ei! Ajan end ruttu sirgu ja ruttan edasi. Pargis on pime, see on räpane linnaosa, tänavavalgustused on enamus puruks. Kaugemal üks särab, kuid selle ümber karjuvad ka mingid nooremad poisid. Üks viskab kiviga. Kostab klirin ning park mattus täielikult pimedusse. Tore. Näen hullult, kuhu jooksen eks ole. Siiski torman edasi, et jõuda.
Õudus.
Lisan kiirust, kuna teises pargi otsas näen meest, kes ühte noorukit relvaga sihib. Mees naerab rämedal häälel ning astub noorukile lähemale. Näen, kuidas see palub, anub, et ta ellu jäetaks.
Siis on hetk vaikust. Ja vaikust lõhestab lask.
Viimasel hetkel jõuan kohale ning hüppan kuuli ette. See tabab mind otse rindu. Vajun hüsteeriliselt õhku ahmides maha pikali, tunnen, kuidas veri haavast välja valgub.
„Raisk,“ käratas mees. „Sa rikkusid kõik ära.“ Nende sõnadega mees lahkub, et ennast tappa. Tal oli olnud üks kuul. Sellega pidi ta poisi tapma.
Tunnen, kuidas keegi mind raputab, et ma silmad avaks. Avan. Ma näen pruune imeilusaid silmi endale otsa vaatamas. Need on täis valu.
„Ära sure, ei, ma kutsun kiirabi…“ ütles ta kiirelt, telefoni otsides. Tõstan käe ning panen selle poisi käele, sundides teda telefoni langetama.
„Hilja,“ sosistan ma. Näen, kuidas pruunidesse silmadesse valguvad pisarad, kui ta mind vaatab.
„Ära jää mind taga nutma…“ lisan veel sosinal, sulgen silmad. Veel viimane hingetõmme… ja kõik on kadunud.
____________________________________________________________

Kuidagi...tuttav...

Meie juttudes on see ka üleval

No siis vb kunagi lugesin sealt...

Kunagi? *naerab*
Ma panin selle sinna üles mingi paar päeva enne kui siia

Okei siis on see ikka imelik...

Pole kunagi väitnudki, et see super on

Algus oli hea, aga kohani, kus keegi tahab kedagi ära tappa, ei tahtnud ma enam edasi lugeda. Sellised jutud on nii ära kirjutatud, räägitud ja jutustatud, et minu jaoks pole neil enam mõtet.

Võimalik