Jääsoos Eksinud(ehk Mõrvade Häärber 3) FINITO!

niiiiiiiiiiiiiiiiice !

45.osa
Vaatasin imestunult õele otsa.
“Kust sa tead? Saatjat pole ju märgitud.”
“Katja paneb alati sõnumile selle …¤… lõppu.”
“Ahah,” vastasin.
“Mida sa tahad???” tippisin.
Peaaegu kohe tuli vastus: “Kõike ja mitte midagi.”
Ma lausa tundsin, kuidas seda saatis naise õel naer.
“Päriselt, mida see peaks tähendama?” küsisin Carolinalt.
Ta vastas midagi ebamäärast.
“Mida?”
Selget vastust ei tulnud.
Surusin õe vastu paksult grafitiga kaetud seina.
“MIDA?”
Olin kindel, et ta varjab midagi.
“Mida sa tead?”
Ehmatasin õe vist tõsiselt ära.
“Ma… ma…”
“NOH?”
“Ma… e…”
Otsisin õe läbi ja konfiskeerisin tema mobiili.
“Vaatame…”
Vaatasin sõnumiajalugu.
Katja numbrilt 20 sõnumit.
Carolina oli kõigile vastanud.
Neil käis kirjavahetus ja mina ei teadnud sellest midagi.
Huvitav.




46.osa
“Mis värk nende kirjadega on?”
“Meil oli… kirjavahetus.”
“Seda ma näen ise ka. See naine röövis sinult Kazaki. Ta on paha. Miks sa temaga äri teed?”
“Ma vajasin raha,” pomises Carolina. Tema näost võis välja lugeda, et olin ta hävitanud.
“Mis tööd sa tegid ja palju raha sa said?”
“Ma… müün suitse. Ja alkot. Oma klassikaaslastele. Saan palju raha, 50 protsenti tulust.”
“Carolina, sa oled loll.”
“Ma… tean.”
Carolina puhkes nutma.
Teadsin, et teisi piñata pole ilus, aga ta ju pidi aru saama, et see mist a tegi, oli alla igasuguse normaalsuse piiri.
“Tuuuuublid tüdrukud, et sellest aru saite.”
See õõvastav hääl tuli meie selja tagant.
Pöördusime aeglaselt ümber. Minu käsi pigistas taskunuga ja avas selle tasakesi.
Katjal oli uus soeng, aga see oli ka kõik, mis muutunud oli. Ta oli KURI,PAHA ja VASTIK, nagu ikka.
“MIDA SA TAHAD?!” karjusin enesevalitsust kaotades ja nuga välja tõmmates.
“GEORGIA, appi, rahune nüüd maha!” karjatas Carolina.
“Kuula oma õde,” soovitas Katja.
“MIDA PAGANAT SA MEIST TAHAD? SA SAID OMA RAHA, MIDA SA ENAM TAHAD?”
Võisin kihla vedada, et terve linn kuulis meid.
“Ma tahan teid kutsuda kohtumisele.”
“Me ei taha sinuga kohtumisele tulla,” vastasin.
“Carolina kindlasti tahab. Ja tema klassikaaslased tahavad seda ka.”
“MA EI TAHA ENAM MINGIT RAHA!” karjus Carolina.
“Rahu nüüd. Esmaspäeval kell 4 päeval vanas kalasadamas. Carolina teab, kus see asub. Näeme siis. Tsau sõbrantsid!”
Katja naeratas imalalt ja kadunud ta oligi.

Äge.
Minu arust ei ole see enam nii põnev kui vanasti, aga vb on asi minu tujus.

Minus tekitab MHga seoses põnevust ainult see, kui ma Leben ist schöni kuulan ja see mulle´esimesi osi meenutab

Väike Starkiarmastus tuli peale
47.osa
“Kas me läheme?” küsis Carolina ettevaatlikult.
“Ole vait, reetur!”
Pikas vaikuses kiiresti liikudes olime peagi kodus.
Järgnes unetu öö.
Hommikul, kui ma kööki läksin, oli seal kiri, et ma olen terve päev üksi ja öö veel takkapihta ka.
“Noh, Kennie, mis me siis täna teeme?”
Vaatasin laua all lamavale koerale otsa.
“Sa oled nii kiiresti kasvanud! Alles sa olid nii väike…”
Kas ma hakkasin vanaks jääma? Kõlasin, nagu mõni vanaema.
“Ma helistan Starkile. Võibolla viitsib ta siia tulla. Sul poleks selle vastu midagi, mis?”
Milline normaalne inimene üldse koeraga selliseid asju arutab? Ma oli kohe kindlasti hulluks läinud.
Kutsusin siis Starki enda juurde. Ta tõi meile pitsat ja käis lõuna ajal, kui mina õppisin, Kenniega jooksmas.
Ma ei saanud peast mõttet, et temast saaks hea isa. Ta lihtsalt… armastas lapsi- ta võis Shefferi ja Adelaide’ga nii kaua mängida, et ma muutusin juba armukadedaks. Ta tegeles koeraga. Õppis hästi, ta käis ka mõned korrad nädalas üsna hästi tasuval töökohal. Ta hoolitses minu eest. Ja (kuigi see ei ole mingi pereisale vajalik tunnus) oli ta ka paganama nunnu.
Ma lihtsalt… armastasin teda meeletult.
…
Õhtul läksin ma alkoholikapi kallale, sest ma lihtsalt… tahtsin seda teha. See tundus olevat hea mõte.
Alguses proovis Stark mind ümber veenda, aga nähes, et ta raiskab aega, ühines ta minuga. Ta jõi kaks pokaali veini ja see oli kõik.
Aga mina… 4 gin’I ja vist isegi natuke viina. Ei tea. Ma ei mäleta.
…
Hommikul ärkasin peavaluga, aga vähemalt oma voodis. Stark oli mu kõrvalt kadunud. Ta pidi öösel ka minu voodis magama, sest voodis oli veel üks padi.
Kohe aga kuulsin trepil samme ja seal ta seisis, toidukandik käes.
“Starkie, sa hellitad mu ära!”
“Ja siis?”
Ta suudles mind kiiresti ja ütles, et ma ruttu sööksin. Kell pidi vist palju olema.
“Aga Kennie?”
“Ma juba käisin temaga jooksmas ja andsin talle süüa.”
“Ma ei saa aru, kuidas sa kõike jõuad!”
“Näe, sa vist tahad aspiriini. Võin kihla vedada, et sul on peavalu. Sa läksid eile veidi üle piiri,” märkis Stark delikaatselt.
***
Kolmandaks tunniks ei olnud mu peavalust enam jälgegi.
Aga see tuli tagasi, kui ma sain Kazakilt sõnumi, milles seisis, et me saame pool neli tema juures kokku.



Eel-eelviimane osa
48.osa
“Te olete segi! Mina sinna ei lähe!”
“Georgia, ole nüüd mõistlik.”
“Tüdruku jutus on point,” märkis Joseph.
“Ei ole. Ma tahan kuulda Katjalt mõningaid selgitusi.”
“Kes siis lähevad?”
“Katja saatis sõnumi, et ta tahab mind, Georgiat ja Zakit,” seletas Carolina.
“Aga Josh ja Harald, kas te saaksite meie seljatagust valvata? Relvadega. Ma ei tea, mis sellest saada võib.”
Istusime Kazaki juures köögilaua taga.
“Kuule Kazak, Joseph on ju siin. Meil pole rohkem midagi vaja… Pealegi, ma ei saa millegiga riskida. Kui minuga midagi juhtub, on Annegretil ja Ottol jamad. Raha pole…”
“Õh, Harald, jää vait,” porises Carolina närviliselt.
“Carolina, kas Kazak teab su salaärist?” ründasin vastu.
Seepeale jäi Carolina väga vaikseks.
“Carolina, kas on midagi, mida sa mulle rääkida tahad?” uuris Kazak.
Carolina raputas pead.
“Oled sa kindel? Sul on selline nägu peas, nagu sa varjaksid midagi.”
“Carolina, räägi talle.”
Lahkusin toast. Joseph ja Harald järgnesid mulle.
Esikus magas Ottokar oma väikeses turvatoolis.
“Ta on nii nunnu!” märkisin.
“Ikka sa võtsid mu Annegreti ära,” naeris Joseph. Tema near oli peaaegu sama jumalik, kui Starki oma.
“Nojaa, juhtus nii,” ütles Harald peegli ees juukseid sättides.
“On teil veel lapsi?”
“Kui vana ma sinu meelest olen?”
Harald ja Joseph hakkasid jälle naerma. Neid oli nii rahustav vaadata.
Köögist kostis vali vestlus.
Selgitasin ka Haraldile ja Josephile Carolina saladust.
…
Lõpuks paistis, et Carolina ja Kazak rahunesid maha.
Me läksime vanasse sadamasse. Üks must Jeep juba seisis seal.



Mingid suht pointid

Parem.

Ma vihkan Carolinat ülekõige

Ma ka

Ma vihkan... ma ei tea, kodutööd. Haha, ei tegelt hea jutt, mulle meeldib.
Ma nii ootan seda viimast osa.

Tnx ja siit tuleb eelviimane osa


49.osa
“Harald ja Josh, võtke need,” pomises Kazak oma vennale ja sõbrale relvi pihku surudes.
“Kazak, kust sa said need?” küsis Joseph ehmunult.
“Mäletate seda, kui me seal keldris või kohas käisime ja seal olid kastid?”
Harald ja Joseph noogutasid.
“Ma tegin seal väikese tühjenduse ja ma leidsin, et seal olid relvad. See juhtus pärast seda, kui politsei ära läks.”
“Kazak, sa oled vist päris loll ikka,” märkisin.
“Kuule, kui ma poleks neid relvi ära toonud, poleks me keegi enam eluski. Noh, võibolla.”
“Kui sa poleks midagi sahmerdanud, poleks meil ehk jamasid ka,” kaitsesin end.
“Kuulge, olge tasa. Võtke relvad ja minge juba!” sosistas Carolina ärritunult.
Mu õde võttis Kazaki käest nii tugevasti kinni, et ma hakkasin Starki igatsema. Stark aga ei teadnud sellest kuritegevuse asjast tuhkagi ja arvas, et mul oli palju õppida või midagi.
“Lähme?” küsis Kazak ja meie Carolinaga noogutasime.
Kõndisime aeglaselt väikese majakese juurde. See oli vana tollipunkt, nagu lähemal vaatlusel selgus.
Uksest tulid välja Katja, mingi mees ja väike tüdruk.
Ilmselt oli tegemist Caroleega. Kazak sosistas, et mees oli seesama, kes meile kunagi ammu helistas.
“Ja me kohtume jälle,” ütles Katja võika naeratuse saatel.
Carolee ja mees vahetasid pilke.
“Räägi ruttu, mida sa rääkida tahtsid,” sisistas Kazak.
“Väike Zakikene, rahune nüüd maha. Aega on.”
Kazak läks silmnähtavalt närvi.
“Okei, emme, alusta juba, ma ei taha siin tervet päeva passida.”
“Jaja, kullake. Igatahes, te peate siiski tõde teadma. Teie selle kalli Neumannikese kohta. Tema probleem oli see, et ta oli rikas. Väga rikas. Ja ta ei tahnud seda raha kellelegi anda. Selle asemel tegeles ta inimkaubanduse, narko ja teab millega veel. Carolee, rääki sina edasi.”
Väike plikatirts võttis jutujärje üle. Ma ei teadnud, kas ta oma jutu sisust arugi sai.
“Siis ta hoidis inimesi keldris vangis. Ja ennem emmel oli sellest suva, kui tädi Malin ka vangi võeti. Siis emme tahtis teda ära päästa, aga ta suri ära, sest ta arvas, et ei pääse sealt kunagi. Ta ise hõõrus oma veenid katki.”
Heitsin pilgu Kazakile. Poisi näos ei liikunud ükski lihas.
“Ta ei saanud nii teha. Ta ei olnud paha.”
“Siin sa, väike Zaki, eksid,” teatas Katja.
“Miks sa teda armastasid, kui ta nii paha oli?” küsisin.
“Äh, armastus. Või veel.”
“Aga Carolee…”
“Carolee on minu laps,” sekkus mees, kes oli seni olnud täiesti vait.
Märkasin, et Carolee sehkendas Katja kallal ettevaatlikult millegiga, mida naine ise tähele ei pannud.
“Ja meil oli raha vaja. Me pidime seda tegema, Josephi röövima,” jätkas Katja, kel ei olnud endiselt õrna aimugi toimuvast.
“See oli meil üpris kaval plaan, mis?”
“Emme, see oli kaval plaan, aga on üks aga.”
“Jah, kullake?”
Katja ei mõistnud IKKA VEEL.
“Meil pole sind enam vaja! Issi!”
Mees viskas vette ankru, mille külge Carolee Katja vaikselt aheldanud oli. Katja karjus, kuid see ei aidanud. Ta vajus vee alla.
“Ilusat elu,” ütles Carolee, nad ronisid autosse ning lahkusid sündmuskohalt.

Hea. I like it.

Siin ei old ju üldse mingit Jaapani teemat!
Ma pean uuesti läbi lugema...
Starki on mõnus tegelane.

Lolz, ei pidandki olema jaapani teemat
Midasaajad?

Haha, nii hea, nii imelik, aga hea.

Lõpp on mõttetu minu meelest. Aga loodan, et viimases osas on mõni huvitav pööre!

Ja kõigi aegade viimane... Ma loodan, et meeldib, vähemalt peaks siit teada saama, mis tegelastega juhtus. Ja kui midagi aru ei saanud v kui ma kedagi/midagi unustasin, võite küsida

50.osa
„Nii, tibu, nüüd oled sa valmis.“
Viiene Henrietta vaatas mulle otsa. Ta jooksis multikat vaatama.
„Heath, äratus!“
Minu vanim laps, 17-aastane tumedajuukseline Heath, ajas end vaevaliselt püsti ning vaatas kella.
„Appi, ema, kas sa kella ka vaatad? Alles üksteist!“
„Kell kaksteist algab pidu. Pane end nüüd valmis!“
Heath vedas oma jalgpallitrennides treenitud keha aeglaselt lauani ja palus mul lahkuda. Seda ma ka tegin. Tõmmanud ukse kinni, kuulsin ma kõva muusikat. Heath oli igatahes üles aetud.
Kopsisin järgmisele uksele.
„Mhm,“ kostis sealt.
Astusin oma noorema poja, neljateistaastase Mikael Adriani, ajaloolise väljanägemisega tuppa. Laual seisis vana gloobus ja kapil olid reas teise maailmasõja sõdureid kujutavad minifiguurid. Seinu katsid paksult ajalooraamatuid täis riiulid ja mugavas tugitoolis istus raamatut lugev blond noormees. Lugesin mõttes kolmeni ning kuulsingi oodatud valjut haukumist.
“Thjorr!” käratas Mikael.
Dobermann jälgis mind pikalt ning istus siis peremehe kõrvale maha.
Mikaeli teine koer, Argentiina dogi Knekt lamas Mikaeli jalge all.
„Miko, me hakkame sättima,“ teatasin.
„Mhm, ma olen riides.“
Mikael tõstis hetkeks raamatu, et ma näeksin tema seljas olevat ülikonda ning jätkas siis huvitatult lugemist.
Mikael on lihtsalt parandamatu lugeja, ta võib vähemalt pool päeva lihtsalt lugeda. Samas, erinevalt vennast on Mikaelil koolis ainult head ja suurepärased hinded.
Nagu ma Sherylilt kuulnud olen, tiirleb igal vahetunnil Miko ümber hunnik tüdrukuid, aga Mikael vaid vastab vaikse pominaga nende arvukatele küsimustele ja loeb siis edasi.
Stark, nagu ka vanadel headel aegadel, oli juba ammu väga tegus ja Feww’i, meie terve pere bernhardiiniga, juba jooksmas käinud. Ta kattis lauda.
Stark töötab nüüd reklaaminduse alal, mina aga olen ajakirjanik.
...
Umbes tunni aja pärast hakkasid saabuma külalised. Minu sünnipäev toimus nimelt meie uues suures kodus.
Carolina 2 last, abikaasa ja 2 kasupoega saabusid kõigepealt.
Carolina abikaasa on pikk, 46-aastane Peter'i-nimeline mees, kes töötab arhitektina. Peteri 20-aastane poeg Donovan elab veel nende juures, kuid käib ülikoolis. Ta õpib füüsikuks. Peteri teine poeg, 16-aastane Damian lõpetas just põhikooli.
Carolina ja Peteri ühised lapsed on 13-aastased kolmikud. Justin on tumedate juustega ja tegeleb näitlemisega. Samuti tumedate juustega Tiffany tegeleb karate, judo, vehklemise ja laulmisega.
Kolmas, blondide juustega Zachary, ei saanud kahjuks kohale tulla, sest ta oli emaga võistlustel. Seda saime me peo ajal telekast jälgida.
Peale Carolina peret saabus mu vend koos oma elukaaslase, temavanuse Trisha'ga. Kaasas oli nende kõigest nädalane tütar Lauriell. Sheffer ja Trisha on koos olnud juba umbes 5 aastat.
Adelaide’iga on aga imelik lugu. Nimelt on mu väikeõde leidnud omale unistuste mehe, kes osutus Kazakiks. See kutt lihtsalt ei suutnud end meie suguvõsast eemal hoida. Nende esimene laps, poeg, peaks sündima selle suve lõpus.
Siis tulid veel Jacqueline ja tema rokkarist mees Tim. Nendega olid kaasas nende kolm last, 16-aastane Sharon, 13-aastane Sheryl ja kolmene Shavo. Sharon ja Heath suudlesid üksteist. Vaevalt, et ma sellega kunagi ära harjuda suudan…
Jacqueline jõuab vist miljon asja korraga. Temal ja Tim´il on oma filme tootev firma ning samuti koerakasvandus. Kõik kolm meie pere koera on nende kasvandusest võetud.
Sheryl on ka Miko klassiõde.
Ja muide- Jean kolis tagasi Euroopasse, kui sai teada, et Katja suri ära. Ta elab Berliinis koos oma 20-aastase poja Kamir’iga õndsat pealinna poissmeheelu.
Seejärel ilmusid kohale Markus ja tema pere.
Markusel on naine Natelyn ja kaks last- 14-aastane tütar Emma ja 6-aastane poeg William. Markus on maailmakuulus kirjanik. Tema tuntuimat raamatut on tõlgitud 20’nesse keelde.
Christie kahjuks peole tulla ei saanud. Muidu elab ta koos oma kahe lapsega endiselt vanaema majas. Vanaema on muidugi ammu surnud. Kahjuks ei leidnudki Stark oma isa üles, kuigi me otsisime päris põhjalikult. Pärast selgus, et ta oli purjus peaga maja põlema pannud. Tuli tappis Starki ja Christie väikese õe, õe ema ja isa enda.
Christie lapsed on 15-aastane Cassidy ja 5-aastane Caspian. Caspian on ka Henrietta parim sõber.
Pärast Markuse peret saabus Josephi “väike” perekond: naine, 4 poega (18-aastane Joger, 14-aastane Joakim, 12-aastane Jasper ja 10-aastane Jürgen) ning 7-aastane tütar Jillienne.
Siis tulid veel Harald, Annegret, Ottokar, 15-aastane Mirelle ning 10-aastane Nathan.
Ja kõige viimastena tuli Wolfgang oma bandega. Tal on tõesti palju lapsi- lausa 9. Nende hulka kuuluvad 24 aastased kaksikud Scott ja Samuel, 18-aastased Tobias ja Taavi, 14-aastane Siim, 5-aastased Rasmus ja Roger ning kolmesed Kaur ja Keiri. Wolfgang saigi lõpuks oma kauaoodatud tütre. Kahjuks pole Eliisest eriti midagi teada, viimased kolm aastat vähemalt mitte. Kui Scott ja Samuel sündisid- see juhtus sama aasta sügisel, mil olime Josephi koju toimetanud- kadus Eliise mitmeks kuuks ära ja alles sügisel sai Wolfgang teada, et tal on lapsed. Eliise ei läinud niikuinii edasi õppima, nii et sellest ei olnudki väga midagi. Peale seda hakkaski Eliise tihti ära kaduma ja kõiki lapsi kasvatas Wolfgang. Vaene inimene…
Aga Wolfgang on üsna heal majanduslikul järjel ja saab oma lastele palju lubada. Viimased kaks aastat pole keegi Eliisest midagi kuulnud ja sellest on meil kõigil kahju.
Ja viimaks… Remo on surnud. Ta suri mõned aastad peale põhikooli lõpetamist, sest ta sisemus põhimõtteliselt plahvatas. Ta tarvitas kangeid ravimeid, narkootikume ja alkoholi korraga.
Panin teleka käima, et me saaksime jälgida Zachary ja Carolina ratsavõistlusi. Nad mõlemad saavutasid ühes võistlusklassis teise koha. Ja meie Carolinaga ei jagele enam millegi üle.
Vahel harva meenutame oma vana kodu, Mõrvade Häärberit. Seal pole ma käinud peale oma vanemate surma autoõnnetuses mõni aasta tagasi. Me õdede ja vennaga otsustasime selle maha müüa. Ma loodan, et need, kes seal nüüd elavad, on avastanud selle maja salapärased käigud ja nende võlu. Seal on nüüd turvaline.

Huvitav, aga...
... Mitu aastat vahele jäi?

Vähemalt 25

Ummm.... mingi, 24 vist. Sest oli kevad ja juunis pidi Georgia saama 16. Nüüd nad tähistasid tema 40ndat sünnipäeva

Superhea lõpp järjekale!

Mhm, minu arust ka nii armas, kuigi ma teadsin pm. mis on.

Oh mind lobasuud

Tore kui meeldib. Ahjaa, rääkige üldiselt sellest, khm triloogiast. Et... üldiselt

Jaa, ja ise sa ei usu, et sul lobisemis ja tähelepanu vajadus.

Üldiselt on triloogia superhea, lihtsalt geniaalne, mulle nii meeldib see esimese osa esimene osa.

Super triloogia. Geniaalne. 5++

Oeh. Ma mõtlesin pikalt, kuidas kommenteerida.
Nii kuradima hea lõpp. Lapsi oli nii kuradima palju & peategelased nii kuradima vanad. Aga ikkagi nii kuradima hea.
Ja nii palju olen ma korranud sõna "kurat" teises käändes.
Tubli oled, Magic!
Loodan, et su sama jutt tuleb sama hea või veel paremgi.

Hahaha, sorri, ma lihtsalt ei saa. Kiska viimane lause on pagana hea. Naera end puruks no.
Agajahh, ootame uut juttu.

Kiska post on jaaaaa hea
Enne te tehke ka jutte

Mu kommentaarid on alati head & ma juba alustasin & alusta sa kaa

Okei :d