Hp fännid

Tore foorum kõikidele Harry Potteri fännidele. hpfannid.forumotion.com
 
HomePortalGalleryCalendarKKKOtsiRegistreeriLiikmete nimekiriKasutajagrupidLogi sisse

Share | 
 

 Hunt-Haldjas I

Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Go down 
AutorTeade
Cliodna
Pisihaldjas
Pisihaldjas


Female Postituste arv : 257
Age : 23
Hüüdnimi : Cliodna
Punktid : 160
Galeoonid : 61
Südamed : 1
Aktiivsuspunktid : 14886
Registration date : 09/10/2008

PostitaminePealkiri: Hunt-Haldjas I   Laup Okt 11 2008, 15:38

Üks peatükk iga päeva kohta ja enne uut peatükki ei tule, kui vana kohta on vähemalt üks kommentaar!

Kaardil olevaid kohanimesid pole siiski jutus kasutatud, kuna ma ei olnud kaarti veel juttu kirjutades välja mõelnud Väga rõõmus Endal on mul plaan teise osaga ükskord ikka pihta hakata, aga noh mida ma siin ikka pikalt mölisen niiet...

Kaart (lihtsalt võrdlusmaterjalina)

Proloog.

Talle meeldis lihtsalt istuda ja aknast välja vaadata, vaadata kogu sellele maale, mille kuuvalgus nii kaitsetuks muutis ja oma õelaid plaane haududa.
Akna all hakkas kohe peale paks võsa, mis õigepea vaheldus iidvanade puude ning paksu ürgmetsaga ja vaatepilt oli imeilus. Silmapiir kadus koidikuti udusse ning see voogas siis okste vahelt taeva poole, otsekui tõusuvesi.
Praegu olid puud tema ees kaetud hõbedase valgusega, mida heitis täiskuu ja raagus ladvad helkisid kuule vastu, jättes mulje, otsekui pilgutaks miljon väikest looma taeva poole silmi. Oksad olid kaetud valge härmatisega. Ta hingeõhk tõusis väikeste aurupahvakutena üles mustavasse taevasse ja puudele vastu pilkuvate tähtede poole.
Ööga kohastunud silmad märkasid järsku midagi all maa peal. See miski tundus olevat suur loom. Umbes hirve või väikese hundi suurune. Kahvatu.
Hämmeldunult naaldus Seth ettepoole, et olevust paremini näha. Jah. Ta ei eksinud. Olevusel polnud karvu, kuigi ta liikus kuidagi…loomalikult. Olevus oli inimene…või mõni muu humanoid.
Olevus pööras oma pea Sethi poole ja sekundiks võis ta näha tolle sügavatesse ja pimedas helkivatesse silmadesse, siis silkas too suurte hüpetega tagasi puude vahele.
,,Hmm…?’’ Seth tõmbas sõrmega üle lõua, nagu ta tegi alati, kui ta sügavalt mõttes oli. Sealt alt puude juurest oli just neljal jalal mööda silganud väike, umbes nelja-aastane tüdruk. Mida ta tegema peaks?
Kusagil ulgusid hundid.
Seth lahkus rõdult, võttis seina pealt põleva tõrviku ja laskus mööda pikka ja pimedat keerdtreppi alla. Tulevalgus heitis võbelevaid varje, mis Sethi lähenedes taganesid ja põgenesid, viies tumehaldja mõttele, et isegi pimedus kardab teda. Tal polnud tegelikult seda tõrvikut vaja. Juba põlvkondi olid tema suguvõsa jalad neid treppe tallanud, juba lapsena oli ta seal üleval rõdul puude latvu kaemas käinud ja ta teadis peast selle trepi igat käänakut, kõiki pragusi sellel ja logisevat astet. Kuid ta ei tundnud ennast pilkases pimeduses hästi ja seega kandis ta seda ikka kaasas. Imelik. Tema tööala juures ei tohiks ju ometi pimedust karta?
Nende mõtete juures itsitas ta vaikselt ja kustutas tõrviku selle peale puhudes.
Kuid peale mõne hetkelist silmamunadele rõhuvat pimedust süütas ta selle kähku uuesti ja kiirustas mööda keerdtreppi edasi.
Allapoole minnes jätkasid varjud tulevalguse eest põgenemist ja ta mõistis, et pimedus ei kartnud mitte teda, vaid tuld.
Imelik. Ta oli tumehaldjas. Tumehaldjad on kõige rohkem pimedust armastav liik, kui deemonid muidugi välja arvata.
Mees mõtles, et ta ju ei karda pimedust. Ta kardab pilkast pimedust. Lihtsalt pimedus, mida valgustavad tähed, või kus on küllalt valgust, et näha, mis ümberringi toimub, meeldis talle.
Ta avas keerdtrepi lõpus oleva ukse ja hiilis läbi haudvaikse lossi magamiskambrite poole.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.cliotna.deviantart.com
Miseria
Kantsler
Kantsler


Female Postituste arv : 3324
Age : 22
Hüüdnimi : Mia .
Punktid : 610
Galeoonid : 651
Südamed : 6
Aktiivsuspunktid : 17064
Registration date : 23/02/2008

PostitaminePealkiri: Re: Hunt-Haldjas I   Laup Okt 11 2008, 15:42

Yaysyays, sa teed lugemise mul kergemaks Väga rõõmus Väga rõõmus
Olen lugenud , jaaa on väga huvitav Väga rõõmus

_________________
- Suicider ✖ இ|             ütleb:
*Okei
*NOW I WILL RULE THE WORLD!

See käib selle foorumi kohta.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
libahunt
Kadunud Kääbik
Kadunud Kääbik


Female Postituste arv : 5798
Age : 20
Hüüdnimi : liba, hunt, hundu
Punktid : 1485
Galeoonid : 1271
Südamed : 5
Aktiivsuspunktid : 17512
Registration date : 25/01/2008

PostitaminePealkiri: Re: Hunt-Haldjas I   Laup Okt 11 2008, 19:38

Uhii. Väga lahe lugu.

_________________




Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://ringy.darkbb.com
minnipuhh
Vari
Vari


Female Postituste arv : 1461
Age : 21
Hüüdnimi : minni
Punktid : 550
Galeoonid : 500
Südamed : 2
Aktiivsuspunktid : 15236
Registration date : 28/07/2008

PostitaminePealkiri: Re: Hunt-Haldjas I   Laup Okt 11 2008, 19:47

Paljulubav algus. Naeratab
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Cliodna
Pisihaldjas
Pisihaldjas


Female Postituste arv : 257
Age : 23
Hüüdnimi : Cliodna
Punktid : 160
Galeoonid : 61
Südamed : 1
Aktiivsuspunktid : 14886
Registration date : 09/10/2008

PostitaminePealkiri: Re: Hunt-Haldjas I   Püh Okt 12 2008, 09:54

Aitäh. =) Muidu lõpupoole läheb see kehvemaks, aga no okei =/

II – Peatükk
Alati ei saa rahulikuks jääda.


Läbikülmunult jõudis Seth õhtupoolikul tagasi oma koju.
Kodu ise oli muideks suur, kahe torniga majesteetlik loss, laotud tumedatest kividest, katustel valvamas jubedad kivist vihmaveerennikoletised ja kõrgema torni tipus lipuvarras, mille otsas kunagi ammu oli lehvinud Ihhario suguvõsa vapp – punane öökull mustal taustal. Lipp oli juba ammu tuule ja vihmaga kaasa läinud ja Seth leidis, et see pisiasi pole väärt üles katusele ronimist. Uue lipu paika panek võis olla eluohtlik.
See oli just selline loss, mille sees elab mõni kuri hiiglane, või vägev koletis. Selline loss, kuhu eksinud seiklejaid tabab õnnetu saatus…ja Seth elas seal. Oli kogu oma elu elanud, nagu ka tema vanemad ja nende vanemad ja samuti ka nende vanemad kaugele aegade hämarusse, mil tumehalaldjad ja kõrghaldjad veel koos rahus ja harmoonias eksisteerisid.
Päike oli laskumas tagasi silmapiiri taha, kust see hommikul tõusnud oli ja Sethi hingamine tekitas taaskord aurupahvakuid. Ka härmatis hakkas tagasi tulema.
Ta oli varem ukse lahti jätnud (keegi polnud lossi aastaid sisse proovinud murda, seega olid turvameetmed mehe jaoks kolmandajärgulised) ja astus nüüd jääkülma vestibüüli. Selle seinad, põrand ja lagi olid tehtud samasugustest hallidest kividest, nagu ka lossi välispind ja ega seal palju soojem ei olnud, kui väljas.
Tal oli tunne, et ta käed on kohe selle hundiplika magava keha tassimisest otsast kukkumas ja hääl oli nüüd tõepoolest loitsu üha uuesti ja uuesti lausumisest kähe.
Tema järel järgnes lossi hõre, valge, väänlev udu, külm ja heidutav.
Seth vaarus kiiresti läbi vestibüüli ja sisenes koridoride labürinti, mida ta juba lapsena oli tundma õppinud.
Väga vähesed ruumid olid sisustatud. Tema suguvõsa oli juba tükk aega allakäigu äärel olnud ja tema ei olnud aidanud nende väärikust uuesti jalule seada, eelistades osa esemeid ja maale maha müüa, kui tolmu koguma jätta. Mida oligi tal peale hakata kogu selle kassikulla ja antiigiga, kui ta elas siin täiesti üksi ja talle piisas vabalt magamistoast, raamatukogust ja Galeriist?
Seth lõi jalaga oma magamistoa ukse lahti ja asetas magava haldja oma voodile. See voodi oli baldahhiin, eebenimustade sammastega ja voodilinad olid kõige kallimast siidist, värvitud sama lillakaks, kui värskelt nopitud võõrasema. Need voodilinad olid aastaid kapis seisnud, kuni Seth need peale oma vanemate surma avastas.
Ta istus voodile haldja kõrval ja leidis, et ta on nii kaua aega järjest laulnud, et oli peaaegu ära unustanud, et ta seda teeb. Ta vaikis, katkestades loitsu, leides, et nüüd on õige aeg lasta haldjatüdrukul ärgata.
Ta ei olnud küll isegi märganud, et ta peale lossi sisenemist laulmist jätkas, kuid laulu lõppemist kuulis ta liigagi selgesti. Valge udu hajus laiali ja ruumi täitis täielik vaikus, mida rikkusid ainult haldjatüdruku hingamine ja kusagil pea kohal laetaladesse tunneleid uuristav ürask.
Umbes minuti pärast ei olnud ikka midagi juhtunud – haldjas ei olnud näidanud vähimatgi märki, et ta võluunest välja kavatseks tulla ja Seth hakkas juba muretsema.
Ta sirutas käe välja, et lükata haldja sakris tukk tolle silmade eest, kui järsku, täiesti ootamatult kargas tüdruk istukile ja lõi oma hambad tumehaldja käelabasse.
Sethi silme ees lõid tähekesed tantsu ja ta tõmbas oma käe valukarjatusega vabaks.
,,Kuradi?! Sa igavene väikene…’’ ta ei suutnud lauset lõpetada ja hoidis lihtsalt oma käest kinni. Hiljem imestas ta selle üle, et haldja silmahambad nii teravad olid. Aga hetkel oli ta vihane. Ta oli väga vihane. Seth tundis, kuidas viha läbi ta soonte voolas, otsekui oleks kogu ta veri asendunud raudkülma raevuga. Too tüdruk oli teda HAMMUSTANUD. Ta tundis, kuidas viha ta sõrmeotstesse kogunes, nii, et need hakkasid kihelema ja kuldseid sädemeid pilduma. Ta surus käe rusikasse. Kui ta praegu oma viha vabaks laseks võis tüdrukuga midagi kohutavat juhtuda. Ta ei tohtinud tema peal musta maagiat kasutada. See tüdruk oli ilmselt huntide seas üles kasvanud, aga pagan võtaks ALATI EI SAA RAHULIKUKS JÄÄDA!
Ta hammustas keelde. Peab oskama ennast valitseda, manitses mees ennast, kuid saatis sellegipoolest haldjale karmi pilgu.
,,Tead. Sa pole kellegi kõrghaldjas,’’ lausus ta lõpuks ,,Hunt-haldjas, vaat’ kes sa oled.’’
Hunt-haldjas vastas sellele lõrinaga.
Seth ohkas sügavalt ,,Teen sulle midagi süüa,’’ ta tõusis voodi pealt, astus kiiresti üle toa, avas ukse ja libistas ennast avast läbi, seda liigselt avamata. Ta sulges selle enda järel tugevalt ja suundus all asuvasse kööki.
Peale oma vanemate surma oli ta kõik teenijad majast välja kupatanud. Tal oli ka vanem vend ja õde, kuid nood polnud temaga juba aastaid kontakteerunud.
Niipalju, kui Seth teadis oli ta vend – Horos Ihhario, kusagilt maa lõunaosast, ilmselt pealinnas, endale naise muretsenud ja õnnelikus abielus. Seth oli seitse aastat lossis täiesti üksi olnud, aeg-ajalt võttes ette pikki jalgsimatku linna toidu ja muu taolise järele, mille ta siis deemoneid välja manades lossi viis, kuna ta ei usaldanud kaarikujuhte ja ise ei oleks ta jaksanud suurt toidukogust kanda. Kuid maagia abil võis ta esile manada paarkümmend väikest paharetti, kes toidukotid lossi tassisid. Rahaga ei olnud ka probleeme. Lossis oli mööblit veel küllaga ja soovi korral võis ta ka härjapõlvlaste kulda muretseda. Need olid kuldmündid, mis nägid täiesti ehtsad välja, kuid peale ööpäeva möödumist pudenesid tolmuks. Tal polnud muidugi aimugi, kuidas ta seda härjapõlvlaste kulda muretseb…ilmselt püüab ta mõne härjapõlvlase kinni ja sunnib enda jaoks tööle, kui aeg kätte jõuab.
Ta heitis pilgu aknast välja. Õigel hetkel, et näha, kuidas päike silmapiiri taha kaob.
Tumehaldjas ohkas ja lisas sammu.
Köök asus esimesel korrusel. Kõik esimese korruse põrandad ja seinad olid laotud hallidest kivides, nagu lossi välismüür ja siin all oli sama külm, kui väljas.
Seth otsis sahvrist tüki liha ja viskas selle potti, mis külma ahju peal seisis. Käeviipega süütas ta tule, mis sekundiks oli lillakas, kuid siis omandas normaalse värvuse. Kogu see maja oli juba aastaid musta maagiaga täidetud ja tema kasutas seda väge nüüd rahumeeli ära.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.cliotna.deviantart.com
hermione80
Kentaur
Kentaur


Female Postituste arv : 815
Age : 19
Hüüdnimi : Inxu.
Punktid : 895
Galeoonid : 896
Aktiivsuspunktid : 16005
Registration date : 28/03/2008

PostitaminePealkiri: Re: Hunt-Haldjas I   Püh Okt 12 2008, 09:55

Loen seda LDT-st. Muidu hea jutt.Naeratab
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Cliodna
Pisihaldjas
Pisihaldjas


Female Postituste arv : 257
Age : 23
Hüüdnimi : Cliodna
Punktid : 160
Galeoonid : 61
Südamed : 1
Aktiivsuspunktid : 14886
Registration date : 09/10/2008

PostitaminePealkiri: Re: Hunt-Haldjas I   Püh Okt 12 2008, 10:00

Mis mõttega ma seda siis siia üles panen, kui kõik juba lugenud on? :o
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.cliotna.deviantart.com
hermione80
Kentaur
Kentaur


Female Postituste arv : 815
Age : 19
Hüüdnimi : Inxu.
Punktid : 895
Galeoonid : 896
Aktiivsuspunktid : 16005
Registration date : 28/03/2008

PostitaminePealkiri: Re: Hunt-Haldjas I   Püh Okt 12 2008, 10:03

Osad ei ole ju. Ja kui lugenud pole,siis on parem lugeda siit,kui LDT-st. Niiet ma arvan pane ikka.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Evanna
Foorumi Ülemvalitsejanna
Foorumi Ülemvalitsejanna


Female Postituste arv : 10351
Age : 21
Hüüdnimi : Evanna, Ev.
Punktid : Ei arvestata
Galeoonid : 1295
Südamed : 9
Aktiivsuspunktid : 17785
Registration date : 04/08/2007

PostitaminePealkiri: Re: Hunt-Haldjas I   Püh Okt 12 2008, 10:27

Ära loe siis LDT-st. Naeratab Minu arvates on järjekat palju põnevam lugeda nii, et iga päev ilmub uus osa ja saad natuke põnevust tunda.

_________________
Comeback xd aga ärge lootke mult midagi, mul hakkas lihtsalt täna igav.

no somos los lobos
no somos los perros
somos los cadejos
cadejos verdaderos
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://hpfannid.forumotion.com
Celestine
Lohe
Lohe


Female Postituste arv : 2669
Age : 19
Hüüdnimi : Ellen
Punktid : 1505
Galeoonid : 491
Südamed : 3
Aktiivsuspunktid : 16684
Registration date : 13/12/2007

PostitaminePealkiri: Re: Hunt-Haldjas I   Püh Okt 12 2008, 11:53

Minu arust ka. Olen algust natuke lugenud, aga lõppu ei tea. Naeratab

_________________

Kõik avatarid teinud wicked_visions LJ-st.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Tofu
Aes Sedai
Aes Sedai


Female Postituste arv : 2028
Age : 19
Hüüdnimi : Tofu
Punktid : 1100
Galeoonid : 895
Südamed : 4
Aktiivsuspunktid : 16319
Registration date : 25/12/2007

PostitaminePealkiri: Re: Hunt-Haldjas I   Püh Okt 12 2008, 12:17

Loen esimest korda. Väga meeldib. ^^

_________________
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://featherbreath.forumotion.net/
Cliodna
Pisihaldjas
Pisihaldjas


Female Postituste arv : 257
Age : 23
Hüüdnimi : Cliodna
Punktid : 160
Galeoonid : 61
Südamed : 1
Aktiivsuspunktid : 14886
Registration date : 09/10/2008

PostitaminePealkiri: Re: Hunt-Haldjas I   Esm Okt 13 2008, 14:46

III peatükk
Õpitüdruk


Seth oli paar madratsit ja tekki oma magamistubade ukse taha vedanud, kuna magamistubades viibis ikka veel hunt-haldjas.
Ta polnud enam kindel, kas tema äkilise meeleliigutuse tagajärjel tehtud tegu ikka õige on. Ta ei saanud hakata siin kantseldama loomalast – haldjat, kes peab ennast hundiks.
Aga teda lihtsalt tagasi ukse taha visata ei tundunud ka õige.
Seth! Millal SINA õiglusest hoolinud oled?! Küsis ta endalt mõttes, toetades selja vastu külma kivi. Ta oli seina najale, oma madratsitest tehtud asemele istunud ja kuulatas hoolikalt aeg-ajalt ukse tagant kostvat niuksumist.
Tumehaldjas ohkas valjult ja kuuldavalt. See oleks lihtsalt haiglane (kuigi väga tumehaldjaslik), kui ta hoiaks HALDJAT oma kodus lemmikloomana…
…aga miks lemmikloomana?
Seth tõmbas sõrmega üle lõua, kui see äkiline mõte tema aju hammasrattad täistiirudel pöörlema pani.
Enamus suuri maage ja muid ametitarku võtavad enda juurde millalgi õpipoisi…aga ma ei saa õpetada midagi kellelegi, kes peab ennast hundiks? Miks mitte võtta ta endale õpitüdrukuks…aga hundid? Probleeme on palju… mis siis, kui ta ei hakka sööma ja sureb? Aga ta on kõrghaldjas! Me ei suhtle nendega. Aga miks mitte? Väike tüdruk, kasulaps, jookseb ilusas kleidis mööda koridore, jälgib hämmeldusega mu katseid. Aga hunt? Tal on kihvad! Ta hammustas mind! Ma…
Kusagil selle koha peal muutusid ta mõtted kaootiliseks, kõikudes, nagu kiigelaud kahe teema vahel – hundid ja kasulapsed. Seth ei märganudki, kuidas ta pea rinnale vajus ja selleks ajaks, kui ta külili madratsi peale potsatas oli ta juba sügavas unes.
Ta ei saanud joosta. Oli lõksus. Hämarusest põrnitsesid teda hundid. Üha uued ja uued hundid. Teda ümbritses kolmelt poolt paks mets, ühelt poolt aga tihke kivisein. Näha oli ainult huntide silmad ja nende kihvad välkusid pimedusest. Nad olid ta ümber piiranud ja ainus võimalus pääseda oli mööda müüri üles ronida. Ta nägi, et kõigil neil huntidel on süütud, kriimud haldjanäod, mis talle irvitades hambaid näitavad ja ta kraapis küüntega kiviseina, mis oli liiga sile, et seda mööda üles ronida. Maa tundus kaldu vajuvad, nii, et raskusjõud teda hunt-haldja poole tiris ja ta tahtis üle kõige lihtsalt üles ärgata! Ta hüppas õhku, proovides haakida oma sõrmi mõnda prakku ja kui ta hüppelt alla kukkus ei tabanud ta jalad mitte maad, vaid tühjust ja ta vajus siidisesse pimedusse. Kõik oli pime ja pimedusest põrnitsesid teda kaks leekivat hundisilma. Keegi karjus… Valge paberileht vilksatas ta silme eest mööda, enne kui…
…ja Seth ärkas üles, mõistes, et karjuja oli olnud tema.

Ta hingas paar korda sügavalt sisse ja proovis ennast tekkide seest välja rabeleda. Tundus, et ta oli öösel oma unenägudes väherdes ennast täiesti kookonisse mässinud ja selline asi võis tõepoolest luupainajaid põhjustada.
Samal hetkel mõistis ta, et pilkane pimedus oli päriselt. Samuti olid päriselt pimedusest põrnitsevad hundisilmad.
Seth tõi kuuldavale veel ühe hirmunud karjatuse, kuid mõistis siis, kui tema silmad pimedusega harjusid, et see oli hunt-haldjas, kes istus tema ees samasuguses asendis, nagu koerlased ikka istuvad ja vaatas teda, pea viltu. Tüdruk lõrises ja silkas läbi avatud ukse tagasi magamisruumidesse.
Vaevaliselt ja laialt haigutades ajas Seth ennast püsti ja sulges ukse, kinnitades selle võluväe abil seestpoolt riiviga. Siis heitis ta uuesti magama.
Läbi unenägudeta une triivides meenus Sethile järsku viimane pilt tema eelmisest unenäost – valge paberileht, ja ta ärkas uuesti võpatades.
Muidugi! Ta pidi tüdruku mälu puhtaks pühkima nii, et see oleks nagu valge paberileht!
Ta muigas selle mõtte peale.
Ta tahtis tüdrukule head – veider soov, aga tekitas temas kummaliselt meeldiva tunde. Kas tüdrukult kõigi tema mälestuste röövimine on hea?
Jah. See on hea. Seth oli kunagi lugenud niinimetatud loomalaste kohta – laste kohta, kelle loomad olid üles kasvatanud ja ta teadis, et nad surevad noorelt ja ei õpi harilikult enne surma isegi kahel jalal käimist ära.
Kui ta võtab tüdrukult kõik mälestused, seoses tolle hundieluga, siis teeb ta tüdrukule teene. Kui tüdruk alustab puhtalt lehelt, ilma, et hundikombed teda piinaksid, siis õpiks ta kiirelt selgeks rääkimise, kahel jalal kõndimise, lugemise, kirjutamise ja s e l l i s e tüdruku saab juba õpilaseks võtta.
Tumehaldjas tõusis püsti. Mälukustutamisloits on kurnav ja nõuab palju ettevalmistusi. Kui ta tahab järgmiseks õhtuks valmis saada, peab ta kohe alustama.
Ta tõmbas põrandale kriidiga ringi, torkas endale kergelt sõrme ja tilgutas ühe tilga verd ringist väljapoole, ise jäi aga selle sisse. Samalajal lausus ta valjul ja selgel häälel leelotuse.
Ta ootas minuti. Ootas kaks. Siis pistsid nurga tagant nina välja kolm paharetti, umbes kolmekümne sentimeetri kõrgust sarvenukkidega mehikest.
,,Viige madratsid tagasi kolikambrisse!’’ käskis tumehaldjas. Kadunud oli see Seth, kes hunt-haldjale kaasa tundis, kadunud oli see Seth, kes alles kahe tunni oli karjudes luupainajast ärganud. Ja asendunud oli see Sethiga, kes oli väärt seda nime, millega linnaelanikud teda kutsusid. Pimeduse Vürst. Pimeduse Vürst Seth. Ta seisis seal uhkelt ja sirge seljaga, kõrgudes kahe pahareti kohal ja omades nii karmi nägu, et nood ei hakanud vastu vaidlema, sibasid ligi ja viisid ära madratsid ja teki, mille peal Seth oli öösel maganud.
Paharette polnud madratsi alt nähagi, kui välja arvata nende paljad muhklikud jalakesed, mis kiiresti sibasid, et saada Pimeduse Vürstist eemale nii kiiresti, kui võimalik.
Olgu. Nüüd, kus Seth oli tõestanud oma üleolekut umbes küüliku suurustest ilma maagiata väikesest rahvast muheles ta endamisi rahulolevalt. Laulda ta küll ei osanud, aga vähemalt alama klassi deemoneid käsutas ta ikka nii, nagu vanasti.
Ta lõi paar korda käsi kokku.
Nüüd tuli võtta kerge hommikusöök ja siis võis hakata ettevalmistustega peale.

_________________
Kliki mulle!Adopted from Valenth
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.cliotna.deviantart.com
Celestine
Lohe
Lohe


Female Postituste arv : 2669
Age : 19
Hüüdnimi : Ellen
Punktid : 1505
Galeoonid : 491
Südamed : 3
Aktiivsuspunktid : 16684
Registration date : 13/12/2007

PostitaminePealkiri: Re: Hunt-Haldjas I   Esm Okt 13 2008, 14:52

Põnev. : ))

_________________

Kõik avatarid teinud wicked_visions LJ-st.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
minnipuhh
Vari
Vari


Female Postituste arv : 1461
Age : 21
Hüüdnimi : minni
Punktid : 550
Galeoonid : 500
Südamed : 2
Aktiivsuspunktid : 15236
Registration date : 28/07/2008

PostitaminePealkiri: Re: Hunt-Haldjas I   Esm Okt 13 2008, 16:34

Kohutavalt lahe . Väga rõõmus Ootan juba järgmist . Väga rõõmus
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Evanna
Foorumi Ülemvalitsejanna
Foorumi Ülemvalitsejanna


Female Postituste arv : 10351
Age : 21
Hüüdnimi : Evanna, Ev.
Punktid : Ei arvestata
Galeoonid : 1295
Südamed : 9
Aktiivsuspunktid : 17785
Registration date : 04/08/2007

PostitaminePealkiri: Re: Hunt-Haldjas I   Teis Okt 14 2008, 15:58

No mida ma teile rääkisin? Räägib Ma ise kavatsen ka nüüd veel kord lugeda ^^.

_________________
Comeback xd aga ärge lootke mult midagi, mul hakkas lihtsalt täna igav.

no somos los lobos
no somos los perros
somos los cadejos
cadejos verdaderos
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://hpfannid.forumotion.com
Miseria
Kantsler
Kantsler


Female Postituste arv : 3324
Age : 22
Hüüdnimi : Mia .
Punktid : 610
Galeoonid : 651
Südamed : 6
Aktiivsuspunktid : 17064
Registration date : 23/02/2008

PostitaminePealkiri: Re: Hunt-Haldjas I   Teis Okt 14 2008, 16:10

Lalala , ma ootan enda järge seni Väga rõõmus

_________________
- Suicider ✖ இ|             ütleb:
*Okei
*NOW I WILL RULE THE WORLD!

See käib selle foorumi kohta.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Cliodna
Pisihaldjas
Pisihaldjas


Female Postituste arv : 257
Age : 23
Hüüdnimi : Cliodna
Punktid : 160
Galeoonid : 61
Südamed : 1
Aktiivsuspunktid : 14886
Registration date : 09/10/2008

PostitaminePealkiri: Re: Hunt-Haldjas I   Teis Okt 14 2008, 17:04


IV-Peatükk
Surmatuba


Seth avas ukse ja piilus tuppa. Hunt-haldjat ei olnud kusagil näha ja ta tegi ukse laiemalt lahti, nii, et ta sealt läbi mahtus.
Ruumi mööbel oli pilla-palla löödud ja peale kiiret otsimist leidis tumehaldjas tüdruku voodi alt kerratõmbunult magavat. Või vähemalt tundus, et tüdruk oli maganud, sest nüüd oli ta ärkvel ja põrnitses Sethi vaikselt lõrisedes.
Tumehaldjas naeratas julgustavalt ,,Varsti sa enam mu peale sedasi ei urise,’’ hoiatas ta ja sirutas käe voodi alla.
Hunt-haldjas taganes tema käe eest voodi alt välja ja laua taha.
Seth naeris ,,Peitust ma sinuga mängima ei hakka,’’ hoiatas ta, tõusis püsti ja kõndis aeglaselt laua juurde, kummardus ja vaatas haldjale silma.
Ühe terava silbiga sundis ta tüdrukut endale otsa vaatama, ükskõik, kas too tahab seda, või mitte ja ta huuled hakkasid jälle kuuldamatult liikuma, alustades seda leelotust, mida ta eile pool päeva järjest pidi üha uuesti ja uuesti kordama.
Tüdruku näole tekkis õudust väljendav ilme, kuid ta ei pööranud pilku ära, ei saanud pöörata. Loits, mille Seth talle peale oli pannud, kindlustas selle.
Loits muutus kuuldavaks, järjest valjemaks ja õudus kadus tüdruku silmadest, asendudes rahu, unisusega ja siis, kui leelotus oli paisunud valjuks kõneks, kukkus tüdruk külili ja jäi sügavalt magama.
Rahulolevalt muheledes tõstis Seth magava hunt-haldja oma käte vahele, vaarus tema raskuse all, kuid ei katkestanud loitsu.
Ta läks uksest välja, läbi tolmust hallikaks muutunud, kuid kunagi punase vaibaga kaetud koridoride, paljudest treppidest alla.
Koridoride ja tubade laed muutusid järk-järgult madalamaks ja õhku tekkis kerge rõskuse hõng..
Põlvkondade vältel olid lugematute tumehaldjate jalad koridori keskele vao kulutanud, nüüd paistsid siit ainult vanad jalajäljed paksus tolmus ja nende vahel ka värsked jalajäljed, mis kuulusid Sethile, kui ta oli ettevalmistusi teinud.
Tumehaldjas seisatas suure, kahe poolega ukse ees. Uks oli öömust ning selle sisse oli ammu, siis, kui puit veel noor ja pehme oli, lõigutud öökull. Stiliriseeritud vapiöökull, mille kõrgus oli umbes kaks meetrit ja laius veel samapalju, tundus nüüd Sethi kurja pilguga jälgivat.
Mehe hääl kajas seintelt ebaloomulikult vastu, kui ta jätkas seda loitsu, mis hoidis hunt-haldjat unes.
Tumehaldja järel sisenesid koridoridesse keerlevad udujoomed, mis pugesid läbi ukses olevate pragude, et esimestena ruumi pääseda. Seth ei suutnud peast pühkida mõtet, et sellel udul on oma teadvus.
Ta sirutas käe välja, puudutades puidu sisse lõigatud öökulli nokka ja lükkas siis ukse lahti.
Sellesse ruumi oli kogu ta suguvõsa raha läinud!
Seinte puutahveldiselt jälgisid teda sajad ja sajad öökullid, silmadel ja nokkadel ikka veel natuke kullapuru, samas, kui ülejäänud kuld, mis neid kunagi kaunistas, oli juba ammu ära kulunud.
Valge udu keerles põranda kohal pikkade, valgete viirgudega, laisalt ühest kohast teise liikudes ning tema jalgade ümber lainetades ja pööreldes, kui ta üle jääkülma põranda astus.
Lage kaunistasid roostetanud kroonlühtrid ja kui ruum poleks olnud nii sügaval maa all ja nii…heidutav, siis oleks sellest saanud oivalise ballisaali.
Ruumil oli viis nurka – ühes nurgas oli riiul pudelite, purkide ja vanade plekist õlilampidega. Purkide sees hõljus vägagi veidraid asju… Teises nurgas oli suur, puhtast terasest lauaplaat, umbes kaks meetrit pikk ja tundus olevat tehtud justnimelt sellel otstarbel, et selle peale inimesi kinni siduda. Kolmandas nurgas olid raamaturiiulid, mis aga olid tühjad, kui välja arvata see üks ja ainus raamat, mis oli nii suur, et ei mahtunud riiulisse ära ja seisis selle peal. Neljas nurk aga paistis esmapilgul mingi piinakambri ja laboratooriumi vahepealse asjana. Viiendas nurgas olid kastid ja korvid, mille sees ja peal oli kõik vajalik. Ruumi keskele olid jäetud küllalt suur lage ala ja kui hoolega oma jalgealust uurida võis leida märke tähtviisnurgast ja ka teistest üldiselt demonoloogiaga seonduvatest okultsetest sümbolitest, mis olid sinna jäänud mahapestamatu jäljena, peale seda, kui neid oli korduvalt põrandale tõmmatud.
Ruumi keskele Seth hunthaldja lõdva keha asetasgi.
Ta kõndis mööda ruumi serva, hoidudes hoolikalt astumast põrandal olevate sümbolite jälgedesse. Läks toa Neljandasse nurka ja võttis esmapilgul kahtlaselt giljotiini meenutava riistapuu peal rippunud mantli oma kätte. Mantel oli pikk, lausa maani ulatuv, kuldkaunistustega, must, kuid mingi vaevuaimatava punaka hõõgusega, laiade käistega ja selle selja peal oli kuldniidiga tikitud vapiöökull. See oli muljetavaldav, kõrge kaelusega riideese, mida ta alati uhkusega kandis.
Varem oli sedasorti riideese olnud tema suguvõsas püha, mida hoiti ja lapiti ja vahest kohandati natuke moele vastavamaks. Selle ainus ülesanne oli teha nii, et tema kandja uhke välja näeks. Klassikaline nekromandi mantel.
Peale oma vanemate surma oli ta selle lihtsalt siia, Surmatuppa, vedelema jätnud jätnud, et see endale selga tõmmata juhul, kui tal peaks seda vaja olema.
Ta hääl langes sosinaks, kui ta seda leelotust ikka veel üha uuesti ja uuesti kordas, samalajal mantlit endale ümber tõmmates ja eest kinni nööpides, ühe silmaga jälgides hunt-haldjat ruumi keskel ja teise silmaga proovides samalajal jälgida valget udu, mis ruumi kaugeimatesse nurkadesse oli taganenud, otsekui kartes välja tulla.
Deemonitega suheldes pidi neile hirmu nahka ajama. See tähendas, et enne deemoni väljakutsumist pidid sa heas korras välja nägema, sest deemon ei teeniks kunagi ütleme näiteks roosat hommikumantlit ja jänkususse kandvat sakris juustega tumehaldjat.
Ta ohkas ning tõi ruumi Viiendast nurgast õlilambi ja kriidi. Täiusliku hoolega tõmbas tumehaldjas valge kriidiga hunt-haldja ümber ringi ja sel hetkel, kui kriit esimest korda põrandat puudutas, muutus Sethi hääletoon ja ta hakkas sisiseval häälel pitsatit lausuma.
Kohe, kui võluune loits lõppes, avas hunt-haldjas silmad, kargas ehmatusega püsti ning tormas pea ees väljapääsu poole, kuid ta põrkas tagasi, mõistes, et ta ei pääse ringist välja. Ta karjatas peaaegu inimliku häälega ja tagus rusikatega vastu nähtamatut õhust seina, kiunudes ja ulgudes.
Udu muutus paksemaks ja Sethile tundus, otsekui pööraksid seintel olevad öökullid oma pilgud ruumi keskele, ringi.
Seth hõõrus õlilampi oma käes ja tiirutas umber Pitsatiringi, samalajal õlilambi sisu maha tilgutades. See tundus olevat veri, mis lambist välja tuli ja veretilkadest moodustus põrandale ring. Siis tõmbas Seth lambist võetud verega põrandale üha uusi ja uusi jooni, moodustades üha uusi ja uusi kujundeid. Kaheksa väiksemat ringi esindamaks kaheksat loodusjõudu ja kaheksa eri värvi küünalt ringidesse. Suure ringi ümber ruunikiri Ausah ikhario Ihhario deriane antere öjun ittekimar ausah Ihhario dverwen. Deriane demonicae nintius sechzius tu. Ang afes aholira sabat Seto ! – Laske tumedal väel siia pühasse tuppa siseneda, vägeva Ihhario tumehaldja nimel. Tumedaväeline deemon, kuues üheksast. Kummarda Pimeduse Vürsti ja allu mu käsule!
Väiksemate kirjadega selle ümber: Demonicae, non azuri tu! Azuri tu, iruza tu! Iruza non ghay tu ausah Ihhario dverwen tu comman hiyu klu! – Deemon, ära ehmata oma väljamanajat. Ära võta endale jubedat kuju. Deemon mitte vigastama vägevat Ihhario tumehaldjat ja täitma tema käske!
Valge udu muutus selle toimingu ajal üha paksemaks ja Seth hakkas eraldama udu seest nägusid, figuure, mis teda kaugest teispoolsusest ootavalt silmitsesid. Ta oli õppinud neid juba kaua aega tagasi eirama. Nad ei saanud talle midagi teha.
Udu hiilis mööda tuba ringi, muutis õhu jääkülmaks, nii, et Sethi hingus aurupilvi tekitas. Ta ei näinud enam isegi ust läbi selle valge mere ja hunt-haldjas tundus olevat hirmust halvatud.
Suure ringi kõrvale, niimoodi, et see kattus osalt sellega, tegi ta väiksema ringi. Öö elementi tähistav ring jäi selle ringi sisse ja ringi ümber kirjutas ta: Demonicae non tu cir has! – Deemon mitte ringi sisenema! Siis astus ise selle ringi keskele.
Kiire pilguga tegi ta kindlaks, et kusagile ei olnud auke jäänud ja ta asetas nüüd tühjaks saanud õlilambi ringist väljapoole.
,,BRISER!’’ hüüatas ta ja kõik kaheksa küünalt süttisid.
Udu näis olevat ainult seda võimalust oodanudki. See voogas, voolas ühe suure ja kohutavalt tapva hiidlainena, põigeldes ringiga mööda Sethist, voolas küünalde leekidesse, mis kõik oma elemendile vastava värvuse võtsid, nii, et ruum täitus kaheksas eri spektrivärvis säraga.
Seth tõi kuuldavale kurjakuulutava itsituse. Ta tundis ennast hästi. Koduselt.
,,INVIA!’’ ja järsku tundus, nagu oleks ruum ääretult kiirelt keerlema hakanud. Tegelikult venisid kõigi kaheksa küünla leegid pikaks, kaldusid ühele poole ja hakkasid ringiratast veiklema, moodustades suure ringi ümber katkematu valgusejoone, kusjuures Seth seisis, üks jalg ühel pool joont ja teine teisel poolel. ,,INVIA!’’ hüüatas ta uuesti ja tõi kuuldavale värisema ajava hullunud naerulagina. Ta ei saanud sinna midagi parata! Tumehaldjad tunnevad musta jõu läheduses viibides joovastust, rõõmu ja vaimustust. Tunnet, mida ei saa sõnadega kirjeldada. Mõni sattub sellest tundest sõltuvusse ja lõpetab nõrkedes, hing paelaga kaela küljes rippumas. Sõnaotseses mõttes ,,INVIA! INVIA! I N V I A !’’ keerlemine muutus järjest kiiremaks ja leekide keeris tõusis ülespoole, kuni leegid said üleval lae all kokku ja moodustasid kiirelt keerleva, pead pööritama ajava kupli. Seth oli astunud sammukese edasi, et mitte leegile ette jääda ja ootas nüüd hinge kinni pidades, ikka aeg-ajalt ,,invia’’ hüüdes.
Kupli ülaosasse tekkis mustav auk, mille sügavusse vaadates võis näha tunnelit. Ei. Pigem meenutas see tornaado südamikku, või veekeerist, aga tunnel see kindlasti ei olnud.
Helendavad udukogud venisid tunnelist välja, pööreldes aeglaselt ümber Pitsatiringi, näljased pilgud kinnitunud hunt-haldjale selle keskel.
,,NU!’’ ütles Seth valjult, tõstes käed taeva poole ,,Anere ulfetaira memura! Anere memura, sisä arkonalandi! Nu ghay! Undre!’’ käskis ta ja osutas nimetissõrmega ringile..
Hetkeks tundus aeg seisma jäävat, siis sööstsid varjukujud hunt-haldja poole, krabasid oma läbipaistvate pikkade sõrmedega tema järele, kuid kaasa ei võtnud nad mitte tema keha, vaid midagi hõbejat, mille nad rebisid tema seest välja. Tüdruku kehale ei jäänud sellest mingeid jälgi. Nad sisuliselt suskasid oma käed tema kõhust läbi ja tõmbasid välja hõbedase ja vonkleva asja, mis tundus olevat ei vedel, ega gaasiline, hajudes vahepeal peaaegu laiali, kuid siis uuesti kokku kogunedes
,,Anere memura, sisä arkonalandi!’’kordas Seth ja tõstis taaskord käed taeva poole. Leekide keerlemisest tekkiv õhu liikumine pani ta mantli lehvima ,,JAH! Täitke oma isanda käsku!’’ kraaksatas ta, kui deemonid hõbedase olluse lahti lasksid nii, et see otsekui imeti õlilambi sisse ,,Nüüd kaduge! Ahytgo! AHYTGO!’’ Seth hakkas järsku iseennastgi sellise käitumise pärast kartma, kui ta oma häält kuulis ja tundus, et sama lugu oli deemonitega, kuna nad taganesid selg ees tagasi musta tunnelisse.
,,Stop.’’
Ja ilma mingi etenduseta oli kõik läbi. Peaaegu olematu tuuleiil, kes teab kuskohast, puhus läbi rõske Surmatoa, kustutades viimase, pimeduse elementi esindava küünla. Udu oli kadunud.
Tumehaldjas hingas vilinal läbi hammaste, kui deemoni kutsumisega kaasnev joovastus temast lahkus, võttes endaga kaasa ka suure osa tema jõust. Aeglaselt kummardus ta ja sirutas käe õlilambi järele. Vale liigutus. Ta pea käis hetkeks ringi ja ta toetas ühe käe maha, et mitte päriselt ümber kukkuda, siis võttis lambi kätte, astus peast kinni hoides ringist välja ja üle ruumi Esimesse nurka, kus ta asetas õlilambi riiulile teiste pudelite-purkide juurde. Lamp oli soe ja see soojus meenutas talle miskipärast hundi kasukat.
Siis pöördus ta ümber ja heitis pilgu hunt-haldjale, kes tundus sügavalt magavat ja lamas ikka veel Pitsatiringi keskel.
Vaikselt ümises Seth pitsatiloitsu tagurpidi läbi ja alles peale seda julges ta läbi kujundite rägastiku marssida, et tüdruk maast üles korjata ja tagasi magamistuppa viia. Peale seda pidi ta veel põranda verest ja kriidist puhtaks pesema. Demonoloogias oli väga ohtlik jätta ortogramme ja muud taolist kauaks maha vedelema.
Ja alles peale seda…saab…ta…ehk…natuke…magada.
Vähemalt hunt-haldjal ei olnud hetkel mingeid muresid. Kõik tema mured ja hirmud olid nüüd kindlalt Esimese nurga riiuli peal.

Märge: Kui väljaarvata deemonikeeles olevad liigsed viited satanismile on selle näol tegu ühe minu lemmikpeatükiga. *osutab alla* Skänn tuli ka üllatavalt hästi välja ^^ Ta silmad peaksid tegelt punased olema. Sättisin neid isegi arvutis ergemaks. Kuid suurus muutus, kui seda netti panin, seega ei ole sellest punast enam eriti midagi järele jäänud. Carpe Noctem tähendab ladina keeles ,,püüa ööd'' või midagi säärast. Ühe hea E Nomine laulu nimi, meeldis mulle, seega toppisin selle sinna alla. See asi ta käte ümber pole mõeldud materiaalse kerana, vaid pigem on see pühavalgus (halo), nagu pühakutel alati kirikumaalidel pea ümber on.



_________________
Kliki mulle!Adopted from Valenth
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.cliotna.deviantart.com
minnipuhh
Vari
Vari


Female Postituste arv : 1461
Age : 21
Hüüdnimi : minni
Punktid : 550
Galeoonid : 500
Südamed : 2
Aktiivsuspunktid : 15236
Registration date : 28/07/2008

PostitaminePealkiri: Re: Hunt-Haldjas I   Teis Okt 14 2008, 17:23

Kohutavalt põnev . Kõik on nii hästi seletatud, et pilt tuleb lugedes ette . Väga rõõmus
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Cliodna
Pisihaldjas
Pisihaldjas


Female Postituste arv : 257
Age : 23
Hüüdnimi : Cliodna
Punktid : 160
Galeoonid : 61
Südamed : 1
Aktiivsuspunktid : 14886
Registration date : 09/10/2008

PostitaminePealkiri: Re: Hunt-Haldjas I   Kolm Okt 15 2008, 12:43


V-Peatükk
Ulfetaira


Sethil oli tunne, et ta ei jaksa enam varbaotsagi liigutada, kui ta lõpuks tagasi magamisruumidesse jõudis, peale vaevarikast Surmatoa puhtaks küürimist ja ta oleks hea meelega lihtsalt hunt-haldja kõrvale voodisse potsatanud, pehmete madratsite vahele vajunud ja sügavalt magama jäänud, kuid ta ei saanud seda teha.
Ta istus tüdruku kõrvale, kohendas tekki ja vaatas, kas lapsel on ikka mugav magada. Ta oli raamatukogust võtnud kogu materjali mälumuutmisloitsude kohta, mille ta leidis ja ta teadis, et peale loitsu võib loitsualune magada mitmeid tunde, ilma, et teda oleks võimalik üles äratada.
Tumehaldja tunded olid väga vastakad. Kui ta vaatas sellesse kriimu näkku, suletud silmi ja musti krässus juukseid, tundis ta järsku veidrat soojust oma hinges. Ta oli täiesti kindel, et oli praegu sellele väikesele tüdrukule heateo teinud.
Ta pidi siin valvama, kuni tüdruk ärkab. Aga asi oli selles, et ka tema tahtis kohutavalt magada.
Seth vajus sügavalt mõttesse, tõusis voodi pealt ja tõmbas sellele kardinad ette. Ta võttis tugitooli kirjutuslaua juurest, lükkas selle üle toa voodi vastu ja vajus siis tugitooli, toetades oma selja selle puidust seljatoele, käed puhkamas käetugedel (öökullikujuliselt viimistletud, üllatus-üllatus). Jälgis hoolikalt voodit ja seal magavat kogu.
Ta oli teinud heateo. Ta õpetab sellele tüdrukule kõike, mida ta teadis…kui too ainult kiirustama vaevuks ja üles ärkaks!

Seth oli vist siiski magama jäänud, kuna ta ärkas üles, kergelt võpatades. Miks ta oli üles ärganud? Ehk oli ta ärkamise põhjus olnud muutus tüdruku hingamises, sest ta märkas kohe, et hunt-haldjas oli voodis istuma tõusnud.
Tumehaldjas hingas sügavalt sisse, tõusis tugitoolist ja astus aeglaselt voodi juurde. Ta istus voodiservale ja vaatas haldjale otsa.
Haldja silmad ei olnud enam metsikud, nagu nad enne loitsu olid olnud. Ta ei vaadanud Sethi vaenulikkuse ja hirmuseguse pilguga. Nüüd olid tema silmad tühjad. Neid polnud veel vorminud minevikumälestused ja tüdruku ainsad kogemused hetkel, olid need, mida ta praegusel sekundil sai. Pilk, millega tüdruk Sethi seiras, oli täis hämmeldust ja uudishimu, ei mingit hirmu.
Nüüd ei teadnud tumehaldjas, mida teha. Ta võis jätta õela mulje ja ta suutis deemoneid käsutada, kuid üks asi, mida ta ei suutnud…mida ta ei teadnud, oleks vist õigem öelda, oli see, kuidas alustada vestlust väikeste jõnglastega. Eriti, kui neile täielik amneesia tekitatud on.
Tüdruk sirutas käe oma näo juurde, katsus oma sakris juukseid ja võrdles ennast ilmselt mõttes Sethiga ja sel hetkel tegi tumehaldjas otsuse.
Mees tõstis käe ja osutas nimetissõrmega endale ,,Seth,’’ ütles ta vaikselt.
Haldjas võpatas tema häält kuuldes, tundus tõsiselt mõttesse vajuvat, siis osutas oma väikese nimetissõrmega endale ja kordas: ,,Seth?’’, siis puhkes naerma. Tema naer oli kare ja meenutas tumehaldjale hundikutsika klähvimist.
Tumehaldjas ohkas sügavalt. See saab olema raskem, kui ta arvas ,,Ei-ei-ei!’’ ta raputas pead ja ¾estikuleeris, osutas uuesti endale ,,Minu nimi on Seth,’’ paus, siis osutas sõrmega haldjale ,,Sinu…’’ kuid vakatas, mõistes, et tal pole vähimatgi aimu, mis haldjale, kes nüüd tema hoole all oli, nimeks panna. Tüdruk kallutas pea ühele poole, osutas sõrmega endale: ,,Sinu?’’
,,Sinu nimi on Ulfetaira,’’ Seth kordas sõrmega osutamise ¾esti, olles endaga üpris rahul. Hunt-haldjas. Ulfetaira. See tundus olevat oivaline nimi temataolisele tüdrukule.
Haldja silmad lõid järsku arusaamises särama, ta osutas endale ,,Ulfe…taira?’’ küsis ta, nime suure vaevaga välja hääldades.
Seth naeris ,,Jah! Viimaks said aru!’’
Haldjatüdrukgi puhkes naerma, siis vaikis ja osutas surmtõsise näoga tugitoolile ,,Ulfetaira?’’
Seth ohkas sügavalt ja lõi endale käelabaga otsaette. See saab tõesti raske olema…

Ja ta ei eksinud. Keskööks oli Ulfetaira siiski aru saanud, et ,,Seth’’ ei tähenda sõrmega suvalistele asjadele osutamist ja, et tema nimi on Ulfetaira. Tumehaldjas oli ka julgenud võtta ette katse tüdruku juuksed siledaks sugeda, kuid haldjas pistis kisama, nagu prooviks mees tal kammiga kõri läbi nüsida ja pugenud voodi alla peitu.
Kell üks öösel jättis Seth Ulfetaira üksinda magamistuppa ja suundus samalajal kolikambrisse, kust ta peale veel pooletunnist tuhnimist leidis valge siidlina, ning veel mõningaid tulevikus üpris vajalikke asju, mille ta kõrvale pani.
Väsimus tuli tagasi, kui ta tõmbas kriidiga enda ümber valge joone ja ümises deemoni kutsumisloitsu, millega kaasnes loomulikult ka valge udu.
Loitsule vastasid viis paharetti, kellele Seth andis käsu võtta niit-nõel ja hakata õmblema. Täpsemalt oli vaja õmmelda üks kena valge kleit Ulfetaira jaoks.
Ilmselt pidi kusagil kolikambri tagaosas olema ka mõni Sethi ema või õe lapsepõlvekleit, juhul, kui ta seda veel maha pole müünud, kuid praegu polnud tal lihtsalt mingit energiat seda üles otsida.
Veel pool tundi hiljem tundus rõivaese valmis olevat, Seth maksis deemonitele kolme veretilgaga, saatis nad minema ja – jumalad tänatud – see jube valge udu kadus koos nendega.
Mees korjas kleidi põrandalt üles ja pidi tunnistama, et deemonid oskasid head tööd teha. Kleit oli valge, nagu siidlina, millest see õmmeldud oli, piha juurest kitsas, pikkade varrukate ja nelinurkse kaelusega, alt voldiline ja laienev, rinna peal ilusa valge lehviga. Seth oli rahul.
Ta tõmbas jalaga üle põranda, et kustutada kriidiring sellel ja kiirustas siis tagasi magamistuppa.
Tuba tundus esmapilgul tühi, ja Seth oleks peaaegu tõsiselt paanikasse läinud, kuid peale pingelist otsimist leidis ta, et haldjas oli tema voodi all magama uinunud.
Mehel ei jätkunud südant teda äratada, seega ta voltis kleidi lihtsalt kokku, jättis selle riiuli peale, kontrollis, et uks ikka korralikult kinni ja riivis oleks ja heitis siis koos riietega oma pehmesse baldahhiinvoodisse, kus ta silmapilgselt uinus.

(mainigem, et pärast seda peatükki algab, vähemalt minuarust, antud loo allakäik D=)

_________________
Kliki mulle!Adopted from Valenth
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.cliotna.deviantart.com
Evanna
Foorumi Ülemvalitsejanna
Foorumi Ülemvalitsejanna


Female Postituste arv : 10351
Age : 21
Hüüdnimi : Evanna, Ev.
Punktid : Ei arvestata
Galeoonid : 1295
Südamed : 9
Aktiivsuspunktid : 17785
Registration date : 04/08/2007

PostitaminePealkiri: Re: Hunt-Haldjas I   Kolm Okt 15 2008, 12:47

Aga minu arvates jällegi mitte. Väga rõõmus Ärge kartke, inimesed!

_________________
Comeback xd aga ärge lootke mult midagi, mul hakkas lihtsalt täna igav.

no somos los lobos
no somos los perros
somos los cadejos
cadejos verdaderos
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://hpfannid.forumotion.com
minnipuhh
Vari
Vari


Female Postituste arv : 1461
Age : 21
Hüüdnimi : minni
Punktid : 550
Galeoonid : 500
Südamed : 2
Aktiivsuspunktid : 15236
Registration date : 28/07/2008

PostitaminePealkiri: Re: Hunt-Haldjas I   Kolm Okt 15 2008, 13:51

Ei kardagi . Väga rõõmus
Väga-väga lahe jutt. Ma ei ole eriti hea kommenteerija . Väga rõõmus
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Cliodna
Pisihaldjas
Pisihaldjas


Female Postituste arv : 257
Age : 23
Hüüdnimi : Cliodna
Punktid : 160
Galeoonid : 61
Südamed : 1
Aktiivsuspunktid : 14886
Registration date : 09/10/2008

PostitaminePealkiri: Re: Hunt-Haldjas I   Nelj Okt 16 2008, 19:34

VI-Peatükk
Mälu


Järgmised paar kuud olid tõepoolest väga rasked, kuid edusammud olid kiired tulema. Tüdruk tahtis teadmisi, mis täidaksid selle tühimiku tema peas, kus varem olid olnud mälestused hundi elust ja neelas iga sõna, mida Seth lausus, kordas neid ja õppis nende tähendused selgeks. Nimi- ja omadussõnad olid lihtsad. Väike probleem tekkis aga näiteks sidesõnadega ja sõnadega, mille tähendust ei saanud puudutada, ega näha.
Igal pärastlõunal, kui Ulfetaira magama jäi, hiilis Seth kolikambrisse ja uuris selle toll haaval läbi, panes kõrvale kõik, mida vaja võis minna.
Kolikamber asus pööningukorrusel lossi põhjatiivas. Enamus mööblist, nipsesemetest ja kaunistustest asus seal, üksteise otsa kuhjatud. Tema vanemad nimelt leidsid, et kui enamikest tubadest ei kasutata, siis võib seal oleva mööbli ühte kohta kuhjata, et teaks, kust otsida, kui midagi vaja on.
Deemoneid Seth endale appi kutsuda ei soovinud ja seega tegi ta tööd üksinda. Kuid kolikamber oli tõepoolest igasugugust kasulikku kremplit täis. Ta leidis sealt isegi midagi, mis esmapilgul meenutas pildiraamatut…kuid, kui ta seda lähemalt vaatas, proovis see teda hammustada.
Sugupõlvede kaupa demonolooge ja nekromante oli siinsetele asjadele jälje jätnud. Enamustel mööbliesemetel ja nipsasjakestel oli peale nikerdatud vähemalt üks vapiöökull, mõned neist olid neetud, nii, et nende kättevõtmisel proovisid need hammustada, kägistada, põletada, või lendasid üldse õhku, kuid tänu oma tumehaldjalikule vaistule musta maagia osas suutis Seth sellistest esemetest ENAMASTI hoiduda.
Tumehaldjas pidi ennast poolsurnuks ehmatama, kui ta, umbes kolm päeva peale Ulfetairaga kohtumist, kambris ringi sobrades järsku luukere leidis.
Talle tundus, et luukere tõstis natuke pead, vaatas tema poole ja ilmselt oli see ka tõsi. Mõni Sethi esivanematest oli nii ahne, või nii uhke oma oskuste üle, et demonstreeris neid nekromancia vallas, pannes vangikoobastele, või kolikambritele valvureid. Zombid, vaimud, kõndivad luukered. Need olid asjad, millega tema esivanematele üle kõige eputada meeldis. Õnneks pole vaimud ohtlikud, zombidest saavad kõndivad luukered ja luukeredelt kulub animeerimisloits ajapikku maha.
Tumehaldjas uuris luukere lähemalt ja jõudis otsusele, et see pidi kunagi kuuluma mõnele kõrghaldjale. Ilmselt keegi, kes tema esivanematele pinda käis. Umbes saja aasta eest võis see luukere kusagil lossi sügavustes edasi-tagasi kõndida, valvates seda kasutut koli, kuni ta koos ülejäänud koliga siia visati ja ta sinna lebama jäi.
Seth oli ohanud, luukere kolju vastu seina virutanud ja otsimist jätkanud.
Ta leidis paar koidest puretud, aga muidu korraliku ja esmapilgul mitte-neetud mänguasja. Ta tundis neis ära enda mänguasjad ajast, mil ta oli veel väike poiss ja see tõi tagasi õnnelikud mälestused, kuidas ta oma venna ja õega lossi ümber metsas puude otsas turninud oli ja mööda lossikoridore jooksis.
Ta leidis ühe vana kleidi ja otsustas, et kui see umbes poole lühemaks lõigata, siis saaks selle Ulfetairale anda.
Samuti suutis ta lõpuks eest ära lükata vana klaveri ja saada selle tagant kätte lapsevoodi. Seth lasi paharettidel voodi tema magamistuppa tassida.
Lõpuks oli ta suutnud ka Ulfetaira juuksed siledaks kammida ning puhtaks pesta ja kui ta nüüd haldjatüdrukut vaatas unustas ta peaaegu, milline ta varem oli välja näinud. Tüdruku juuksed ulatusid nüüd talle alaseljani ja tuli välja, et need polnudki tahmmustad, vaid tumepruunid.
Kuid haldjatüdruku naer meenutas Sethile ikka veel hundi klähvimist ja tõi talle silme ette mitte just kõige meeldivama meelepildi metsloomasilmadest, mis teda vaenulikult voodi alt jälginud olid.

Nädalad möödusid märkamatult. Kuud. Aasta. Neli aastat.
Kui Ulfetaira ei oleks olnud nii kõrghaldjalikult piimvalge, erinevalt tumehaldja hallikast nahast, kui tema silmad poleks olnud pruunid, erinevalt tumehaldja punastest silmadest ja kui ta juuksed oleksid olnud hõbevalged…
Kuigi ta välimuse poolest tumehaldjas ei olnud, siis hinge poolest sai ta selleks üpris kähku.
Sethi hing täitus sooja rõõmuga, kui ta jälgis, kuidas haldjatüdruk sõrmega järge pidades pildiraamatust sõnu veerib (sama pildiraamat, mille Seth oli kolikambrist leidnud, aga laua külge kinni loitsitud, et see tüdrukut hammustada ei saaks). Lapseliku käekirjaga tegi Ulfetaira enda kõrvale paberile kirjavigasid täis märkmeid.
Nüüd juba kaheksane plikatirts, kelle jaoks mees oli linnast ostnud garderoobitäie kleite, mantleid ja mänguasju.
Ulfetaira oli ikka veel oma vanuse kohta üpris väikest kasvu. Tema tumepruunid ja nüüd tervisest pakatavad juuksed olid pealael hobusesabasse seotud ja ulatusid umbes õlgadeni. Ikka veel oli ta kondine ja kõhn, mitte näljast, vaid seetõttu, et ta keha oli lihtsalt selline, mis ei kogunud üldse liha luudele. Tüdruku varem üpris päevitunud nahk oli nüüd ilus ja piimvalge.
Oli südatalv, väljas tuiskas nii, et puud oleksid peaaegu juurtega maast välja tulnud.
Seth vaatas aknast välja, kuidas lumehelbed väljas üksteist taga ajasid. Tuul oli nii tugev, et tundus nagu lükkaksid puude oksad helvestele hoogu juurde.
Tumehaldjas oli tahtnud endale õpitüdrukut, kuid saanud oli ta tütre. Ta proovis ikka veel Ulfetairast mõelda, kui enda õpitüdrukust, kellele anda edasi kõik, mida ta teab, kuid õpitüdrukut ei hellitatud mänguasjadega. Õpitüdrukule ei ostetud ilusaid riideid, neile ei pandud kauneid kleite selga, nagu nukkudele. Õpitüdrukutele ei jutustatud müüte ja lugusid. Samas tundus talle vahest, et Ulfetaira hoiab ennast tagasi. Tegu oli hämmastavalt aruka lapsega, aga vahest tundus, et ta ei taha oma arukust välja näidata.
Tumehaldjas oli andnud Ulfetairale eraldi toa, enda magamisruumide kõrval, mille ta sisustas osaliselt kolikambrist saadud, osalt linnast ostetud mööbliga. Haldjas ei lasknud enda tuppa maale panna, kuna ta väitis, et need jälgivat teda öösel. Ka peeglid ei meeldinud talle.
Aga väike tüdruk armastas ühte neist ainsatest asjadest, mida Seth kartis – pilkast pimedust.
Ulfetairale meeldis oma tuba ära pimendada ning siis voodis lebada ja lakke vaadata. Varem oli ta muidugi ukse tagant välja karanud, et Sethi ehmatada, kui viimane pimedasse tuppa sisenes. Üks neist juhtudest oleks peaaegu lõppenud toa süttimisega, kuna Sethil oli küünal käes ja peale seda tüdruk enam niimoodi ei teinud.
Ta oli hea laps. Natuke hellitatud, seda küll, aga hea laps.
Seth oli alati vaadanud, kuidas tüdruk väljas võsa ääres ringi kalpsab ja jookseb, puude otsa ronib ja oma nukkudega mängib ja Ulfetaira oli alati vaadanud, kuidas Seth käeviipega tuld süütab, paharette käsutab ja, ühel ainsal juhul, oli tüdruk ka näinud meest deemoneid kutsumas. Kuid neid asju ei õpetanud tumehaldjas talle veel, hoolimata haldjatüdruku palvetest, seletades, et Ulfetaira on selle jaoks veel liiga noor. Et ta teeb midagi valesti ja siis on halb. Kuid ta ei rääkinud tüdrukule, mis juhtub, kui midagi valesti teha.
Haldjatüdruk loomulikult leidis, et see on tema suhtes ebaaus. Ta oleks hea meelega kutsunud välja paar paharetti või madala taseme deemonit, kes tema eest toa korda teeksid ja Sethil oli kõvasti tööd seletamaks talle, et nii need asjad ei käi.
,,Deemonid on ohtlikud, salakavalad olevused! Neid ei tohi MITTE MINGIL JUHUL kasutada selleks, et nad sulle kapi otsast küpsisepurgi võtaksid, kui sa selleni ise ei ulatu.’’
Aga täna hommikul, sellel tuisusel talvel, mil Ulfetaira istus oma raamatu taga, ajades sõrmega jälge ja hääletult huuli liigutades sõnu veeris, astus Seth tema juurde
,,Täna kutsume pahareti välja,’’ lausus ta, vaikselt.

Nad asusid raamatukogust väljas jääkülmas kivikoridoris
,,Õpi see pähe!’’ käskis Seth, ulatades haldjatüdrukule pärgamendilehe, mille peale oli kirjutatud loits ,,Kui sa seda lausud, siis ilmub paharett välja. Siin, näed, on tühi koht. Siinkohal sa ütled arvu, mitu paharetti sa kavatsed kohale kutsuda. Antud juhul ütled sa ,,hjun’’, mis tähendab ,,üks’’. Selge?’’
Tüdruk noogutas, elevus hinges kasvamas ja veeris kokku sõnad paberil, enda ees. Mõni minut hiljem vaatas ta lakke ja sulges silmad, sõnu mõttes korrates, et need ikka korralikult peas oleksid ,,Kas ma nüüd tohin need välja öelda, härra?’’
,,Ei,’’ tumehaldjas võttis taskust kriiditüki ja tõmbas sellega põrandale ringi, astus ringi ja ulatas kriidi haldjale ,,Tõmba ring ümber enda. Nad ei saa sinna sisse tulla. Nad ei saa sulle siis viga teha.’’
Tumehaldja nägu oli täiesti ilmetu, kui ta jälgis, kuidas haldjatüdruk põrandale korraliku ringi tõmbas.
,,Nüüd lausu loits!’’
Haldjas ohkas sügavalt, võttis paberi kätte, luges seda veel korra ja hakkas siis peast loitsu veerima.
Ta ootas.
Ootas.
Ja väike paharett ilmus välja.
,,Nii. Mingit ülesannet me talle praegu ei anna, hea küll?’’ tumehaldjas põrnitses paharetti hävitava pilguga ,,Nad on nii nõrgad deemonid, et ei suuda isegi ilmuda ja kaduda…haletsusväärne,’’ pomises ta, küllalt valjult, et paharett seda kuuleks ,,Aga sa pead talle tema kohaletuleku eest maksma.’’
Ulfetaira neelatas kuuldavalt. Seda ta oligi kartnud. Ta vaatas ümbruses tõusnud vaevutajutavat valget udu, mis vaikselt laiali hajuma oli hakanud ,,Ei…’’ ta astus sammu tagasi
,,DUNMERITE NIMEL ÄRA ASTU RINGIST VÄLJA!’’ röögatas Seth, pannes tüdruku hirmust võpatama ,,No hea küll siis…’’ ta võttis nööpnõela, torkas sellega endale võpatamata sõrme ja lasi ühel rubiinpunasel veretilgal kukkuda ringist väljapoole ,,Ahytgo!’’ ja paharett sibas minema.
Mees pühkis jalaga kriidi maast ära ja astus ringist välja, marssis otsejoones haldjatüdruku juurde ,,Mida sa ,,ei’’ all mõtled?’’ sisises ta ,,Dunmerite nimel…sa kardsid endale nõelaga sõrme torkamist?’’
Ulfetaira noogutas.
,,Sinust ei saa kunagi head musta maagi, kui sa valu kardad…’’
Haldjas vaatas Sethile otsa, tõmbas jalaga üle kriidijoone, nii, et see laiali läks ja jooksis tagasi vaatamata minema.
,,Kuule! Ei! Sa ei kõnni sedasi minema!’’ karjus Seth talle järele ,,Pagana valgenahksed, päiksesilmsed, tumedajuukselised ebardid,’’ lõrises ta läbi hammaste, isegi mõistmata, miks ta järsku nii vihane oli, samas mõistes, et oma käitumist ta veel kahetseb, kui kord maha jahtub.
Seth virutas kriiditüki vastu seina nii, et see valge laigu alles jättis ja marssis oma tuppa, ust pauguga kinni lüües. Ta vajus voodisse pikali, ennast järsku väga nõrgana tundes ja jäi tühjal pilgul lage silmitsema.
Poolik kriidiring jäi põrandale ja valge udu samuti…

_________________
Kliki mulle!Adopted from Valenth
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.cliotna.deviantart.com
Miseria
Kantsler
Kantsler


Female Postituste arv : 3324
Age : 22
Hüüdnimi : Mia .
Punktid : 610
Galeoonid : 651
Südamed : 6
Aktiivsuspunktid : 17064
Registration date : 23/02/2008

PostitaminePealkiri: Re: Hunt-Haldjas I   Nelj Okt 16 2008, 19:35

Sweet Väga rõõmus

_________________
- Suicider ✖ இ|             ütleb:
*Okei
*NOW I WILL RULE THE WORLD!

See käib selle foorumi kohta.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Cliodna
Pisihaldjas
Pisihaldjas


Female Postituste arv : 257
Age : 23
Hüüdnimi : Cliodna
Punktid : 160
Galeoonid : 61
Südamed : 1
Aktiivsuspunktid : 14886
Registration date : 09/10/2008

PostitaminePealkiri: Re: Hunt-Haldjas I   Reede Okt 17 2008, 14:43

VII-Peatükk
Raamatukogus


Ulfetaira lamas oma voodis ja põrnitses pahaselt lakke.
Ta ei suutnud aru saada, miks härra oli nii vihaseks saanud ja see muutis ta veel pahasemaks.
Ta ei suutnud kuidagi aru saada, kuidas must maagia töötab ja ta ei suutnud aru saada, miks pidi alati, kui oled pahareti välja kutsunud, endale sõrme torgata ja paharetile hüvituseks veretilka pakkuda. Paharett ei teinud ju sellega midagi, seega mis mõte sellel oli?
Tüdruk pööras pilgu laelt ära riiulitele, mis olid täis puuhobuseid, tinasõdureid ja nukke, millega ta vanasti mänginud oli.
Ta tõusis voodist üles ja läks akna juurde. Väljas sadas paksu, valget lund. Tuul oli järele andnud ja ilm nägi välja, nagu haldjamuinasjutus. Kõik oli hõbevalge ja säras sedasi, et pani silmad vett jooksma. Värske, rikkumata lumi, millest jooksis risti üle rebase jäetud jäljerada. Ilm oli kena ja pahameel kadus koheselt haldjatüdruku meelest, kui ta kähku voodi alt saapad välja otsis, nagist salli, mütsi ning kasuka kahmas, peale seda uksest välja läbi koridoride alla esimese korruse poole tormas.
Ulfetaira peatus hetkeks härra ukse taga ja kuulatas. Ta ei kuulnud midagi ja jooksis edasi läbi koridori, iga mõne sammu tagant õhku hüpates, uksest välja ja otse lumehange möllama.
Talv oli Ulfetaira lemmik aastaaeg. Siis oli kõik nii ilus. Suvel polnud ka viga, kuid siis oli siiski igavam. Läheduses polnud ühtegi järve, ega jõge, kus ta ujuda oleks saanud, Rufus välja arvata ning selle jõe vood olid punased ja mitte kuigi kutsuvad. Ka ei kasvatanud härra puuvilju, ega marju, mida oleks saanud korjata ja kui härra linna läks jättis ta haldjatüdruku alati koju ootama. Seega meeldis talle talv rohkem. Suvel ei saa teha lumememmi, suvel ei saa lumepallidega täpsust visata, iglusid ehitada ja talvel oli hulga parem puude otsa ronida, kuna lehed ei seganud ja satikaid ei olnud ka. Pealegi meeldis talle talvel metsas ringi hulkuda, kuigi härra ütles, et ta sinna ei läheks, kuna metsas olevat hundid ja karud. Siis oli hea pärast omaenda jälgi mööda tagasi lossi juurde minna. Suvel avastas ta pigem lossi koridore…
Haldjatüdruk viskas ennast selili maha ja tegi lumeingleid, ignoreerides külma.
Pimeduse tulles läks ta tagasi lossi, tundes suurt nälga ja leidis härra söögisaalist.
Härra istus laua taga, üks küünarnukk laual, pead käele toetades, teise käe sõrmedega üle oma lõua tõmmates. Seda liigutust oli haldjas õppinud seondama sügavalt mõttes olemisega. Tumehaldjas tõusis püsti, kui nägi, et Ulfetaira tuppa astus
,,Ma mõtlesin…ja jõudsin otsusele, et sa pole veel valmis deemoneid välja kutsuma. Ma kiirustasin sind liialt takka,’’ ütles härra aeglaselt ja andis tüdrukule märku istuda ,,Ma vabandan oma vihahoo pärast, mul pole aimugi mis kurivaim mulle sisse läks ja selle kompensatsiooniks…sa oled alati nud minuga linna kaasa tulla, kas pole?’’
Ulfetaira noogutas innukalt ja tema nägu lõi särama, kui ta härra järgmiseid sõnu ette aimas
,,Ma kavatsen järgmisel nädalal ise ka linna suunduda, kuna toit ja küünlad on otsa saamas ja ma mõtlesin su kaasa võtta, muidugi, kui sa sellega nõus oled?’’
,,Jah! Muidugi tahan!’’ Ulfetaira kargas laua tagant püsti ,,Ma ei jaksa oodata! Kas me varem ei saaks minna?’’
,,Ei,’’ härra proovis oma nägu ilmetuna hoida, aga see ei tulnud eriti välja ja lõpuks lubas ta endale kerge naeratuse ,,Usu mind. Kentra linn ei ole nii põnev, kui sa arvad. Ainult väike kobar maju ja turg. Pealegi on seal külm, kole ja võib ära eksida ja…oled sa kindel?’’
Haldjatüdruk plaksutas käsi ja kilkas rõõmust. Elusees polnud ta lossi aladest eemale pääsenud, ainult raamatutest ja juttudest teadis ta kõige selle kohta, mis ta kodu ümbritses.
Härra naeratus muutus laiemaks, paljastades tema teravad silmahambad, mis Ulfetairat aga enam ammu ei hirmutanud, ta kõndis tüdruku juurde ja sasis tema juukseid ,,Lippa nüüd. Ma kutsun sind, kui õhtusöök valmis saab.’’

Nädal möödus lausa veniva aeglusega ja Ulfetaira oli ärkvel, püsti ja oma parimates riietes juba siis, kui akna taga alles kottpime oli. Tuisk oli väljas jälle tõusnud. Seda oli isegi läbi lossi hoolikalt soojustatud akende kuulda. Aga haldjatüdrukut see ei huvitanud.
Ta väljus oma toast, läbi koridoride allapoole, ainsaks seltsiliseks endaga kaasas pilkane pimedus. Oli ilmselt veel tervelt mitu tundi aega, ennem, kui härra üles ärkab ja teda kutsub ja senikaua võis ta ju midagi kasulikku teha. Näiteks proovida aru saada raamatukogu raamatutest… Need raamatud oleksid tegelikult olnud päris huvitavad, kui need poleks olnud…noh, igavad. Kuid ta tahtis üle kõige maailmas saada mustaks maagiks ja leidis, et vaikselt raamatuid lugedes võib ta millalgi härrale meeldiva üllatuse teha.
Seega tuli talle üprisgi üllatusena, kui ta raamatukogu ust avades härra sealt eest leidis.
Raamatukogu oli ilmselt kogu lossi kõige hubasem osa – maas oli paks, punane vaip, kuid kuna härra polnud (nii kaua, kui Ulfetaira mäletas) võtnud vaevaks seda puhastada oli vaip tolmune ja kulunud. Ruumi laes oli kroonlühter, mida juba ammu polnud süüdatud ja kaks seina olid maast laeni kaetud raamaturiiulitega. Tüdruk teadis isiklikest kogemustest, et tegelikult põnevaid raamatuid siin majas eriti ei olnud, kui väljaarvata see hammustav pildiraamat, kuid ta tundis ennast juba liiga vanana, et midagi sellist lugeda. Raamatukogu ülejäänud kaks seina olid kaetud jahitrofeedega. Samuti oli seal üks kilp, mille peal olid ristatud mõõgad. Kilbi peal oli muidugi öökull…
Toas oli ka kamin, mis nüüd lõbusa leegiga praksus, kamina ees kaks tugitooli ja madal laud. Ühes neist toolidest härra istusgi, käes mingi raamat, mille pealkirja tüdruk ei näinud ja tundus, et ta oli öö otsa siin istunud ja lugenud, kuna puudevirn kamina kõrval oli juba üpris väikeseks jäänud. Peale kamina polnud kogu suure ruumi peale ühtegi teist valgusallikat. Ainult tumehaldja silmad võisid sellises hämaruses lugeda näha.
Tundus, et härra isegi ei märganud, et Ulfetaira ruumi astus, nii süvenenud oli ta oma raamatusse. Seega kasutas tüdruk võimalust ja hiilis tugitoolile lähemale.
Kaminaleegid heitsid raamatu kaanele valgust ja tüdruk proovis kokku veerida, mis seal kirjas oli.
Raamat oli musta värvi nahast kaantega. Kaane sisse tundus olevat mingi rubiini moodi kivike sulatatud…
…aga kui haldjatüdruku silmad tähti nägid, tekkis tal tunne, nagu prooviks raamatu pealkiri tema silmi hammustada ja ta pööras pilgu üllatushüüatusega ära.
Härra pillas raamatu käest, alles nüüd märgates Ulfetairat. Mees põrnitses teda hetke pahaselt, siis krabas raamatu, mis tema põlvedel oli, heitis pilgu selle kaanele ja peitis raamatu pealkirja oma käelabaga ,,Kas kõik on korras?’’
Haldjas noogutas kätega silmi hõõrudes. Vastik tunne ei kadunud neist ikka ja ta ei suutnud meenutada, mis raamatu pealkiri oli, kuigi ta oli üpris kindel, et see pidi olema midagi jubedat ja vingerdavat, nii veider, kui see ka ei tundunud.
,,Ära kunagi sedasi ligi hiili!’’ härra tõusis püsti, astus pikkade sammudega lähima raamaturiiuli juurde ja pani raamatu nii kõrgele ära, kui ta ulatas, kindlasti selleks, et Ulfetaira seda kätte ei saaks ,,Ja miks sa nii vara üleval oled?’’ küsis ta, nüüd juba sõbraliku naeratuse saatel uuesti tüdruku poole pöördudes ,,Oot. Las’ ma arvan! Sa ei saanud magada, kuna oled liiga elevil linna mineku pärast?’’
Ulfetaira noogutas ja kaevas kinganinaga põrandat
,,Ma olingi just sind üles ajama minemas! Mine, pane ennast soojalt riide ja tee ennast korda!’’
Ulfetaira noogutas, kuid ukse juures pöördus uuesti ringi ,,Mis raamat see oli?’’
,,See raamat…pole laste silmade jaoks mõeldud*,’’ vastas Seth, peale väikest mõttepausi ,,Aga nüüd, lippa!’’

__________________
*,,See raamat...pole laste silmade jaoks mõeldud,'' - For all you perverts out there - no, Seth is NOT reading pr0n books.


__________________
*mainib, et talle tundub imelik, et Sethil õnnestus Ulfetairat niigi kaua lossi eraldatuses hoida*

_________________
Kliki mulle!Adopted from Valenth
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.cliotna.deviantart.com
Tofu
Aes Sedai
Aes Sedai


Female Postituste arv : 2028
Age : 19
Hüüdnimi : Tofu
Punktid : 1100
Galeoonid : 895
Südamed : 4
Aktiivsuspunktid : 16319
Registration date : 25/12/2007

PostitaminePealkiri: Re: Hunt-Haldjas I   Reede Okt 17 2008, 18:42

VÄga huviav. Tahaks juba järgmist.

_________________
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://featherbreath.forumotion.net/
Cliodna
Pisihaldjas
Pisihaldjas


Female Postituste arv : 257
Age : 23
Hüüdnimi : Cliodna
Punktid : 160
Galeoonid : 61
Südamed : 1
Aktiivsuspunktid : 14886
Registration date : 09/10/2008

PostitaminePealkiri: Re: Hunt-Haldjas I   Laup Okt 18 2008, 20:18

Teie soov on mulle seaduseks.
Nüüd tuleb välja, et Ulfetaira on ümbritseva maailma suhtes hästi totu:

VIII-Peatükk
Linn

,,Läbi tuisu ja läbi lume, läbi raskuste me. Sõtta marsime, välja vantsime kau-ge-lee-ee!’’ ümises Seth jala läbi lumme mattunud raja endale teed tehes. Antud juhul ei mindud küll sõtta, kuid kaugele ning läbi tuisu ja lume küll. Ta seisatas ja vaatas selja taha, kuidas Ulfetaira tema ühest jalajäljest teise hüppas ,,Ära kargle. Jõudu läheb sul vaja, kui tahad õhtuks veel jalul püsida, tänatuleb palju kõndida,’’ hoiatas ta, pööras selja ja läks edasi.
See haldjatüdruk tema selja taga oli nagu lumeinimene – ta ei külmetanud kunagi ja armastas lumes möllamist ja talve. Seth vaatas lund ja talle meenutas see ainult seda valget udu…
Talle tuli meelde eilne leid, kui ta juhuslikult all Surmatoas korda lõi. Riiuli tagant oli ta leidnud raamatu. See raamat oli musta värvi, nahast kaantega ja Seth ei olnud suutnud lugeda kokku, mis seal kirjas oli, kuna tähed vingerdasid ta silme ees.
Kuid siis oli ta raamatu lahti teinud, sellele ühe pilgu heitnud, seejärel raamatukogusse läinud ja seal terve öö vaikselt lugenud. Ning ta vandus, et kui ta tagasi koju jõuab läheb ta tagasi ja loeb selle leht-lehelt läbi.
Selles raamatus oli midagi hirmutavat. Midagi ebaloomulikku. Kuid Sethi see ei huvitanud. Ta oli ju must maag? Nemad ju käsitlevadki sedasorti maagiat! Mida tal karta on? Kuid kahtlust ei saanud Seth ikkagi oma hingest välja ja ta imestas, et ta sellest raamatust ikkagi nii väikese numbri teeb. Ta tundis Surmatuba toll-tollilt, kuidas on võimalik, et selline asi järsku sinna ilmus? Harilikult peaks iga ta ajurakk olema ametis sellega, et aru saada, kuidas see raamat lossi sattus, kes selle kirjutas ja kas see on ohtlik. Vingerdav pealkiri ütles juba, et raamatus on maagiat ja tõenäoliselt on see ka neetud ja kui Seth mõtlema hakkas…millest see raamat üldse rääkis? Ta kortsutas kulmu, proovides meenutada. Ei meenunud. Kogu tema suguvõsa kodu oli mõistatusi täis!
Seth vaatas seljataha ,,Kas ma juba ütlesin, et sa karglemise lõpetaksid?’’ küsis ta pahasel hääletoonil ja läks edasi.

Kõnniti, kuni päike juba üpris kõrgel taevas läbi valge pilvevaiba paistis ja siis jõuti lõpuks linna.
Seth heitis kohe äreva pilgu Ulfetairale, kartes näha tüdruku näol pettumust ja oli väheke üllatunud, kui paistis, et linn on Ulfetaira jaoks, otsekui oleks tema unistus teoks saanud.
Kentra oli suhteliselt väike kauba-asula, kus enamus inimesi teenisid suvel elatist müües ja vilja kasvatades, talvel aga müües ja jahil käies.
Linnamüüri sellel kohal ei olnud, ega ei olnud märgata ka mingeid muid kaitserajatisi sissetungijate vastu, kuna Kentrat ei olnud keegi juba mitmeid sajandeid rünnata proovinud.
Seth krahmas haldjatüdruku käe, et too otseteed tänavate vahele ei tormaks ja kõndis väärikal sammul läbi eeslinna, mis koosnes suuremalt jaolt elumajadest. Kõik ülejäänud tsivilisatsiooni juurde kuuluvad hooned asusid keskväljaku kandis turu ümbruses.
Ka inimesi liikus tänavatel, enamus neist töölisklassist. Teed olid poriseks tallatud ning kõigi majade korstnatest tõusev suits muutis õhu tolmuseks.
Aga tundus, et Ulfetairat see ei huvitanud.
,,Härra! Härra! Mis see on?’’
,,Tall?’’
Natuke aega kõnniti vaikuses
,,Härra! Aga mis see on?’’
,,Minuarust on see kassipoeg?’’ Seth mõistis järsku, kui vähe ta oli tegelikult tüdrukule välismaailma kohta õpetanud. TEMA võis ju elada lossis erakuna, kuid ta ei uskunud, et Ulfetaira sellist elu soovib.
Ta tiris haldjatüdruku endale järgi, kuigi too hoopis teise suunda joosta vedas, ning jõudis turule, kus punt inimesi oli pannud üles letid ja kaubitsesid nüüd külmavõetud õunte, loomanahkade, liha, kala ja kõikvõimalike muude toiduainete ja tarbekaupadega.
,,Seisa siin ja ära kuhugile mine, hea küll?’’
Seth võttis taskust nahast kukru. Selle sisu kõlises ja heli paelus inimeste tähelepanu paremini, kui ükskõik milline ilutulestikuloits. Ta naeratas paljastades oma pärlvalged, kuid väga teravad silmahambad, vaatas ringi ja…
Ulfetaira oli juba kaduda jõudnud.
,,Dunmerite suguvõsade nimel,’’ lõrises ta kurgupõhjast ja tormas keebi lehvides tuldud teed tagasi, jättes hulga pettunud turumüüjaid pikkade nägudega järele vaatama…

_________________
Kliki mulle!Adopted from Valenth
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.cliotna.deviantart.com
Tofu
Aes Sedai
Aes Sedai


Female Postituste arv : 2028
Age : 19
Hüüdnimi : Tofu
Punktid : 1100
Galeoonid : 895
Südamed : 4
Aktiivsuspunktid : 16319
Registration date : 25/12/2007

PostitaminePealkiri: Re: Hunt-Haldjas I   Kolm Okt 29 2008, 23:09

Uut! Protestin kui seda ei tule.

_________________
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://featherbreath.forumotion.net/
Cliodna
Pisihaldjas
Pisihaldjas


Female Postituste arv : 257
Age : 23
Hüüdnimi : Cliodna
Punktid : 160
Galeoonid : 61
Südamed : 1
Aktiivsuspunktid : 14886
Registration date : 09/10/2008

PostitaminePealkiri: Re: Hunt-Haldjas I   Nelj Okt 30 2008, 12:27

Here you go:

IX-Peatükk
Ennustaja


Tüdruk kalpsas mööda tänavaid ,,Kiisu? Kiisu? Kiss-kiss-kiss?’’ ta naeris ja hirmutas mõned tuvid tänavalt lendu, hüppas üle porilombi ja läks edasi sinna poole, kust ta arvas, et oli varem kassipoega näinud. Ta tahtis talle lihtsalt pai teha! Ta märkas, kuidas mingi must vari põiktänavasse silkas
,,Kiisu?’’ ta tormas varjule järele ning põiktänavasse jõudes ei vaadanud ta seal õieti ringigi, kuna haldja pilku paelus musta värvi olevus - ennem nähtud kassipoja suurem ja kõhnem väljaanne – kes läbi paokil ukse majja sörkis.
Kitsas põiktänav, kuhu ilmselt isegi kaarikuga sõitma ei mahtunud, läks umbes sada meetrit ja ristus siis uuesti ühega peatänavatest, kuid selle saja meetri sees oli hunnik vanu, õlgkatusega puidust elumaju. Ühe maja uks oli paokil. Sealt kass oligi läbi hiilinud.
Ulfetaira kõhkles hetke, kuid plaksutas siis rõõmust käsi ja järgnes kassile. Tal polnud ju midagi halba plaanis! Ta tahtis kassile ainult pai teha…
Märkamata jäi tüdrukul ka ukse peale lõigatud märk, mis kujutas silma.
Ruum, kuhu ta jõudis, oli üpris suitsune ja tolmuse põrandaga. Ja hämar. Must elukas vaatas teda vaikselt kassi moodi vihaselt urisedes. Kõutsi ennast polnud hämaruses õieti nähagi, aga tema silmad helendasid, nagu kaks smaragdi.
Toas oli laud. Väike, ümmargune laud, selle taga kaks tooli – üks roheline, kõrge seljatoega, teine tool ei olnudki tool, vaid pigem taburet. Laua peal oli kaardipakk ja mingi veider, puualusel seisev, kergelt helendav ning valge uduga täidetud klaaskuul.
Tüdruk naeris uuesti, kükitas maha ja sirutas käe kassi poole, kes oli laua alla taganenud, kui ta kuulis järsku, kuidas ruumi teises otsas uks avanes.
Naeratus kadus silmapilguga ja tüdruk hüppas ettepoole, laua alla, samas, kui kass teiseltpoolt lauda kräunatades välja kargas ja ruumi astunud inimest tervitama kiirustas.
Ulfetaira hammustas huulde ja oli nii vaikselt, kui ta vähegi suutis, mõistes äkilise selgusega, et inimesed võivad pahandada, kui nende majja tullakse. Ta polnud selle peale varem mõelnud, kuna ta oli kogu elu, või vähemalt nii kaua, kui ta mäletas, lossis elanud ja polnud varem eraomandiga kokku puutunud.
Ta kuulis, kuidas inimene, keda ta laua alt ei näinud, kergel ja vaiksel sammul ruumi keskele astus.
Tüdruk tõmbas jalad lõua alla. Ruuduline laudlina ei ulatunud maani ja ta nägi võõra kingi ja kleidiserva.
Siis tõusis laudlina üles ja ta oli avastatud!
Ulfetaira võpatas ja tõmbus eemale.
,,Hmm…’’ Naine, kes talle otsa vaatas ei tundunud olevat eriti üllatunud, et ta tuppa astudes võõra haldjalapse oma laua alt leidis ,,Põrand on tolmune, lapsuke,’’ lausus ta lõpuks, naeratades ,,Kas sa oled eksinud?’’
Ulfetaira noogutas kergelt ja hirmupitsitus tema kurgus andis natuke järele.
,,Nii ma arvasingi. Väikesed lapsed ei hulgu harilikult ilma vanemateta ringi, ega tule võõrastesse majadesse, onju nii? Sa ei näe eriti varga moodi välja ja,’’ naine itsitas ,,egas mult ei olegi midagi varastada, ausalt öeldes. Seega järeldasin, et oled eksinud.’’
Ta sirutas käe välja. See kõlises, kuna see oli täis igasugu kullatud ja hõbedasi (kuid põhiliselt siiski kullatud) käevõrusid ja sõrmuseid.
Ulfetaira surus kergelt kätt ja ronis laua alt välja. Ta uuris naist, pea viltu.
Too oli üpris lühikest kasvu ja prullakas, tõmmu nahaga ja kõrvade kuju järgi otsustades inimene, mitte haldjas. Naine oli riietatud musta värvi maani ulatuvasse kleiti, mille peal kandis ta paksu mantlit, mantli peal aga hunnikut kuldehteid. Kaelakeed, sätendavad (maitsetud) kõrvarõngad, käevõrud. Isegi paar hammast tundusid tal olevat kullast… Naise silmad olid tumepruunid, peaaegu mustad ning tema juuksed olid suhteliselt tuhakarva ja väheke turritavad.
Ulfetaira kallutas oma pead teisele küljele, otsekui kontrollides, kas selle nurga alt näeb naine ehk kenam välja.
,,Ja tohib küsida, mis sinusuguse väikese tüdruku – oh, sa oled üks kauni rahva hulgast!’’ naine naeratas laialt, märgates Ulfetaira teravatipulisi kõrvasid ,,Aga ikkagi, mis su nimi on?’’
Tüdruk oli kahevahel. Talle ei olnud keegi kunagi õpetanud, et võõrastega ei tohi rääkida. Seth ei olnud sellist olukorda lihtsalt ette näinud. Hetke mõelnud suunas ta pilgu maha ,,Ulfetaira.’’
,,Ulfetaira?’’ kordas naine vaikselt ,,Ulfe-taira. Kas sa tead, mida see nimi tähendab?’’
Tüdruk kortsutas kulmu ,,See on minu nimi. Härra andis mulle selle nime,’’ äkitselt turgatas talle üks mõte pähe ,,Härra on kindlasti väga kurb, kui avastab, et ma kadunud olen!’’ ta pöördus ukse poole.
,,Oota hetk!’’
Haldjatüdruk seisatas kuulekalt ja vaatas üle õla naise poole
,,Kas sa sooviksid tassikese teed, enne, kui ära lähed?’’
Ettevaatust ei olnud keegi Ulfetairale õpetanud, kuid kombeid pidas Seth väga tähtsaks ja need olid tüdrukul ka selged ,,Jah, palun,’’ ütles ta vaikselt, uuesti laua juurde tulles.
Naine muigas, astus üle ruumi, avas seinakapi ukse, võttis sealt väikese koti ja kadus kõrvaltuppa. Minut hiljem tuli ta sealt aurava teetassiga välja ja pani selle lauale
,,Ulfera tähendab hunti,’’ sõnas ta ,,Taira samas on haldjas. Ulfetaira tähendab sõnaotseses mõttes hunt-haldjat,’’ ta istus tugitooli ja jäi tüdrukut üle klaaskuuli jälgima. Klaaskuulist tulev kuma muutis tema näo varjud eriti teravaks ,,Kui tohib küsida – lihtsalt uudishimust muidugi – miks selline nimi? Taira-osast saan ma aru – sa oled ju haldjas, aga ,,ulfe’’? Miks hunt-haldjas?’’
Tüdruk kehitas õlgu. Ruumi lasus väheke piinlik vaikus, mida inimene hajutada proovis:
,,Kes on ,,härra’’, kellest sa rääkisid?’’ naine kummardus natukene ettepoole ,,Sinu isa?’’
,,Ei,’’ pomises Ulfetaira, võttis teetassi, puhus selle peale ja jõi lonksu. Tee oli üpris palav ja mõru ,,Ta on mu õpetaja.’’
,,Kas tal nimi ka on?’’
Ulfetaira vaatas naisele üllatunult otsa. Ta polnud selle peale varem mõelnudki. Senimaani oli ta oma õpetajat lihtsalt ,,härraks’’ kutsunud ja too oli sellega rahul olnud. Ta kortsutas kulmu, kuna see küsimus hakkas talle endalegi huvi tekitama ja proovis meenutama. Järsku meenus talle midagi, mis pidi olema juhtunud kaua aega tagasi ja hetkeks kajastus ta silme ees pilt härrast, kes istub voodiserval ja nimetissõrmega endale osutades sõnab ,,Minu nimi on Seth’’, kuid mälestus hajus peaaegu sama kiiresti, kui see oli tulnud, jättes endast järele ainult sõna…
,,Seth.’’
,,See on tema nimi?’’ naine vaatas tüdrukule otsa.
,,Ma…arvan küll,’’ haldjas jõi veel ühe lonksu teed. See naine hirmutas teda väheke, aga tundus, et temaga pragada too ei kavatse. Must kass oli hüpanud naisele sülle ja sirutas ennast seal nüüd nurrudes välja.
,,Tead, mis,’’ sõnas ta lõpuks ,,Ma olen ennustaja,’’ naine osutas nende ümber asuvale ruumile ,,Siin võtan ma harilikult kliente vastu, kuid kuna tundub, et täna ei ole siin kedagi. Mis sa arvad sellest, kui ma sulle tulevikku ennustan?’’
Haldjas langetas teetassi huulte juurest ja vaatas naisele kulmu kortsutades otsa ,,Härra ütleb, et ennustamine on varganägude moodus narridelt raha välja petta ilma seadusega pahuksisse minemata,’’ ütles ta surmtõsiselt.
,,Egas sul ei ole ju midagi kaotada. Haldjaid ei sattu minu juurde kuigi tihti. Nende pika eluea tõttu on nende tuleviku ennustamine keeruline ja…’’ naine vaikis hetke ,,Kas ennustan käejoonte, kristallkuuli, teelehtede või kaartide järgi?’’
Haldjas naeratas kõhklevalt ,,Kas kõike ei saaks?’’
,,Ei.’’
,,Umm…kristallkuul?’’ tüdruku pilk kinnistus uduga täidetud klaaskuulile laua peal. See nägi saladuslikum välja, kui tema käejooned.
Naine muigas ,,Hea valik, väike hunt-haldjas.’’
Ta sirutas oma keedest kõliseva käe välja ja tõmbas sõrmeotstega üle kuuli pinna. Udu seal sees hakkas kiiremini liikuma, voogama, võttes erinevaid kujusid. Ulfetaira meelest oli see nagu suvepäeval pilvede vaatamine – siin-seal vilksatas mõni irvitava näo moodi udukogu, mõni udukogu oli aga hoopis nagu vägev lohe või armas väike jänku.
Naise mustade silmade pilk muutus tühjaks, kui ta kätega üle kristallkuuli pinna libistas, nina alla midagi pomisedes keeles, millest tüdruk aru ei saanud.
Ulfetaira vaatas ringi järsku tekkinud veidra tunde tõttu. Tal oli tunne, otsekui koguneks üle kogu ruumi klaaskuuli sisse MIDAGI, aga mida, sellest ta aru ei saanud. Energiat? Või ehk midagi muud, millel pole nime.
,,Pane oma käsi kristallkuulile ja lase tal ennustada, väike hunt-haldjas,’’ pomises ennustaja ja Ulfetaira tegigi seda.
Ta ei tundnud midagi erilist. Ei mingit elektri sähvatust, sooja, ega külma õhu voogu. Lihtsalt kristallkuuli klaas oli väheke soe.
Naine vaikis umbes minuti ja haldjas oli juba kärsituks muutumas, kui ta viimaks sõnas ,,Ma näen…lossi. Öökulli. Ja näen valget udu…’’ ning tõmbas käe klaaskuulist eemale.
,,Mina näen ka valget udu,’’ Ulfetaira turtsatas naerma ja võttis käed kuuli pealt ära.
,,See kristallkuul,’’ naine koputas sõrmeküünega vastu klaasi, mis õõnsalt vastu kumises. Ulfetaira võis vanduda, et nägi, kuidas sekundi murdosaks võttis valge udu metselaja kuju ja krabas ennustaja sõrme järele, kuid siis vastu klaasi põrkas ja laiali hajus ,,Selliseid kristallkuule on maailmas üpris vähe ja need on väga kallid,’’ ta vaikis hetkeks ,,Öökullid…Tüdruk. Ega sa juhuslikult Ihhario suguvõsa lossis ei ela?’’
,,Ma…’’ Ulfetaira vajus mõttesse ,,Kes on Ihhario?’’
,,Sa ei tea, kes olid Ihhariod?’’ naine naeris ja naaldus toolil ettepoole ,,Kunagi olid nad siinkandi kõige vägevam suguvõsa. Puhastverd tumehaldjad. Ja nad olid uhked. Tead. Tumehaldjad on juba sünni poolest natukene sinna pimeda poole ja õigepea hakkasid nad tegelema keelatud maagiaga. Öeldavasti olevat nad kiusanud Kentrat needuste ja deemonitega, kuni keegi ei julgenud enam Ihhario nime suhugi võtta, lossi minemisest rääkimata. Nad elasid jõudeelu. Makse ei pidanud maksma. Keegi ei julgenud neilt seda nõudma hakatagi. Nad olid otsekui selle kandi isehakanud kuningad. Muidugi tuli esile võimuvõitlusi ja see oligi ilmselt suguvõsa allakäigu põhjus. Väidetavasti oli mõne suurema lahingu ajal taevas öösiti sama valge, kui päeval kõigist neist needustest mis lendasid. Kellega nad võitlesid? Iseendaga loomulikult! Vend vennal kallal,’’ naine pidas dramaatilise pausi ,,Päris mitu-mitu aastat tagasi surid lord ja leedi Ihhario. Neist jäi maha kaks poega ja tütar. Nephthys Ihhario kolis ära, umbes aasta, peale tema vanemate surma. Veel enne seda lahkus lossist Horos Ihhario ja minuteada on ainus, kes nüüd Ihhario suguvõsa lossis elab Horose ja Nepthyse vend Seth. Kuna Horose ja Nepthyse saatusest ei tea keegi midagi, loetakse Sethi hetkel ainsaks elusolevaks Ihhario suguvõsa liikmeks ja üksgi terve mõistusega inimolevus ei tõsta oma jalga lossi,’’ naine lõi käega vastu lauda ,,Vot nii on lood! Aga nüüd ütle, kas sa elad siis Ihhariode lossis, või ei?’’
,,Elan…’’ pomises tüdruk, keda kogu see uus info oli mõtlikuks teinud. Härra ja kardetud maksudest kõrvale hiiliv maag? Need ei paistnud hästi kokku sobivat.
,,Räägi mulle sellest.’’
Tüdruk naeratas ja hakkas kiirelt rääkima, soovides hajutada ruumis olevat tõsidust ja kinnitada naisele, et Seth ei ole kuri: ,,Kas te teate? See on selline suuu-uu-uur loss (Ulfetaira ajas samalajal käed laiali, otsekui demonstreerides, kui suur see siis on)! Mets on umber ja puha! Kõik on ilus ja suursugune, kuigi kulunud ja härra toas on kõigi asjade peal öökullid nagu ja…’’
,,Öökullid, sa ütled?’’
Ulfetaira jätkas ennustajast eirates oma elukoha kiitmist, üha enam hoogu minnes: ,,… koridore on nii palju, et seal võib ära eksida ja härra hoolitseb minu eest hästi, korraldab majapidamist, teeb süüa, kuigi ta pole just kõige parem kokk ja lubas, et ta õpetab mind ka deemoneid välja kutsuma, kui suuremaks…’’
,,DEEMONID?!’’ naine kargas laua taga püsti, kuid, märgates haldja kohkunud nägu hingas sügavalt sisse ja pomises ,,Sinusugune väike haldjatüdruk ei tohiks nende olevustega tegemist teha! Nad on ohtlikud…’’
,,Härra ütleb ka, et nad on ohtlikud, aga…’’
,,Sa ei mõista.’’
,,Mõistan,’’ haldjas kallutas pea ühele küljele viltu ,,Teie ei mõista. Miks te üldse arvate, et te mustast maagiast teate? Te ei tea sellest tegelt midagi. Te olete ennustaja, mitte maag.’’
,,Ma olen teinud enda ametiks teada,’’ lausus naine saladuslikult.
Läbi suletud ukse sisenes ruumi järsku suure hooga udukeeris, milles hea kujutlusvõimega inimese silm oleks võinud ära tunda jahikoera silueti ja hajus siis õhku ning ruum jäi järsku nii vaikseks, et Ulfetaira võis omaenda südametukseid

_________________
Kliki mulle!Adopted from Valenth
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.cliotna.deviantart.com
Tofu
Aes Sedai
Aes Sedai


Female Postituste arv : 2028
Age : 19
Hüüdnimi : Tofu
Punktid : 1100
Galeoonid : 895
Südamed : 4
Aktiivsuspunktid : 16319
Registration date : 25/12/2007

PostitaminePealkiri: Re: Hunt-Haldjas I   Nelj Okt 30 2008, 18:10

Jippijuu! Lahe. Edasi.

_________________
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://featherbreath.forumotion.net/
Cliodna
Pisihaldjas
Pisihaldjas


Female Postituste arv : 257
Age : 23
Hüüdnimi : Cliodna
Punktid : 160
Galeoonid : 61
Südamed : 1
Aktiivsuspunktid : 14886
Registration date : 09/10/2008

PostitaminePealkiri: Re: Hunt-Haldjas I   Laup Nov 01 2008, 14:34

X-Peatükk
Deemonid klaaskuulides


Sekund hiljem kostusid ukse tagant tänavalt kiired sammud ja uks paisati lahti. Ulfetaira võpatas.
Uksel seisis Seth, kes vaatas üllatunult ruumis ringi. Siis kinnitus ta pilk Ulfetairale ,,On sul vähimatgi aimu, kui mures ma olin?’’ sisises ta, astus paari sammuga toa keskele, krahmas tüdruku käest ,,Me läheme koju. Ja siis peame me ühe pika vestluse ärajooksmise teemal,’’ ta tõmbas Ulfetaira tooli pealt püsti ja sisuliselt vedas ta ukseni. Siis pöördus ta ümber ja osutas nimetissõrmega ennustaja poole ,,Ja sina! Kui sa ta peas kasvõi juuksekarvagi kõverdasid…’’ Seth tegi käega järsu, lõikava liigutuse ning kristallkuul laua peal lendas ennustaja vasakut õlga riivates vastu seina kildudeks. Kristallkuuli sees olev valge udu tõusis, sirutas ennast välja, otsekui kitsas korvist maganud kass, omandades nüüd õhkõrna peenikeste kätega fantoomi kuju ja hajus laiali. Tumehaldjas tardus paigale, maigutas hetke suud, põrnitsedes kohta, kus klaaskuul purunenud oli, siis tiris Ulfetaira uksest välja ja ukse lõi kinni.
Ennustaja jäi oma toolile istuma. Ta tunnistas endale, et tal oli olnud hirm, kui tumehaldjas sisse tormas, kuid nüüd hingas ta sügavalt sisse ja heitis kahetseva pilgu klaasikildudele põrandal. Nüüd teadis ta vähemalt, milline see viimane Ihhario välja näeb. Naine mõtles, et ta ei olegi nii hirmus, kui juttude põhjal järeldada võiks. Ilmselt mees lihtsalt teeskles, hoidmaks oma perekonna halba mainet ja pääsemaks kohustustest, mis muul juhul Ihhario suguvõsa tiitliga kaasneks. Ta teadis, et kohtub hunt-haldjaga uuesti, kuna oli näinud klaaskuulis lisaks udule ja öökullidele vilksamisi ka omaenda koduuksel olevat silma kujutist.

,,Kas ma pole sulle siis tõesti kunagi öelnud, et võõrastega ei tohi rääkida?’’
,,Ei…miks?’’
Nad sammusid läbi metsa kodu poole, lumi jalge all krabisemas, järgnedes umbes kahekümne väikese jalakese jälgedele
,,Ma olen väga halb õpetaja olnud,’’ Seth vajus mõttesse ,,Kuid kui sa sedasi ära jooksed, ei tohi ma sind enam endaga linna kaasa võtta.’’
,,Aga…’’ haldjas ei öelnud midagi, kartes härrat uuesti pahandada. Hommikusest lustist ning rõõmust ei olnud jälgegi. Tal polnud vähimatgi soovi mööda lumehangesid tormata. Samas põles põnevus, otsekui vaigune oks, ikka veel sügaval tema sees. Ta oli rääkinud ennustajaga, olgugi, et ta midagi oma tuleviku kohta teada ei olnud saanud ja ta oli linnas käinud. Kuid tuska valmistas talle härra ilmne ülereageerimine.
,,Ei mingeid agasid,’’ Seth seisatas ja vaatas lapsele ülevalt alla otsa ,,Kas tead, mis oli see valge udu, mis selle...selle inimese klaaskuulist välja tuli, kui see purunes? Tead, mille käest ta sinu tulevikku küsis?!’’
Ulfetaira oskas selle peale ainult pead raputada.
,,See oli deemon,’’ vastas Seth, kõndides edasi ,,Ma olen tõepoolest olnud kehv õpetaja…’’
,,Deemonid oskavad tulevikku ennustada?’’ haldjat ei paistnud härra sõnad üldse kohutavat – selle asemel sai ta osa oma harilikust krapsakusest tagasi ja hakkas ühest härra jäetud jalajäljest teise kepseldes edasi liikuma. Deemonid muutsid kogu kogemuse tema jaoks ainult veel eksootilisemaks.
,,Kust mina tean?!’’ Seth kohendas vöödilist salli oma kaela ümber ,,Kas ma näen sinuarust välja, nagu hingetohter? Minu tööks on deemonid ennast orjama panna, mitte nende psühholoogiat uurida!’’
Haldjas ohkas ja jätkas teed, nüüd taaskord ilma kepslemata. Ta oleks väga tahtnud oma küsimusele otsest vastust teada saada, kuid härraga polnud mõtet vaielda.
Ülejäänud tee nad vaikisid, järgnedes väikestele jalajälgedele, mille olid maha jätnud paharetid, kes koos nende kompsudega olid ees läinud.

Möödus veel kaks aastat ning olukord Ihhariode lossis hakkas vaikselt muutuma.
Ulfetaira ja Seth (keda tüdruk ikka veel ,,härraks’’ nimetas, kuigi jättis kindlalt meelde tema pärisnime) kasvasid teineteisest kuidagi lahku. Nüüd polnud haldjas enam Sethi kasulaps, vaid õpitüdruk ja teda koheldi ka, kui õpitüdrukut.
Ta nägu jäi kahvatuks, kuna ta istus päevad läbi vabatahtlikult raamatukogus, kuigi võttis tihtipeale öösiti ette pikki jalutuskäike metsas. Tüdruk tuupis endale pähe deemonite keele verbe. Seth õpetas talle selgeks esiteks kõige põhilisemad, siis järjest haruldasemate olukordade jaoks vajalikud sõnad. Esiteks oli vaja loitsu, mis deemoni kohale kutsuks, ning siis oli vaja osata keelt küllaldaselt, et käsk selgelt välja öelda. Seth ütles talle, et kõike võib elus juhtuda ja tüdruk murdis hetkel pead Adyascuse teoreemi kallal.
Seth oli hakanud teoreetiliselt osalt edasi liikuma, kuni Ulfetaira suutis veatult paharette kutsuva loitsu selgeks õppida. Siis ütles Seth, et enne oma kuueteistkümnendat eluaastat ta tüdrukut kõrgemaid deemoneid esile manama ei õpeta.
Tüdruk oli hakanud märkama härras muutusi. Tumehaldjas ärritus tihti ilma põhjuseta ja kadus vahest tundideks ruumi, mida Ulfetaira oli aukartlikult ,,Surmatoaks’’ õppinud kutsuma. Samuti viibis ta tundide kaupa kolikambris ja tundide kaupa raamatukogus. Härra nägu jäi kondiseks, ning ta oli pidevalt väsinud. Haldjas uuris välja, et raamatukogus loeb härra üha uuesti ja uuesti läbi mustade nahkkaantega raamatut, mille pealkiri vingerdas ja põletas silmi. Haldjas oli ühel öösel hiilinud raamatukokku ja proovinud seda raamatut lugeda, kuid selle sisu põletas ta silmi samamoodi, nagu raamatu kaas, kuigi sealsed sõnad seisid vähemalt paigal ja ta suutis lõpuks ühe rea kokku lugeda. See oli samas keeles, millega deemoneid kutsuti. Siis oli ta vaikselt ära hiilinud.
Talv oli ikka Ulfetaira lemmikaastaaeg, kuid ta ei kalpsanud enam läbi lumehangede, vaid kõndis rahulikult, nautides härmatise ning lume võlu ja mõnu. Ta oli muutunud tõsiseks, ei mänginud nukkudega ja luges oma vanuse kohta keerukaid raamatuid. Vaikselt adus ta, et härraga on midagi korrast ära, kuid isegi surma ähvardusel ei oleks ta osanud selle põhjust oletada.
Ligi aasta oli härra suutnud pidada oma lubadust selles osas, et ta ei võta Ulfetairat enam linna kaasa, kuid siis oli ta lubanud tüdrukul kaasa tulla juhul, kui ta enam üksipäini hulkuma ei lähe, kuid haldjat see ei huvitanud enam. Tema tahtis minna tagasi majja, mille ukse peale oli silma kujutis uuristatud ja rääkida veel kord selle ennustajaga. Aga teda ei lastud selle linnaosa lähedalegi. Ta oli kindel, et linnaskäimine ei muutu tema jaoks kunagi rutiiniks, kuna lossist väljas käis härra harva, umbes kord paari kuu tagant. Ja ta uskus ka, et linnas käik ei muutu temajaoks kunagi ebameeldivaks kohustuseks, kuna see koht oli üpris põnev. Kuid enam ei kilganud ta rõõmust, kui talle tehti teatavaks lossist lahkumise kuupäev. Tüdruk oli muutunud uhkeks, ega soovinud ennast kilkamise, või naermisega härra ees alandada.

Ulfetaira liipas mööda lumme mattunud teed. Varsti pidi varakevad tulema ja pidevad keskpäevased soojalained panid räästad tilkuma, samas, kui öökülm jääpurikaid voolis, mis nüüdki tema pea kohal okstel kurjakuulutavalt kõikusid. Seltsiks ainult ronga kraaksatused kõndis ta juba ammu selgeks saadud marsruuti mööda, tõmbas kasuka tihedamini enda ümber ja seisatas.
Oli öö. Ta ei näinud pimedas pooltgi nii hästi, kui härra, kuid pimedus meeldis talle. Tal oli seal kaitstud tunne. Tunne, et seal ei saa keegi teda näha.
Peale hetkelist seisatamist ohkas ta, vaatas oma hingeõhust tekkinud aurupahvakut ning läks edasi. Lumi krudises ta jalge all, kui ta kordas mõttes teoreeme ja sõnu, mille hääldamine ning meelde jätmine nõudsid talt suurt pingutust.
Siis seisatas ta uuesti. Tüdruk kummardus ja korjas maast vaiguse männioksa ,,Briser,’’ pomises ta ja oks süttis põlema. Improviseeritud tõrvikut käes hoides kükitas haldjas ja libistas käega üle lume ja sellel olevate jälgede. Need jäljed olid liiga väikesed ja peened karu jaoks, kelle jäljed olid suured ja laiad. Samas olid jäljed ka vales suuruses, et kuuluda rebasele, keda samuti siinsetes metsades palju ringi liikus. Metskoeri siinkandis ei elanud. Ulfetaira naeratas. Üle mitme aasta olid hundid taaskord Kentra aladele ekselnud. Nad ei käinud siin harilikult. Ainult siis, kui põhjapoolsetes metsades hirvi, ega jäneseid enam ei ole tulid hundid siia karja jahtima.
Haldjas kustutas tõrviku vastu lund ja asus viisikest vilistades kodu poole.
Lossiuksest sisse astudes suundus ta hiilides oma magamisruumide poole. Vaikselt, et mitte härrat üles ajada, kellele need öised jalutuskäigud üldse ei meeldinud, hiilis ta läbi esimese korruse…ja peatus raamatukogu ukse taga. Ukse ja põranda vahelisest praost helkis velklev tulevalgus.
Ulfetaira kortsutas kulmu, seisatas, vajutas siis ukselingile ja avas selle. Ta piilus raamatukogusse.
Härra istus oma tugitoolis, kamina ees, mille leegid olid juba kustuma hakanud ja luges, haldjat isegi märkamatta.
Haldjas kortsutas kulmu. Juba kaks aastat oli härra peaaegu igal öösel siin istunud ja lugenud, samas tundus, et raamat tema käes ei saa ikka veel läbi. Tüdruk sulges vaikselt ukse ja lubas endale nuuksatuse, siis läks ta magama.


_________________
Kliki mulle!Adopted from Valenth
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.cliotna.deviantart.com
minnipuhh
Vari
Vari


Female Postituste arv : 1461
Age : 21
Hüüdnimi : minni
Punktid : 550
Galeoonid : 500
Südamed : 2
Aktiivsuspunktid : 15236
Registration date : 28/07/2008

PostitaminePealkiri: Re: Hunt-Haldjas I   Püh Nov 16 2008, 00:02

Palun edasi . Naeratab
Väga põnev jutt.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Cliodna
Pisihaldjas
Pisihaldjas


Female Postituste arv : 257
Age : 23
Hüüdnimi : Cliodna
Punktid : 160
Galeoonid : 61
Südamed : 1
Aktiivsuspunktid : 14886
Registration date : 09/10/2008

PostitaminePealkiri: Re: Hunt-Haldjas I   Püh Nov 16 2008, 02:18


XI – Peatükk
Deemonid ja hinged

Järgmisel päeval ärkas Ulfetaira varakult. Kiiresti riietus ta ja läks raamatukogusse.
Kamin oli juba kustunud. Hõõguvaid süsi ei olnud. Ainult väheke seda lendlevat, valget tahma. Härra istus ikka veel tugitoolis, lõpuks siiski väsimusele alla vandunud, raamat põlvedel, sügavalt magades, pea ühele õlale vajunud.
Ulfetaira kortsutas kulmu ja läks raamaturiiuli juurde, vaikselt, et mitte härrat äratada. Ta tassis tooli – mis oli peaaegu tema enda kõrgune, aga üllatavalt kerge – suure vaevaga riiuli juurde, ronis selle peale ja sirutas ennast nii pikaks, kui võimalik, et saada kätte ühte rohelisekaanelist raamatut. Kui see tal viimaks õnnestus istus ta sellesse samasse tooli lugema, aeg-ajalt üle kaante pilke heites, ega härra juba ärkama ei hakka.
Alles keskpäeva paiku liigutas tumehaldjas ennast, avas silmad ja haigutas laialt
,,Ahsoo. Sa juba siin?’’ sõnas ta, väheke üllatunult, heitis pilgu raamatu kaanele ja varjas selle kätega ,,Tüdruk. Ma tahtsingi sinuga rääkida. Tule korraks siia.’’
Ulfetaira märkis raamatu järje ja läks sõnakuulelikult härra tugitooli juurde.
,,Ma otsustasin, et homme läheme me linna. Ja umbes nädal hiljem viin ma su pealinna. Oleks aeg, et sa natuke maailma näeksid.’’
Haldjas noogutas ,,Kas Kentra ei olegi siis pealinn?’’
Härra turtsatas naerda ,,Muidugi mitte! Kui sa näeksid ainult seda TÕELIST linna, millest ma räägin. Kondli. Ma olen seal korra käinud. Linna ümbritseb kõrge müür ja selle keskel on kuningapalee ja oh, kui ilus ja uhke see on!’’ ta naeris ja sasis Ulfetaira juukseid ,,Jääme sinna ilmselt päris tükiks ajaks.’’
,,Miks?’’ Ulfetaira piilus uudishimulikult raamatu poole, kuigi teadis, et ta ei saaks seda lugeda.
,,Sest, nagu ma ütlesin, pead sa natuke maailma nägema,’’ pomises härra, avas raamatu sealt, kust ta pooleli jäi ja jätkas lugemist.
,,Kas sa seda kunagi läbi ei saa?’’
,,Mis?’’
Haldjas osutas selgituseks raamatule ,,Oled seda juba kaua aega muudkui lugenud ja lugenud. Kas sa seda läbi ei saa?’’
Härra raputas pead ,,Lippa mängima, Ulfetaira, eks ole?’’
Tüdruk märkas, et tumehaldja silmaalused olid magamatusest tumedad, ennem, kui härra nägu taaskord raamatu nahkkaante taha kadus.

Järgmise päeva hommikul hakkasid nad varakult minema, nagu ikka. Härra arvas, et enne ära minekut on tal paar asja vaja linnast ära tuua.
Kusagilt kostus hundi ulgumine, aga muidu möödus retk linna ilma vahejuhtumiteta.
Härra luges, nagu ikka, Ulfetairale sõnad peale, sellest, et kui ohtlik on linnas üksi hulkuma minna ja käskis tal enda kõrvale jääda.
Kuid haldjas oli juba otsustanud. Härraga oli midagi korrast ära, kuid tüdrukul polnud kelleltgi nõu küsida. Ta oli eile üpris tükk aega üleval olnud, mõelnud ja ainus inimene, kes talle pähe tuli, oli ennustaja.
Samm-sammult hiilis ta härrast eemale, kui too inimestega vaidlusse laskus, nagu harilikult.
Haldjas polnud kaks aastat ennustaja juures käinud, aga ta jalad leidsid tee vaevata üles ning ta oli silmaga ukse juures nii kähku, et oli üpris kindel selles, et härra polnud tema puudumist veel märganudki.
Kõik oli selline, nagu varem. Silm ukse peal võis olla natuke kulunum, kui enne, aga muidu paistis olevat samasugune.
Põksuva südamega koputas haldjas uksele ja ootas. Vastust ei tulnud ja ta avas vaikselt ukse, piiludes hämarasse ruumi, mida valgustas küünlaleek. Küünla värelevkuldne valgus riivas ta silma, kui ta meenutas pehmet hõbehelki, mis oli andnud ruumile teatava salapära, kui ta siin viimati käis. Haldja pilk rändas mööda ruumi, kuid ei leidnud kristallkuuli. Talle meenus udu, mis oli kuulist välja voolanud, kui see vastu seina kildudeks lendas ning haldjas judistas õlgu. Ta käsi kompas juba ukselingi järele, et siit lahkuda, kui tagaruumidesse viiv uks avanes ja ennustaja sisse astus. Naine seisatas üllatunult. Ta nägi ikka enam-vähem samasugune välja, kuigi mõned juuksed olid hallimaks läinud
,,Ma arvasingi, et keegi tuli,’’ lausus ta ,,Kas saan sind aidata, väike tüdruk?’’
,,Ma…vab…seetähendab jah,’’ haldjas mõistis, et ennustaja ei tundnud teda ära ja tutvustas ennast kähku ,,Olen Ulfetaira. Käisin teie juures kaks talve tagasi. Tulin nõu küsima.’’
Ennustaja kortsutas kulmu, siis jõudis tema pilku selgus ,,Sinu ,,härra’’ oli see, kes kristallkuuli puruks viskas?’’ ta osutas käega näidates, et haldjas võib istuda ,,Teed soovid?’’
,,Ei. Ma arvan, et asjaga on kiire.’’
,,Aga…milles siis asi?’’
,,Härra on viimasel ajal olnud kuidagi…imelik,’’ tüdruk vajus mõttesse ning avastas, et ei oska oma kahtlusi sõnadesse panna ,,Ta loeb palju.’’
,,Kõrgest soost isiku puhul oodataksegi, et ta palju loeks,’’ lausus ennustaja, laialt naeratades ,,Kui sulle ei meeldi lugemine, siis ei tähenda see veel, et…’’
,,Ei,’’ katkestas Ulfetaira, kui sõnad ta peas paika klõpsatasid ,,Ma loen nagu palju erinevaid raamatuid. Palju-palju raamatuid. Härra luges ka palju raamatuid, kuid viimasel ajal…loeb ta ainult ühte raamatut.’’
,,Kas see on põnev raamat?’’
,,See kõrvetab silmi,’’ sosistas haldjas ,,Selle kiri kõrvetab silmi.’’
,,Ahsoo,’’ ennustaja naeratas lahkelt. Nähes, et Ulfetaira enam midagi lisada ei oska, aitas ta väheke: ,,Kui kaua ta seda raamatut lugenud on?’’
,,Umbes…poolteist aastat. Kaks aastat,’’ sõnas haldjas kahtlevalt ,,Ta nagu ei saaks seda kunagi läbi ja ta ei taha, et ma seda loeksin. See kõrvetab mind. Ja selle pealkiri vingerdab. Ja ta istub öösiti raamatukogu tugitoolis, kuni hommikul magama jääb,’’ haldjas vaatas kartlikult ennustaja poole
,,Miks sa seda mulle räägid?’’
,,Te mainisite eelmisel korral vist, et olete teinud enda ametiks mustast maagiast teada,’’ vastas haldjas kõhklemata, särades uhkusest oma hea mälu üle.
,,Ütlesin või? No…jah,’’ ennustaja kallutas pea ühele küljele ja vajus mõttesse ,,Kas on veel midagi, miks sa siia tulid? Kas härra on veel kuidagi muutunud?’’
,,Ta on tõredam ja näeb kuidagi väsinud välja.’’
Ennustaja toksis sõrmega vastu lauda, kui ta ilmselt mõttes sõnu kokku pani ,,Kas härra on sulle rääkinud sellest, kuidas deemonid ja hinged seotud on?’’
Haldjas raputas pead
,,Nii ma arvasingi. Ilmselt ei tea ta seda isegi. Need, kes teavad, ei tegeleks musta maagiaga,’’ ta kuulatas, otsekui kontrollides, ega kiirustavaid samme juba ukse taga kuulda ei ole ja jätkas siis ,,Ehk oled kuulnud vanarahva jutte inimestest, kes oma hinge deemonitele müüvad ja vastutasuks suure väe saavad? Ei ole? Noh. Selliseid jutte liigub palju ringi, kuid pean ütlema, et päris sõnaotseses mõttes need tõesed ei ole. Samas mitte ka väärad. Deemonid toituvad hinges olevast energiast, sellest üle jääva aine jätavad jätavad meie maailma. Deemonid ise elavad…kusagil mujal. Ja hingedest üle jääva jätavad nad meie maailma, kuna neil pole sellega midagi teha. Oled kunagi mõelnud, mis valge udu see on, mis tekkib iga väikseimagi musta maagia loitsuga? Ilma energiata on ülejäänud hinge materjal nähtamatu, kuuldamatu, tajumatu, kõikudes kusagil mitteolemasoleva piiril. Musta maagiaga vabaneb energia, mis on väga sarnane selle jõuga, millest hinged koosnevad ja seetõttu kogunevad need hinged mustade maagide lähedusse, toitudes musta maagia väest ning selle väe mõjul muutudes ajutiselt nähtavaks. Valge udu. Tugevate deemonite väljakutsumisel vabaneb palju suurem energia ja hinged muutuvad milleksgi enamaks, kui valgeks uduks. Ajutiselt saavad nad endale piirjooned. Kuid nad pole võimelised ilma musta maagia lähedalolekuta nähtavana eksisteerima. Kas saad aru?’’
Haldjas raputas pead.
,,Aga deemonid…nad toituvad hingedest. Koguvad hingi. Mõni deemon hiilib alati märkamatult oma ohvri ümber oodates, et ohver musta maagiat kasutades oma hinge avaks. Neile meeldib mängida ja jälgida, kuidas ohver hääbub ja seetõttu ei võta nad tema hinge, vaid koguvad selle endale järk-järgult. Enamus vägevaid musti maage ei sure vanadusse. Nad surevad seetõttu, et neil pole enam hinge, mis nende keha toetaks. Mida rohkem ohver musta maagia ligiduses viibib, seda rohkem ta oma hinge avab ja seda kiiremini deemonid selle märkamatult ära võtavad. Sa rääkisid raamatust? See on musta maagiat täis ja paistab protsessi kõvasti kiirendavat. Hingerööv võib võtta väga kaua aega. Tumehaldjad võivad mustast maagiast sõltuvusse jääda, kuna see tekitab neile joovastava tunde. Seetõttu ongi enamik mustadest maagidest tumehaldjad. Aga ma räägin praegu sellest, et ma kardan, et Seth Ihhario on deemonitele silma alla jäänud. Või võibolla ei ole ka… igaljuhul pead sa sellest raamatust vabanema, kuna see on selgelt neetud. Saad aru?’’
Haldjas kehitas õlgu ,,Kuidas ma sellest vabanen?’’
,,Põleta, uputa, vii metsa. Peaasi, et Ihhario seda lugeda ei saaks. Ehk ei ole veel hilja. Siis oota ja jälgi teda hoolega. Kui ta ikka väsinud ja kurnatud välja näeb on ta tõepoolest deemonite huviobjektiks saanud. Need olevused pole lollid, kuigi nende motiivid on tihti ebaselged. Mine nüüd kähku.’’
,,Aga…kust te seda kõike teate?’’
,,Vabal ajal võin ma ju ennustaja olla, kuid muidu olen midagi hoopis enamat,’’ ennustaja pilgutas silma ja juhtis Ulfetaira ukse juurde ,,Mine kähku ja otsi oma härra üles. Ta on kindlasti mures.’’

_________________
Kliki mulle!Adopted from Valenth
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.cliotna.deviantart.com
droideka
Kantsler
Kantsler


Male Postituste arv : 3569
Age : 19
Hüüdnimi : Droi...
Punktid : 510
Galeoonid : 511
Aktiivsuspunktid : 17503
Registration date : 28/04/2009

PostitaminePealkiri: Re: Hunt-Haldjas I   Reede Juul 24 2009, 21:38

Lovely.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Cliodna
Pisihaldjas
Pisihaldjas


Female Postituste arv : 257
Age : 23
Hüüdnimi : Cliodna
Punktid : 160
Galeoonid : 61
Südamed : 1
Aktiivsuspunktid : 14886
Registration date : 09/10/2008

PostitaminePealkiri: Re: Hunt-Haldjas I   Laup Dets 05 2009, 17:52

Peaksin ehk vabandama, et aasta otsa postitanud ei ole.

XII – Peatükk
Põle!


Kell lähenes juba südaööle, kui Ulfetaira magamistoa uks paotus ja haldjas paljajalu läbi koridori tippis. Härra oli talle seekordse ärajooksmise andestanud, kuna tüdruk oli öelnud, et ta astus natuke eemale ning ei suutnud härrat pärast enam üles leida. Koju minnes oli sadanud mõnusaid, pakse valgeid lumeräitsakaid, mis tekitasid tüdrukus taaskord soovi läbi hangede mütata, kuid selle soovi surus ta kähku maha.
Nüüd hiilis ta süüdlaslikult raamatukogu poole, võpatades iga põrandalaua kääksatuse ja tuule oige peale. Ennustaja oli teda manitsenud, et ta mitte mingil juhul kogu sellest asjast härrale ei räägiks, kuna härra ei usuks seda ja ei laseks haldjat enam linna. Ulfetairale poleks olnud tarvis seda rääkida. Ta sai isegi aru, et härrale üles tunnistamine viiks ainult katastroofini. Haldja hambad olid risti surutud ja ta hingas nii vaikselt, kui oskas. Ta seisatas raamatukogu ukse taga ja paotas seda väheke. Ruum oli kottpime. Väiksemana oli tüdrukule tundunud, otsekui kuuleks ta magavate raamatute hingamist, kuid nüüd pani ta selle lihtsalt kaminas puhuva tuule arvele. Paistis, et seekord oli härra siiski oma tuppa läinud ja magama jäänud. Kaminas ei põlenud tuli ja tundus, et ka tugitool on tühi. Kindel tüdruk selles ei olnud, kuna ruum oli tõepoolest pime. Ta läks sinna, kus teadis kamina olevat ja surus maha valuhüüatuse, kui ta varbad vastu võre ära lõi. Tugevalt soovides, et kaminas midagi põlemiskõlbliku leiduks sirutas ta käed võre äärde ja sosistas: ,,Briser!’’
Kaminas lahvatasid leegid, mis paistsid jõudu koguvat pooleldi põlenud puuhalust. Haldjas vaatas kähku ringi ja lisas kamina kõrval olevast virnast ahju puid juurde, kuni tuli oli ilusti elule turgutatud ja see lõbusalt praksus. Ruum oli tõepoolest tühi.
Tüdruk teadis, mida ta tegema peab, ometi tõrkus miski temas seda tegemast. Kui õnnetu võiks küll härra olla, avastades, et tema raamatut ei olegi? Aga kui õnnetu võiks ta olla, kui seda raamatut ei hävitatagi ja ta vaikselt hääbuks?
Haldjas sikutas tugitooli raamaturiiuli juurde ja ronis mööblieseme peale. Ta libistas sõrmedega üle tolmuste riiulite, üle paksude raamatute, kuni selle kohani, kus härra harilikult s e d a raamatut hoidis. Aga selle koha peal oli ainult tühjus, mis tekitas haldja kurku klombi. Kui raamatut riiulil pole tähendab see, et…
…haldjas hüppas tugitooli pealt maha ja otsis kähku ülejäänud ruumi läbi…
…härra oli õhtul oma toas lugenud.
Haldjas ohkas sügavalt. Harilikult oleks ta sellises olukorras loobunud, aga kamin põles juba ja ta poleks täna öösel niikuinii enam magada saanud. Tüdruk lisas paar puuhalgu, et tuli veel rõõmsamalt praksuks ja hiilis siis raamatukogust välja.
Läbi koridoride minnes seisatas ta hetkeks ja vajus mõttesse. Härra paneb oma toa tihtipeale ööseks lukku. Ei tea küll, mispärast? Aga ukse kaudu sinna ilmselt ei saa. Aknani on päris mitu korrust. Aga…härra toas oli seina peal kardin. Kardina taga uks, mis oli lukustamata. Ukse taga oli pikk, valgete seinte ja valgest marmorist põrandaga kõrge laeline ruum, mida valgustasid põrandast laeni ulatuvad aknad. Ruumi seintel oli hulganisti portreesid tumehaldjatest veidrates ja vanaaegsetes rõivastes. Ja ka maastikupilte ning erinevaid kompositsioone leidus seal. Põhiliselt aga siiski portreed. Härra kutsus seda ruumi härda austusega Galeriiks.
Eelmisel suvel, kui oli olnud järjekordne igav ning päikesepaisteline päev, oli Ulfetaira ringi uudistanud. Alati, kui paistis, et ta tunneb seda lossi, kui oma viit sõrme, leidis ta midagi uut ja ringi uitamine oli tema lemmiktegevus suvel.
Ta oli olnud ruumis, mille kohta ta teadis kindlalt, et see asub Galerii kohal, kuna ruumi põrand oli ülejäänud korruse põrandatest paar astet kõrgemal. Galeriil oli nimelt väga kõrge lagi. Arhidekti õudusunenägu lausa. Ruum oli täiesti tühi, kui ämblikud ja nahkhiired välja arvata. Kuid kui haldjas tuppa astus klõpsas ta jalg kogemata ühte põrandalauda, mis plõksatusega allapoole läks. Siis vajus temast umbes meeter vasakul lahti luuk põranda sees. Ta oli teada saanud, et läbi luugi minnes pääseb Galeriisse.
Nüüd hiilis tüdruk tasa kolikambrisse, mille põrandal vedeles teiste asjade seas ka nöörredel. Siis võttis ta tõrviku, süütas selle ja suundus tasa ruumi poole Galerii kohal.
Mööda kägisevat puutreppi läks ta üles koridoridesse, kus härra peaaegu kunagi ei käinud, hoides tõrvikut enda ees. Tasa ja targu avas ta ukse ja astus üles paarist astmest, mis eraldasid seda tuba ülejäänud korruse põrandatest ning valgustas tõrviku väreleva valgusega maad enda ümber. Ta astus samale põrandalauale, kuhu ta varemgi oli astunud ja paar meetrit temast eemal vajus luuk kägisedes avali. Haldjas kõhkles ja pani siis tõrviku seina sees olevasse orva. Alla ei saaks ta koos tõrvikuga kuidagi minna. Ta võttis nöörredeli ja astus läbi luugi eemaletõukava pimeduse.
Üles vaadates nägi ta kollakat kuma, mis kuulus tõrvikule.
Puuastmed läksid umbes meetri võrra allapoole, siis astus ta luugile ning kargas sammu tagasi. Luugile kogu keharaskusega toetuda oleks olnud väga rumal tegu, kuna seda hoidsid lahti vajumast ainult kaks roostetanud haaki, mille haldjas nüüd värisevate sõrmedega lahti tegi. Tema ees laius nüüd kolm ja pool meetrit vertikaalset tühjust (J). Tüdruk kinnitas nöörredeli haakide taha ja heitis selle alla. Siis laskus ta redelit mööda Galeriisse.
Täielik pimedus ja haldjas ei olnud isegi kindel, kuhupoole ta nüüd minema peaks.
Ettevaatlikult kõndis ta lähima seinani ja kompas seda. Tema käe alla sattus jahe pildiraam ja hakkas mööda seina edasi minema. Peale kolme seina läbikompamist jõudis ta ukseni.
See oli lausa piinav, kuidas uks kääksatas, kui see avati ja tüdruk piilus tuppa.
Ruumis oli peegliga öökapp, laud, tool, aken ja suur, nelja sambaga baldahhiinvoodi, kust kostus sügavat hingamist. Härra magas.
Ulfetairal vedas – laua peal põles küünal ja kuigi see oli juba lühikeseks põlenud ja leek uppus rasva sisse andis see ikkagi küllaldaselt valgust, et haldjas näeks – laua peal raamatut pole.
Kõige hullemate ootustega tõmbas Ulfetaira natukene baldahhiinvoodi ees olevat kardinat nii, et ta nägi magavat härrat. Küünlavalgus tõi eriti teravalt esile iga väiksemagi lohu härra näos ja Ulfetaira nägi eriti selgelt, kui kõhnaks ta oli jäänud. Raamat lebas härra rinnal ja samuti lebasid raamatu peal tema käed.
Ulfetaira neelatas ja tahtis juba ära minna, kuid üks pilk härrale ütles, et ta magab sügavalt. Tüdruk tõstis ettevaatlikult ja väga õrnalt härra käed tema külgedele. Ta hoidis hinge kinni ja võttis siis raamatu. Härra pomises midagi unes ja paotas silmi. Ta vaatas Ulfetairale padjanäoga otsa ja siis, otsustades, et näeb und, sulges silmad ja uinus uuesti silmapilgselt.
Haldjas seisis veel minuti täiesti liikumatult paigal, raamat vastu rinda surutud julgemata liigutada, ega isegi hingata, siis tormas ta kohalt, nagu maratonjooksja ja kiirustas varvastel läbi kääksuva ukse Galeriisse, samas unustamata ust enda järel sulgeda. Pimeduses kobades leidis ta nöörredeli ja ronis ahvikiirusel seda mööda üles. Alles siis, kui ta oli redeli üles tõmmanud ja luugi sulgenud julges ta trepile istuda ja sügavalt sisse hingates sõrmedega üle raamatukaante libistada.
Pimeduses tundis ta, kuidas tähed ta sõrmede all vingerdasid. Ta jooksis üles mööda neist kümnekonnast trepiastmest, seisatas, et tõrvik haarata ning läks siis ilma tempot aeglustamata raamatukokku, kus kaminas ikka veel tuli lõbusalt põles. Haldjale tundus, otsekui oleks raamatukogust lahkumisest tunde möödas, kuid tuli paistis naerda lagistades kinnitavat, et temateada on haldjas kõigest umbes viisteist minutit väljas olnud.
Ulfetaira vaatas raamatu kaant. Kui sealsed sõnad oleksid olnud elusolendid, oleksid need küüntega tema silmi kratsinud ja vihast ulgunud. Ta vaatas leeke, mis kutsuvalt raamatu poole näisid sirutavat. Siis avas ta raamatu, et heita veel üks pilk selle koltunud lehtedele, enne, kui ta selle tuhaks põletab.
Sõnad põletasid ta silmi, kuid ei proovinud pilgu alt ära hiilida, nagu seda tegi kaanetekst. Ta lappas raamatu läbi, suutmata sellel siiski pilku hoida üle mõne sekundi. Ühel lehel ta aga peatus. Tekst oli, nagu tekst ikka, aga kui ta pilk fookusesse läks mõistis ta, et peenikese kirja tähtedest ja tühikutest moodustub pilt… ta nägi mingit hoonet, mida ta kunagi varem näinud ei olnud. Selle kuju ei sarnanenud ei elumajade, ega lossidega. Selle hetke jooksul, mil ta pilti nägi kinnistus see kindlalt tema ajju. Siis pööras ta pilgu kõrvale, hambaid risti surudes. Selle lehekülje kiri tundus olevat eriti pahatahtlik ning alles minut hiljem suutis haldjas uuesti silmad avada. Tühikutest ja tähtedest pilti ei suutnud ta aga enam leida.
Ta ohkas sügavalt. See raamat oli kuri. Ta tundis seda. Haldja käed värisesid kergelt ja järsku tekkis tal kahtlus, kas ta üldse suudab seda tulle heita. Kuid ta silme ette ilmus vaimupilt härrast, kes kustuvate leekide paistel kerratõmbunult tugitoolis loeb ning ta viskas selle tulle.

Samal ajal ärkas teises maja otsas Seth karjatusega, kätega rinnust hoides ,,Raamat,’’ sosistas ta paaniliselt, vaatas oma käsi, tekki, heites pilgu kustunud küünlale. Tema tumehaldjapilk harjus kiiresti toa pimedusega, ta osutas käega küünlale ,,BRISER, KURAT VÕTAKS! BRISER!’’ ning väike küünlajupp lendas prahvatusega tükkideks. Valjult sajatades tormas Seth ukse juurde ning avas selle riivid. Ta tormas paljajalu läbi koridoride raamatukogu poole, ise endale vaevu aru andes, miks.

Ulfetaira oli hirmunult raamatukogu kaugeimasse nurka taganenud, pilk kinnistunud kaminale ja iga oma keharakuga raamatu tulleviskamist kahetsedes.
Leegid olid muutunud öömustaks, andes sellegipoolest valgust ning veripunased sädemed lendasid laiali, jäädes põrandale ja raamaturiiulile helendama. Raamat põles valju pragina ja sisina saatel, kiirates mustade leekide keskelt verekarva valgust ning haldja ehmunud pilgu all tõusis raamatust välja udukogu. Udukeermed moodustasid pea, õlad ning asi vinnas jalad ka raamatust välja, väreles, otsekui laguneks kohe koost ja tuhises siis haldja näo poole,valgest udust käed laiali aetud
Ulfetaira peitis hirmukarjatusega näo kätesse.
Uks löödi lahti.
,,Tüdruk, mida sa teinud oled?!’’
Haldjas seisis värisedes paigal, siis piilus sõrmede vahelt. Deemon oli kadunud. Tuli pragises uuesti rahuliku, kollase leegiga. Härra seisis ¹okeeritud näoga uksel.
Mehe pilk libises üle Ulfetaira sassis juuste ja ehmunud silmade ja peatus kaminal ,,Ega ometi…’’ tumehaldjas jooksis kamina juurde ,,Utsuk!’’ sosistas ta kustuval häälel, ning leegid kadusid silmapilgselt, jätmata endast isegi hõõguvaid süsi ja ruum mattus hämarusse.
Ulfetairale meenus, et kaminasimsil peaks olema küünlajupp. Ta läks ja süütas selle, hoidudes samalajal hoolikalt härrale otsa vaatamast. Härra krahmas küünla ja valgustas sellega kamina sisemust. Pärgamendilehtedest, nahast kaantest ja köitmiseks kasutatud nöörist oli järel ainult peotäis valget tuhka. Kaantest oli siiski tükk alles. Kiri ei vingerdanud enam, kuid oli tules mustunud ja lugeda võis ainult pealkirja lõpu kolme tähte – mon. Härra kattis silmad sõrmedega, otsekui oleks see vaatepilt tema jaoks liiga jube, et seda näha ja lükkas küünla endast eemale. Ulfetaira leidis sobivaks, et ta peaks panema küünla tagasi kaminasimsile ja lahkuma. Härra vajas kindlasti natuke aega üksi olemiseks.

_________________
Kliki mulle!Adopted from Valenth
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.cliotna.deviantart.com
Cazzzu
Tumehaldjas
Tumehaldjas


Female Postituste arv : 431
Hüüdnimi : Cazzzu,Caz...... , Mammu
Punktid : 10
Galeoonid : 10
Aktiivsuspunktid : 13815
Registration date : 08/08/2009

PostitaminePealkiri: Re: Hunt-Haldjas I   Laup Dets 12 2009, 14:02

miks ma seda jutukest küll varem ei avastanud ?liigahea juu (L)

_________________
Breaking down....Let me be who I am!
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://usamakygens.proboards.com/index.cgi
Sponsored content




PostitaminePealkiri: Re: Hunt-Haldjas I   Today at 08:43

Tagasi üles Go down
 
Hunt-Haldjas I
Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1
 Similar topics
-
» Teine võimalus. [jäi poolikuks]

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
Hp fännid :: Omalooming :: Järjejutud-
Hüppa: