Jõulupidu [RPG]

Enix oli esimene saalis. Tema, kes tavaliselt jäi tundi hiljaks. Ta istus juba tooli peal, üksi. Kedagi veel polnud. Ta vaatas kella : 10:56.
"Mõned minutid veel !"
Tuba oli väga suur. Jõulukuusk oli hiigel suur. Enix keeras pea selle poole. Puu oli ilusaid ehteid täis. Ta hakkas mõttlema : *Kas ma järgmisel aastal ka siin olen ? Kas ema oli tõsine kui ta ütles et me lähme järgmine aasta Ameerikasse ?* Äkki, keegi astus sisse...

Char astus saali. Ta istus vabale toolile võimalikult kaugel saali keskosast.

"Tere!" sosistas Char. Ta mõtles kõigele, mis oli olnud enne kui ta siia Sigatüükasse oli tulnud. Mida küll õde praegu tegi. ja imedetuba. Ta oli seda näinud. Täpselt enne toa asupaiga vahetust. Char'il oli veider tunne. Kas on võimalik et see on kusagil siin, Sigatüükas? Char vaatas oma sõrmi. Ta mõtles võimele, mis oli imedetoast pärit. Sõrmed muutusid valgeks kõvaks ja külmaks. "Ma suudan seda ikka." pomises ta endale.

Enixil oli imeline kuulmine, ta kuulis mida see inimene ütles, ja mida ta mõttles. Ta kuulis sõna "imedetuba".
"Ei, ei se pole võimalik, sa unistad. " sosistas ta endale.
"Ei ma ei usu. " Oli ta nüüd valju häälega õelnud. Ta vaatas sellel inimesele otsa ja naeratas. "Kui te... Kui sa tahad siis me võime otsida. Aga ma ei usu."

"Mida?" küsis Char ja peitis valge käe selja taha.

"Ma ei taha kuhugi minna" ütles Char ja muutis käe kiiresti tavaliseks.

Enix nägi mida ta oli käega teinud. Ta läks tema juurde ja kusis :
"Misassjasategid ?" Ta ütles seda nii kiiresti ja nii vaikeslt kui ta suutis. Ta näitas kätt mis oli leidnud oma tavalise värvi.

"Midagi" ütles Char.

"Ei" ütles Char ja vaatas tantsivaid õpilasi. Ta ohkas ja pigistas väikese kivi sõrmede vahel pulbriks.

Marie oli olnud kogu aeg Chari ja Enixi lähedal ja oli kõike pealt kuulnud, ka nende endamisi pominat. Ta oli siia peitu tulnud, kuna üks suur Slytherini õpilane oli teda jälitanud ja tahtnud talle Tarantallegrat peale panna. Ta oli olnud Chari istekoha lähedal laua all juba enne, kui Enix sisse astus. Ta oli tasakesi laua all istunud ja unistanud juba tükk aega. Aga kõnelust kuuldes ta elavnes, kuigi oli endiselt vaikne. Ta mõtiskles, kuidas oli Char oma kätega sedasi teinud, millest ta aru ei saanud, miks Enix oli talle öelnud, et otsime, misasi see imedetuba üldse oli, ja tema mõtetes kasvasid kujutelmad. Ta otsustas asjade käiku jälgida ega väljunud endiselt laua alt.

Enix võttis uuesti oma kirja kätte ja luges seda, peites käega Chari poole.
Ta vaatas korraks kirja ja võttis käe ära.
"Quand tu reviendra de ton école, n'oublie pas celà..."
Väike märk oli kirja all. Ta hüples igal pool, nüüd ta teadis et ta jääb siia. "Yahuuuuuuuuuuuuuuuuu ! "
Ta lõppuks nägi tüdrukut laua all. "Hm... Tere... Mida sa siin laua all teed ?"

Marie kohkus, aga ei näidanud seda välja. Ta mõtted otsisid välgukiirusel mingit põhjust, miks ta ei tantsi, vaid kükitab siin. Samas soovis ta asjade käiku jälgida, kuid ta oli paljastatud. Ja kes see üldse oli, kes siia laua alla vaatas? kas talle võis rääkida ja kui palju? Äkki oli ta ise ka Slytherinist? Kõik need mõtted ei võtnud isegi üht sekundit aega ja lõpuks ta vastas:
"Ah, ei midagi. Lihtsalt unistasin." Ise ta aga mõtles: "Ei tea, kas tegin hästi, kui salgasin... Aga ei taha tunnistada, et kartsin seda suurt tüüpi."
Veel küsis ta: "Aga kes sa o- tähendab, mis su nimi on?"

"Minu nimi on Enix... Aga... Mis sinu nimi on ? Ma olen 4 aastat koolis. Sina ?"

Charlotte jälgis Marie't ja Enix'i. Ta vaaatas oma kätt, mis uuesti valgeks ärvus. Ei tohi, mitte praegu, mitte siin mõtles ta ning käsi võttis oma tavalise värvuse.

Marie vastas. "Mu nimi on Marie. Teises klassis käin praegu."
Ta tundis, et peaks midagi veel ütlema, aga ta ei osanud midagi öelda. Niisiis jäi ta ootama, mida Enix vastab.

"Väga hea ! " Ta võttis tal käest kinni ja tiris ta laua alt välja. "Tule istume siia." Enix näitas talle Charlotte kaks kõrval kohta.
Ta istus sinna tirides ikka Mariet oma kõrvale. Enixi sinised juuksed muutusid roheliseks. "Parem niimodi ^^"

Char tundis käes kihelust. Ta muutus hetkeks valgeks, kuid tahtejõuga suutis ta ennast normaalsena hoida.

Enix nägi Charlotti ja vaatas teda imeliku näoga. Ja küsis. "Mis asi see on ?"

"Mis, Mis asi" küsis Charlotte.

"Sa läksid valgeks... Kas sul on paha olla ? "

"Ei ole paha olla," ütles Charlotte. "Sa nägid võibolla viirastusi"

Mare-Liis tuli saali ja vaatas üht tüdrukut kes oli näost valge.Ta tundus talle kuidagi tuttav, nagu nad oleks varem kohtunud.Liis ei teinud sellest välja ja tahtis pinki istuda, kuid teda haaras imelik tunne.Ta läks paar kohta edasi ja istus maha.Ta vaatas taha, ja tal hakkas kõhus keeramaTa tundis seda tüdrukut, ta oli temaga kuskil kohtunud ja ta pidi teada saama kes ta on.Muidugi on juba 2 aastat olnud Liisil mälukaotus ja selle tagajärjel võis muidugi juhtda, et see tüdruk on tema vaenlane.Ta märkas oma sõbraannat teises reas istumas ja jooksis tema juurde, ise näost valge.

Char surus tahte marmoristuda maha. Ta teadis, et ta enam kaua ei suuda. "Ma pean minema" ütles ta ja tormas saalist välja. Niipea kui ta vestibüüli jõudis hakkas ta valgelt helendama ja hõljus ülespoole. Ta läks aina heledamaks ja heledamaks ning hõljus läbi lae. Char avas silmad ning nägi võimu kera. Tere Char ütles Chär. "Ah, sina olemus" ütles Char. "Miks ma siia tulin?" "Sa pead võimeid kontrollima õpima" ütles Chär. "Või nii," vastas Char "Aga Kuidas?" "Roni võime kera juurde ja tekita sinna oma võimega tee selle sisse. Edasi ma sind aidata ei saa. Ja muide seal samas Sigatüüka lähedal peab olema imedetuba, muidu sa ei muunduks" "Einoo," ütles Char ja hüppas kera juurde. Ta tekitas sinna marmorist koridori ja sisenes kerasse. Char nägi seal väiksemat kera. Ta puudutas seda, tal oli imeline tunna. Justkui oleks kõik mured ja kurjad mõtted minema läinud, maailmast kadunud. Char tundis, et ta võib õnnest lennata. Järsku imeline tunne kadus, ning Char avastas, et ta lamab kest Vestibüüli. Ta tõusis kiirelt püsti ning pühkis tolmu maha. Ta läks saali tagsi, ning istus oma kohale.

(Allajoonitust sõnast teise allajoonitud sõnani, seda osa teie tegelased ei näe, see toimub Charlotte peas)

Liis vaatas kuidas see tüdruk läbi lae hõljus.Ta arvas et läheb hulluks ja küsis oma sõbranna käest kas tema ka näeb seda.Kairil oli tegemist oma peikaga ja Liis kõndis otsejoones saalist välja ja istus seina äärde oma kujutlustest järgi mõtlema.Kas see kõik on päris või see on mu peas?Kas ma hakkan mälukaoutusest hulluks minema?Liis läks tualetti vett jooma ja märkas peeglist üht halli kogu.Ta karjatas.Liis jooksis tualetist välja ise näost valge ja jooksis tagasi saali oma sõbranna kõrvale keda oli teda tükk aega otsinud.Liis ei tahtnud taha vaadatagi.Ta rahunes maha kuid oli endiselt hirmul.

Char vaatas tüdrukut, kes tundus olevat hirmul. Ta mõtles veidi ja otsustas minna vaatama. Ta läks Liisi juurde ja küsis: "Mis viga?"

(Me ei saa seda enam teha, see on võimatu aru saada. Esimene küsimus : KUST te seda võlu tuba võttate ja teine, miks nii vähe inimesi on ?)

"Mitte midagi, tänan küsimast"Liis kõndis uksest välja ja nägi akna taga oma lumekakku.Ta läks akna juurde ja võttis kirja kätte.Ta luges kirja läbi, ja veelkord luges, ja veelkord.Siis jooksis Liis Rawenclaw puhketuppa heitis oma voodisse ja hakkas nutma.Kuidas see võis juhtuda?Miks kõik nii läks?Liis nuttis tükk aega oma oma voodis kuni keegi tuli.Ta tõusis kähku püsti ja teeks nagu pakiks ta asju.

(Mis mõttes kust võtame?? Teisele vastust ei tea) Char istus ühele vabale pingile.

Teeme kindlasti edasi, nii lahe on ju Juba tuli veel üks juurde. Aga võiks ju veel selliseid mänge teha, kus on samad tegelased.
Nii jätkub:

Marie oli täiesti vait. Ta oli kõike vaikselt jälginud ja temagi oli hirmul. Siin oli midagi täiesti kummalist juhtumas. Ja see imedetuba... Ta ei saanud aru. Ta oleks tahtnud Chari juurde minna ja selle kõige kohta aru pärida, aga julgust ei olnud selleks kaugeltki küllalt. Ta otsustas pigem teda jälgida.

Charlotte põrnitses põrandat.

Marie põrnitses varjatult Charlottet. Kui keegi tema poole vaatas, pööras ta pilgu kähku bändi poole, kes oli just mängima hakanud.

Char leidis põrandas ime pisikese prao. Ta põrnitses seda.

Marie vaatas kella. Juba 23.05... Vähem kui tunni aja pärast saab pidu läbi. Ega ta eriti peomeeleolus olnudki, aga ta ei olnud kindel, et ta kooli tavalises saginas suudaks Charlotte jälle üles leida. Aga Marie oli kindel, et tal oli midagi teoksil...

Enix jooksis saalist minema. Ja ei tulnud enam tagasi (kõrini on. Lõppetan ära. )

Marie vaatas Enixile jahmunult järgi. Miks ta ära jooksis? Char põrnitses endiselt põrandat, õpilased tantsisid nagu enne. Miks ta minema jooksis?

Charlotte vaatas korra Enixile järele. Ta tõusis püsti ja istus oma kohale tagasi.

Uksest jooksis sisse Cheryl. Polnud võimalik, et ta oli õppides magama jäänud.Ja peo lõpuni oli kõigest kolmveerand tundi aega... Ta vaatas saalis ringi, ta ei näinud kedagi tuttavat. Aga ta mõtles, et peaks kellegagi tuttavaks saama, aga kuna tal ei jätkunud julgust, läks ja istus ta ühele vabale toolile ja vaatas löödult kuidas mõned inimesed tantsivad.

Char vahtis ikka oma jalgu.

Kell lõi ja saal valgus tühjaks. Viimased ka lahkusid.