Katkend raamatust.
"...orkester hakkas mängima Radetzky marssi, suured kahe poolega uksed avanesid - ja areenile tuli kaks tosinat lumivalgeid hobuseid. Nad tulid nagu võitjad, täiuslikus rivis ja täiuslikult muusika taktis, tõstes jalgu kõrgele , pannes neid mahs täpselt rütmis, ja kui nad jõudsid keisri istekoha juurde, seisatasid nad ühekorraga ja ratsanikud tõmbasid austuse märgiks kokarditega kübarad peast. Siis nad alustasid. Esiteks tehti lihtsamaid liigutusi: passaa¾, mis on omamoodi ujuv sörk, piaff, mille ajal hobune jookseb paigal, vahetused lennult, pööre esijalgadel... Pikka kasvu ratsanikud istusid hääletult oma valgetes kitsenahksetes pükstes, juhtides hobuseid nii nappide liigutustega, et neid polnud märgatagi - või koguni ainult mõtetega. Täkkude ja nende ratsanike vahel oli harjutusaastaega loodud vastastikune mõistmine. Käsklusi polnud enam tarvis. Nüüd lahkusid nooremad hobused areenilt, orkester mängis Boccherini menuetti ja kolm kõige paremini treenitud hobust esitasid pas de trois': varasemad sannud põimiti keerukaks ja veatuks tantsuks /.../ Nende heledalt nahalt hoovas valgust, lakk ja saba voogasid siidina, peahoiak oli nagu printsidel. Kolm täkku kadusid vägeva kahe poolega ukse taha. Hobused, kes nüüd sisse tulid, olid ilma ratsanikera; nende treenerid kõndisid nende järel, hoides neid ainult pika oheliku otsas. Need olid kõige kogenumad hobused, kes oskasid omapead kõiki samme teha - esimene neist oli keisri lemmik, Maestoso Fantasia, hobune, keda Annika plakatil nägi. /.../ Ja pärast vaheaega kõigi nende harjutusaastate kroon, kuulsad "vigurid õhus", kus ratsanikud sõitsid ilma jalusteta ja esitasid levaadi, mida Viini lapsed teadsid tänu paljudele kujudele, kus hobused seisavad tagajalgadel ja tõstavad esijalgu õhku... ja kurvetti, kus hobused ei tõuse lihtsalt püsti, vai hüppavad tagajalgadel üles. /.../ Ja kõigest kõige raskem, hämmastav "kitsehüpe", kapriool, kus hobune tundub tõepoolest lendavat./.../ Etendus lõppes kuulsa kadrilliga, "valgete täkkude balletiga", milles osalesid kõik hobused..."
Annika elu on saladus. Keegi ei tea, kes ta on
või kust pärineb. Ta leiti salli mähituna ühel
1896. aasta juunihommikul Viini lähedal
mägedes asuvast kirikust. Tüdruku leidnud
kolme ekstsentrilise professori kokk ja
majateenija otsustavad lapse üles kasvatada
ning tema lapsepõlv kujuneb ebaharilikuks,
kuid on täis armastust ja hoolimist. Siiski
unistab Annika tihti seööest, et ta kord oma
ema üles leiab, kuid elu viib ta kokku ühe
omapärase vana naisega. Naine leiab
Annikas tänuliku kuulaja ning jutustab
tüdrukule oma seiklusrikkast elus, sealhulgas
ka vene krahvist, kes kinkis talle legendaarse
smaragdi, Kaasani tähe.
Pealkiri: Kaasani täht. Eva Ibbotson. 
Laup Okt 11 2008, 10:13
Ülihea, emaga lugesime, raamat hilines raamatukokku, pidin 2krooni maksma :s
