Pisikese luuletusi

Aeg ajata ehk lõputa vihm

Tähti taevasse kirjutada,
muretseda meeletult.
Oma unistustes unistada,
seigelda olematuses.

Seiklen olematus linnas,
kaotades aja ja mõtte.
Ajas, mis kadus jäägitult,
mäletusi leida püüan.

Läheksin maailma lõppu,
et parandada see, mille lõhkusin.
Loota näha uut koitu, päikesetõusu,
kirjutada sõnad tuulde.

Lend üle tähtede

Naeratan Kuule,
sulen silmad ja näen
et lendan üle tähise taeva,
üle siniste mägede...

Ma lendan ja rõõmustan,
kui tuul mu juukseid paitab.
Ja ma tean: mulle naeratab rohi,
mulle naeratab Maa.

Ma liuglen üle kastese muru,
ma lihtsalt olen, olen õnnelik,
et ma elan ja hoolin,
hoolin ja armastan.

Unelaul

Tamme lehestikus Kuu häälekaja;
tumesinine tähine öö.
Kuu, laulab mul unelaulu,
viib mu vaikselt tudumaale.

Viib mu endaga kaasa,
jõgede, järvede juurde,
kodust voodi alt tolmurulligi võtab --
süles, kaunile unedemaale.

Seal helgib taevas,
mägede tippdes lumi nii pehme,
uni viib meid metsade poole...
hommikuks jälle kodumaja juurde.