Jääsoos Eksinud(ehk Mõrvade Häärber 3) FINITO!

Ehh, pole arvanudki, ma ajan vahest lihtsalt segast juttu kui mul mingi tuju.
Heh, Kats, sa ikka nii.... Minu arust see küll armas pole, võinohh, Carolina pole armas ja Zaki ka mitte, nii et ei ole armas. Kui seal oleks Peter ja Mary-Beth siis...

26.osa
Järgnevad päevad olid enam-vähem rahulikud, sest Carolinat veetis väga suures osas aega tallis, kuna ta pidi ju Didge´I eest hoolitsema. Kuna esmaspäeval oli hobusel puhkepäev, siis Carolina lihtsalt jalutas ja rääkis temaga.
Nädala möödudes läksid asjad aga jamaks. Carolina muutus väga pirtsakaks ja nuttis õhtuti oma toas. Ta ei lasknud kedagi oma uksest sisse ja oli üldse kogu aeg nagu vaim.
Ainuke õnnehetk, nagu ma ta päevikust lugesin, oli see, kui ta Didge´iga tegeleda sai. Siis ununes kõik.
Tegelikult oli väga hea, et ma Carolina päeviku leidnud olin, sest siis oli vähemalt keegi, kes teadis, kuidas ta end tunneb.
Katsusime Starkiga mitte Carolina silma alla sattuda, et talle mitte haiget teha. Ta oli küll kiuslik ja vastik, isegi õe kohta, aga ta oli siiski heatahtlik. Ja ma mõistsin teda. Kui Starki kauaks ära läheks, hakkaksin mina ka igatsema.
Kazak ei helistanud enam, sest nad väljusid igasugusest levialast.
See ajas Carolina närvi.
…
Aeg muudkui läks ja läks, Kazakist ja Haraldist ei olnud midagi kuulda. Carolina oli Didge´ig ametis ja pidi sel päeval temaga matkale minema.
Mina olin kodus, Stark oli minu juures.
Alguses me mängisime kaarte.
Siis hakkas meil igav ja me veetsime lihtsalt rääkides aega.
Stark rääkis väga huvitavatest teemadest.
Kõigepealt rääkisime me koolist. Sellest saab alati rääkida, kui millestki muust rääkida ei oska.
Siis vajus teema kuidagi lumelauaga sõitmise peale. Meie jutt vajus viimasel ajal üldse väga tihti sinna poole.
Peagi muutus teema jälle.
Seekord rääkisime me millestki märksa huvitavamast.
Nimelt plaanis Stark oma vanemad üles otsida. See pidi aset leidma suvevaheajal. Ta meelitas mult välja lubaduse teda aidata.
“Kas sa tahad Christie ema ka üles otsida?” küsisin pärast pikka vaikushetke.
“Ei, mingi lõbu peab talle ju ka jääma…”
“Või nii…”
Siis käisime natuke Kenniega jalutamas, millele järgnes suudlus kuuse all. See kestis ilmselt kaua, sest Kennie muutus rahutuks ja hakkas rihma otsas vingerdama.
Õues oli juba päris pime ning Stark läks koju, Carolinast ei olnud aga märkigi.
“Georgia, kas su õde on helistanud?” küsis isa, kui ma tuppa läksin.
“Ei, aga küll ta varsti helistab…” vastasin, koerale süüa andes.
Kuulsin vaikset telefonihelinat. See oli minu telefon. Jooksin üles seda vastu võtma?
“Georgia? Kas Carolina on helistanud?” küsis Thirstie hingeldades.
“Ei, mis juhtus?”
“Rahu, Didge, aaaarghh. Oot, Didge on täiega närvis. Oota korra!”
Kostis vali kolks, ilmselt lendas telefon maha. Siis kuulsin ma hobuse hirnumist ja Thirstie käskivat halt. Järgnes vali metallikõlksatus.
“Oh, ma sain Didge sisse. Kuule, Didge tuli matkalt üksi tagasi ja ma ei tea, kus Carolina on!”

Mõnus osa. Nüüd on mul Carolinast kahju, see, et see hobune, võinohh, see mis edasi.

Opaa. Põnev. Hea.

Jane Doe kirjutas:

Mõnus osa. Nüüd on mul Carolinast kahju, see, et see hobune, võinohh, see mis edasi.

Ma ei saand õieti midagi aru

No see mis sa koolis rääkisid.

Aaaa, see jänestega seotud asi?

Jajahh, jälle jänesed.

Huvitav...

haha jälle jänesed...
Aga ja, Katja vms sai nkn Carolina kätte.

27.osa
“Nagu mis mõttes?” küsisin ärritunult.
“Nagu selles mõttes, et sadul oli seljas, valjad peas ja jalused rippusid. Ning Didge on natuke ehmunud ka. Aga ma ei tea, kus Carolina on…”
“Kas ma saadan isa sinna?” küsisin.
“Parem oleks…”
“Tsau siis!”
Virutasin telefoni sahtlisse.
Ma ei teadnud, kas Carolina korraldas ise midagi, et tähelepanu saada või juhtus tõesti õnnetus. Ma ei suutnud otsustada, kumb oleks parem variant.
Ühest küljest oleks muidugi jama, kui ta viga oleks saanud, aga kindlasti oleks ta hoopis hullemaid vigastusi saanud, kui see kõik oli mingi hale nali.
“Isa!”
“Georgia, mis on?”
“Thirstie helistas ja ütles, et Didge tuli üksi tagasi. Carolina on kuhugi kadunud.”
Isa kargas püsti, nii et supikauss läks ümber.
“Jared, rahu, küll ta tagasi tuleb!” hüüatas ema ja jooksis põrandamoppi tooma.
“Issand halasta, ma arvan, et midagi on juhtunud!” karjus isa.
Järgnes pikk mõttepaus.
“Georgia, pane end kiiresti riidesse!” käskis isa ja hakkas teed ja võileibu tegema.
“Isa…” alustasin.
“KOHE MA ÜTLESIN!”
Ehmatasin kohutavalt ja jooksin esikusse.
Mõne hetke pärast oli ta pakitud seljakotiga tagasi.
“MACKENZIE!” karjus isa ärritunult.
“Isa, sa ju tead, et ta ei reageeri sellele! Ja üldse, MIKS SA KOERA PEALE KARJUD?”
Nüüd karjusin mina.
Kennie kartis isa, sest ta sai aru, kui keegi oli närvis.
Ta tuli minu juurde kaitset otsima.
“Võtame koera kaasa!”
“Isa, kuhu me läheme?”
“Jared, Georgia peab homme kooli minema, rahu nüüd.”
“Me läheme su õde otsima!” teatas isa ema ignoreerides. Ta pani koerale jalutusrihma külge ja surus ta autosse.
Istusin tagapingile ning isa kihutas minema.



Homme, laup. ega pühap uut osa ei tule

"Ühest küljest oleks muidugi jama, kui ta viga oleks saanud, aga kindlasti oleks ta hoopis hullemaid vigastusi saanud, kui see kõik oli mingi hale nali." See on no parim lause mida ma üldse kuulnud olen! Liis sa oled geenius lihtsalt.
Jama et laup. pühap. osa ei tule...

Heh, hea lause jaa.
Tõesti nõme et nv. uusi ei tule, ma tean miks, aga ikkagi pettund.

Siis saate esmaspäeval kolm. Ilmselt.

Põnev. Kahju, et nv'l ei tule uusi osasid, aga mõnes mõttes on see hea ka, sest ma ei saaks see nv nagu nii seda lugeda.

28.osa
Jõudsime talli. Isa oli paanikas.
“Kas sina oled Thirstie?” küsis isa Kazaki õelt.
“Mhm.”
“Mis juhtus?”
Isa HINGELDAS. Ta pidi ikka kohutavalt närvis olema.
“Carolina läks üksi matkale ja umbes tund aega tagasi tuli Didge üksi tagasi.”
Thirstie lamas Didge´I latri ees. Latris seisis närviline valge lauguga raudjas hobune.
“Kas hobusega on kõik korras?” uuris isa edasi.
“Jah, nii palju, kui mina aru saan. Aga närvid on nüüd küll natuke… “
Mulle tuli üks mõte. Viisin Thirstie natuke kaugemale.
“Kas see võis olla näiteks rünnakust?” küsisin sosinal.
“Sa mõtled… See…”
“Mhm.”
Thirstie piilus ärevalt isa poole.
“Võibolla.”
Ajasin pea kuklasse ja mõtlesin.
“Ma ei tea, kas Kennie võtab jälje üles. Võib juhtuda, et võtab, tal on päris hea nina. Aga kui ta lõhna ei leia või aru ei saa, mida tegema peab, kutsub isa politsei koos politseikoerte ja kõige muuga.”
“No aga proovi siis!”
Ütlesime isale, et me läheme teeme õues ühe tiiru, juhuks kui Carolina on läheduses ja murdis jalaluu või midagi ning ei saa kõndida.
Selle peale isa paanika ainult suurenes, aga ta lubas meil siiski proovida.
Võtsin autost Kennie ja andsime talle mingit Carolina mütsi nuusutada.
“Otsi Carolina üles!”
Kennie saatis mulle pika segaduses pilgu.
Kennie´le ei meeldinud Carolina, sest ta oli koeraga karm ja pealgi kiusas ta mind. Kennie oli nimelt minusse väga kiindunud ja ka Shefferit hoidis ta väga. Carolinat ja Adelaide´I ta aga eriti ei talunud. Üks oli kiuslik ja teine karjus koerale kõrva. Paras paar.
“Mine! Otsi! Carolina! Nuusi! Aja jälgi! Paluuuuuun, sa saad ju aru küll…”
Kennie istus maha ja hakkas tagakäpaga kõrvatagust sügama.
“Oota, Georgia. Mul tuli üks asi meelde!”
Thirstie jooksis talli ja väljus sealt peagi hobuse valtrapiga. Tundsin valtrapi ära- selle oli Carolina Didge´ile kinkinud.
“Mis sul plaanis on?” küsisin.
“Vaata, Carolina oli ju sadulas, kui ta ära läks. Noh, seega, võibolla ta ei jätnudki jälgi maha, sest Didge ju oli maaga kokkupuutes, mitte Carolina. Äkki ta võtab hobuse jälje üles!” seletas Thirstie lootusrikkalt.
See plaan läks osaliselt läbi. Kennie võttis tõesti jälje üles, aga see juhatas ta kohe talli, nii et kasu ei olnud sellest mingisugust.
“Mis kaudu nad minema hakkasid?” küsisin viimases hädas.
“Sinna!” Thirstie osutas metsa mineva sissetallatud raja peale.
Hakkasin Kenniet sinna poole vedama ja seekord võttis ta jälje üles.



Homme saate 2 osa.

Rawr, põnev.

Äge...

29.osa
“Kuule, Kennie võttis mingi looma jälje üles,” otsustasin pärast seda, kui mind tihnikusse veeti.
“Ma lähen ja panen Krakatau valmis, Didge pidi kusagilt siit ära keerama. Hobuse seljas pole see tee nii pikk.”
“Noh, mida meil ikka kaotada on?”
Thirstie jooksis talli poole, meie Kenniega jalutasime.
Ajaks, mil me kohale jõudsime, viskas Thirstie Krakataule sadula selga, pingutas sadulavöö ja hüppas sadulasse.
Ta lasi hobusel end mööda rada minema viia.
“Kas te leidsite ta?” küsis isa, kes seisis talli taga ja suitsetas. Ta suitsetas ainult kriisiolukordades.
“Ei, aga Thirstie läks ratsa teda otsima.”
Isa lõi rusikaga vastu seina.
“Võtame koera ja proovime,” pakkus ta siis.
“Me juba proovisime seda, ” vastasin. “Istume siis autos ja ootame, ega meil muud teha ei ole…”
Pärast pikka vaidlust andis isa alla ja me läksime autosse sooja. Möödus pea tund aega. Isa oli magama jäänud.
Nägin heledat tulukest metsast väljumas ja kuulsin kivil kõndivat hobust.
Siis märkasin kahte kuju. Heitsin pilgu oma telefonile. Oli peaaegu kesköö.
Avasin autoukse ja nägin, et Thirstie oli Carolina leidnud.
Väga katkise Carolina.
“Issand, mis sinuga juhtus?” küsisin.
“Keegi loopis Didge millegi väikesega, võimalik et kividega, ja lasi pauke ka.”
Carolina hingas väga raskelt.
“Nägid sa, kes?”
“Keegi täiskasvanu. Mingi mees. Ja siis läks ta minema.”
“Oli see siit kaugel?”
“Ma ütleks, et ikka päris kaugel. Vähemalt pool tundi ja seda ka galoppis. Jala poleks Carolina tagasi tulnud. Võibolla olekski ta sinna jäänud.”
Thirstie väristas õlgu.
“CAROLINA!” hüüdis isa, kes oli üles ärganud ja meie poole tormas.
Järgmisel hetkel lohises Thirstie ehmunud Krakatau järel mööda hoovi.
“Isa, sa ehmatasid Krakatau ära!” sisises Carolina.
Õnneks sai Thirstie hobuse kontrolli alla. Nad läksid talli.
“Kuidas sul on?” uuris isa murelikult.
“Hästi,” valetas Carolina isa rõõmuks.
“Läheme koju!”
“Oota, ma tahan korraks Didge´I juures käia. Ma loodan, et ta viga ei saanud.”
Carolina loivas- seda ei saanud lonkamiseks ja ammugi mitte kõndimiseks nimetada- isa najal talli.
Jõudsime valguse kätte. Talli omanik oli Thirstie ja Kazaki vanemate hea tuttav ja seega sai Thirstie ka öösel tallis käia.
Valguse käes oli pilt väga nähtav. Carolina käed, jope ja püksid oli verised, ka peas oli mingi haav.
Ta vajus hobusele kaela.
“Didge, mul on nii kahju,” nuttis ta.
Hobune hõõrus ninaga Carolina verist kätt.
Teise käega silitas Carolina hobuse lauku. Ka see sai veriseks.
“Tule nüüd, muidu hakatakse veel arvama, et Thirstie siin öösel mingi roima toime pani,” kommenteerisin.
Kõik hakkasid naerma.


30.osa
Isa viis Carolina traumapunkti. Talle tehti kaks õmblust.
Peale seda lubati ta koju.
“Issand, Carolina, mis sinuga juhtus?” küsis ema hüsteeriliselt, kui Carolina veriste riietega koju ilmus.
Sheffer ja Adelaide magasid, ema aga otsustas üleval olla ja meid oodata.
“See on pikk jutt. Ema, ma hommikul räägin. Praegu tahan ma magada.”
“Oeh, mina ka.”
Alles pärast magamise mainimist tundsin ma väsimust.
See haaras mind kõigest mõne hetkega endasse.
Heitsin pilgu kellale. See näitas neli hommikul.
“Head ööd!” ütlesime õega korraga ja läksime oma tubadesse.
Ma ei tea, millal Carolina magama jäi, aga mina vajusin küll kohe riideid vahetamata voodisse ja uinusin.
…
Telefon äratas mu.
“Kas sa oled haige? Või tuled veel kooli? Stark,” seisis sõnumis.
Alguses ei saanud ma midagi aru. Mõne aja pärast tuli mul idee kella vaadata. Oli keskpäev.
Tõusin kiiresti üles ja jooksin alla.
“Kas me magasime sisse?” karjusin, aga kedagi ei olnud kodus.
Kedagi, peale pahura Carolina, kes trepile ilmus.
“Mida sa lõugad?” küsis ta uniselt.
Ta kandis oma siidist öösärki, mille Kazak talle sünnipäevaks kinkinud oli. Kazak kinkis talle üldse palju asju. Mulle ei kinkinud ta kunagi midagi. Vahet pole.
“Kus kõik on?” küsisin imestunult.
“Nad läksid tööle ja lasteaeda,” vastas Carolina ja tuli käsipuu toel trepist alla.
“Mis me saime vaba päeva või?”
“Me oleks ju mingi kolm tundi magada saanud…” Carolina jaoks tundus see loogiline.
“Ah, mida iganes,” vastasin ja tegin omale juustusaia.
Seejärel vaatasime koos Carolinaga telekat. Kõigepealt tuli sealt Carolina lemmikseriaali eilse osa kordus. Selle üle oli ta tänulik, sest eile õhtul ta ju osa ei näinud.
Mulle see isegi päris meeldis, vähemalt olid seal väga huvitavad tegelased.
Peale seda tuli telekast aga ainult mingeid seebiseriaale, mida me kumbki just eriti suure põnevusega ei vaadanud.
Siis meenus mulle Starki poolt saadetud sõnum.
“Ma ei tule kooli, aga ma pole haige. Pikk jutt.”
“Mulle meeldivad pikad jutud .”
“Okk. Tule siia siis.”
Ma ei saanud aru, kuidas Stark kogu aeg sõnumeid saata ja neid vastu võtta sai. Meil oleksid vähemalt pooled õpsid meid tunnist välja visanud, kui sellest aru saanud oleksid.
Mängisime Carolinaga natuke ühte telekamängu. Seal mängus olime me koerad ja pidime võidu konte koguma. Adelaide´i lemmikmäng.
“Oleks see Stark juba siin!” mõtlesin.

Väga hea.

Tead, kirjuta raamat. See raamat oleks uus müügihitt. Sa saaksid rikkaks.

Super.

Jossul hea idee

31.osa
Carolina tahtis arvutisse minna, aga ta ei tulnud selle peale, et ta ei suuda redelist alla ronida. Peale seda avastust sai Carolina vihaseks.
“Miks küll Zaki minuga ühendust ei võta?” mõtiskles ta köögilaua taga istudes murelikult.
Ta mängis noaga ühte mängu. Olin kuulnud, et seda mängivad vangid, kuna neil on igav, adrenaliinijanu või teab mis.
Nimelt hoidis Carolina vasakut kätt laual, sõrmed harali. Teise käega, milles oli nuga, toksis ta sõrmede vahele jäävat lauda.
Ta tegi seda juba päris kiiresti. Ma hakkasin lausa natuke muretsema.
Äkki kuulsin ma õe suust karjatust.
Kuum pitsalõik, mis oli veel ahjusoe ja teel minu suu poole, lendas koos plastmassist taldrikuga valju kolinaga põrandale.
Carolina ahmis õhku.
“Mis juhtus?” küsisin murelikult õe juurde joostes.
Ta oli omale randmesse sisse lõiganud.
“Mida paganat?” küsisin ja mul vajus üllatusest suu lahti.
“Ma… ei… tea.”
Carolina puhkes nutma.
Mööda ta rannet nirises veri ja mööda ta põski pisarad.
Seisin endiselt liikumatult ja vahtisin õe kätt.
“Mis sa lõikasid meelega või?”
“Mu käsi… vääratas.”
Carolina jäi oma vastselt haavatud kätt silmitsema.
“Päris hea tunne oli,” sosistas ta siis.
“Mida PAGANAT?”
Nüüd ma tõesti jõllitasin teda.
Carolina võttis laua keskelt paki Kleenex´eid ja mässis need verise käe ümber. Siis võttis ta närvi ajava aeglusega köögikapist esmaabikarbi ning otsis sealt välja sideme.
Nagu tal neid pärast eilset veel vähe oleks.
Ta võttis paberid käe ümbert ära ja viskas need prügikasti.
Siis ümbritses ta oma randme paksu sidemekihiga ja koristas ka laua ära. Seejärel läks ta minema.
Jäin talle üllatunult järele vaatama.
Õnneks saabus Stark.

Haha. Mul tuleb selle mänguga see meelde, kuidas mu tuttavad kunagi koguaeg tegid seda, ma olin siis julm väike ja ei osand mitte üldse. Hea osa, aga lühike.

Ma kaifin ka valu. Ma ei lõigu, mul on kummid selleks. Hea, kuid lühike.

Valu on vahel hea, selline haavavalu ja muu, toob maa peale tagasi

Oeh, aga peavalu, kõhuvalu ja muu selline on niirõve -.-

Njaah, kõhu-ja peavalud on tõesti räiged.

Hea. Mulle meeldib ka nõeladega näppe torkida.

Mulle ei meeldi ise endale füüsiliselt haiget teha, aga kõhuvalu mule meeldib. Ma lihtsalt mõtlen end haigeks. Millegi pärast mulle meeldib ka oksendada, pärast seda on alati nii mõnus kerge tunne.
Mu õde ristis mind ükskord oksekunniks. Haha.

32.osa
“Läheme koeraga jalutama?” küsis Stark oma koolikoti esikunurka visates. Ta oli korralik, aga koolikoti kohta see ei kehtinud.
Starkile meeldis Kenniega jalutada. See sisaldas mitmeid huvitavaid asju. Seoses nendega Stark Kennie´le ei meeldinud. Ta pidi liiga palju ootama.
“Okei,” vastasin vaiksel häälel.
Stark vaatas mulle hetkes silma ja naeratas.
“Kas sul on vanemad kodus?”
“Ei, ainult Carolina ja tema on oma toas.”
Stark astus aeglaselt minu juurde ja suudles mind pikalt.
“Sa… miks sa siis koolis ei olnud?”
Pagana Carolina. Tema tõttu oli romantiline õhkkond rikutud.
Jutustasin Starkile lühidalt juhtunust, jättes kividega loopimise välja.
Tal pole vaja nii palju detaile teada.
“Ja millega sa täna siis tegelenud oled?” küsis Stark teeseldud kahtlustaval toonil.
See oli meil nagu mingi rituaal, me teesklesime kahtlustamist.
“Oh, tegelikult ma magasin umbes keskpäevani ja nii, mängisime Carolinaga “The Puppy and the Bones”. Nagu sa arvata võid, oli mul ääretult tore päev.
Stark hakkas naerma.
“Mida?” küsisin üllatunult.
“Te mängisite “The Puppy and the Bones´i”?”
“Jah, mis siis?”
Stark tundus nii loll.
“Seda, et… Oeh, ei midagi, õigus jah, teie Carolinaga olete ju veel lapsed…“
Ta manas ette vihaleajavalt ülbe ja mõtliku täiskasvanu ilme.
„Kas lapsed teevad nii?“ küsisin, lükkasin Starki diivanile pikali ja suudlesin teda hästi lühidalt.
„Tjamh, seda ma eriti ei usu.“
Arvasin, et Stark tõuseb püsti aga see tal küll kavas ei olnud.
„Läheme Kenniega jalutama?“ küsisin vaikuse katkestamiseks.
„Oleme veel NATUKENE siin,“ keelitas Stark.
„Mkm.“
„Eh, mida iganes.“
Stark tundis veidi pettunud olevat. Ta tõusis püsti ja pani jope selga.
Siis võttis ta kapist rihma- ta teadis, kus me seda hoidsime- ja pani selle Kenniele kaela.
„Tuled siis ka või?“ küsis ta, sest ma seisin endiselt diivani kõrval.
Tõmbasin ruttu jope selga.
Õues oli külmaks läinud.
“Mäletad, aprilli lõpus on see kontsert, millest ma rääkisin,” alustas Stark.
Tuhnisin kiiresti oma mälus.
“Jaa, midagi sa rääkisid jah,” meenus mulle.
“Sa pärast seda minu juurde viitsid tulla?”
“See on niiiiiii pika aja pärast ju.”
“Seda küll, aga mulle meeldiks väga, kui sa tuleksid.”
“Noh, ma mõtlen sellele.”

Hehee, väga hea.

urrr, niiihea, niimahe & niiipõnev!
edasi, tüdruk, tubli oled!

Heh, täna uut ei tule, jõudsin just koju, passisin terve päeva pealekooli TIHSil

A ja vaheajal enne reedet ei tule raudselt

Jälle ma valetasin, aga kust ma teadsin, et siin nett on...
Maitea, eriti põnev vast pole...

33.osa
“Äratus!” hüüdis ema kõvasti mu uksele klohmides.
“Mmm… mida?” mõmisesin poolunes.
“Sa pead kooli minema!” hüüdis ema.
“Kuule, ma täna ei viitsi,” virisesin, kuid sirutasin siiski käed voodi kõrval põrandal lebava riidekuhja poole.
“Tule ikka, ma tegin pannkooke!”
See kõlas küll kahtlaselt. Tavaliselt oli ema ise ka hommikuti nagu mingi vaim.
Selle mõtte peale asusin natuke kiiremini tegutsema.
Läksin oma imepisikesse vannituppa ja panin käed unesegasena kraani alla.
Ehmusin kohe jäisest veest.
Ema klopsis uuesti uksele.
“Mida?” karjusin.
“Ma tahtsin sind lihtsalt hoiatada, sooja vett ei ole.”
“Ah nüüd sa siis ütled!”
…
Hommikusöögilauas valitses lõbus meeleolu.
Sheffer oli peaaegu üleni moosikihiga kaetud, aga ema ei paistnud üldse murelik. Kahtlane märk number kaks.
“Mis toimub?” küsisin, teksad jalad ja umbes põlvedeni öösärk seljas.
“Tõesti, isa, sul on sama nägu peas, nagu siis, kui me…”
Carolina toppis pannkoogi suhu ja jätkas mäludes.
“…siis kui me teada saime, et me selle päranduse ja maja saime.”
“Noh, ema helistas ja kutsus meid külla. Ta pole Shefferit näinudki,” teatas ema.
“Laheeee!” hüüdis Carolina läbi pannkoogisöömise.
“Mis on lahe?” uuris Adelaide pead viltu keerates. Tal juhtusid olema väga pikad juhtmed, aga mida sa ühelt viieaastaselt ikka tahad…
“Seda et me läheme vanaema Pricillale hobuse- ja kana- ja lambafarmi külla, tohman,” seletas Carolina.
“Hobustest rääkides, kes sul Didge´i valvama hakkab? Ja kuhu me Kennie paneme?” küsisin. Osaliselt ma muidugi tahtsin vanaemale ja vanaisale külla minna, aga ma teadsin, et hakkan Starki ja Kenniet igatsema.
“Thirstie sõidab Didge´iga ja Kennie saad sa ju alati sinna oma prantslasest klassiõe juurde viia, tal on nii palju koeri et üks juures ei tähenda midagi.”
“Seda me veel vaatame. Ma saaks meile äriklassi piletid, kui me järgmisel reedel läheksime.”
“Äriklass! Lähme-lähme-lähme!” hüüdis Carolina.
Vaeseke.
Tal on ilmselgelt luksusehullustus.
“Järgmisel reedel saaks sooduspiletid, aga kas te koolist ka ära saate?”
Sellepeale Carolina ei tulnudki.
“Mina saaksin,” ütlesin. Teadsin, et mind lubaksid kõik õpetajad väikesele puhkusele, sest mul on kõigis ainetes üldiselt viied. Isegi prantsuse keeles, kuigi selle õpetajaga esinesid meil vahest lahkarvamused.
“Ma… arvan, et ma… saaksin…” kogeles Carolina.
Tema hinded olid viimasel ajal alla erilise arvestuse, mõnes aines oli tal vaevalt kolmeseis. Kõige hullemad lood olid tal saksa keelega, kuigi Kazak püüdis teda inglise keeles rääkimise osas ignoreerida, kuniks ta saksa keele selgeks saab. Selles osas ei pidanud Kazak just kaua vastu.
Samas oli mul saksa keel juba peaaegu selge. Viimasel ajal püüdsime Starkiga saksa keeles rääkida, sest ameerika ja briti inglise keelte hääldus oli masendavalt erinev ja me ei saanud vahel isegi üksteisest aru.
“Noh, siis läheme järgmisel reedel,” otsustas isa.

Jeii, ma nii õnnelik. Äge osa.

Janet on mingi eriline... khm... Carolinavihkaja. Ainuke tegelane, keda mina tulihingeliselt mõnest raamatust vihkan on advokaat Nils Bjurmann vms.

Igas raamatus peab olema keegi, keda vihata.

Jutt on heaa. Kirjuta raamat.
Liis, minu arust on ka see Nils B... kohutav tegelintski.

Janet sul on täiega õigus, sellessuhtes,et igas raamatus peab olema keegi keda vihata.

Jah, kirjuta raamat.

VB kunagi kui ma vanem olen. VB.

Liiga palju VB-ssi.

Ainult 2 ju...

2 VB ühe lause kohta on liiga palju.

Kakslauset. Kaks punkti ju.

Janet, keda sa Südamekujulisest karbist vihkasid?
Hea jutt on, NAGU ALATI!!!

Deem, need "hea nagu alati" kommentaarid käivad närvidele

Kati, seda meest, kes Georgia.... noh, kes seal autoplatsil töötas, kellele Jude peksa andis.

Ahjaa, see tüüp, ja siis see hüpnotiseeriv vanamees ka.
Liis, see on su enda süü, et su jutud kunagi halvemaks ei lähe -.-

Hellitate mu ära siin


34. osa
Vastu Carolina häälekaid proteste pidime me sel päeval ikkagi kooli minema.
“Tsau, kus sa eile jälle olid?” küsis Jacqueline, kui ta alles pärast teist kella Markusest lahti lasi ja mind märkas.
“Oh, ma olin liiga väsinud, et kooli tulla.”
„Okei,“ vastas Jacqueline erilist selgitust nõudmata. Läksin klassi ja Jacqueline, kes viimasel ajal eriti muud ei teinudki, kui Markuse küljes rippus, lohises oma poisil järgi, kui viimane minuga ühines.
Tunni jooksul oli mul mõtlemiseks palju aega, sest meil oli asendusõpetaja, kes oli tegelikult algklassiõpetaja ja kuna meie päris õpetaja ei olnud mingeid ülesandeid jätnud, pidime me koostama mingi plakati. Teema võis ise valida. Ka rühmad pidime ise moodustama. Meie rühmas olime mina, Markus, Jacqueline, Jonathan, Eliise ja Max.
Nad otsustasid, et me teeme plakati kiiretest autodest.
Max, kes on meie klassi kunstnik, pidi autosid joonistama. Autoteadlased Jonathan ja Markus pidid teksti välja mõtlema ja Jacqueline, kes oskab ilukirja, pidi kõik plakatile kirjutama. Eliisega me eriti ei arvestanud, sest tema ei viitsi niikuinii midagi teha, kui Wolfgangit läheduses pole.
Sel päeval otsustasin ma, et ka mina passin niisama ning teised kehitasid õlgu ja asusid plakatit tegema.
Püüdsin meenutada eelmist korda, kui me vanaema Pricilla ja vanaisa Eltoni juures käisime. Ma olin siis vist umbes Carolina vanune.
Mulle meenus, et kui ma umbes üheksane olin ja meid suveks vanavanemate juurde saadeti, armusin ma minust kaheksa aastat vanemasse tädi Sofie poega Chuck’i. Tal olid umbes samat tooni õlgadeni juuksed kui minul ja tal oli raudjas ruun, kellega ta lambaid taga ajas.
Mina tolknesin Chuck´il terve suve sabas ja see tegi talle, nagu ma alles nüüd aru sain, palju nalja.
Korraks lasi ta mul Garrow´le (nii oli tema hobuse nimi) tema ette sadulasse istuda ja mind natuke sõidutada. See meeldis mulle kohutavalt.
Lasin keset tundi kuuldavale valju naeruturtsatuse, aga klassis valitses minu õnneks üleüldine melu.
Mõtlesin, et Chuck peaks nüüd olema kuskil 23-24 aastane. Chuck’i õed Elaine, Naomi ja Cissie olid toredad, vähemalt nii palju, kui mina mäletasin. Elaine oli minust aasta noorem, Naomi minuvanune ja Cissie minust aasta vanem. Chuck’il ja ta õdedel olid veel kaksikud vennad Alex ja Jake, kes olid minust neli aastat nooremad ja väga tüütud.
Vaikselt hakkasid mulle ka teised meenuma.
Minu tädi Julie’l oli 7 poega, aastaste vahedega, alustades minust viis aastat nooremast Tony´st ja lõpetades 2 aastat vanema Rafaeliga. Vahepeale jäid veel Ramon, Agrean, Gren, Stan ja Rob.
Siis oli mul veel onu Tamin, kellel oli 5 tütart ja kes tahtis kohutavalt poega, enne kui ta naine suri. Tüdrukud olid hetkel neljane Jenna, kuuene Jasmin, kümnene Harriet, neljateistkümnene Carina ja kaheksateistkümnene Sheila.
Ja viimaks onu Joe, kel oli vaid kaks last, kuuene poeg Jesse ja viiene tütar Mariah.
Täitsa huvitav oleks olnud teada, mis neist kõigist saanud oli…
Minu mõtted katkestas kell.
Läksime vahetundi.
Eliise jooksis kohe Wolfgangi klassi juurde, see on tal viimasel ajal väga kiiresti käiv. Kõigil oli vist vaatamata hullule lumele kevad südames…

Nii armas osa.
Või peaksin ma vahelduseks ütlema hästi halb, vuihh rõve?