Foorumi ühine järjejutt

Samuel muukis ukse lahti ja tuli sisse, Chris tema järel.
"Kas ta tegi sulle midagi?" küsis Sam.
"Mismõttes? Sulle ei lähe see ju niikuinii korda."
"Tegi või?"
"Tegi mida?" küsis Chris.

"Sa ole parem vait!" ütles Abby Chrisile.
"Kas tegi siis?" uuris Sam vihaselt.
Abigail vajus mõttesse. Jan vaatas teda koguaeg kahtlaselt, kuid...
"Sam, ära mängi lolli. Ta on pedefiil, muidui ta tegi midagi." Abigail naeris mõttes.

"Mida, kurat ma löön selle raipe maha," hakkas Sam närviliselt mööda tuba ringi käima.
"Mida?Mida?Mida?" hüüdis Christian heledal häälel venna vandumisele vahele.
Abigail üritas itsitamise nuukseteks muuta, lootes, et äkki Jan oligi midagi teinud kellelegi. Meenutades mendi pilku, judistas tüdruk end ning viskas voodile pikali.

Ta võttis kõrvaklapid ja pistis need kõrva. Ta mõtted suundusid Jan'ile ja seejärel hundile. Ta taipas midagi hundiga seoses.

Abigail tahtis tagasi metsa minna, ta arvas, et need kõik tänased juhtumised on seotud. Tüdruk riputas uksele sildi "Magan, mitte segada" ning võttis kapist erijuhtudeks olevad tennised. Neid jalga tõmmates jooksis ta akna juurde ja ronis sealt osavalt välja.

Samal ajal, kui Sam Jan'i sahtlites soris, kuulis ta lähenevaid samme.
Jan oli nende juures elanud vaid mõned kuud, kuid tal oli nende kodus oma kontor.
"Abby ei valetaks sellise asja kohta.... vist..." arutles poiss.
Uks avanes ja Sam peaitis end kappi. Lukuaugust nägi ta, kuidas õde kiiresti akna äärt mööda alla ronis.

Kurat kuhu ta nüüd ronib mõtles poiss ja ootas. Uksest oli sisse tulnud Jan. Mees astus laua juurde, vaatas närviliselt ringi ja pani midagi kiiresti sahtlisse, mis nägi välja nagu ümbrik. Siis läks Jan minema, kuid Sam ootas veel natukene ja tuli siis kapist välja.

Sam üritas õele järgi joosta, aga õue jõudes polnud Abigailist jälgegi.
Nähes talle järele paterdavat Christiani ta viha leebus ning ta võttis venna sülle.
Väikse venna mangumise peale läksid nad lähedal, metsa juures asuvale mänguväljakule.

Sam istus pingile kuni Christian mängis. Väljakule tulid veel mõned lapsed, kes olid Christiani sõbrad. Sam märkas põõsastes midagi kahtlast ja läks sinnapoole uurima.

Abby kõssitas põõsas ning lootis, et vennad teda ei märka. Olles selles peaaegu kindel tõusis ta aeglaselt, kuid potsatas maha tagasi kui nägi Sami.
"Mida kuradit sa teed?" uuris Sam vihaselt.
"Tere! Noh, ma siin niisama. Vajan värsket õhku janii." puterdas Abigail.

"Kuule, ma tõesti püüan olla hea vend," alustas poiss.
"Pole vaja, eksju?"

"No, kuidas arvad. Tule"
Abigail läks koos temaga parki. Kui nad jõudsid kiikude juurde, kus oli Christian vaatasid nad, et nende väikest venda pole. Siis sattusid nad paanikasse ja hakkasid teda otsima.

"Chrisssssss!" hüüdis Abby liumäe otsa ronides.
"Sam, ta on seal!" karjus ta vennale, osutades õigesse suuna.
"Pedopollar on ka temaga!"

"Kurat võtaks!" karjus Sam ja jooksis Jan'i juurde, lükates mehe pikali. "Mis omaarust teed äh? Nüüd juba väikeseid poisse vägistama? Sind tuleks eluajaks vangi panna!"
Christian jooksis samal ajal Abby embusesse.

Abigail surus venna enda vastu ning nägi, kuidas Sam kleenukesele mehele hoope jagas. Sam ise oli hästi treenitud ja ka väga tugev.

Sam tuli varsti tagasi, mees vedeles maas.
"Sam! On sinuga kõik korras?" küsis Abigail oma venna sinist silma vaadates. Poiss noogutas.
"Lähme parem koju..."
"Koju! Koju!" kisendas Chris erutatult.
Abigail vaatas oma vendasid.
"Kuule, Sam, mul on sulle üks jutt. Kodus räägin."

Kui nad koju jõudsid, kiirustas ema välja.
"Jan viidi haiglasse, ta sai kusagil peksa!" hüüdis ema.
Õde ja vennad vahetasid pilke.
"Tulge juba!"
"Mina küll TEDA vaatama ei tule," teatas Abby.
Seepeale sai ta emalt suure peapesu.
"Fine siis, ma lähen parem Mike'i juurde."
Abby tõi ruttu kuurist ratta ja sõitis minema.

Sam vaatas aknast Abigailile järgi ja mõtles, kes võiks olla Mike. Ta ema riietas juba Christianit, toppides talle saapaid jalga. Sam raputas omaette pead ja jooksis ülakorrusele.

Pori lendas, kui Abby rattaga mingis mudamülkas liiga äkilise pöörde peal ümber lendas.
Mõnda aega istus ta seal mudahunnikus ja mõtles.
"Kui õige valetaks kõigile, ütleks, et Jan tõesti tegi mulle midagi, äkki pandaks ta vangi?" mõtles tüdruk.

Kui Abby mõtles ja ringi vahtis märkas, et ta püksid on porised. Ta otsustas edasi sõita, kuid paari minuti pärast märkas, et ta ei tea kus ta on.

"No kohe veab viltu..."
Ta otsis koduteed.
"Kuule, Fred, kas sul Nate'i number on?" küsis ta mõne aja pärast telefoni teel klassivennalt, kui oli kindel, et on lootusetult eksinud.

"Ei, ma ei tea ta numbrit. Tal on niikuinii telefon katki vist."
"OK, tsau siis..." Abby tahtis edasi liikuma hakata, kui keegi põõsast välja jooksis...

See oli üks väike tüdruk, kes kisas ja karjus. Ta võis olla umbes kümneaastane.
"Mis juhtus?" küsis Abigail.

"Ma... ma..ma kukkusin ja ei leia kodu üles" Nuuksus tüdruk läbi pisarate. Arrghh, seda poleks vaja olnud, mõtles Abby vihaselt.

"Kus sa elad?" küsis Abigail.
"Seal silla juures, suur sild," vastas tüdruk.
"Okei, minu kodu lähedal," teatas Abby ja asus suvalises suunas teele.

Kui ta sillani jõudis lasi Abigail tüdrukul käest lahti ning lehvitas, valvates et tüdruk koju jõuaks. Talle polnud rohkem "probleeme" vaja.

"Tüdruk oligi tee leidnud ning ta sõitis kodu poole. Ta ju ei teadnud, kus Mike'i maja asus, kuid vaadates kella otsustas ta teistele öelda, et käis seal.

Teda ei huvitanud, et teised Mike ei teadnud.
Koju jõudes jooksis tüdruk kohe tulise veega vanni. Sopa sisse kukkumine ei ole just kõige meeldivam.

Kui ta valmis sai, kardina eest lükkas ja vannist välja tuli, leidis ta eest oma vanema venna.
Abby kiljatas ning tõmbas rätiku ümber.
"Kõigepealt Jan ja siis sina ka!"
"Rahu nüüd... See Mike on sul mingi poiss või?"

Abby muigas venna küsimuse peale.
"Ei ole," ütles tüdruk kavalalt.
"Kuule, aga sa tahtsid mulle ennem midagi rääkida ju." ütles Sam tõsiselt.

"Mina? Ei tahtnud. Aga temaga pole kõik korras, vaata, ta tahtis ju Christiani minema viia. Kuule, mine ära või keera selg onju, ma tahan riidesse ka panna."
Vend tegi, nagu kästud.

Pagana pihta, mis ma selga panen? Mõtles Abby endamisi kapis tuhnides.
Lõpuks, kui paar musta hilpu leitud, võis ta jälle õue minna. Kodus passimine oli Abigailile nagu vangis istumine.

"Kuhu sa lähed?" küsis Jan, kes tüdruku tee katkestas. "Meie teie emaga sooviksime sinu ja Samueliga paar sõna vestelda."

"Ja kas mina peaksin sinuga rääkida tahtma? ...EI," vastas Abby ülbelt ning jooksis Janilt eest.
"Hei, mis sul arus on?" Kuulis Abigail meest talle järele hüüdmas.

"Aga ema sai tüdruku kätte ning Sam alistus vabatahtlikult. Nad istusid elutoa sohval ja Abby põrnitses enda ette.
"Sam, miks sa tegid seda? Ja nii inetult karjusid?" küsis ema.

"Ema sa ei tea kes see tüüp on," vastas Sam jälestust näitava häälega.
"Ja kes siis?" tahtis ema teada.

"Ta..." alustas Sam, kuid Abby katkestas seda.
"Ma ei taha, et ema sellest teaks," valetas ta ning kirus, et sellisesse jamasse oli sattunud.

"Mida? Ema peab tedma, ma ei taha, et ta sellistega suhtleb," ütles poiss enesekindlalt õele.
"Eei, palun," üritas Abigail nuuksuda.
"Jan on vägistas Abbyt," ütles Sam õe kardetud vale välja.

"MIDA???" möirgas ema. "On see tõsi?"
"Jah..." sosistas Abby, teades, et see pole tõsi.

"Mida? Teda?"
Jan kaotas enesevalitsuse.

"No midahekki, see tüdruk on ju täiesti hull," Hakkas Jan Abigaili ja Sami emale vastu vaidlema.
Tüdruk märkas head momenti nig jooksis ära. Ta jooksis bussipeale, ning läks paari peatuse pärast jälle maha. Abigail soovis minna võimalikult kaugele, et mitte enam koju minna.

"Okei, mitte otseselt. Käperdas," kirjutas ta SMSi ja saatis selle vennale. Siis ei saadud teda valetamises süüdistada.
Ta mõtles, et võiks Mike'iga monopoli mängida ja seda nad ka tegid, kui tüdruk sinna sattus. See kord võitis Abby ja pärast jõid nad kakaod ja naersid. Abby unustas kõik kodused mured.

Mike oli uudishimulik. Ta tahtis Abigaili elu kohta kõike teada. Kuigi Abigail mehega sidet tundis ei pidanud ta seda õigeks ning ei rääkinud palju.
"Ma lähen vetsu" sõnas Mike ning jooksis vetsu poole. Abby tõusis tugitoolist ning läks Mike'i fotoalbumit vaatama. Abby arust oli Mike noorena täitsa kena olnud. Umbes albumi keskel märkas ta pilti kus olid Mike, mingi naine ja laps. Pildi all olid kirjas nimes: Mike Sterrel, Abigail Muller, Miranda Muller.

"Ahnii," ütles Abigail huvitatult. Poleks ju ometi võimalik, et Mike oleks ta isa? Ei, tema isa nimi oli Nate. Vähemalt nii ema ütles.

Aga ema ei ole ju täiesti puhas ka.... mõtles Abigail ning lõi fotoalbumi kinni. Ta istus tõsiselt kohale tagasi ning üritas hoida eemale mõtteid, et talle oli ta isa meeldinud, ja mitte selles mõttes meeldinud, nagu isad meeldima peaksid.

Kui Mike tagasi tuli, oli Abigail pisarates.
"Mike, kas sa oled mu isa?" küsis tüdruk.

Mike'l oli ehmunud nägu siis ta naeratas ja pöödrus Abby poole:"Miks sa seda arvad?"
"Einoo, lihtsalt, ee... noh. Ah ei midagi." lausus Abigail häbelikult.

"Noh, tegelikult, see pilt siin," ütles Abby aeglaselt.
"Ma ei tea, kes mu isa on ja Sam on minust ainult 2 aastat vanem. Ja isa läks enne minu sündi ära..."

"Eehh, me ei räägi sellest rohkem" lausus Mike ja võttis tüdrukult pildi ning pani tagurdpidi lauale.

"Kui sa oled mu isa, siis ma tahan teada!" ütles tüdruk.
"Sul pole vaja kõike teada," vastas Mike.
Tüdruk võttis mehelt salaja juuksekarva.