Jääsoos Eksinud(ehk Mõrvade Häärber 3) FINITO!

22.osa
"REMO!"
"Hei, tibu, said lõpuks terveks?" küsis Remo rõõmsalt.
Mulle meenus, et see tüdruk oli viimase nädala haige olnud.
"Ma pole mingi tibu," sisistas ta.
"Milles probleem?" küsis Remo üllatunult.
"Ma nägin, mida sa oma peol selle Carolinaga tegid!"
"MIDA???" kostis korraga nii minu, Kazaki, kui ka, üllatus-üllatus, Remo suust.
Remo viidi kaasa ning Kazak jäi täielikus segaduses olles neile järele vaatama.
Siis pöördus ta minu poole.
"Mida ta räägib?"
Põrnitsesin oma varbaid. Hoolimata kõigest oli Kazak siiski mu sõber ja ma ei tahtnud, et ta peaks haiget saama. Noh, võib-olla, et natuke ikka tahtsin ka, aga ikkagi...
"Sa peaksid seda Carolina käest küsima," ütlesin lõpuks.
Arvatavasti ei oleks Carolina midagi kokku valetanud, sest SELLINE ta nüüd ka pole. Vähemalt minu teada mitte.
...
"Kus Remo on?" seisis kirjas, mille ma Markuselt sain.
Vaatasin poisi poole, kes koos Jacqueline´iga küsivalt mulle otsa vaatasid.
Hetkel istusin ma nimelt Eliisega, sest Jacqueline ja Markus tahtsid ka tunni ajal turteltuvikesi mängida.
See väljendus ka nende hinnetes, aga kes mina olin, et neid keelata?
Kehitasin õlgu.
Seejärel heitsin pilgu oma pinginaabri poole.
Ta oli ametis lillat värvi "WOLFU"´de ümber mustade südamete joonistamisega.
Läkitasin talle kirja edasi.
Ta silmitses seda pikalt ning vaatas mulle oma tumedate silmaalustega ääristatud pruunide silmadega üllatunud pilgul otsa.
"Maitea, lääääks vist dire juurde... Wolfu(L)."
Selline oli vastus mu kirjale.
"Miks siis kohe dire juurde?" kribasin vastu.
"Ääääääääää, mdea, mingi kaklus oli sööklas vist. Wolfu(L)."
"Ummm... mis kaklus siis?"
"Ee... see rõve plika loopis teda sööginõudega vist. Wolfu(L)."
"A siis... Suhtimelik ju. Kle mis selle plika nimi on üldse?"
"Mdea, Nora vist. Kle sul on see poiss onju? Wolfu(L)."
"Onjaa, Starkie."
"Mis saiarmasta teda v? Wolfu(L)."
"Muidugi armastan, mis mõttes?"
"Sest sa pole kuhugi tema nime kirjutanud. Wolfu(L)."
Just sellel hetkel helises kell.
Otsustasime minna Remot otsima, lootes, et ta haiglasse pole sattunud, või midagi sellist. Kazak läks Carolina juurde.

HAHA, Eliise on nii loll, hahaha.
Aga uut siis.

Minu päevik on ikka Starkiesid täis soditud
A suurel osal on videviku-näitlejate nimed seal, otse kaantele soditud. Minu panen u kord kuus uue paberi

Eliise on kahtlane.
Väga Hea.

Haha, einojahh, iga asja lõpus peab WOLFU olema. Kuigi, kui ajaloo õps mu ajaloo tv. ära korjaks oleks mul tõestsi mark, me ju ristisime selle kohe ära kui saime. Aa, megahea jutt.

23.osa
Kõik tuli välja. Nüüd teab Remo peo sündmustest vähemalt kaks klassi siin koolis.
Üks asi on hämmastav.
Meie vanas koolis oleksid kõik klassiõed Carolinale viltu vaadanud.
Siin koolis oli asi natuke nagu vastupidi.
"Kuidas sa saad kõik need nunnud poisid?" kuulsin Axelle´i Carolinalt küsimas.
Carolina ei osanud vastata, sest ta oli nimelt suhteliselt masendunud.
See, et Remot taldrikutega loobiti, vastas tõele. Talle tehti kaks õmblust ja ta saadeti paariks päevaks koju. Norast ei kuulnud keegi midagi, viimati teati, et tüdruk viidi direktori kabinetti.
Kazakil ei olnud sugugi parem tuju, kui Carolinal.
Nad ei olnud veel lahku läinud, aga ilmselt pidi see varsti juhtuma.
Kuid mu õde, mis sest, et masendunud, hakkas poisi tunnetega mängima.
"Zakiii, miks sa pidid ära minema?" küsis ta Kazakilt, kuid pani küsimuse kõlama, nagu räägiks ta tühjusega.
Kazak ei vastanud. Mis tal öelda oligi?
“Kui ma ainult poleks üksi jäänud…”
Rusuv vaikus.
“Ah, vahet pole, lepime ära! Ma tean, et sa ei olnud täie mõistuse juures ja nii edasi…” pakkus Kazak.
“Seda jah, aga ikkagi… Oled sa kindel?”
Mis Carolinal viga oli?
Tema poiss tahab ära leppida, küsimus on Carolina lolluses ja Carolina hakkab ennast välja keerutama? Ise veel põdes selle pärast.
Kazak noogutas.
“Sel juhul olen mina ka nõus.”
Nad kallistasid ja ma kohe pidin üheteistkümnendike juurde jooksma.
“Kuulge, kas te saate öelda, kus Stark on?” küsisin pundilt tüdrukutelt.
Nad olid täpselt sellised tüdrukud, kelle kohta võisin ma juba alguses öelda, et nad mulle ei meeldi.
“Midäää sa tahadd ääää, tatt?” küsis üks tüdruk ülbelt.
“Ma tahan teada, kus Stark on,” vastasin end rahulikuks sundides.
“Mis sa oled selle õde, kes oma poissi pettis vä?”
No tore, nüüd on minul ka silt küljes.
“Mis see siia puutub? Ma tahan oma poisiga rääkida.”
“Mõh, sul ka poiss vä?”
“Häh, kes siis?”
No need tüdrukud olid ikka tõelised blondiinid.
“Stark. Seda ma ju õieti küsisingi…”
“Sina ja Stark? Stark on liiga nunnu, et sinusuguste tattidega käia!”
Lootusetu lugu.
Läksin kõrvalasuva heavy-metali austajate pundi juurde ja sain teada, et Stark on haige.
Podisesin midagi arusaamatut ja vantsisin oma klassi juurde tagasi.


Hah, tean et igav lõpp

Hehee, mul just lõpp meeldib

Igav osa Aga lõpul pole häha midagi.

Heh, no Heavy-metali tüübid ikka normaalsed, ütlevad kohe kui vaja.

No selle peale ma ei mõelnudki...

Ma aint selle peale mõtlesingi.

Noh, olgu, vahel peab teil ka lõbus olema

Meil PEAB alati lõbus olema ja ongi.

Oeh, seda on näha jah.
Omg, täna kekas olin ma tõesti NAERUKRAMPIDES, hing jäi kinni

Nimelt me tegime seda kava ja siis terve klass läks kuidagi segamini ja eksis oma kohtadelt, pealegi hakkas Kats mingid imelikku, kavas mitte olevat liigutust tegema.

Haha, see oli tõsiselt hea kui ta seda imelikku liigutust suvalt tegi seal.

Jahh, keka läheb praegu väga teemasse.

Agaa, osa oli jep suht mõttetu, lõpp aga lahe.

Varsti peaks ma seda kuritegevuse asja edasi tegema ja siis tuleb see nn afterparty

Hahaa, mida te klatšite mind?!?! Mis see afterparty peaks endas kujutlema ?

Kats, sa ei mäleta?


24.osa
Stark sai paari päevaga terveks ning kohe tuligi tema sünnipäev.
Mõtlesin väga pikalt, mida küll talle kinkida, mis oli minust rumal, sest kohe, kui ma seda küsida julgesin, oli tal vastus olemas.
Ta tahtis ühte raamatut, mis rääkis vaimudest ja müütidest ja teab millest veel. Raamat oli tervelt 1000 lehekülge pikk, aga maksis soodushinna tõttu ainult 10 eurot.
Läksin siis, nagu kokku lepitud sai, laupäeval poole kahese bussi peale.
Buss, mis sõitis pika tiiru läbi linna, saabus imekombel tervelt viis minutit varem Starki kodu juures asuvasse peatusesse. Õnneks Stark juba ootas mind.
Ulatasin talle hiiglasliku paki, mille ta tänades vastu võttis.
“Kas sa sõitma viitsid minna?” küsis ta siis.
“Noh, okei, võime minna küll,” nõustusin.
Viisin oma pisikese käekoti Starki juurde ja ta tõi meie lumelauad. Olin isa käest ka endale lumelaua välja kaubelnud. Tegelikult ei olnudki see eriti raske, sest me olime siiski rikkad.
Minu laud oli valge, ümber klambrite väändusid roosad roosid.
Hoidsin oma lauda Starki juures ja sellel oli kolm põhjust. Esiteks ei viitsinud ma seda iga kord kaasa vedada. Teiseks polnud mul sellega niikuinii kusagil mujal sõita kui siin Starki akna all. Ja kolmandaks oli see ideaalne ettekääne pidevalt Starki juures käia.
Õnneks(võib olla, et ka kahjuks, sest mul polnud enam ettekäänet Starkist kinni hoidmiseks) oli õppinud enam-vähem omal käel(jalal) sõitma.
Stark sai tasuta mäepiletid. Võtsime mõlemad kahe tunni piletid ja sõitsime mäe otsa.
Tema läks ülikiiresti alla, sõites vahepeal läbi trikiraja, mina laskusin aeglasemas tempos, sõites eriti järskudel nõlvadel tagumisel kandil.
Kahe tunni möödudes olin ma täiesti läbi ja just jõudnud mäe tippu.
Sõitsin eriti aeglaselt alla ja kaldusin aeglaselt ja mullegi märkamatult teest kõrvale.
Äkitselt lendasin ma sellili. Olin paksu lume sisse sattunud ja jäin sinna lootusetult kinni.
Stark, kes üleval sokke kohendas ja vanaemale helistas, sõitis alla ja pidurdas järsult, end näoga minu poole pöörates.
See võttis mul alati hinge kinni, kui ta nii tegi. Mulle tundus alati, et ta lendab sellili.
Muidugi ei juhtunud seda kunagi, aga hirmus oli ikka.
Stark vaatas mulle pikalt otsa ja puhkes siis naerma.
“Eksisid ära või?”
Tema häälest oli kuulda, et ta ei tahtnud naerda mitte minu üle, vaid koos minuga.
“Kuule!”
“Mis on?”
“Ära naera midagi!”
Teesklesin solvumist.
“Näh! Mis sa pirtsutad?”
Siis hakkasin ka mina naerma.
Kui olime isu täis naernud, käskisin ma Starkil end püsti aidata.
Kuidagi sain lumehangest välja, aga ma kukkusin kohe uuesti ümber.
Ja siis nägin ma midagi hirmus armsat.
Starki lauale oli kirjutatud minu nimi, otse tema lemmiklaulude keskele.

Hehee, nii äge osa.
Kati, sa peaks koolis rohkem tähele panema, ma tean, et Liisi kuulamine koguaeg on raske aga vahest ta isegi räägib ägedaid asju ka.
Muide, me ju rääkisime ka avalikult netis Juulat taga.

Oijaa, ma räägin liiga palju ja liiga arusaamatut juttu. Umbes nagu lasteaias, kui ma oma Ei-saanud-mitte-laulda jura ajasin.

Nii äge. Ma seda järjekat. Starkii

Ma ausõna proovin kuulata ! Aga no ma olen selline unistaja-tüüpi inimene. Vahepeal ma lihtsalt ei saa oma (üliromantilistest) mõtetest välja.
Stark sai laheda sünnipäevakingi - endalgi oleks vaja siukest raamatut.

Starkie

Kujutad ette, milline au, ta kirjutas Georgia nime oma lumelauale!

Ma kirjutaks ka Peteri ja Shavo ja Serj ja Heri nime oma lumelauale, isegi kui see oleks mu kõige tähtsam asi maailmas.
Nohh, sina oma romantiliste mõtetega kõnnid lihtsalt väikestele otsa ja siis eest ei tule ja lükkad nad tagasi, haha. Tubli.

Ja mina veel imestasin, miks meie klassil oln kooli peaql selline natuke nagu bitchide maine vnii...

Haha. On? Pole kuulnudki. Ma mäletan kui Krista rääkis kunagi et endine üheksas oli öelnud meie kohta pugejad, oi kuidas kõik klassis kriiskama hakkasid. Aa, tegelt need kuuendikud arvasid ja et me mingid bitchid.

Suht paljud arvavad, väikestele plikaklassidele oleme me ilmselt eeskujud, aga jah, suht ülbed me ju olemegi

Ooo, äge. Kaarel teab midagi?
Mulle meeldib väikestele igast asju nende juttude vahele karjuda.

Me oleme kooli kõige populaarsemas klassis igaljuhul
Aganoh, kunagi me ju olimegi hullud pugejad, mõtle, me rääkisime kõigest Kristale. Ning kui tund ära lõppes siis kõik klatšisid teda taga, et oi kui nõme õps ta on blabla.

Oojaa, ja siis pärast paljud nutsid kui ta ära läks. Haha. Meil ikka hea klass.

No aga ta oli ikka klassijuhatajana väga hea ju... Vaadake praegust olukorda, poolel klassil kohe hinded all.


Aga jutu juurde tagasi nüüd

25.osa
Istusime allkorrusel.
Stark oli kardinad alla lasknud ja me istusime seal küünlavalgel, mis oli iseenesest väga romantiline, kui välja arvata Christie, kes istus seal koos meiega ja keeldus lahkumast.
„Christie!“
„MIS ON?“
„Palun mine ära.“
„Miks?“
„Me tahame siin kahekesi olla.“
„Miks? Te olete nii igavad.“
Christie mossitas natuke, aga keeldus siiski lahkumast.
Stark valas mulle ja endale veini, õele ei valanud ta midagi.
„Kuule, Stark, kas sa prantsuse keelt oskad?“ küsisin, sest mul tuli idee.
„Noh, ikka oskan, mis siis?“
„Kas Christie oskab?“
Christie, erinevalt Starkist, sai kohe mu mõttele pihta.
„Te tahate siin kahekesi oma musijutte rääkida ja mina ei tohi kuulda, jah?“
Nii vihast kuueaastast ei olnud ma varem näinud.
„Jah, just,“ ütlesin.
Ma proovisin selle tirtsu vastu sõbralik olla, aga see oli ausalt öeldes mõttetu üritus, sest ta oli liiga tark ja tahtis oma venda endale hoida.
Tundsin end nagu kuri võõrasema.
Aga siis hakkasime me Prantsuse keeles rääkima, Christiel hakkas igav ja ta läks minema. Sujuvalt läksime inglise keelele üle.
„Tead, mäletad, ma kutsusin su kontserdile?“
„Ahjaa,“ meenus mulle.
„Kui mul veab, saan ma maja sel ajal lausa mitmeks nädalaks tühjaks teha. Sa võid siia kolida siis.“
See pakkumine tuli mulle kui välk selgest taevast.
„Noh, ma mõtlen sellele,“ lubasin.
„Kas sa ei taha?“ küsis Stark, pannes tähele mu äkilist meeleolumuutust.
„Tahan, aga ma ei tea, kas ma saan. Mu õe poiss läheb linnast ära ja kui ta selleks ajaks tagasi pole, hakkab mu õde… jonnima. Ta võib siis isale ei tea mida rääkida.“
„Sa kardad, et isa ei luba?“
„Mhm, sest ta võib ju tõesti mingi vale ja jama kokku keerata,“ seletasin.
„Mis tal sellest?“
„Ta on lihtsalt kohutavalt kade.“
„Hmm… arusaadav.“
Sõime küünlavalgel oma toidud ära ja läksime Starki tuppa. Lobisesime niisama.
…
„Palun ära mine!“ anus Carolina.
„Ma pean oma venna tagasi tooma!“
“Miks ma kaasa ei või tulla?”
Mu õe põskedel veeresid pisarad. Ta pühkis need Kazaki varukasse.
Mina kükitasin meie tubade vahelises käigus ja piilusin neid kapi tagant.
Kazak pani käe lohutavalt Carolina õlale, aga sellest ei olnud just eriti abi.
“Kui sa tahad, võime me veel midagi teha, näiteks alla minna ja…”
Carolina katkestas ta valju nuuksega.
“Ei, istume lihtsalt siin.”
Möödus peaaegu kaks tundi, mille jooksul Carolina nuttes Kazaki süles uinus.
Kogu selle aja ma neid ei luuranud, aga seal ei toimunud niikuinii midagi huvitavat.
Oli pühapäeva õhtu. Kazak ja Harald said kavatsetust päev varem minema.
Järgmisel päeval pididki nad minema hakkama.
Carolina oli peaaegu terve päeva nutnud ja Kazakit kallistanud.
Kazak pani Carolina ettevaatlikult pikali, suudles teda korraks ja pani talle teki peale.
Siis läks ta väga aeglaselt ning kivistunud ilmel oma koju.

Heh, mina tahan rohkem. Mul lihtsalt vaja rohkem seda juttu lugeda no. Ma tunnen end praegu vingumise mõttes Christiena.
Mulle Krista muidu meeldis, kuigi see, et kõigil hinded halvemad ei ole ju tema päras, sest ta ei osanud ise ka neid teemasid mis ta meile eelmine aasta õpetas.

Ma mõtlesin seda, et NÜÜD on kõigil hinded halvemad, tema ikka hoolitses meie eest hullult ju

A cutime offtopicu ära nüüd.

Mul veel teine osa lugematta *toriseb*

Hahaa. Mul pole Carolinast üldse kahju. Starkii
Niiiiiiiiiii jutt.

Aga mul on.

Issand maivõi no, Carolina on nii kuradima nõmeee.

Aga muidu häää.

Heh, mul ka ei ole Carolinast kahju.
Haha, kõik tüdrukud siin mingid Bitchid.

On-on

Jane Doe kirjutas:

Haha. On? Pole kuulnudki. Ma mäletan kui Krista rääkis kunagi et endine üheksas oli öelnud meie kohta pugejad, oi kuidas kõik klassis kriiskama hakkasid. Aa, tegelt need kuuendikud arvasid ja et me mingid bitchid.

Millised kuuendikud?

Teie paraleelklass.

Ega nad ise paremad ei ole.
Offtopic...
Loen vaikselt eelnevaid osasid...

Osad tüdrukud kuuendast olid kaevanud, et meie klassi tüdrukud nendega ülbasid jne.
Nagu ikka tüdrukute klasside vahelised katchid.

Me jälle vihkame seitsmendikke...

Emm, milliseid? Meid? Või poisse? Või neid tibisi meie klassist?

Poisse, poisse...
Teie kohta pole mina see, kes mu klassi arvamust avaldama peaks.

Minumeelest nii armas lihtsalt, et Carolina jäi nuttes Kazaki süles magama, ja siis tüüp suudles teda ja läks minema... Ahhh!...

Nohh, ma õnneks ei suhtle nendega, tegelt ma ei suhtle ühegi teise klassiga meie koolist ja seega pole põhjust vihata. Lihtne.
Aga Kati, tuled kooli homme?

Ma pole öelnud, et vihkan... Teid...