Cloister

11.mai 1980
Vaatasin teda, tema mind ei näinud...
Ma vaatan teda koguaeg, kui saan. Ta ei näe mind, ei ta pole minu suhtes pime, ta on pime kõige suhtes. Ma kahtlen kas tal ka tunded on, ta ainult istub. Kõik päevad ja ööd ta istub siin minu voodinurgal, nähtav vaid minule ja vaatab tühja pilguga enda ette. Ta silmad on meepruunid, öösel punakad... Ma arvan, et sealt ta end välja lülitaski.

11. mai 1999
Ei, ei, ei.... Ta ei saa olla. Teda pole, kadunud, surnud, elutu. See juhtus eile 10. mai. Kohal kus tema istus särab nüüd õhus peene käekirjaga kirjutatud tekst "Kiss for Cry"

Päeviku tekst muutus sodimisteks, paaril kohal olid punased plekid ja päevikud oli küüntega kraabitud. See polnud normaalne

...........................................

Minu uue jutu proloog siis.
See on siis midagi teistsugust, jutt allmaailmast põgenenud hingedega kes hakkavad kogunema ühte fantoomkujutisse, püüavad elada uuesti inimese elu ja kasutavad siis selleks ühte keha, aga selles kehas oli juba nö hing kes oli siis ka nö taevast/paradiisist/kuldsest energjast pärit hing, aga ta on vigane ja ta süda on murtud, ta on armunud, aga peab samal ajal võitlema halbadega allimast.

Loodan siis selle jutuga ka kuhugi jõusa, luban, et see pole eriline seebiooper ja mingeid erilisi pubeteemasi siia sisse ei tule, ainult üks tüdruk/poiss kes hakkab selle olendiga ühendust võtma, peeglite ja küünaltega.

(Palun ärge teemas väga spämmige, ega OT-i sarnast jutu ajage, kriitikat ootan enim.)


Edit: See tekst on nii hale ja pealkiri ka. Ma alustan lihtsalt esimesest osast.

See tundub täiega huvitav. Uut!
Nii alguses on raske kriitikat anda.

Sa võiksid uue osa panna. Nii lühikesele proloogile pole võimalik kriitikat ega hinnangut anda. Aga eks ta tundub olevat huvitav küll.

Jap, tundub päris huvitav, tahaks juba lugeda.

Jaa, uus osa võiks tulla

Tahaks juba lugeda. Idee tundub olevat kena, minule sobib.

"Härra Drake?" küsis keskeas mees umbuskliku pilguga justkui transis noormeest.
"Jah," kõlas jõuetu vastus "ma teen seda."
"Tore, sest see siin võib olla meie atmosfääri ainulaadne juhtum ja ajalugu, pole sobivamat inimest, kui teie seda tegema. Ahjaa ärge siis unustage pärast tõendeid kustutamast kuna see meie väike "bussines" võib neis huvi äratada, aga kui me selle ära teeme ei saa mitte kunagi, mitte iialgi üksi seadusesilm mulle, see tähendab meile midagi teha."
"Miks?" kostus uuesti noormehe suust oie ja kõik kadus minevikku.

Tühjus, valgus muutub heledaks ja kiirgavaks, kostuvad helid. Seisund nagu trans kirjeldaks mõni seda mis tunne oli praegu Drake Tyl. Ta ärkas nagu unest mida ta on tuhandeid kordi näinud, aga kunagi ei mäleta seda enne uut unenägu, kas see oli uni?

Ty lamas silmad lahti heledas toas mis oli täis plakateid jalg- ja korvpallurite, lauljate ja näitlejate ja muidugi pildid tuldsülgavatest draakonitest.
"Üles! Sa palusid, et ma ärataksin sind enne, kui ekskursioon algab!" karjus kuskilt väga kile hääl. Noormees sellest, aga välja ei teinud. Ta oli käinud tuhandeid kordi draakoniorus, kus pidid elama kunagi dinosaurused kes sarnanesid lohedele ja draakonitelee. Ty ei läinud täna ekskursioonile, ema oli lõpuks nõustunud õpetajale tõendi kirjutama. Erinevalt poisist läksid, aga ta vend Dilan ja väikeõde Elidra.
Ty sulges uuesti simad ja nooruk jõudis vaevalt viis minutit pikutada, kui ta uksest tuiskas sisse ta blondide lokkis juuste ja siniste silmadega vend. Kooli unistuste poiss. Ty avas silmad ja vaatas vennale ärritunult otsa.
Tõustes vihaselt püsti haugatas ta: "Ma ei tule! Sa tead!"
"Plaanid muutusid, me ei lähe ka. Pane asjad kokku, ema saada meid maale kloostrisse, inimesi aetakse riigist välja, evakueerimine. Mingi oht terve Kanada."



OT: Saatelause keskel tüüpi värk või mul segane olla, niiet parandage mind kui vaja. Kriitikat tahan hässti palju, ja karm võib ka olla.

Ma ei oska selle kohta midagi öelda. Uut.