Naeratus jooksis üle mu näo, kui nägin puulehti öises tuules hulkumas. See ei olnud õnnelik naeratus, kuid siiski oli see naeratus. Vaikus hõljus tuulega kaasa, märkides ära selle hetke, kui öö kõige vaiksema sekundi, mis kogu eluks meelde jääb.
Tuules oli tunda sügist. Suvi oli möödas. Puu lehed laskusid lumena maale.
Olla õnnelik, olla õnnelik.
Poriloikudel oli jääkirme, see krabises justkui lumi jala all, külmal talvel, mil ei külmu vaid maa, vaid kõik tunded. Ja südames valitseb tühjus.
Ja siis näed sa päikest, mille kiired sinu südameni ei jõua.
Olla õnnelik.
Suled silmad ja tunned, kuidas tuul mööda kihutab, justkui auto suvisel kruusateel, pildudes õhku tolmu ja sooja suve lõhna. Mida tegelikkuses ei ole.
On vaid tühjus. Ja soov: olla õnnelik.
Tunned käe all külmunud puukoort. Lehed, mis veel puule alles jäänud on, värisevad su puudutuse peale ja kukuvad lumena külmunud maale.
Pisar külmub su põsele.
Suve enam ei tule.
Olla õnnelik?
Pealkiri: Sügis 
Püh Mai 16 2010, 18:24
