Olevused (lugeda pärast keskööd (: )

Oled sa kunagi jalutanud mööda täiesti tühja, pimedat ja öist tänavat, olles täiesti üksi? Oled sa kunagi möödunud kohast, kus tänavalatern on katki ja on kottpime ja tundnud, et keegi jälitab sind? Kellegi silmad jälgivad? Veider, kipitav tunne kuklas, mis annab sulle teada, et sa ei ole siiski tänaval üksi? Sa peaaegu kuuled kellegi samme ja hingamist? Võibolla jookseb sul külm judin üle selja ja tekkib tunne, et keegi on otse su selja taga, sinust vähem kui poole meetri kaugusel ja sirutab just käe, et haarata kinni sinu õlast…või hoopis katta oma käega su suu, et sa karjuda ei saaks?
Olevustel pole nähtavat keha. Neil pole häält ja Olevused on kurdid. Olevused on liiga nõrgad, et Neid, esmapilgul enesestmõistetavaid omadusi, endale muretseda. Neil pole silmi, kuid nad näevad siiski. Ainus, mida Nad teha saavad, on oma ohvrite jälitamine ja oma ohvrites tunde tekitamine, et neid jälgitakse. Ülejäänuga tegeleb juba inimese kujutlusvõime.
Olendid pääsevad võimule alles pimeduse saabudes. See, mida Nad päeval teevad, ei ole teada. Võibolla on Olevused varjud ja võtavad päeval sisse koha inimeste, või lampide, või puude juures, liikudes koos nendega ja jälitades neid? Võimalik. Või kaovad Nad oma koju? See on veel võimalikum, kuid kus nende kodu on, seda ei tea keegi.
Nad tulevad alles siis, kui läheb pimedaks ja otsivad endale võimalikult kähku mõne ohvri, keda Nad jälitavad, kuni ohver mõnda valgustatud ja inimesi täis kohta jõuab, või siseruumidesse astub. Nad toituvad ohvrite hirmust ja üksindustundest. Inimesed kardavad ikka kõige rohkem seda, mida nad ei näe ja kui inimene ei näe kedagi, kuid ikka tunnetab, et keegi tema kõrval on, siis ta lihtsalt kas ignoreerib seda tunnet, sisendades, et tegelikult pole seal midagi, või hakkab kartma. Juhul, kui ohver lihtsalt ignoreerib Olevust, siis Olevus lahkub, sest ta ei saa inimesest toituda.
Hilisematel öötundidel muutuvad Olevused tugevamaks. Siis suudavad nad hiilida rahvarohketesse kohtadesse ja siseruumidesse. Siis suudavad nad taluda kunstlikku valgust.
Oled sa kunagi istunud kella kahe paiku öösel arvuti taga, selg ukse poole? Oled kuulnud koridorist samme ja kinnitanud endale, et see on kõigest su kass? Oled kuulnud ukse kääksatust ja ehmatusest peaaegu lakke hüpanud? Oled vaadanud üle õla ja näinud, et ukse lükkas lahti kass? Oled peale seda kassi tagasi koridori saatnud, ukse hoolega kinni pannud ja tagasi arvuti taha istunud? Oled peale seda tundnud, et sa pole enam toas üksi, kuigi kass on koridoris, koer magab köögipõrandal ja ülejäänud on ka juba uneilmas? Sa tunned, et keegi on su seljataga ja sa ei julge pead pöörata, kartes näha, kes seal on. Kui sa viimaks siiski pead pöörad, siis pole seal kedagi ja sa oled ikkagi üksinda toas.
Olevused on väledad. Nad proovivad alati jääda inimeste selja taha, mitte nende ette. Vahest, kui inimene on seljaga seina poole, siis Nad hiilivad ohvrile ka külje pealt ligi.
Olevustel pole silmi, kuid nad näevad siiski. Nende pilk on läbipuuriv, tekitades tunde, et sind jälgitakse. See pole tavalise elusolendi pilk, mida me enamasti tähele ei pane. See tekitab kuklas kiheleva tunde ja paneb värinad mööda selgroogu alla jooksma.
Keegi ei tea, kust Nad pärit on. Võibolla on inimesed Olevused ise välja mõelnud? Või on nad maailmas ringi hulkunud aegade algusest peale. Võibolla on tegu kummitustega? Võibolla mitte. Võibolla on nad läbi mõne universumi ussiaugu siia maailma roomanud, nagu immitseb päikesevalgus läbi augu plangus või imbub gaas läbi põrandaprao. Vähetõenäoline, kuid siiski võimalik.
Olevused on siiski nõrgad. Tõenäoliselt läheb kogu nende öö jooksul kogutud jõud selleks, et päevad üle elada. Kuid kas Olevused üldse ,,elavad’’? Neil pole keha. Neil puudub enamus meeltest. Selle küsimuse jätaksin vastamata.
Samas. Võibolla on kusagil Olevusi, kes on suutnud aja jooksul jõudu ,,tallele panna’’ ja viimaks, peale pikki aastaid, suudavad nad endale ajutise keha luua. Ja mis edasi?
Oled sa kunagi jalutanud mööda täiesti tühja, pimedat ja öist tänavat, olles täiesti üksi? Oled sa kunagi möödunud kohast, kus tänavalatern on katki ja on kottpime ja tundnud, et keegi jälitab sind? Kellegi silmad jälgivad? Veider, kipitav tunne kuklas, mis annab sulle teada, et sa ei ole siiski tänaval üksi? Sa peaaegu kuuled kellegi samme ja hingamist? Võibolla jookseb sul külm judin üle selja ja tekkib tunne, et keegi on otse su selja taga, sinust vähem kui poole meetri kaugusel ja sirutab just käe…ja siis tunned sa õrna survet oma õlal. Sa peatud. Kardad selja taha vaadata. Sa vaatad siiski. Sa näed, kuidas varjud sinu taga tahkuvad ja neist moodustub inimese taoline, peenikeste käte-jalgadega näota figuur. Figuur ,,vaatab’’ sind hetke, siis, ühe välkkiire liigutusega, katab oma varjudest käega, mis on külm, nagu surm, su suu, et sa karjuda ei saaks…

Pani mõtlema.

Hästi lahe lugu. Kas need Olevused on siis sinu väljamõeldis? Oh, nad meeldivad mulle. Eriti lõpp. Äärmiselt hea fantaasia ^^.

No ma kirjutasin kunagi Dragoni foorumisse oma hirmudest. Seal panin selle teatava ,,mul on tunne, et keegi jälgib'' tunde sõnadesse. Parema sõna puudumisel nimetasin seda kujuteldavat jälgijat Olevuseks ning samal öösel sai nii umbes kolme tunni jooksul see jutt valmis kirjutatud.
Tore, et meeldib, see on juba suht vana ka tegelikult.

Kui vana? Suht ei ütle mulle midagi.

You know what ?..
Ma ei hakka kritiseerima ega midagi.. vist ..
aga vaata, oleneb inimesest. Kusjuures..alati ei tea olema keskööl väljas. Piisab vaid sellest, et kobid kell seitse õhtul välja kusagile pimedasse tänavasse ja passid seal niisama.
Olen seda tunnet kogenud(väljas olemine, ofc) ja siis need varjud, right? xd
Mu vanem vend õpetas mind ka selle kohta. Ta ütles ulle nii : ,,Kui sa tunned,et keegi sind jälgib, ütle kasvõi hääletult, aga see keegi kuuleb sind ja teata talle sedasi :"Kui sa mind rahule ei jäta, otsin ma su ülesse ja annan kolki"." , kusjuures, minul mõjus see ma olin siis teises klassis [h]

Emma kirjutas:

Kui vana? Suht ei ütle mulle midagi.

Aasta? Kaks? Ma ei teagi enam täpselt.

Miseria kirjutas:

You know what ?..
Ma ei hakka kritiseerima ega midagi.. vist ..
aga vaata, oleneb inimesest. Kusjuures..alati ei tea olema keskööl väljas. Piisab vaid sellest, et kobid kell seitse õhtul välja kusagile pimedasse tänavasse ja passid seal niisama.
Olen seda tunnet kogenud(väljas olemine, ofc) ja siis need varjud, right? xd
Mu vanem vend õpetas mind ka selle kohta. Ta ütles ulle nii : ,,Kui sa tunned,et keegi sind jälgib, ütle kasvõi hääletult, aga see keegi kuuleb sind ja teata talle sedasi :"Kui sa mind rahule ei jäta, otsin ma su ülesse ja annan kolki"." , kusjuures, minul mõjus see ma olin siis teises klassis [h]

Ma proovin seda kindlasti järgi. Tänan.
Kuigi mind huvitab mis või kes TEGELIKULT seda tunnet põhjustab...hakka või kasvõi enda kirjutatusse uskuma.

Mina tavaliselt käin pimetadel tänavatel koeraga jalutamas... Siis on mu ainus hirm teised koerad... Aga nagu täiesti üksi ei lähe ma kunagi.
Aga mul on nii et kui ma öösel WC käin ja hakkan oma tuppa minema siis ma pean jooksma voodisse. Miski nagu jälgib mind. See on nii.. hirmutav. Ja kui ma olen oma toas ma hüppan voodisse ja pööran kohe sellili voodile pikali ning tõmban tekki peale. Ma magan pimedas ka ainult seljaga seina poole...

Ma kunagi kartsin öösiti oma toa akent. Selle taga on rõdu ja mul oli kogu aeg tunne, et seal on keegi. Enam ma ei karda ja enam pole seda tunnet ka.

Ja muidu mul ka enam pole. Ma ei pelga enam pimedust. Aga jah, ma kardan nüüd koeri... Õnneks nemad on täiesti reaalsed.

Mina kartsin (ning pisut pelgan siiamaani) köögiakent. Nägin kord luupainajat, kus istusin pimedas köögis, laua serva peal ning mingi tume, ilma näota kogu ronis naabrite garaaži katusele, vaatas mulle otsa ning hüppas siis umbes viis meetrit vastu akent (siis libises maha ja üritas maa pealt uuesti üles hüpata, et aknalauast krabada). Tähendab kui öösel on köögis tuli põlemas, siis sa ei näe läbi köögiakna, mis akna taga on - seal võib vabalt olla ükskõik mis, sest sa näed ainult oma peegeldust sealt (ning minu enese peegeldus on mind mitmeid kordi poolsurnuks ehmatanud). Kui kardinad ette tõmmata, siis on alati tunne, et keegi on seal kardinate taga. Seega ma väldin öösel köögis olemist. Pealegi peab köögist tulles panema tule kustu ja siis läbi hämara esiku minema, köögi pimedus selgelt näha, sest köögil pole ust. Sellega kaasneb väga tugev keegi-on-veel-majas tunne.

...meil pole enam koera, kellega koos jalutamas käia. =(

Ma arvasin kunagi ,et kanalitsioonis pesitsevad tulnukad. Ja kui miski kriuksub õhtuti siis ma ehmun õudsasti. Mulle meeldib magamajäädes täielik vaikus.

Isver... Alt kostuvad telekast mingid imelikud karjed... Õäh..

Cliodna kirjutas:

Ma proovin seda kindlasti järgi. Tänan.
Kuigi mind huvitab mis või kes TEGELIKULT seda tunnet põhjustab...hakka või kasvõi enda kirjutatusse uskuma.

Alateadvus?

Alateadvus on jube võimas asi. Kunagi ei suutnud ma pimedas põrandal jalgu hoida. Kui pime oli siis pidin ikka istudes jalad üles tõstma diivani peale vms. Selline tunne oli et kohe kohe kas keegi haarab jalgadest või on midagi muud ehmatavat. Jube. Praeguseni natuke kardan.

Tsiteerin: :

Alateadvus on jube võimas asi. Kunagi ei suutnud ma pimedas põrandal jalgu hoida. Kui pime oli siis pidin ikka istudes jalad üles tõstma diivani peale vms. Selline tunne oli et kohe kohe kas keegi haarab jalgadest või on midagi muud ehmatavat. Jube. Praeguseni natuke kardan.

Ma olen seda alles hiljaaegu kartma hakanud. Vanasti nagu ei olnud nii väga...näib, et kogu inimkonnale on tegelikult sisestatud ühed ja samad põhilised hirmud.

Ohh, mul on täna öösel "home alone"

Öösel vetsus käimine.
Meil on koridoris kapp, mille ees on peeglist liuguksed. Kui ma öösel vetsu lähen, panen voodi kohalt tule pölema ja tõusen püsti. Vaatan enda toa kapi peeglisse [ka peeglist liuguksed, üleüldse on minu kodus hästi palju peegelid] ja avan selle kõrvalt ukse. Koridor on pime ja peaegu kohe näen enda kõrvalt ja eest peeglist enda peegeldust, mis kõhus keerama paneb. Panen ruttu vetsu tule põlema ja avan ukse. Kõhedus kaob. Kui olen seal ära käinud, uuesti peaaegu pimedas koridoris, näen peeglist enda kõrval tumedat kogu. Vaatan talle tavaliselt otsa ning see kaob. Lähen enda tuppa ja sulgen ukse. Pöördun voodi poole ja võpatan peaaegu iga kord, kuna arvan, et voodis on keegi. Lähen voodisse, panen teki endale peale ja kustutan tule, silmi kinni pigistades. Mõne hetke pärast avan silmad, tuba täiesti pime. Siis silmad harjuvad ja näen jälle igasuguseid varje ning peeglist akna peegeldust, kus taga nagu oleks keegi. Peagi jään magama.

Päeval koridori läbimine.
Jällegi, need peeglid. Vaatan kogu aeg enda peegeldusele otsa ning näen mingit kogu. Jällegi kõhe tunne. Läbin koridori ning hirm on otsas. Kunagi ma isegi jooksin läbi koridori, aga meil on kass ja tema hüppab jalga kinni, samuti ehmatades.

PS: Praegu pole aega palju muudest asjadest kirjutada, vb hiljem kirjutan.

Hirmud... ämblikud... *judin üle selja*

Väga hea ja hirmutav jutt.

Mind isiklikult ei hirmuta enam öösel mitte midagi. Vahest on selline tunne, et närvidega on mõni probleem, sest see mis on teiste jaoks rõve, siis minu jaoks pole seal mitte mingisugust pistmist. Mul on nagu suht ükskõik või mitte.
Ja siis see öine värk.. Kui ma öösel WCsse lähen, siis lülitan tule põlema.. aga ma ei viitsi seda eriti teha.. ilma tuleta võin ma otseloomulikult vastu seina minna
Ja väga kõhedust tekitav öösel on see, et ma olen mingi kahvatu kui peeglist ennast vaatan

Üldiselt ma ei taha koridori tuld põlema panna, kui öösel vetsu lähen, sest see hirmutab isegi rohkem

Oh. Mind sellised asjad enam peaaegu üldse ei hirmuta, kuidagi õppisin ma asja mõistusega võtma. Ma ei tea, kuidas, aga ma lihtsalt ei näe enam selliseid asju.

Ma olen oma majas pimedas liiklemise juba peaaegu täiuslikuks harjutanud. Ma ei saa tuld põlema panna, sest see paistab siis mu vanemate tuppa ka ja mu ema on väga-väga kerge unega. Ma eriti enam ei karda midagi. Aga esikus on üks aken, millel pole kardinat ja sealt läbi minek on alati kuidagi kummituslik. Seal on peegel ka ja ma suutsin ennast alguses, kui me siia majja alles kolisime, paar korda päris segaseks ehmatada. Muidugi on veel päris reaalsed ohud nagu lauad ja toolid ja üks pink, mille otsa ma siiani pidevalt komistan, sest see on pisike ja alati natukene teises kohas, kui ma arvan seda olevat.

Väga huvitav jutt oli.