Just, siis kui kõik oli lõppemas...

Johny on üks täiesti tavaline noormees, kes elas oma naisega ühes hubases majakeses äärelinnas.
Johny polnud, aga täiesti tavaline. Nimelt oli tal üks viga. Ta ei suutnud elada ilma valetamiseta.
Ühel vihmasel reedel, aga otsustas Johny, et nüüd tuleb sellele lõpp ja ta paljastab enda naisele, et
tegelikult ta polegi multimiljonär ja kuulus ärimees, vaid labane lihttööline, kes teenib leiba kraavikaevamisega.

Just nii mõtles Johny enda mudases kraavis, kus ta alatihti kaevamas käis, kes endale elatist teenida. Kunagi pidi
ju see aeg ikka tulema, mil Johny enam valedest elatuda ei suuda. Rahaga saab elada mitte valedega. Aga just rahast
oligi Johny'l puudu ning seda pidi juurde tulema kiiremini, kui kunagi varem. Johny'le tundus, et isegi labidas käes hakkas kiiremini käima, kui ta kodus ootavatest kohustustest mõtles. Alles hommikul oli ta naine talle lausunud, et tal oleks uusi riideid vaja ning see paar aastat vana läptop vajaks ümbervahetamist. Raha oli Johny'l hädasti vaja, aga mehe rahakotis va#!?!#es tühjus, kui välja arvata üks suur rahamaias auk, mis rahakoti keskel laiutas. Just see auk oli söönud ära Johny viimse, kui sendi kroonidest rääkimata. Kuid kas sellest vabandusest ta rahamaiale naisele piisaks? Vaevalt küll. Noormees pühkis laubalt higi ja sõnas:"Aitab vist tänaseks."

Mees vahetas riided kooliajast alles jäänud ülikonna vastu. Tööriided toppis kohvrisse, kus tema naisele teadaolevalt pidid olema tähtsad miljoneid teenivad tööpaberid. Istunud üpris uude, kuid umbes viie inimese käest eelnevalt läbikäinud ja kasutuses olnud BMW'sse võiski sõit uue elu poole alata, kuid esmalt kodu poole, sest just sealt pidi see uus elu alguse saama. Seal pidi Johny ütlema tõese asja. Tema mäletamist mööda oli viimane selline lause tulnud välja ta suust, siis kui mees oli olnud veel noor ja rumal kahekümne. Siis kui ei ta teadnud, et tõega siin maailmas kaugele ei jõua.

Nii sõitiski mees mööda auklikku teed kojamehed akendelt sinna langenud vihma ja pori piiskade segu pühkimas. Sõites vastu uuele elule, ilusale, õnnelikule. Palju lihtsamale kui praegune. Ilma valede ja varjamiseta, peitmiste ja karjumisteta. Koos kena ja viisaka naisega, kellele poleks elus peamine raha, vaid hoopis kena ja aus mees. Muidugi Johny enda kohta küll aus öelda ei saanud. Tema elu ju kubises valedest, kuid see lõppeb täna, jah täna, kinnitas mees endale.

"Tuut, tuut," andis Johny taga olev autojuht signaali ja vibutas rusikat. Johny vajutas gaasipedaali ja juba läheneski ta jälle kodule. Noormees oli vahepeal tukkuma jäänud ja unistuste hõlma vajunud, kuid nüüd tuli ta tagasi reaalsusesse. Johny läks vastu enda elu ühele hulljulgemale asjale. Tunnistada enda naisele üles, et ta kõik need 5 aastat teda niimoodi petnud oli. Jube, Johny'l tuli kananahk ihule, kuid nüüd oli see käes. Ta oli valmis.

Juba seiskas Johny automootori ning võttis kõrvaltistmelt kohvri mille sees olid "Miljoneid väärt paberid.". Enam polnud palju jäänud. Paarkümmen meetrit. Nüüd juba kümme. Ainult paar sammu veel, Johny süda hakkas puperdama. Juba ulataski ta ukselingile ning lükkas ukse lahti. Mees sammus tasasel sammul elutuppa ning nägi laual kirja.
"Ma sain kõik teada! Sa vastik valevorst!"
"EI!!!" karjus mees ning viskas kohvri vastu seina. "Miks just nüüd, kui ma kõik üles tunnistada tahtsin? Miks öelge mulle keegi miks?" Ja ta vajus põlvili maha.
__________________________________

Millegi jaoks kirjutasin selle, mingi võistlus oli...

Heh, päris mõnus jutt. Selline teistsugune.

Mhm, lahe

Mängukoopasse, eks?

Mulle ei meeldi, igastahes. Ma ei tea, miks.