Déjavu

„Kaks päeva tagasi arvasin ma, et imesid ei juhtu. Nüüd pole ma selles enam kuigi kindel” kirjutas Demi ja jäi mõtlema. Ta oli täiesti kindel, et temaga küll imesid ei juhtu, neid oli aga seda rohkem juttudes, mida ta õhtuti kirjutas. Demi soovis, et tema igavasse ellu tuleks ka mõni helge hetk, särav kui taevatäht. Ta pooleldi ootas, et kohe midagi juhtub, aga ei. Kõik oli nagu tavaliselt. Demi ohkas ja kummardus tagasi klaviatuuri kohale, et juttu jätkata. Seekord oli tal inspiratsioon peal ja ta kirjutas peaaegu hommikuni. Kui koitma hakkas pani ta viimasele peatükile punkti ja puges voodisse. Hoolimata aknast sisse piiluvatest päikesekiirtest jäi tüdruk magama. Ta ärkas paar tundi hiljem ja hõõrus silmi. Harjumuspäraselt tõmbas ta vana flanell kampsuni ööriiete peale ja lülitas arvutiekraani sisse. Seal plinkis punane tuluke, mis teatas, et talle on saabunud e-mail. Demi klõpsas tulukesel ja avas selle

Tere preili Roosna,

Kahjuks oleme sunnitud teie raamatu tagasi lükkama. Hetkel on soovijaid liiga palju. Katsetage „Roosipuude saladuse” või mõne muu oma kirjandusteosega paari kuu pärast uuesti.

Siiralt ja kahetsustundega
Miralda Tress

Demi jõllitas uskumatusega arvutiekraani. Ta ohkas ja sulges e-posti. Kell arvutilaual näitas juba 06:59. Tüdruk märkas seda ja tõusis arvuti tagant. Ta silmas alles nüüd oma toas laiuvat korralagedust. Viimase nädala riided vedelesid siin seal põrandal ja toolileenil. Ka mugav ploomililla tooniga tugitool oli riiete alla uppunud. Voodi kõrval öökapil kõrgus raamatute hunnik, prügikast kirjutuslaua all ajas juba ammu prahti üle ääre. Mõned sahtlid, kust ta midagi otsinud oli vedelesid põrandal ja olid nii sassis, et sealt ei olnudki võimalik midagi leida, nii et see tegevus oli pooleli jäänud. Ainuke koht, kus vähegi korda oli, oli kirjutuslaud, seal ei olnud midagi üleliigset. Demi jõllitas õudusega oma tuba. Ta vabanes tardumusest, kui ta hamster Mimi piuksus nõudlikult. Demi rajas läbi põrandal oleva segaduse teed hamstripuuri juurde. Õnneks oli tal varutud mitu uut pakki hamstritoitu, millest ühe ta Mimi jaoks avaski. Kui loomakese toidunõu oli täidetud, vahetas Demi kiirustades pidžaama teksade ja t-särgi vastu. Tal oli juba üsna kiire, kui ta tahtis kella kolmveerand kaheksase bussi peale jõuda. Kuid siiski jõudis ta käia hommikuse külma duši all ning kulistada alla kruusitäie kuuma kohvi.

Reena tormas mööda kollaste lehtedega kaetud vahtraalleed bussipeatuse suunas. Tal oli tõeliselt kiire. Valget liinibussi nägi ta juba siit, see oli juba peatusest lahkumas. „Oodake!” karjus tüdruk, kuid ta oli liiga kaugel. Buss sõitis minema. „Kuidas ma nüüd kella üheksaks Tartusse jõuan?” küsis ta valjult, arvates, et läheduses ei ole kedagi. „Ma võin su sinna viia,” ütles kare hääl, mille peale tüdruk ümber pöördus. Temast paari meetri kaugusel nõjatus vastu halli audit temast ehk paar aastat vanem tüdruk. „Ma pean niikuinii Tartusse minema,” jätkas too. Reena mõtles mõnda aega ja noogutas lõpuks. Tüdruk avas tagumise ukse ja Reena puges sisse. Ise istus võõras esiistmele.

Miks sa seda topelt postisid?

Jutt on hea. Ta on kirjanik, voaaaaah. *üritab oma raamatut enne valmis saada kui teshrin enda oma avaldab*

Lõpp oli kahtlane Ei saanud pihta.

Aga uut nüüd ^^

Demi vaatas käekella, tal oli kümme minutit aega. Selle ajaga peaks bussipeatusese jõudma ja aega peaks veel bussipeatuse kõrval asuvast kioskist teele midagi söödavat kaasa osta. Ta lukustas koduukse ja hakkas mööda tänavat sammuma. Demi kodutänav oli sirgjooneline. Majad mõlemal pool tänavat olid täpipealt ühesugused. See oli tupiktänav, ning Demi maja asus tänava lõpus, väikese metsatuka kõrval. See oli samasugune valge kahekorruseline eramaja, rõdu ja väikese tagaaiaga maja, nagu teisedki majad, mis sellel tänaval asusid.
Demi eest jooksis mööda naabrite kodustatud orav ja tüdruk võttis kiiresti kotist digikaamera, et juhust kasutada ja oravast pilti teha. Loom oli uudishimulik ja Demi sai temast terve seeria pilte tehtud. Äkki kuulis ta rataste põrinat ja nägi, et buss oli peatusesse saabunud. „Oodake mind ka!” hüüdis ta ja jooksis kaamera ühes käes ja lahtine kott teises kõlkumas tänava otsa poole. Vahemaa tema ja bussipeatuse vahel oli siiski liga suur ja buss sõitis minema. „Oi ei, järgmine buss läheb tunniaja pärast,” ohkas tüdruk ja võttis kõnniteel oleval rohelisel pargipingil istet.
Demi sulges silmad ja mõtles pingsalt, kuidas ikkagi kooli jõuda. Äkki tundis ta imelikku lõhna. Ta tundis, kuidas keegi tal niiske lapiga suu ja nina kattis. Tüdruk avas silmad ja jõudis näha tänava äärde pargitud halli autot, kui ta silmad kinni vajusid ja ta teadvuse kaotas.

Reena jälgis autoaknast mööda libisevaid põlde. Kõik need olid nii sarnased, et ta viimaks tüdis ja pea ettepoole pööras. Autojuht märkas seda peeglist ja küsis: „Mida sa enda nimeks ütlesidki olevat?” Reena ei mäletanud, et ta oleks seda üldse teinud ja hakkas vaikselt kahtlustama. „Sandra,” valetas ta. „Ahjaa,” ütles naine eesistmelt. Reena neelatas valjult oma kahtluse õigeks osutumise suhtes. Juht paistis seda märkavat. „Mis on?” küsis ta kärsitult. „Mul on vaja metsapeatust,” luuletas Reena. „Suudad sa veel natuke kannatada?” ütles autojuht mureliku häälega, arvatavasti muretses oma auto pärast. „Veidi,” tunnistas Reena. Ta otsustas, et uurib natuke autojuhi enda kohta, et mitte too kahtlustama ei hakkaks. Ta oli kindel, et tüdruk valetab talle midagi kokku. „Mis su enda nimi on?” päris ta võimalikult süütu häälega. „Katrin,” vastati eesistmelt, „ma nõustusin sind Tartusse viima, aga see ei tähenda, et ma sulle aru peaks andma.” Reena ehmatas ja püsis vait. Auto keeras maanteelt maha. Reena märkas maantee ääres kohanimega silti. See oli Tartule vastupidises suunas. Tal läks südame alt külmaks.

Olen seda varemgi lugenud, meeldib. =)
Edasi !

No ikka ülihea (Y) See on parem kui tinksi jalgpall ja saatusekivid kokku ^^

Uuuuut!

Isver, kui hea

Edasiiiii!

Demi ärkas kohutava peavalu peale. Ta avas silmad, sulges need ning avas need taas. Ümberringi laius mets. Ta näpistas ennast käsivarrest, nii et sinna inetu plekk jäi. See ei olnudki uni. Ta oli tõesti kusagil metsas. Demile meenus niiske imeliku lõhnaga lapp, mis talle vastu nägu oli surutud. Ta vaatas ringi. Musta õlakotti ei olnud kusagil paista. Igal pool oli porine varasügisene mets. Isegi teerada ei olnud. Ta viibis täiesti tsivilisatsioonist väljas paksus padrikus. Demi nuuksatas ja istus ühele tormis murdunud kasetüvele, et mõelda, mida oleks kõige arukam teha. Talle meenus varahommikul kirjutatud jutt, kus peategelane oli ka paksus padrikus ära eksinud, aga ta ei suutnud kuidagi meenutada, kuidas too sealt pääsenud oli.

Auto peatus laane serval. „Käi siis ära,” sõnas ennast Katriniks nimetanu. Reena avas autoukse ja sammus metsa. Olles kindel, et teda enam ei nähta jooksis ta ummisjalu edasi. Ta ei jätnud meelde suunda, kust ta tuli, ega ühtegi teemärki, kui ta viimaks seisma jäi avastas ta, et on lootusetult eksinud. Ning kusagil keset paksu laant. Reena istus ühele kännule ja üritas kainelt mõelda, mitte paanitseda. Oma koti oli ta loomulikult autosse jätnud, et mitte kahtlane tunduda. Mobiil oli tal õnneks taskus. Ta võttis selle välja. Levi ei olnud ja aku oli ka kohe tühjaks saamas. Reena ohkas lootusetusest ja pani telefoni taskusse tagasi. Talle turgatas pähe üks idee ja ta otsis pilguga kõige kõrgemat puud. Selleks osutus üks mänd, mis üsna tema lähedal kasvas. Kõige alumine oks oli küll nii kõrgel, et Reena selleni ei ulatanud, aga otse männi kõrval oli kuusk, mille abiga Reena end sellele alumisele oksale suutis vinnata. Edasi oli ronimine lihtne ja juba oligi Reena männiladvas. Kolmes suunas oli paks padrik aga paremal kaugel silmapiiri juues paistis midagi lagendiku sarnast. Kui Reena silmi pingutas suutis ta isegi pisikest maja näha. Aga ta ei olnud kindel, kas see mitte meelepete pole. Ta ronis kiiresti alla ja asus arvatava maja ja lagendiku poole teele.


Täna rohkem ei saa

Lühike. Aga ülihea ^^

Väga hea.

Väga hea. Muide Mammu sa võiks oma esta juttu ka üles panna.

Selle "Pikkjärve" lolluse?
Haaiii panengi.

See "Pikkjärve" lollus on väga hea jutt, muide. Ja kui sa selle tõesti panedki siis jõudu kirjutamisel

Uut! Nii hea jutt ikka!

Mulle ka meeldib.