See on üks krimijutt, mille me estas tegema pidime. Siin on mu pinginaaber ka veits aidanud
Samuel ärkas selle peale, et hommikused päiksekiired talle silma paistsid. Ta keeras külge, kuid oli juba liiga hilja- uni oli läinud. Ta tõusis aeglaselt püsti, et meenutada, mis eelmisel õhtul juhtunud oli, kuid midagi ei meenunud. Tõmmanud hommikumantli selga, läks ta vannituppa. Ta pesi oma nägu külma veega, et uni rutem üle läheks. Siis silmitses ta oma sorakil juukseid. Käinud neist paar korda kammiga läbi, pani ta kammi sahtlisse tagasi ja vantsis aeglaselt kööki. Hetkeks vaatas ta heldinult pilti, kus ta oli oma väikese poja, Simoniga. Simon elas koos emaga, kellel oli suurepärane võime just kõige ebasobivamatel hetkedel poeg tema juurde sokutada.
Samuel valmistas võileiva ja vaatas natuke MTV’d. Siis tõi ta trepikojast värske ajalehe. Sirvinud selle läbi, pani ta teleka kinni ja riided selga. Siis sõitis ta tööle.
Samuel oli just end oma laua taha istuma sättinud, kui saabus tema ülemus, härra Bauctons.
„Nonii Samuel, puhata ka ei lasta. Minek! Tempe-tempo! Ja kus Miranda on? Meil on kiire!“ ütles härra Bauctons, kes paistis üsna ärevuses olevat.
„Mis juhtus?“ küsis Samuel, ise juba minekuvalmis.
„Mõrv koolis. Minu laste koolis! See on… erakool, kallis, elitaarne, sinna on suur nõudlus ja suured aastamaksud ja ma ei saa isegi kindel olla, et mu lapsi maha ei notita! Lähme, ja helista Mirandale ka!“
Samuel tahtiski seda just teha, kuid Miranda tuli neile esikus vastu. Boss jooksis juba garaaži autode juurde ja Samuel seletas oma kolleegile, mille pärast ülemus ärritunud oli.
„Laske läbi!“ hüüdis Samuel, kuid keegi ei teinud teda kuulmagi. Ülemus ja Miranda olid ka kuhugi kadunud, sest nad käskisid Samuelil auto ära parkida.
Samuel rajas omale küünarnukkide abil läbi teismelistemassi teed. Koridorid, mis riietusruume sööklast eraldasid, olid paksult rahvast täis. Lõpuks mingi ime läbi sööklasse pääsenud, ronis Samuel kollase lindi alt läbi ja talle avanes õõvastav vaatepilt.
Söökla laual lebas umbes 15-aastane poiss. Tal oli seljas koolivorm- mustad püksid, punane triiksärk ja must kooli logoga vest, mis oli natuke katki läinud- võimalik et seoses mõrvaga. Poisi kätel olid punased triibud ja tema pea oli tavalises toidupoest pärit kile kotis. Maas oli natuke verd ning oli näha, et see oli kilekoti vahelt välja immitsenud.
„Ma juba vaatasin sinna sisse. Keegi on tal nina veriseks löönud ning siis kilekoti pähe tõmmanud. Need triibud kätel on rüseluses tekkinud. Täpsema surmaaja saad pärast lahkamist, aga esialgu tundub, et see toimus eile umbes kuue-seitsme ajal õhtul,“ seletas Jeremy, kes uuris laipu.
„Okei, kas see kott kuulub sellele poisile?“ küsis Samuel, viidates laua all lebavale tumesinisele seljakotile, millele oli kuldsete tähtedega kirjutatud Christopher Ian Sweggis.
„Jah, mõrvatu paistab olevat Christopher,“ ütles peenike, nuuksuv hääl nende selja tagant. See oli keskealine, pruunikate lokkidega tüsedam naisterahvas, kes hiljem osutus õppealajuhatajaks.
„Kust te teate, et see on Christopher?“ küsis Samuel, viidates sellele, et poisi nägu ei olnud veel avalikustatud.
„Keegi teine pole nii musklis ja… Pealegi on tal ju käel tätoveering.“
„Või nii, on tõepoolest. Kas te räägiksite mulle veidi lähemalt Cristopherist?“
Proua istus ühele söökla toolidest ning alustas: „No Christopher oli tõesti kooli au, ta oli kõiges parim, ta oli nägus, tugev, tark, sportlik, meeldis tüdrukutele, meeldis õpetajatele. Ta oli tõesti selle kooli süda, ilma temata pole see kool enam endine.“ Proua õppealajuhataja nuuksatas valjult.
„Sellise fännihulgaga kaasnevad alati ka vihkajad… Kas tal oli vaenlasi?“ uuris Samuel edasi.
„No tema eraeluga mina küll nüüd kursis pole… seda peate tema klassikaaslastelt küsima. Kuidas oleks, kui ma saadaks kõik õpilased oma klassidesse, siis saaksite neid küsitleda,“ pakkus naine lahkelt.
„See oleks teist kena. Mis klassis poiss on?“
„Kümnendas klassis.“
„Selge, eks ma siis räägin selle klassiga,“ ütles Samuel viisakalt ja naine lahkus.
Telefon helises.
„Hallo!“
„Oh, Samuel, väga hea, et ma su kätte sain. Ma toon Simoni sinu juurde!“
„Mida? Misasja? PRAEGU? Ma olen kuriteopaigas ja uurin mõrva, sa ei saa teda siia tuua. Õhtu poole küll.“
„No kahjuks ma pean praegu, mu kosmeetik helistas, et vaba aeg on saadaval. Kus sa oled?“
„Sylvestorya erakoolis, aga praegu tõesti…“
„Oleme kohe seal!“ ütles Samueli eksnaine ja pani toru ära.
„Kas see oli Mariah?“
„Jah, ta toob Simoni siia. Jeremy, te võite laiba kokku pakkida.“
„Läheme siis neid lapsi küsitlema?“ uuris Miranda.
„Tundub jah nii… Esialgu anname igas klassis igale lapsele paberi, et kirjutada midagi Christopheri kohta, et kas tal oli vaenlasi või midagi. Ja siis võiks igaüks kirjutada, mida nad eile õhtul peale kooli tegid, täpsete kellaaegadega. Ja seda ka, kas keegi võiks seda tõendada. Ja alustame kuuendast klassist, väiksem sellega küll hakkama poleks saanud.“
„Boss selle üle ei rõõmusta, kui me tema lastel seda kirja kirjutada laseme…“
„Midagi pole teha, kõiki tuleb kontrollida.“
Korjanud peale küsitlust kõik lehed kokku, pidid noored uurijad tõdema, et asi oli jama. Neil oli umbes 100 paberit, millest pooltel oli kirjas, et nad olid peale kooli hilisõhtuni üksi kodus ja keegi ei saa seda tõestada.
„Lisaks ei saa me kindlad olla, et teo sooritas mõni selle kooli õpilane.“
„Vähemalt on meil nüüd teada, et tal võis olla päris palju vaenlasi,“ ütles Samuel enda käes olevaid lehti uurides. Nad istusid sööklas ühe laua taha ja hakkasid vaenlasi märkmikusse kirjutama.
„Eileen Willis, Christine Smithers, Robina Clarke, Alexa Disrael, Namiba Michaels, Aera Miggens… ja siin on veel terve rida tema endisi tüdrukuid, isegi minul pole kunagi nii palju tüdrukuid olnud…“ ohkas Samuel.
„Siis on siin kaks poissi nende klassist, keda Christopher kiusas, kuna nad olid välismaalased. Dmitri Purkov on venelane ja Kaleb Adžun on pärit kuskilt araabia maadest. Ja siis on Bryan Maddock, kes on igal võistlusel Christopheri järel teine. Norah Simons, kes on mingi loodusefanaatik, on tihti Christopheri sõimanud, sest too ei hooli tüdruku kooli aias kasvavatest taimedest… Neid on niiiiiiiiii palju!“ ütles Miranda masendunult.
„Oh, vaata, see on päris huvitav: Keemia õpetaja pani Christopherile pidevalt halbu hindeid, kuigi tal oli ainult mõni väike viga viielise tööga võrreldes. Seda on mitmel paberil kirjutatud…“
„Peaksime vist selle hr. Oakiga rääkima…“
Siis aga helises Samueli telefon uuesti.
„Issi, ma olen nüüd kooli ees, kas sa tuled mulle vastu?“
„Olgu, ma olen kohe seal.“
„Lähed Simonile vastu? Ma tulen kaasa!“
„Isssssiiiii!“ jooksis Simon rõõmsalt oma isale vastu.
„Noh, kuidas läheb, poiss?“
„Nii lahe, meil pandi täna maja ümber turvakaamerad!“
„Tõesti lahe!“
„Jaa, need on täpselt sellised, nagu seal katuse ääres!“
Kõik kolm vaatasid üles katuse poole. Ja siis tuli detektiividele meelde, et turvakaamerate kohta ei olnud nad kelleltki küsinudki.
„Härra Morris?“ küsis Samuel, kes oli ilma koputamata direktori kabinetti astunud.
„Vabandust, kuid viisakas oleks koputada,“ vastas direktorihärra ärritunult.
„Olgu, eks ma siis järgmine kord arvestan seda.“
„Ma loodan, et te olete siit varsti läinud! Lapsevanemad muudkui helistavad! See on kohutav, viib kooli maine alla!“
„Enne üritame ikka selle mõrvaloo ära lahendada. Me märkasime, et kooli ees on turvakaamerad. Kas need töötasid eile õhtul?“
Direktor elavnes.
„Jah, muidugi, kuidas ma ise selle peale ei tulnud???“
Ta tegi arvutis paar klõpsu.
„Siin see on. Mis kellaaega me vaatame?“
„Nii umbes kuue ja seitsme vahepealset.“
Nad kerisid linti edasi, kuni toimus mingi liikumine.
„Pange seisma!“ hüüatas Samuel.
Kuna oli talvine aeg ja üsna pime, ei olnud paljut näha. Siiski sai selgelt eristada kahte kuju, kelle jopede muster oli sama.
„Oodake… Minu meelest võib tegemist olla nende Christopheri klassi kaksikutega. Ma ei tea teisi meie kooli õpilasi, kes kogu aeg samades riietes käiksid.“
„Kas te võiksite nende nimed öelda?“
„Nad olid vist Emerson ja Elioth Watts. Kuid ma ei ole kindel.“
„Siiski, suured tänud teile!“
„Olge lahked. Ja palun lahendage see lugu kiiresti!“
„Eks me tee oma parima. Ahjaa, ma sooviksin ka koopiat sellest videost.“
Samuel lahkus kabinetist ja läks oma poja ning Miranda juurde.
„Vaata Emerson ja Elioth Wattsi lehtesid. Ahjaa, kas nende kohta oli mõni märkus? Et oleksid halbades suhetes või midagi?“
„Ei mäleta küll… Nii, siin on nende lehed. Aga nad kirjutavad, et Christopher oli nende üks parimaid sõpru. Vaata, isegi pisarad on nendel paberitel…“
„Olgu, aga kas neil on vettpidav alibi.“
„Ilmselgelt ei saa ma enne kontoris käimist midagi öelda, aga nad väidavad, et olid kahekesi kodus…“
„Jama lugu nende vennikeste jaoks siis. Peame nad vist jaoskonda viima. Videol oli kaks ühesuguse jopega kuju…“
„Sel juhul jah, me peame neid kontrollima. Too nad auto juurde, me Simoniga juba läheme.“
„Emerson ja Elioth, palun tulge meiega jaoskonda. Lihtsalt üks väike mure,“ lisas Samuel igaks juhuks.
Poisid paistsid täielikus segaduses olevat, kuid läksid siiski Samueliga kaasa.
„Kas te süüdistate meid milleski?“ küsis üks poistest, kui ta järjekordsed pisarad ära oli pühkinud.
„Ausõna, meie ei teinud midagi, ta oli meie PARIM sõber!“
„Mul on kahju, aga kas on keegi, kes teie alibit saaks kinnitada…“
Selle peale ei osanud poisid midagi öelda.
Jaoskonnas näitas Samuel poistele, Mirandale ning Simonile turvakaamera lindistust.
„Need ei ole meie!“ ütles Emerson.
„No aga miks peaks keegi teine teie jopedega ringi jooksma?“
„Kuulge, ma ei saagi joosta üldse! Mul on jalg jummala katki, isegi kõndida on valus!“
„Just, Emerson kukkus ju koolis trepist alla. Seda võivad ju kinnitada näiteks keemia õps, kes seda pealt nägi… Ja siis kehka õps, kes on juba kaks nädalat Emersoni tunnist vabastanud!“
Äkki läks Emerson eriti rõõmsaks.
„Elioth, me saame ju tõestada, et me kodus olime! Vaata see minu netisuhe, see jaapani tüdruk Kioko! Me ju näitasime ennast veebikast talle! Siis ta saab tõendada seda!“
„Just, Emerson, sa oled geenius!“
„Kas ma saaksin selle Kioko msni või midagi?“ küsis Samuel.
„Jah, ikka.“
„Need poisid on siis süüst puhtad?“ küsis uurijate ülemus.
„Noh, kui me keemia ja kehalise õpetajatelt sellele kukkumise asjale kinnituse saame, ei saa me vist tõesti poisse kauem vahi all hoida.“
„Mida te siis ootate? Sõitke uuesti sinna kooli!“
„Hallo, siin detektiiv Samuel Hamilton!“
„Ah teie… Kas uurimine edeneb hästi?“
„Natuke vist edeneb jah… Me kontrollisime alibisid, mõnel õpilasel sai näiteks naaber kinnitada, et nad kodus olid. Niiet ilma alibita on hetkel 30 õpilast. Ahjaa, kas te saaksite kutsuda kaks õpetajat mõnda ruumi, kus me nendega rääkida saaksime? Need oleksid siis kehalise ja keemia õpetajad.“
„Noh, hea küll siis.“
„Hästi, näeme varsti!“
„ Ma võtan kehalise õpetaja,“ ütles Miranda.
„No ma võtan siis keemiku.“
Samuel ja keemia õpetaja Edward Oak läksid ühte ruumi, Miranda ja kehalise kasvatuse õpetaja Andrew Phelps teise.
„Niisiis, härra Oak, kas te võiksite öelda, kus te viibisite eile õhtul kella kuue ja seitsme vahel?“
„Olin oma kodus ja parandasin õpilaste töid. See oli kohutav. Nad ei suuda isegi hapniku oksüdatsiooniastet meelde jätta! Puhas kahepuru tuli sealt!“
„Eh, või nii… Kas keegi saab seda kinnitada?“
„Võite ju mu koeralt üht-teist küsida, kuid ma ei usu, et ta teile vastama vaevub,“ teatas õpetaja sarkastiliselt.
„Ahjaa, meile on antud vihje, et te nägite, kuidas üks poiss, Elioth Watts, trepist alla kukkus?“
„Ei, sellist asja mina näinud ei ole!“
„Tõesti?“
„Just nimelt, ei ole.“
„Nojah, hästi, võite minna.“
Keemia õpetaja ei lasknud seda endale mitu korda öelda ja kadus nagu välk.
„Kuidas sul läks siis?“ küsis Samuel ruumist väljudes ja Mirandat nähes.
„Ta ütles, et on tõesti mitu korda Eliothil jala pärast tunnist puududa lasknud.“
„Imelik, aga keemia õpetaja ütles, või noh, selle põhjal, mida tema kehakeelest ja hääletoonist järeldada võis, tundus, nagu ta arvaks, et Elioth valetab. Pealegi eitas ta kukkumise nägemist. Samas jällegi tunnistas see jaapani tüdruk, et nägi poisse veebikaamerast.“
Samueli telefon piiksatas.
„Oh, näe, Tokyo politsei käis selle tüdruku kodus ja võttis temalt tunnistuse. Nüüd on kaksikutel alibi.“
Äkki ilmus uksele õppealajuhataja koos noore, umbes viiendas klassis käiva tüdrukuga.
„Mis on?“ küsis Miranda murelikult.
„Ma… seda et… te palusite öelda, kui meile midagi vajalikku meelde peaks tulema… et siis me ütleks seda, eks?“ küsis väike tüdruk häbelikult.
„Jah, see oleks tõesti vajalik.“
„Noh, Christopher tundis ennast natuke halvasti, vähemalt hommikul. Meil oli õpilasomavalitsus ja ta näis selline… noh… tavaliselt pakub ta paljusid ideid, kuid täna tundus, nagu tal oleks paha olla olnud.“
„Oi, aitäh selle info eest!“
„Pole tänu väärt!“
Kui tüdruk oli lahkunud, tundis Samuel, nagu midagi oleks just toimuma hakanud. Siiski mõistis ta, et oli palju lahtisi otsi. Miks keemia õpetaja looga ei nõustunud? Miks Christopher end halvasti tundis? Mida ta üldse nii hilja koolis tegi? Miks ta koju ei läinud? Ja kes olid need kaks, kes videolindile jäid?
„Mõtleme nüüd loogiliselt. Need kaks videol olid enam-vähem ühepikkused. Oot, vaatame seda videod uuesti!“
Nad tegid seda direktori juures.
„Pane stopile!“ hüüdis Samuel ühel hetkel pärast lindi umbes kümnekordset vaatamist.
„Mis on?“ küsis Miranda hetkega erksaks muutudes.
„Vaata, ühel on must seelik seljas! Ja teisel püksid!“
„Tundub tõesti nii. Mis see punane triip nende selgadel on?“
„Ma ei tea, ma ei näe ju nii hästi, pime on.“
„Näidake siia!“ sekkus direktor. Uurinud mõne hetke pilti, sai ta asjale pihta: „See on ju meie kooli vorm! Ja punane koolivorm on 9.-11. klassi õpilastel.“
„OH! Kas teil on koolis see asi, millega saab igasse klassi kohe asjadest teada anda?“
„Muidugi, siin see on!“ ütles mees ja võttis sahtlist väikese mikrofonilaadse asja.
„Tähelepanu, kõik 9.-11. klassi õpilased! Palume teil koguneda kooli ette. See on muideks käsk!“ ütles Samuel asjanduse sisse. Nad läksid ise samuti õue.
Kohal olid juba peaaegu pooled kutsututest, kuid neid tuli veel juurde. Kui tundus, et kõik olid valmis, ütles Samuel: „Palun moodustage rühmad. Rühmad moodustage pikkuse järgi. Ühes rühmas võib teie pikkuste vahe olla maksimaalselt viis sentimeetrit.
Umbes viie minutiga olid rühmad koostatud. Samuel käis erinevate rühmade vahel. Ta leidis viis rühma, kus oli nii poisse, kui ka tüdrukuid. Niisiis jäi sõelale 10 tüdrukut ja 5 poissi. Peale alibide kontrolli jäi alles 4 tüdrukut ja kolm poissi. Neil seitsmel õpilasel paluti koguneda direktori kabinetti.
„Mis sa neist arvad?“ küsis Miranda sosinal.
„Noh, ma ei oskagi nagu midagi arvata…“
„Nonii, ühesõnaga, ilmselt te teate, miks te siin olete. Asi puudutab nimelt mõrva, mis toimus siin samas eile õhtul kuue ja seitsme vahel. Teie kõik olite väidetavalt üksi kodus, koeraga jalutamas või muud sellist, mida te tõestada ei suuda. Kuid video peal olid nii üks poiss kui ka üks tüdruk ja ma olen 99 protsenti kindel, et need olid kaks teie hulgast,“ rääkis Miranda valjuhäälselt neile seitsmele noorele.
„Ma usun, et te ise… Mis on?“
Samueli jutu oli katkestanud vormiriides politseinik, kes pistis pea ukse vahelt sisse.
„Tulge hetkeks siia!“
Samuel tegi nagu kästud.
„Me hakkasime selle poisi kappi läbi otsima, kuid siis avastasime me, et sellel olid murdmisjäljed peal. Seal oli ka see foto, kuid see oli üsna sügaval peidus.“
Samuel vaatas pilti, kus oli üks nendest ukse taga istuvatest tüdrukutest.
„Tänud,“ ütles ta ja läks klassi tagasi. Sinna jõudnud, jätkas ta oma kõnega: „Meil on nüüd teada, kes need seal videol olid. Nad murdsid Christopheri kapi lahti. Kui te endast kohe märku annate, saate kergema karistuse, võib-olla ei olegi lood nii hullud, kui need paistavad.“
Järgnes õõvastav ja ärevil vaikus. Tegelikult polnud Samuelil siiski õrna aimugi, kes oli mõrvar, kuigi ta teadis, milline tüdruk pildil oli. See iseenesest ei tähendanud aga midagi. Samuel lihtsalt lootis. Siis tõstis üks poiss käe. Ta oleks muidu ilmselt üsna kena olnud, kuid ta juuksed olid sorakil ja välimus oli üleüldse väga räpakas ja lohakas.
„Jah?“ küsis Samuel ärevalt.
„Mina olin eile õhtul seal videol. Aga ma küll kedagi ära ei tapnud!“ ütles ta kiiresti.
„Ja kellega koos sa olid?“ uuris Miranda.
„Eileeniga…“ piiksatas poiss. Ta paistis väga arg.
„Eileen Willis?“ välgatas äkki Samueli mõtetes. See tüdruk oli ju Christopheriga tülis olnud.
„Olgu, teised võivad hetkel minna, kuid ärge koolist lahkuge. Teie kaks jääte siia,“ teatas Miranda.
„Sa oled ikka eriline tropp, miks sa meid üles andsid? Nüüd süüdistavad nad meid veel mõrvas ja… Meie kokkulepe on nüüd läbi!“ karjus Eileen poisi peale.
„Oot-oot, vaatame nüüd selle loo rahulikult läbi, eksju? Kes sina üldse oled?“ küsis Samuel poisilt.
„Ma olen Maurice Jadous.“
„Ja mis kokkulepe see oli?“
„Noh, Chris võttis ühe asja, mis kuulus mulle. Selle pärast me tülli läksimegi. Ta ütles, et sellist raamatut pidada ei ole ilus, aga ma arvan küll, et seda võib isiklikuks otstarbeks koostada. Ja siis ma küsisin Maurice’ilt, et kas ta aitaks mul selle raamatu Chrisi kapist ära tuua, vastutasuks siis oleksin ma temaga sügisballile läinud. Aga nüüd… Ilmselt läheme me eluks ajaks vangi, kuigi ma vannun, et pole kedagi tapnud! Me lihtsalt tõime mu raamatu ära!“ Eileen oli väga ärritunud, kuid ilmselt pidas ta tõe rääkimist parimaks väljavaateks.
„Mis raamat see oli?“ küsis Miranda.
„See oli selline, kus oli kõikide kohta midagi halba kirjas,“ tunnistas Eileen pilku maha suunates.
„See nüüd küll ilus pole!“
„Noh, jah, aga ma elan seda, mida ma teistest arvan, salaja välja, mitte ei karju seda inimestele näkku, nagu Chris õigeks pidas,“ põhjendas tüdruk.
„No hästi, aga te ju teate, et hetkel lasub teil mõrvasüüdistus,“ ütles Samuel, kuigi ta ei uskunud, et need kaks seda teinud oleksid.
Siis helises Samueli telefon. Helistajaks oli Jeremy.
„Samuel, ma tean mis selle vaese poisi tappis? See ei olnudki see kilekotilugu, asi ei olnud ka peksmises! Ta sai arseeni! Muideks, mul õnnestus veel kindlaks teha, et osa sai ta hommikul, teise osa peale lõunat. Surnud oli ta umbes kell kuus, viimastel hingetõmmetel sai ta tou vastu nägu ja siis pandi see kilekott talle pähe! Siiski, ma sain veel teada, et meie tapja oli ligikaudu 180 cm pikk.“
„Oh, suured tänud sulle!“
Samuel seletas kiiruga ka Mirandale sellest avastusest.
„Hea uudis, teid ei süüdistatagi enam mõrvas. Kuid sissemurdmine on tõsine asi. Meid see ei puuduta, kuid anname sellest teada teie direktorile. Eks ta ise vaatab edasi. Võite minna!“
Kui õpilased olid lahkunud, küsis ahastuses Miranda: „Kuid kes seda siis tegi?“
„Mul on tunne, et me ei lahendagi seda müsteeriumit… Kahtlusaluseid on ikkagi nii palju ja peale selle ei pruukinud see olla keegi koolist.“
„Oh, vaata, tunniplaan! Vaatame, mis tunnid Christopheril eile olid!“ ütles Miranda.
„Keemia, matemaatika, inglise keel, prantsuse keel, ajalugu, keemia, füüsika,“ luges Samuel ja talle meenus Jeremy öeldu.
Ilmselt meenus sama ka Mirandale, sest ta ütles: „Arseeni sai ta hommikul ja pealelõunal. See klapib ju keemia tundidega! Ja see õpetaja oli ka umbes meeter kaheksakümmend?“
„Lähme kiiresti!“ hüüdis Samuel ja nad tõttasid keemia klassi poole.
Poolel teel helises Samueli telefon uuesti.
„Mis siis nüüd Jeremy?“
„Adolf avastas, et kilekotil on sõrmejäljed. Ja arva ära, kes on registris tänu ühele kergele seaduserikkumisele?“
„Edward Oak!“
„Bingo!“
„Edward Oak, te olete vahistatud kahtlustatuna Christopher Ian Sweggise mõrvas!“ hüüdis Miranda ja Samuel lähenes käeraudadega keemia õpetaja poole.
„Eks tule ja võta kinni.“
„Siin on imelik lõhn!“ ütles Samuel õhku nuusutades.
„See on kloor. Muide, see uks läks iseenesest lukku. Ja muide, võtme viskasin ma aknast välja. Muide kloor on mürgine. Muide me saame kõik hukka,“ ütles Edward Oak rahulikult.
„MIKS?!“ küsis Miranda.
„Noh, parem ikka, kui vangi minna… See väike räpane elajas! Ta vääris surma. Pealegi suren ma ju niikuinii, võite seda mu arstilt küsida. Teie avastus aga läheb teiega hauda kaasa.“
„Selles sa eksid. Seda teavad meie kolleegid ka.“
„Ah, noh, mis vahet seal on, niikuinii sureme me ära.“
„Aga teie koer, ta jääb ju teie hoolitsusest ilma.“
„Mul polegi koera. Te ei kontrolli isegi kõige elementaarsemaid asju!“
Samuel ja Miranda ei vastanud talle, sest nad olid enda näod hoolega jope sisse peitnud. Siiski suutis Samuel kiiresti ja märkamatult sõnumi tippida: „Keemia klass, kloor, appi!“
Viie minuti pärast tagusid gaasimaskides mehed ukse maha ja vedasid kolm kannatanut välja. Neid ootas kiirabi.
Üsna varsti suutsid Samuel ja Miranda juba pikemat aega ärkvel püsida. Nad said teada, et Edward Oak oli surnud.
„Vähemalt ei liigu mõrvar enam vabalt ringi,“ ütles Samuel, kuid ta oli pettunud, sest tema meelest oleks palju uhkem olnud, kui ta mõrvari vahistanud oleks.
„Siiski, me ei saanudki teada täielikku motiivi selle mõrva kohta,“ ütles Miranda.
„Ma usun, et nendest tõenditest piisab, et see mõrv lõpetanuks lugeda.“
Nad olid just haiglast lahkumas, kui Miranda mobiil helises.
„Jah, boss, mis on?“
„Mõrv keset kaubanduskeskust.“
„Vaata aga vaata, me ei ole veel haiglast välja saanud, kui juba jälle tööle saadetakse.“
„See on New York,“ ütles Samuel õlgu kehitades.
Nad sõitsid minema.
Pealkiri: Kahtlased katsed 
Esm Apr 18 2011, 17:59
