Blood and Chocolate

Hehe, ma alustan jälle oma uut juttu. See on sihuke ulme.


1.osa
Kitty kõndis mööda mõnusat eramajade rajooni. Õues oli soe ning kuigi kell oli juba kümme õhtul, ei olnud märkigi pimeduse saabumisest. Tüdruku jälle tagasi lillakaspruunideks muutuvad juuksed tikkusid talle silma, aga ta viskas need pearaputusega eemale. Kõik ketid ja muud kõlinad kolisesid, kui ta end vähegi liigutas. Kindlal sammul liikus ta ühe maja poole- seal ta elas. Ta avas haagi värava küljes ja astus sisse. Ta sulges värava hoolikalt kolme lukuga- täna enam keegi välja ei läinud.
Selle täiesti tavalise eramaja juures ei olnud väliselt midagi imelikku- maja nagu maja ikka. Aga selle elanikud ei olnud sellised, kellesarnaseid naabreid võiks kõigil olla.
„Ma olen kodus!“ hüüdis Kitty uksest sisse astudes. Kohe kuulis ta häälekat ulgumist. Tüdruk hakkas oma jalanõusid kapile panema, kui nurgas istuv keskealine mees teda kõnetas.
„Sa jäid… hiljaks,“ ütles mees aeglaselt.
„Jah, noh, ma…“
Tüdruk paljastas oma randme sisekülje ja eemaldas sellelt musta ogadega rihma. Rihma alt ilmus nähtavale tumedalt hõõguv spiraalikujuline märk.
„Kitty, Kitty, Kitty,“ ohkas mees.
„Jah, Feron?“
Kitty seisis enesekindlalt seina vastu.
„Kuidas on üldse võimalik, et see sinuga nii tihti juhtub?“
„Ma. Ei. Tea…“ vastas Kitty ja põrnitses meest.
„Sa ju tead, et see pole… tavaline.“
„Sa ju tead, et ta nõrgestab mind…“
Mees astus sammukese tüdrukule lähemale.
„Siis tapa ta!“ kähises Feron.
„Sa ei ole ka mõistuse juures. Ma lähen vaatan, kuidas mu kullake elab. Ja siis lähen ma juukseid värvima, need on jälle lillakaks muutumas,“ teatas Kitty ja astus koolikotti järel lohistades trepist üles. Ühest ülemise korruse toast oli kõik mööbel välja viidud ja enamik tuba oli ümber ehitatud aedikuks.
„Bertil! Tere kullake!“ ütles Kitty rõõmsalt ja ronis üle piirde looma juurde. Bertil oli tumeda karvaga paarikuune isane hundikutsikas, kelle Kitty metsas üht inimest taga ajades ümber jooksnud oli. Feron ei olnud Bertili ilmumise üle just ülevoolavalt õnnelik, aga ta leppis sellega.
Bertili leidmisele mõeldes meenuski Kittyle, et ta polnud ammu juua saanud. Verele mõtlemine pani tal pea valutama, sest seda oli üsna raske saada.
Deemonitel on eluks vaja kahte asja- Puu jõudu ja verd. Muu on teisejärguline. Puu ei ole mingi suvaline puu, Puu on piirkonna deemonite ainus jõuallikas. Vereta võib deemon elada mitu nädalat, aga ilma Puuta… Võib-olla õnnestuks mõnel tugevamal nädal vastu pidada.
Kitty otsustas järgmisel päeval juba varahommikul verd otsima minna.

mmmmm, niiiice.

seda ma arvasingi. see on jälle hea, ma arvan.

2.osa
„Raimond! Palun tule sööma, mitu korda ma sind kutsuma pean?“
„Jaa, ema, kohe tulen!“
Tegelikult ta muidugi ei läinud, mängis hoopis oma arvutimängu rahuga edasi.
„Raimond! Ma tulen sinu juurde!“
„Jaaaaaa!“
Kuuldes lähenevaid samme, pani poiss kohe arvutimängu pausile ja üritas kassipoega kardinate küljest lahti kiskuda.
„Tule juba alla!“ sisises ta loomale. Viimasel hetkel jõudis ta kassipoja oma voodi alla kasti kinni panna- ema astus sisse.
„Hei ema!“ ütles Raimond ja astus uksest välja.
Ema võttis tal õlast kinni.
„Raimond kallis, kas ma võiksin palun teada, mispärast on mu kardinad niivõrd räpased ja… khm… kahjustunud…“
„Oi kui head toidulõhnad!“ ütles poiss ja jooksis kööki.
„Raimond! Miks sul kass voodi all on?“ küsis ema ja ilmus kööki, hall kassipoeg süles.
„Ta tuli mulle üks päev järgi, kui ma trennist tulin. Noh ja siis… Ta ei tahtnud enam minu juurest lahkuda,“ seletas poiss kiiresti suppi luristades.
„Emme, kas me võtame kassi?“ küsis kuueaastane Mia rõõmsalt ja jooksis kassile pai tegema.
Kassi silmad lõid punaselt põlema, aga seda nägi ainult Raimond. Talle tundus, et ta nägi neis silmades Kitty kuju, aga ta ei saanud selles kindel olla. Kitty aga nägi Raimondit- selles oli tüdruk päris kindel.


Tüdruk kargas oma voodist püsti ja kõndis kiiresti Feroni juurde.
„Ta… nägi mind!“ karjus ta telekat vaatavale mehele.
Feron tõusis vihaselt püsti.
„Miks sa siis pidid ennast niimoodi talle näitama?“ küsis ta ärritunult.
„Tal on kohe kindlasti mingid võimed!“
„Oled sa kindel? Äkki kujutad hoopis sina endale asju ette?“
„Ma olen kindel.“
Mees ohkas ja silmitses hetkeks laual vedelevat raamatut, enne kui ta tüdruku poole tagasi pöördus.
„Hästi, me tegeleme sellega homme,“ lubas ta Kittyle.
„Ma lähen ikkagi välja,“ otsustas Kitty ja võttis garaažist oma hiiglasuure leekidega mootorratta. Feron oli selle talle ostnud, kui ta nende pikaaegse vaenlase hävitas. See oli olnud juba kaks aastat tagasi, siis, kui tüdruk oli kõigest kaheteistkümneaastane. Nüüd oli see hiidmasin tema suurim varandus, ausalt öeldes ainuke asi, mis oli päris tema oma. Alati, kui Kitty tahtis üksi olla, võttis ta motika ja läks sõitma.
Mõni tund tagasi mustaks värvitud juuksed lehvisid tuule käes, kui tüdruk osavalt mööda kitsaid tänavaid kihutas. Äkitselt aga ilmusid tema teele viis kapuutsidega kogu- Kitty jõudis vaevalt pidurdada.
„Kitty DaMio… Kahej dame?“
Kamba ninamees küsis tüdrukult suure naeratusega, kuidas tal läheb. Siis muutus sõbralik hääl raevukaks.
„AHEDIE SAMIDD?“
„AHE SAMIDD!“
Kitty vastas küsimusele, kus on otsitav, vastusega et temal pole õrna aimugi.
„Sa tead küll,“ ütles mees rahulikult inimkeeles.
„Ahe samidd!“ teatas Kitty ja lihtsalt vajutas gaasi. Olend, kellele Kitty otsa kihutas, muutus halliks auruks. Tüdruk teadis, et koletis taastub juba mõne minutiga, aga temal ei olnud aega. Ta kihutas koju ja jooksis Bertili juurde. Ta kallistas hunti ja loom lasi tal seda rahus teha.
Kitty kartis, ta kartis neid koletisi meeletult. Koletised olid liik, kelle peaeesmärk oli hävitada. Neil oli plaanis hävitada midagi korvamatut ja Kitty teadis iseenda õnnetuseks sihtmärgist rohkem, kui ükskõik kes selles linnas.

Hea.

Milla on oodata uut osa?

Siis kui veel keegi kommib

Ma võin mitu korda kommida

Hea jutt

LIIIIS!!!!!!!!!!!!!!!! PALUN KIRJUTA!!!

Täpselt

3.osa

Kitty väljus koolimajast ja kõndis kiirel sammul pargi poole.
„Kitty! Oota! Kitty!“ hüüdis Ray talle ning üritas tüdrukut kätte saada.
„Mine ära!“ kähvas tüdruk. Ta tundis jälle seda valu oma märgil.
„Ma… ei taha et sa kurb oleks… Ära kuula neid!“
„Raimond, jäta. Mine koju.“
„Mh, ma tahan su sõber olla.“
Ray krahmas tüdruku käest, et teda ümber keerata, aga tüdruku teravad mustad küünised (ilmselt mõnest kahtlasest poest ostetud, nagu kõik arvasid) tõmbasid poisi kätte verised vaod. Tüdruk üritas pilku kõrvale pöörata ja surus alla valu, mida tema märk tekitas. See valu ajas teda alati närvi- Feronil seda valu ei olnud ja Kitty ei mõistnud, miks tema seda tundis. Ta vaatas enda ümber ja nägi, et park oli inimtühi.
„Imelik,“ mõtles tüdruk, kuid tundis siis uuesti oma märki ja taipas, milles asi- nad tulid uuesti.
„Raimond, mine ära!“ hüüdis ta kiiresti, kuid oli juba hilja- poiss oli märganud mustade keepidega kujusid, kes neile lähenesid. Kui võõrad juba väga lähedal olid, kuulis ta nende juttu.
„Kitty… Kitty… Kitty. Ahedie samidd?“
Ja Raimond kuulis ka tüdruku vihast vastust: „Ahe samidd, tigrade samidd!“
„Jätke Kitty rahule!“ karjus Ray ja hüppas meeste ja tüdruku vahele.
„Ta pole teile midagi teinud, mis te tast tahate???“
Oma tugevuse kinnitamiseks võttis poiss oma vana halli koolikoti esitaskust välja väikse punase taskunoa, mille kasuisa talle jõuluks kinkinud oli.
„Proovige te lähemale tulla ja siis te alles näete!“ karjus ta vihast vappudes ja mehi noaga ähvardas.
Järgnes vaikus, mis andis Raimondile lootust. Sellele järgnes aga esmalt turtsatus ninamehelt ja varsti kajas vappuv kuid kõhe naer üle terve pargi.
Raimond muutus näost punaseks- niipalju siis õilsast rüütlist.
„Federer Stabii,“ ütles ninamees muheledes, Raimond aga seisis soolasambana ega suutnud mehe poole vaadatagi. Mees tõstis vaid käe ja Ray maandus paari sekundi pärast kümne meetri kaugusel põõsas. Mehe naer kadus hetkega ja pöördus Kittyle suunatud vihaks: “Viimast korda… Ahedie samidd?“
Mehel oli selline nägu peas, et ta võiks tüdruku sealsamas tappa. Raimondile paistis, et nii see oligi, kuid siis võttis tüdruk randmelt rihma maha- ta ei olnud seda koolis kahe seal oldud aastaga MITTE KUNAGI teinud- ja Ray märkas seal tumesinist keerist. See imes kujud endasse.
Kiiresti pani Kitty rihma käele tagasi ja vaatas ringi, lootes et keegi teda näinud ei olnud. Olles selles veendunud, kõndis ta oma tavalisel kiirel sammul Raimondi poole. Loomulikult saatis teda alatine kõlin- ta oli alati ketikuhja all.
„Kõik korras?“ küsis ta ja poiss noogutas. Kitty kummardus poisi kohale. Raimond andis tüdrukule käe, sest arvas, et Kitty tahab teda püsti aidata. Tüdruk aga ignoreeris kätt täielikult ning vaatas poisile silma. Tänutunde asemel oli seal puhas viha.
„MIKS SA PIDID SEDASI MEIE ELUDEGA RISKIMA?“ küsis ta vihaselt.
„Ma ei teadnud ju… Ma arvasin, et need on lihtsalt mingid purjus luuserid…“ üritas Raimond end kaitsta, kuid see ei tahtnud tal eriti õnnestuda.
„Ma saan koju minnes jälle tappa, sest ma ei või sedasi energiat… kulutada.“
Kitty ohkas, sest tal oli energiaga halvasti. Hommikul ei olnud tal vere leidmiseks aega jäänud ning ta oli just hakkama saanud kõige rohkem energiat nõudva asjaga üldse- ta oli terve hulga koletisi paarikümneks minutiks ära hajutanud. Kitty pööras pilgu poisi käele. Mööda siledat kätt jooksid viis verist triipu. SILE käsi…
„Vabandust selle küünistuse pärast, see paraneb umbes nädalaga ära. Ja sa ei räägi sellest MITTE KELLELEGI, sest muidu ma võtan sul pea maha,“ ähvardas tüdruk, astus paar sammu eemale ja lihtsalt kadus.

Täiega hea, Liis, nii peabki. :D

Haha mul oli see ammu valmis

Hale, Liis, Hale.

Ma ei teadnud seda

Sa ei teadnud, et sul on arvutis valmis osa olemas?

Mkm Mõtlesin et nüüd peab kirjutama, tegin faili lahti ja volaa

Ok väga hea ja nohhh... VEEL VEEL VEEL!

Ma üritan, äkki homme, vaatab

Noh, tuleb täna ära?

4.osa
Raimond leidis oma koti kõrvalolevas lillepeenrast ning jooksis elu eest kodu poole. Avanud suure kortermaja ukse, vajutas ta paaniliselt uksekoodi nuppe, et sisse saada. Kui uks lõpuks avanes (Raimond nägi suurt vaeva õigete nuppude leidmisega ja ajas koodi mitu korda sassi), tormas poiss sisse nagu segane- külm higi mööda peaaegu õlgadeni heledaid juukseid voolamas.
„Ray, oled see sina?“ küsis Anton teisest toast.
„Jaaa!“ karjus Raimond hirmunult. Ta unustas deemonid hetkel, kui nägi, et tema 17-aastane vend Florian tugitoolis istus ja tühjade niiskete silmadega seina jõllitas.
„Mis juhtus?“ küsis Raimond venna juurde minnes.
„Mis mõtet oleks sulle sellest rääkida? Sa ei mõistaks ju niikuinii…“
Raimond kehitas õlgu- mis ta ikka teha sai? Kui Florian ei tahtnud rääkida siis ta ei rääkinud ka.
„Ray! Kas sa saaksid mulle korraks appi tulla?“ hüüdis Anton.
„Jaa, juba tulen!“
Raimond läks kasuisale appi -tuli välja, et mees proovis vannituppa uut riiulit paigaldada.
Hiljem, kui Raimond oma toas voodil lamas, lage vahtis ja mõtles päeval juhtunu üle, astus sisse Florian. Ta istus väikevenna voodiäärele ja ütles vaikselt: „Ray, Andrea kolib ära.“
„Kahju, vennas,“ ütles Raimond istukile tõustes ja venda õlale patsutades. Andrea oli Floriani tüdruksõber ja Florian hoolis temast väga.
Nad istusid hetke vaikuses.
„Ta ootab minu last,“ lisas Florian seejärel.
„Ja nad kolivad mõlemad ära?“ küsis Raimond, kelle pilk jäi äkitselt pidama riiulis olevale akvaariumile, kus ujus üksainus kala.
„Jah.“
„Mul on kahju.“
„Ma tean.“
Jälle istusid kaks venda kõrvuti vaikuses.
„Poisid, tulge sööma!“ hüüdis ema köögist.
„Lähme,“ ütles Florian end püsti ajades. Nad läksid vaikides kööki ja sõid samuti vaikides.
„Poisid, te olete täna kuidagi väga vaiksed.“
„Väsinud,“ vastasid vennad kui ühest suust.
„Mis kassist sai?“ küsis poiste kasuisa nende emalt.
„Ta magab Mia toas. Ma mõtlesin, et meil võiks ju lemmikloom olla…“
„No las ta siis esialgu jääb.“
Kõik jätkasid söömist.

„Kitty, jälle tuled sa nii hilja, mu kallis,“ ütles Feron, silitades tüdruku juukseid. Kitty põikles vastustest eemale.
„No läks ja nats kauem, vabandust noh.“
„Sa varjad minu eest midagi. Kas sa nägid jälle NEID?“
„Noh, jah, see on pikem jutt. Ma räägin homme.“
„EI, sa räägid PRAEGU.“
Mees lükkas tüdruku tugevasti vastu tooli ja hoidis teda kinni. „Räägi!“
Ja Kitty rääkis, ta nuttis ja rääkis.
„LOLL LAPS!“ karjus mees ja virutas tüdruku põrandale. Ta hakkas vihaselt mööda tuba ringi käima ja närviliselt oma juukseid näppima, samal ajal kui Kitty end püsti ajas.
„Okei, mul on plaan,“ ütles mees lõpuks. „On aeg sinu sõbrakesega kohtuda.“

See pealkiri on lahe
Hea

JAHHH LAHE PEALKIRI!! Mõtlesin algul, et tegid jälle uue jutu. <br>Ja jutt on megalaheeee!<br>