Hp fännid

Tore foorum kõikidele Harry Potteri fännidele. hpfannid.forumotion.com
 
HomePortalGalleryCalendarKKKOtsiRegistreeriLiikmete nimekiriKasutajagrupidLogi sisse

Share | 
 

 Sumpurn

Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Go down 
AutorTeade
Cliodna
Pisihaldjas
Pisihaldjas


Female Postituste arv : 257
Age : 23
Hüüdnimi : Cliodna
Punktid : 160
Galeoonid : 61
Südamed : 1
Aktiivsuspunktid : 14906
Registration date : 09/10/2008

PostitaminePealkiri: Sumpurn   Nelj Dets 18 2008, 05:13

Pealkiri tuleneb koerakoonlaste, ehk peninukkide, ehk mäetaguste, lätikeelsest nimetusest. Ma pole veel kindel, kas ma kirjutan seda edasi, või jätangi selle niisuguseks. Kell on viis hommikul, kui ma seda postitan, seega - kui leiate loogika- või kirjavigu, siis teatage.

~~~~~~~~~~~~



I Üllatusvisiit



~ Memm manitses alati, et peninukid tulevad mind kollitama, kui ma halb laps olen ja oma vanemate sõna ei kuula.


Jooksin ühes sulase poistega Rebaseneeme põldude vahel mihklikuu hommikul. Meid, räpaseid, särasilmseid talurahva poegi ja tütreid, huvitas hetkel vaid meile usaldatud ülesanne, milleks oli viljakoristajatele korviga söögi viimine.
Pastaldes ning heledates rõivastes silkasime kõrgete kõrte vahel, aeg-ajalt hõigeldes ning summutatud vastuseid saades. Leidsime viljapeade vahele tallatud raja, ning sellele järgnedes jõudsime lagendikule, kus mahalõigatud kõrtest sõõris nii umbes kümmekond sirpidega varustatud meest tegelesid vilja lõikamise ning vihtudesse sidumisega. Nad tervitasid meid soojalt, kui andsime neile üle korvid joogi- ning söögipoolisega, soovisime jätku leivale ja lahkusime, jättes nad kehakinnitusest rõõmu tundma ning suundudes ka ise toiduotsingule.
Mõisniku kivimaja korstnast tõusis suitsu, kui me sellele madala müüri taha kummargil varjudes lähenesime. Seal hoones elas maahärra. Ta oli jõukas ja küllalt mõjuvõimas, et isegi inimesi omada, meid kaasaarvatud. Kuid särasilmseid talurahva poegi ja tütreid ei takistanud sellised pisiasjad mõisniku aias õunapuid raputamast ja kividega ubinaid alla loopimast.
Mina seisin paigal, Nuku vastu rinda surutud ja pidasin kartlikult valvet, samas kui poisid maast kive ja roikaid otsisid ning üksteise võidu küpseid vilju alla sadama proovisid panna, et need siis üles korjata ja põue alla pista. Olin rõõmus, et nad mul üldse endaga mängida lubasid, sest ma olin ju alles väike ja plika pealekauba.

~ Ema ütles, et ainult kõrkjasse põgenemine päästab koerakoonlase eest, sest vesi viib inimese haisu laiali


Sulasepoiste kehklemist ja linnulaulu lõhestas kurblik, madal hääl, mis meenutas väheke isahirve möögimist, kuid oli palju vaevalisem, venivam, kordudes paaril korral, et siis järsult, poole hingetõmbe pealt, katkeda. Nad teadsid seda heli ja vakatasid poole sõna pealt. Minagi tundsin sõjasarve ära ja mu silmad läksid suureks, kui ma noorukitele otsa vaatasin. Poisid viskasid paar õuna minule, et ma need põlle sisse mähiks ning me andsime jalgadele valu, kodu poole joostes.
Ma tormasin taluväravast läbi. Jooksu pealt vajusid õunad ükshaaval mu põllest välja, kuni lõpuks polnud enam ühtegi järel. ,,Ema! Isa! Memm!’’ hõikasin ühekorruselise, korstna ja akendeta õlgkatusega maja ukseavast sisse kiirustades. Kohe krabasid käed minust kinni. Hetkeks ehmatasin, kuid sain siis aru, et tegu on kõigest mu emaga, kes mind embab.
,,Nad tulevad,’’ sosistas ta mulle nutuse häälega kõrva. Võpatasin. Nemad tulevad. Ma heitsin pilgu üle ema õla – vendadel ja isal olid vikatid pihus, sepa käest ostetud nahkturvised linaste rüüde alt paistmas.
,,Tule,’’ ütles ema, mind endale sülle tõstes ,,Läheme saarekindlusesse. See koht ju meeldib sulle, eksole?,’’ ta pühkis silmist pisarad, proovides oma noorima lapse ees enesekindel välja näha: ,,Mehed tulevad meile varsti järgi. Nad peavad vaid…pakkima.’’ Mis polnud tõsi. Nad jäid talu eest võitlema. Aga ema ei öelnud mulle seda.
Noogutasin tuimalt. Nemad tulevad. Ühe käe panin emale kaela ümber, teisega hoidsin Nukut, keda ma mingi hinna eest siia rüüstajaile saagiks ei kavatsenud jätta.

~ Koerakoonlaste kodumaaks peetakse maailma äärt, kohta kus maa lõppeb ja taevas algab.


Me kiirustasime majast välja ning mööda teed metsatukka, linna suunas. Porised tänavad olid tühjad ning me jooksime järve poole. Ühtegi paati ei oodanud kaldal, kindlusest tõusis hallikat suitsu ning väravad olid suletud. Hiljaks jäime. Linnarahvas jõudis varju pugeda, lähemad talud samuti. Meie olime välja jäänud, sest vanemad jäid mind ootama. Linna me jääda ei saanud, seda ma teadsin. Ning taaskord me jooksime, või õigemini ema tormas, kandes mind. Arvasin, et läheme tagasi koju, kuid puude vahele jõudes pani ema mu maha ja kummardus alla, võttes mul kindlalt õlgadest kinni ,,Tüdruk, tallu sa tulla ei saa. Sa hukud seal,’’ sosistas ta. Ma ei mõistnud, mida ta sellega mõtles. Kuhu mujale meil minna on, kui mitte sinna?
,,A…aga,’’ kogelesin, surudes Nukut enda vastu.
,,Kuula mind,’’ sosistas ta tungivalt ,,Sul pole palju aega. Mäletad seda soostunud jõesooti kodu lähedal? Mine sinna!’’
,,Sa tuled ju kaasa?’’ küsisin. Ma kartsin. Lisaks teadsin, kui vähe aega on. Sõjasarv oli kostunud vahitornist, umbes kilomeetri kaugusel idas ning oli võimalik, et nad jooksid juba oma kiiretel jalgadel läbi selle sama salu piirialade, kus me praegu olime.
,,Ei, ei tule. Jookse nii ruttu, kui jaksad ja ära seljataha vaata,’’ ütles ta kiiresti ,,Minujaoks pole seal peidupaika. Mind märgataks. Sa võid kummuli vajunud paadi alla peituda. Kõrkjatesse. Mine nüüd, jookse vette, sealt nad sind ei leia.’’
,,Ma ei taha…’’ julgesin protestida.
Uus metsasarvehüüd kaikus läbi õhu. Seekord oli see vali, kumisev ning näis kostuvat väga lähedalt. Ma tõmbusin üle keha pingule
,,Mine,’’ ema naeratas läbi pisarate. Ma kallistasin teda. Siis pistsin jooksu.

~ Maailma äärel peavad koerakoonlased vahti, et keegi jalgsi taevasse ei pääseks.

Mu tee viis läbi varjatud metsaraja, mida ümberkaudsed talud suvel maasikal käies kasutasid. Tormasin nii ruttu, kui sain, julgemata mõelda sellele, et võin iga hetk nendele peale sattuda.
Puuvõrad näisid mu kohal kokku kasvavat, moodustades päikest varjava aukliku katuse. Linnud kisasid häirehüüde ning metsast kostus hirmutavaid hääli. Minu õnneks olid Nemad valinud oma sihtmärgiks küla ja seda ümbritsevad talud, ega omanud aega et suurel hulgal metsa läbi kammida, sest muidu poleks mul võimalustki olnud.
Nõgesed kraapisid mu jalgu, kui ma teelt kõrvale pöörasin ning suuna jõe poole võtsin. Ma jõudsin väheke kõrgemale maale, kus turvas oli küngasteks kogunenud. Siin oli kunagi raba, aga enam mitte, sest vesi juhiti nüüd põldudele. Väike lapp sood oli endiselt alles, kuid kunagiste raba-alade kohale uusi puid veel kasvanud ei olnud, jättes maa lagedaks. Samas eemal, jõesoodi kaldal, muutus maastik märjaks ja ohtlikuks laukaid täis segapudruks. Ronisin künka otsa, tõusin seal püsti, heites ümbrusele hindava pilgu.
Üle õla vaadates nägin ma puude kohal musta suitsu taeva poole tõusmas. Vajusin hingeldades istuma, et puhata. Ma olin ju kõigest väike talutüdruk! Hirmutavad hääled kostusid minuni. Võõra kõlaga sarvehelid, järjest paksenev must suits...
Võtsin jalad alla ning jätkasin oma põgenemist. Enam ei ole palju minna.
Rebaseneeme rahvas oli juba ammu ära tähistanud need mättad ning saared, mille peale on ohutu astuda, seega polnud soisest soodiäärsest lagendikust kuiva jalaga üle saamine midagi keerukat. Endised rabamaad alanesid aegamisi soodi suunas, muutudes üha märjemaks, mida edasi ma läksin. Peidupaigani jäi veel väga vähe maad.
Kuid siis, üle õla vaadates, nägin ma sellel samal künkal, mille peal ma vähe aega tagasi olin jalgu puhanud, tumedaid siluette. Nad jälgisid mind tardununa. Kaks tükki oli neid.
Ma taganesin ettevaatlikult, julgemata oma pilku neilt pöörata. Siis nähes, et nad tulevad alla ja pistsin uuesti jooksu. Mind jälitati!

~ Teisal kõneldakse, et koerakoonlased maailma otsas suure mäe taga asuvad; see mägi on piiriks inimeste ja koerakoonlaste vahel.


Rookõrred ning kõrkjad kasvasid mul üle pea ja ümber jalgade pladises vesi. Kuulsin nägemisulatusest väljaspool madalat haugatust ning pöördusin vastassuunas, joostes. Siis järsku…vajusin ma kaelast saadik vette. Nad kuulsid seda kindla peale, valju heli, mis ei olnud mitte plartsatus vaid pigem meenutas kahuripauku. Ma sumpasin, jalad mudasesse põhja vajumas, jättes endast vette maha tumeda raja, sest soodipind oli paksult kaetud roheliste vesijuustega, mis lausa meelega mu keha ümber klammerdusid.
Mul oli siht kindlalt silme ees. Selleks oli kahe aasta eest soodipinnal uppunud paat. Taat oli selle poiste rõõmuks valmis meisterdanud ning tulvavete ajal sai seda soodis järgi proovitud, kuna see tol ajal veel tükk maad laiem ja vabama veega oli olnud, lisaks kodule lähedal. Ning oligi hea, et nad sellega merele või järvele sõitma ei läinud, sest umbes poole tunnikesega oli mulksuv vesi vaevaga tehtud aluse alla neelanud. Olin siin kevadel paar korda käinud ning teadsin umbkaudselt, kuskohas auklik, pooleldi mudas ja vee alla vajunud paat asus.
Selja tagant kostus kõrkjate kahinat. Siis röögatus peaaegu samaaegselt plartsatusega, mis tegelikult meenutas pigem kahuripauku. Kuulsin võõrkeelset vandumist ning mingi teise isiku rämedat naeru, kuid ei julgenud selja taha vaadata.
Murdsin endale umbes kümme meetrit teed läbi kõrkjate, silmadega peidupaika taga otsides. Siis märkasin seda. Esiteks pidasin paati vaid üheks imeliku kujuga mättaks, või ehk langenud puuks. Siis tundsin selle kuju järgi ära ning oi, kuidas see muutunud oli. Ma ei näinud vähimalgi määral puitu, sest sammal ja väikesed taimed katsid paadi täielikult. Tänulikkus hinges ja hirm südames tegin paadi ümber tiiru. Vesi ulatus mulle puusadeni, kuid märg olin ma kaelast saadik. Nuku tilpnes mul käes, rõõmsal riidenäol kole roheline vetikaviirg küljes tilbendamas.
Paat oli aja pikku pragunenud ning aluse murdunud külg tõusis kõrgele veest välja, lastes mul selle alla peitu ronida. Paadi all oli vastik ning märg. Mättad olid oma juured läbi lauapragude ajanud, kõditades mu kaela, ning midagi kleepuvat ning ligast, mis ei olnud vetikad, kattis veepinda. Kuid mul polnud aega uut peidukohta otsida…kaisutasin Nukut ja kuulasin vaikset kahlamist. Lähenevaid samme. Need lakkasid ja tükk aega kuulsin vaid vaikust. Ehk läksid nad ära?

~ Inimesed ütlevad, et mäel peavad sõdalased vahti, et koerakoonlased sealt inimeste sekka ei pääseks.


,,Tule välja! Sõda sai otsa,’’ kuulsin ma selget, meessoost häält sõnamas. Mitte hõikamas, vaid kindlalt välja ütlemas, otsekui poleks ta mind otsinud, vaid teaks juba, kus ma olen. Hääl kõlas kaldalt, umbes kahekümne meetri kauguselt. Ma tõepoolest kaalusin sellele ausale, siirale häälele järele andmast. Külm vesi pani mind vabisema ning kui hääl rääkis tõtt, on kusagil kindlasti ka mõni palju parem ja soojem paik. ,,Tule välja?’’ seekord oli hääl kõhklev, küsiv.
Ma kuulsin järsku, umbes samast suunast kostvat rämedat, madalat naerulaginat. Keegi rääkis võõras, kärisevas, barisevas keeles sõnu, millest ma aru ei saanud. Oma õuduseks kuulsin, kuidas räuskava naeruga liitus ka varem nii ehedalt ja inimlikult kõlanud hääl, mis oli nüüd minu jaoks kogu oma meeldivuse menetanud. Minu kutsuja ei olnud inimene, vaid siiski üks vaenlaste seast.
Tundsin kergendust, et ma polnud ennast näole andnud, samas hirmu, kuna nad olid mulle nii lähedal.
Ma kuulsin meelitavaid, samas varjatud ähvardust sisaldavaid võõrkeelseid sõnu. Hääletoon oli niisugune, nagu inimesel, kes proovib jätta endast väga head muljet, kuid kelle kavatsused ei ole head. Kuulsin kõrkjate raginat. Lartsuvaid hääli. Ning viimaks ka nuuskimist.
Nad patrullisid madalas vees. Korraks kuulsin ühe hädakisa, kui ta ilmselt vesiliiva sisse sattus ning teine teda välja pidi tõmbama. Hääled kadusid kaugusesse…aga ma teadsin juba, et ei tohi välja tulla. Õigepea kuulsin ma neid elajaid tagasi tulemas, omavahel lärmakalt vaieldes. Kuidas nad üldse lootsid kedagi leida, kui neid võis miili kaugusele kuulda?
Ma pugesin paadi ligase, mädanenud tagumise külje vastu, lootuses, et nad taaskord seda haletsusväärset alust mättaks peavad ning sellest mööduvad.
Lohisevad, lirtsuvad helid tulid järjest lähemale. Siis, minu õuduseks, oli üks neist mu kõrval. Paistis, et olevus polnud mind endiselt märganud, sest ilmselt ei tundnud nad tõepoolest vee seest inimese lõhna…kuid paadi üles keeratud põhi näis talle ilmselt väga hea puhkepaigana, sest, endiselt oma kaaslasega lärmatsedes, võttis ta selle sammaldunud, rohtunud puidu peal istet. Mädanenud puulauad mu pea kohal kaardusid allapoole ning sülitasid vette pilpaid ja hallitust. Minul aga jätkus silmi ainult hooletult vaatevälja rippuma jäetud jala jaoks.
See oli läbi ligunenud ning paksu, sääri ja varbaid katva, tumepruuni kasuka küljest rippus alla üks pikk, roheline vetikatuust. Tegelikult ei saanud siin rääkida ei varvastest, ega säärtest – see oli lihtsalt looma tagakäpp, mille ümber kõlisesid kaks pronksist jalavõru. Ma oleksin võinud neid mudaseid, paljaid taldu soovi korral puudutada – nii lähedal olid need. Kuid otseloomulikult ma seda ei teinud. Antud hetkel oli isegi hingamine mõeldamatu.
Viimane nuhutus…viimane lagisev naer ja raskus kadus paadipuidult. Eelmainitud käpa kaaslane ilmus samuti vaatevälja ning koos plartsatasid mõlemad jalad vette, sumades kärmel sammul kalda poole.
Mina aga jäin värisedes rinnust saadik vette selle kohtumise üle järele mõtlema…
Istusin seal all vähemalt paar tundi. Siis julgesin hiilida mööda varjatud metsaradasid jõesadamasse, kus polnud muidugi ühtegi inimest järel. Kõik olid kas pagenud, või kindlusse peitunud. Aga mõned paadid olid siiski veel kaide külge seotud. Isegi mõte aluse ärandamisest oli mõeldamatu – see oleks läinud kogu mu kasvatuse vastu. Ma lihtsalt pugesin purjeriide alla ning jätkasin seal värisemist ja mõtisklemist. Ilmselt lamasin seal ilmatuma kaua aega, kuid viimaks hakkas nälg endast valju korinaga märku andma. Siis ma lahkusin.
Kõndisin, kuni seisin taluvärava ees. See oli hingedelt maha murtud ja kriiksus nukralt, kui ma maja poole suundusin, Nuku lõdvalt käes tilbendamas. Söed olid majast järel. Ainult söed ja seinatalad, mis rusuhunnikust minu poole näisid põrnitsevat. ,,Ema? Isa?’’ küsisin sosinal, kõndides ettevaatlikult sinna, kus kunagi ammu oli olnud meie eesuks ,,Memm?! Taat?!’’ Hõikasin ükshaaval läbi kõigi pereliikmete nimed – keegi ei vastanud. Seega ma lahkusin. Kindlasti läksid nad külla, nagu ka kõik teised…
…aga ka küla oli heidutav. Seda polnud keegi põletanud, küll aga vedelesid mööblitükid, kaltsud ja üksikud liikumatud kogud tänavatel. Rotid olid valveta jäänud toidusalvede kallal ametis ning paistsid endaga väga rahul olevat. Ma peaaegu kuulsin neid keldrites nisu ja otra närimas. Närilised ja mina olime ainsad elanikud selles kummituspaigas…
,,Kas siin on keegi!?!?’’ küsisin. Ei. Ma karjusin, mitte ei küsinud, hõikasin läbi pisarate pimedusse. Kuid kedagi polnud. Kõigest rotid, öö ja üks räpane, särasilmne talurahvatütar.

~ Saaksid nad üle mäe tulla murraksid nad kõik inimesed maailmas ära, sest nende võim on nii suur, et keegi neile vastu ei suuda panna.


~Allikas: Matthia Johann Eiseni ,,Eesti Mütoloogia''.

_________________
Kliki mulle!Adopted from Valenth


Viimati muutis seda Cliodna (Teis Dets 23 2008, 23:02). Kokku muudetud 2 korda (Reason for editing : Lisasin peatüki pealkirja.)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.cliotna.deviantart.com
Evanna
Foorumi Ülemvalitsejanna
Foorumi Ülemvalitsejanna


Female Postituste arv : 10351
Age : 21
Hüüdnimi : Evanna, Ev.
Punktid : Ei arvestata
Galeoonid : 1295
Südamed : 9
Aktiivsuspunktid : 17805
Registration date : 04/08/2007

PostitaminePealkiri: Re: Sumpurn   Nelj Dets 18 2008, 13:40

Uhh. See on nii õudne. Aga hea jutt. Naeratab

_________________
Comeback xd aga ärge lootke mult midagi, mul hakkas lihtsalt täna igav.

no somos los lobos
no somos los perros
somos los cadejos
cadejos verdaderos
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://hpfannid.forumotion.com
kikael
Superkangelane
Superkangelane


Female Postituste arv : 6526
Age : 21
Hüüdnimi : mariann
Punktid : 1520
Galeoonid : 1675
Südamed : 6
Aktiivsuspunktid : 19538
Registration date : 14/12/2007

PostitaminePealkiri: Re: Sumpurn   Nelj Dets 18 2008, 21:44

Järjekordne tõestus, et Clio võiks kirjanikuks hakkata.

_________________
Puting on a mask and helping people, how's that impossible?
-Kick-Ass
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://letsdothat.forumotion.com/index.htm
libahunt
Kadunud Kääbik
Kadunud Kääbik


Female Postituste arv : 5798
Age : 20
Hüüdnimi : liba, hunt, hundu
Punktid : 1485
Galeoonid : 1271
Südamed : 5
Aktiivsuspunktid : 17532
Registration date : 25/01/2008

PostitaminePealkiri: Re: Sumpurn   Nelj Dets 18 2008, 22:15

Oh, imeline Imestus
Need pildid illustreerivad nii hästi.

_________________




Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://ringy.darkbb.com
Cliodna
Pisihaldjas
Pisihaldjas


Female Postituste arv : 257
Age : 23
Hüüdnimi : Cliodna
Punktid : 160
Galeoonid : 61
Südamed : 1
Aktiivsuspunktid : 14906
Registration date : 09/10/2008

PostitaminePealkiri: Re: Sumpurn   Reede Dets 19 2008, 17:45

Ma üritan seda siis edasi kirjutada? Mul on veel mõned illustratsioonid, mida tahaks ära kasutada.

_________________
Kliki mulle!Adopted from Valenth
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.cliotna.deviantart.com
kikael
Superkangelane
Superkangelane


Female Postituste arv : 6526
Age : 21
Hüüdnimi : mariann
Punktid : 1520
Galeoonid : 1675
Südamed : 6
Aktiivsuspunktid : 19538
Registration date : 14/12/2007

PostitaminePealkiri: Re: Sumpurn   Reede Dets 19 2008, 20:56

JAH! Kirjuta!

_________________
Puting on a mask and helping people, how's that impossible?
-Kick-Ass
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://letsdothat.forumotion.com/index.htm
Cliodna
Pisihaldjas
Pisihaldjas


Female Postituste arv : 257
Age : 23
Hüüdnimi : Cliodna
Punktid : 160
Galeoonid : 61
Südamed : 1
Aktiivsuspunktid : 14906
Registration date : 09/10/2008

PostitaminePealkiri: Re: Sumpurn   Esm Dets 22 2008, 20:29

Avaldan soovi ,,Sumpurn'' Lühijuttudest Järjejuttude alla liigutada, palun?

_________________
Kliki mulle!Adopted from Valenth
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.cliotna.deviantart.com
Evanna
Foorumi Ülemvalitsejanna
Foorumi Ülemvalitsejanna


Female Postituste arv : 10351
Age : 21
Hüüdnimi : Evanna, Ev.
Punktid : Ei arvestata
Galeoonid : 1295
Südamed : 9
Aktiivsuspunktid : 17805
Registration date : 04/08/2007

PostitaminePealkiri: Re: Sumpurn   Esm Dets 22 2008, 21:22

Olgu nii. =)

_________________
Comeback xd aga ärge lootke mult midagi, mul hakkas lihtsalt täna igav.

no somos los lobos
no somos los perros
somos los cadejos
cadejos verdaderos
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://hpfannid.forumotion.com
Miseria
Kantsler
Kantsler


Female Postituste arv : 3324
Age : 22
Hüüdnimi : Mia .
Punktid : 610
Galeoonid : 651
Südamed : 6
Aktiivsuspunktid : 17084
Registration date : 23/02/2008

PostitaminePealkiri: Re: Sumpurn   Teis Dets 23 2008, 12:06

,,Tüdruk, tallu sa tulla ei saa. Sa hukud seal,’’ < hukkud seal oleks õigem..
Aga jah, muidu on väga hea .. Aga erinevalt Evannast, siis minuarust ei tundunud see õudne olevat. Naer Sorry kui solvasin Väga rõõmus Mul on jah midagi närvidega või siis ajuga viga, niiet jahm . Naerab

_________________
- Suicider ✖ இ|             ütleb:
*Okei
*NOW I WILL RULE THE WORLD!

See käib selle foorumi kohta.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Evanna
Foorumi Ülemvalitsejanna
Foorumi Ülemvalitsejanna


Female Postituste arv : 10351
Age : 21
Hüüdnimi : Evanna, Ev.
Punktid : Ei arvestata
Galeoonid : 1295
Südamed : 9
Aktiivsuspunktid : 17805
Registration date : 04/08/2007

PostitaminePealkiri: Re: Sumpurn   Teis Dets 23 2008, 17:48

Einoh, mitte ses mõttes õudne, et mul nüüd a la külmavärinad oleksid, aga see, mida need elukad tegid, oli õudne.

_________________
Comeback xd aga ärge lootke mult midagi, mul hakkas lihtsalt täna igav.

no somos los lobos
no somos los perros
somos los cadejos
cadejos verdaderos
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://hpfannid.forumotion.com
Miseria
Kantsler
Kantsler


Female Postituste arv : 3324
Age : 22
Hüüdnimi : Mia .
Punktid : 610
Galeoonid : 651
Südamed : 6
Aktiivsuspunktid : 17084
Registration date : 23/02/2008

PostitaminePealkiri: Re: Sumpurn   Teis Dets 23 2008, 21:34

Aam,no see jah.

_________________
- Suicider ✖ இ|             ütleb:
*Okei
*NOW I WILL RULE THE WORLD!

See käib selle foorumi kohta.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Cliodna
Pisihaldjas
Pisihaldjas


Female Postituste arv : 257
Age : 23
Hüüdnimi : Cliodna
Punktid : 160
Galeoonid : 61
Südamed : 1
Aktiivsuspunktid : 14906
Registration date : 09/10/2008

PostitaminePealkiri: Re: Sumpurn   Teis Dets 23 2008, 23:06

Evanna kirjutas:
Einoh, mitte ses mõttes õudne, et mul nüüd a la külmavärinad oleksid, aga see, mida need elukad tegid, oli õudne.

Nüüd kujuta ette, et kasakad, bandiidid ja kes-teab-mis-tüübid rüüstasid kuni 18. sajandini sellisel moel Eesti ja Liivi piiritalusid. Väga rõõmus Tõmbasid maskid pähe, istusid hobude selga ja tulid suure sõjakisaga. Eestlased kuulsid ja nägid maskidega kasakaid, pidasid neid koerakoonlasteks ning jätsid talud maha. Need, kes kohale jäid, tapeti ära või võeti vangi.
...muidugi ma pole päris kindel, kas need olid just kasakad, kes sedasi tegid, aga mingid vene tüübid riisusid talusid ning külasid küll.
Samuti mongolid, kui ma ei eksi. Kuid nemad rüüstasid vist pigem Hiinat ja Venemaad.

Ma postitan õigepea teise peatüki ka, aga hetkel veel mitte.

_________________
Kliki mulle!Adopted from Valenth
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.cliotna.deviantart.com
Evanna
Foorumi Ülemvalitsejanna
Foorumi Ülemvalitsejanna


Female Postituste arv : 10351
Age : 21
Hüüdnimi : Evanna, Ev.
Punktid : Ei arvestata
Galeoonid : 1295
Südamed : 9
Aktiivsuspunktid : 17805
Registration date : 04/08/2007

PostitaminePealkiri: Re: Sumpurn   Kolm Dets 24 2008, 11:32

*väristab õlgu*

Ma avastasin, et "Rehepapis" on ka koerakoonlasi mainitud. Räägu Reinu varandus pidavat olema kunagi "sõja ajal koerakoonlaste poolt maha maetud". Väga rõõmus

_________________
Comeback xd aga ärge lootke mult midagi, mul hakkas lihtsalt täna igav.

no somos los lobos
no somos los perros
somos los cadejos
cadejos verdaderos
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://hpfannid.forumotion.com
libahunt
Kadunud Kääbik
Kadunud Kääbik


Female Postituste arv : 5798
Age : 20
Hüüdnimi : liba, hunt, hundu
Punktid : 1485
Galeoonid : 1271
Südamed : 5
Aktiivsuspunktid : 17532
Registration date : 25/01/2008

PostitaminePealkiri: Re: Sumpurn   Nelj Dets 25 2008, 14:28

Koonlased on huvitav rahvas. Neid on mainitud päris paljudes rahvajuttudes.

Csin oli kah koerakoonlane Nunnu

_________________




Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://ringy.darkbb.com
Miseria
Kantsler
Kantsler


Female Postituste arv : 3324
Age : 22
Hüüdnimi : Mia .
Punktid : 610
Galeoonid : 651
Südamed : 6
Aktiivsuspunktid : 17084
Registration date : 23/02/2008

PostitaminePealkiri: Re: Sumpurn   Nelj Dets 25 2008, 16:23

Kusjuures, mitte ainult nemad. Viienda klassi ajaloos räägitakse Hunnidest ka. Nemad olid ka ikka ägedad rüüstajad, tapsid,võtsid vangidesse. Sellest ka kuulus nimetus Jumalavits Atilla ...
Yeah, creepyd tegelased.. Õnneks on praeguseks need ajad möödas.. Aga kui poleks..siis arvatavasti õpetaks isa mulle praegusest külmast hoolimata mõõgavõitlust. Naerab

_________________
- Suicider ✖ இ|             ütleb:
*Okei
*NOW I WILL RULE THE WORLD!

See käib selle foorumi kohta.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
libahunt
Kadunud Kääbik
Kadunud Kääbik


Female Postituste arv : 5798
Age : 20
Hüüdnimi : liba, hunt, hundu
Punktid : 1485
Galeoonid : 1271
Südamed : 5
Aktiivsuspunktid : 17532
Registration date : 25/01/2008

PostitaminePealkiri: Re: Sumpurn   Nelj Dets 25 2008, 20:11

Attila Nunnu

*mõtleb*
Ma ise kipun ka MÕNIKORD võitlema. Suviti keerutan mööda õue ringi, pesunööripost või puutioigas käes, ja virutan kõigele ettejuhtuvale Nunnu

_________________




Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://ringy.darkbb.com
Cliodna
Pisihaldjas
Pisihaldjas


Female Postituste arv : 257
Age : 23
Hüüdnimi : Cliodna
Punktid : 160
Galeoonid : 61
Südamed : 1
Aktiivsuspunktid : 14906
Registration date : 09/10/2008

PostitaminePealkiri: Re: Sumpurn   Reede Dets 26 2008, 00:40



II Väike hüpe läbi aja ja ruumi.


Inimesed kipuvad oma pidevas hädaldamises seoses vabrikute saaste ja kahjuliku linnaõhuga ära unustama, et enne kanalisatsiooni leiutamist võis asulate ainulaadset aroomi mitme miili kaugusele allatuult haista.
Selle järgi teadis ka räbalates jõnglane, et ta on Haalu kindluslinna jõudmas.
Maha saetud puud ja lihtsad talumajad, mis olid puistatud siia-sinna keset väheviljakat põllumaad, märkisid nii-öelda ,,eeslinna’’ algust. Õigepea hakkasid paistma ka Haalu kivimüürid. Ümbruskond oli kindluseid täis – igal väiksemal külal või alevikul pidi olema oma varjupaik, kuhu ohu korral pageda. Kuid Haalu oli kindluste kindlus. See oli nii suur kindlus, et seda kutsuti hoopisgi linnaks – laotud valmis massiivsetest kivilahmakatest, savist mördiga tugevdatud ja küllalt kogukas, et ka rahu ajal võrdlemisi arvukat kogukonda üleval pidada.
Nooruk möödus töölistest, kes vedasid kohale kive uue välismüüri ladumiseks. Haalu kasvas kiiresti ja elanike mahutamiseks pidi seda iga paarikümne aasta tagant laiendama.
Ilm oli lämbe ja tõotas äikest tulla. Nooruk rõõmustas, et tal on võimalik enne tormi algust oma jalgu mõnes võõrastemajas puhata ning liitus linna sisenevate inimeste summaga. Pärast väravakaarte alt läbi minekut suundus ta keskuse poole. Poiss polnud elusees Haalus viibinud, kuid nagu peaaegu igas linnas nii olid ka siin turuplats, kõrtsid, lõbumajad ja üksikud töökojad kogunenud just nimelt linna keskossa, seega õige tee leidmine polnud raske.
Ta seisatas kahekorruselise õlgkatusega maja ees. Ukse kohal rippus kasepuust silt, mille peale oli maalitud valkjashall rebane ja vahutav kann. Kui nooruk oleks lugeda osanud, mõistnuks ta ka, et piktogrammi alla kirjutatud märgid teatasid, et tegu on Hõberebase kõrtsiga. Kuid ta sai sellegipoolest hoone otstarbest aru ja sisenes.
Kõik aknad olid pärani lahti, laskmaks sisse seda vähest päikesevalgust, et ei peaks lampide põletamisega õli raiskama. Kundesid oli vähe, sest enamus linnarahvast tegi sellel kellaajal tööd. Üks akna all istuv katkusanitari välimusega maski kandev indiviid jäi uustulnukat vaatama, aga nähes, et ta on võõras, jätkas oma toimetustega.
Kõrtsi astunud poiss oli välimuse järgi otsustades umbes kaksteist-kolmteist aastat vana. Tema tedretähnilisest näost paistis kõhklust. Kaks tumedat silma vilasid otsivalt ringi, tuvastades lõpuks kõrtsmiku asukoha ja kondised jalad viisid ta ruumi teise otsa. Ilmselt ei pakkunud ta eriti muljetavaldavat vaatepilti – poiss oli längus õlgadega, tema kael pikk ja peenike, lõug nõrk ja keset nägu troonimas kartulit meenutav tedretähniline nina. Üleüldse ei paistnud ta midagi erilist olevat – nooruk ei kandnud relvi, samuti polnud tal vöö vahele torgatud rahakotti. Raske oleks olnud pidada teda kelleksgi enamaks, kui mõneks linna kanu müüma saadetud talulapseks. Ainus, mis lasi aimata seda pikka teed, mis ta siia jõudmiseks maha oli käinud, oli ridva otsa torgatud pamp mida nooruk õlal kandis.
Ta pidi ennast varvastele ajama, et kõrtsmikuga tasasel häälel paar sõna vahetada. Nooruk sosistas. Küsis midagi. Vaikus. Siis müristas kõrtsmik üle kogu toa: ,,Rajaleidjat?!’’
Poiss hakkas uuesti seletama, seekord kiiremini, kuid endiselt vaikselt, soovimata ilmselt ebavajalikku tähelepanu. Ka teised külastajad – kaks vanemat meesterahvast ja kamp ilmselt alaealisi jõnglasi, võtsid nüüd vaevaks korraks pilk tõsta ja uustulnukat silmitseda. Maskis katkusanitar tõusis oma saua najal püsti, jälgides stseeni teatava stoilise huviga.
,,Jõnglane, üritad siin nalja teha?’’
Poisi hääl oli nüüdseks juba küllaltki valjuks kasvanud. Ning pahandavaks. Kuulda oli fraase nagu ,,elu ja surma küsimus’’ ning ,,ma võin maksta’’. Kõrtsmik muigas kergelt:
,,Muidugi ma tunnen ühte. Ta seisab otse su selja taga, jõnglane.’’
Ning hetk hiljem oli kogu ruumi tähelepanu koondunud katkusanitarile, kes paistis järsku kössi tõmbumas, otsekui häbenedes, seejärel kindlal sammul läbi ruumi ja trepist üles kadumas.
,,…eks ma räägin temaga siis ise,’’ kinnitas kõrtsmik ,,See mees väidab, et teab sealsest kandist palju.’’
Ning seega istus poiss tammepuust pingile laua taga ja ootas.
Hõberebane oli küllaltki tavaline kõrts. Kahekorruseline. Esimene korrus oli omamoodi peo- ja lõõgastussaal, mis oli turupäevadel rahvast pungil täis. See oli see paik, kus telliti süüa, juua, peeti maha prallesid või uputati leina. Teisel korrusel elas kõrtsmik ühes oma perega. Samuti asusid seal umbes neli-viis ekstra tuba, mida lühemaks või pikemaks ajaks välja üüriti. Tundus, et ka eelmainitud katkusanitar oli üks neist üürilistest, sest muidu poleks kõrtsmik suhtunud nii leebelt mehe ülakorrusele pagemisse.
Poiss tõstis pilgu ebaühtlaselt lauapinnalt, kui kolm noorukit tema vastas maha istusid.
,,Mille jaoks sul rajaleidjat vaja on?’’ küsis esimene, kelle välimuse järgi oleks võinud arvata, et ta elukutseks taskuid varastab.
,,Ei millegi,’’ ühmas pambuga poiss, heites silmanurgast pilgu trepi suunas, et ega keegi sealt juba alla ei tule. Tema hääl oli pehme ja kõrge, otsekui poleks tal veel häälemurret toimunud. Poisil polnud jututuju, aga ülejäänud jõnglased ei teinud sellest väljagi.
,,Tohoh, kuidas siis nii? Ei, ütle päriselt, kuhu sa minna tahad,’’ ei jätnud jõnglane endiselt rahule.
,,Kas te tööl ei peaks olema?’’ poisi hääles kõlas tülpimus. Jõnglane ja tema kaks kaaslast vahetasid pilke
,,Kuule, see pole sinu asi.’’
,,Siis pole see ka teie asi, kuhu ma lähen,’’ poiss ignoreeris igasuguseid järgnevaid katseid endaga jutule saada, kuni kõrtsmik alla tagasi tuli ja talle seletas, et katkusanitar, kellel oli nähtavasti ümbruskonnas ka rajaleidja kuulsus, võtab ta vastu üleval, oma toas.
Poiss tänas kõrtsmiku ja läks trepist üles. Ta leidis õige toa kiiresti, kuna see oli ainus, kuhu viiv uks lahti oli jäetud. Igaks-juhuks koputas ta siiski enne sisenemist uksepiidale, saades vastuseks summutatud ,,Sisse’’.
Nooruk leidis ennast madala laega heledaseinalisest ruumist. Mööblit oli küllaltki palju ja elamine nägi mugav välja. Põhkmadratsiga voodi oli üle kuhjatud lambavillast tekkidega. Pöögipuust metall-liistakatega tugevdatud riidekirst seisis akna all. Samuti nägi ta avatud akna kõrval värvikirevat seinavaipa. Haalu linna standardite järgi oli toa omanik rikas. Lisaks eelmainitud mööbliesemetele asus keset tuba ka küllaltki massiivne kahe tooliga laud. Ning need toolid ei olnud ei madalad, pikad kõrtsipingid, ega ka mitte kõikuvad taburetid, mis ainult lüpsmise jaoks kõlbasid, vaid hoopisgi kõrged ning omasid isegi seljatuge. Huvitav küll, kuidas katkusanitar endale sellise vara on kokku kogunud?
Ning seal toa omanik oligi! Ta istus kaksiratsi tooli peal, näoga ukse poole, sau käes. Poisil on alles nüüd aega isikut lähemalt vaadata.
Mehe nägu varjas pika, kõvera nokaga punase-valge kirju mask, millest oli saanud halvaendeline katkusanitaride tunnus. Pruuni, võrdlemisi puhta ja korrashoitud mantli kapuuts oli silmini tõmmatud ning eelmainitud rõivaese ja selle all kantav voogav rüü varjasid ka mehe jalad vaateväljast. Käed olid rahulikult tooli seljatoele asetatud, sõrmed ristis.
Poiss neelatas. Midagi selles mehes mõjus mõjuvõimsana. Ta ei saanud isegi aru, miks oli too isik ruumist nii argpükslikult pagenud, kui tähelepanu talle langes. Nooruk pidas sobivaks kummardada ,,Mu nimi on Jovan. Ma tulin sult teenet otsima,’’ lisas ta oma vaiksel, kõrgetoonilisel häälel.
Mees langetas hetkeks pea, otsekui vastates nooruki kummardusele: ,,Ja see teene oleks?’’ päris ta madalal, väheke külmavõetud, tugeva aktsendiga häälel. Maski nokk oli nüüd suunatud kätele. Ka poisi pilk pöördus mehe sõrmi vaatama, sest need olid ainsad riiete poolt katmata kehaosad. Käed olid suured, tõmmud ja soonelised, kuuludes ilmselt töötegijale. Samuti oli sõrmede ja käelaba ümber märgata paar poolparanenud armi. Mees ei vaadanud enam poisile silma ja nooruk tundis ennast kohe tükk maad vabamana, avades uuesti suu:
,,Kas sa oled rajaleidja?’’ Ausalt öeldes ei näinud mees sedamoodi välja.
,,Mitte ametlikult…’’ mees tõusis püsti. Poiss märkas nüüd veel ühte huvitavat pisiasja tolle pisut hirmutava isiku juures – nimelt tema pikkust. Mees kõrgus nooruki kohal, nagu kirikutorn, pea äärepealt laetalasid riivamas. Ta võttis laua najale toetatud konksuga kepp-saua. Ka see oli pahaendeline sümbol, kuna taolistega kanti epideemiate ajal majadest nakatunud esemeid välja. Poiss tõmbus alateadvuslikust hirmust ajendatuna eemale. Maskis kogu vaatas talle ülevalt alla, otsekui mõni teispoolsusest tulnud vaim ,,Aga ma olen maailma näinud. Kelle heaks sa töötad?,’’ nähes poisi kimbatuses nägu lisas ta liialdatud jahmatusega: ,,Sa ei kavatse ometi väita, et sinusugune jõnglane kavatseb üksi kuhugile kaugele maale minna?’’
,,Ei. Seepärast ma rajaleidjat otsingi. Üksinda oleksin ma varsti lootusetult eksinud.’’
,,Hm…sa polegi veel öelnud, kuhu sa üldse suundud,’’ mees võttis riidekirstu pealt, mis talle ilmselt riiuli eest oli, pudeli ja savikruusi, valades selle täis rohekat vedelikku. Poiss oleks oodanud, et too ,,hiiglane’’ nüüd maski eest võtab ja kruusi sisu omale kurku tühjendab, kuid selle asemel pakkus ta jooki noorukile.
,,Mul on vaja minna…’’ poisi nägu tõmbus aeglaselt kärtspunaseks, kui ta kujutles, kuidas mees sellele nimele reageerida võib ,,Pean minema Higuri.’’
Toas võttis maad vaikus. Poiss tundis, kuidas mees talle ühe pika hetke vältel otsa vaatas, kuigi ta silmad olid maski sügavustes peidus ,,Mis su nimi oligi?’’ Ja aeg hakkas uuesti liikuma.
,,Jovan…’’
,,Niisiis, Jovan,’’ mees surus oma käes olevale pudelile korgi peale ja asetas selle lauale ,,Istu nüüd kenasti maha ja anna mulle rohkem informatsiooni. Higur on tohutult suur ala.’’
Sellist rahulikkust ei oleks Jovan osanud oodata. Enamasti vaatasid inimesed teda nagu opakat – Higurist ei tulda eluga tagasi. See oli sama, kui öelda, et soovid endale ankru jala külge siduda ja merealust kuningriiki avastama minna. Kindel surm. Samas - kas oleks poiss oodanud, et mees saab vihaseks või hakkab kartma? Käsib tal sellised mõtted maha matta ja koju vanemate juurde minna? Koju vanemate… Kuid seda isikut ei huvitanud poisi saatus. Sellest kindlasti ka see näiline ükskõiksus.

_________________
Kliki mulle!Adopted from Valenth


Viimati muutis seda Cliodna (Nelj Jan 01 2009, 23:23). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.cliotna.deviantart.com
Cliodna
Pisihaldjas
Pisihaldjas


Female Postituste arv : 257
Age : 23
Hüüdnimi : Cliodna
Punktid : 160
Galeoonid : 61
Südamed : 1
Aktiivsuspunktid : 14906
Registration date : 09/10/2008

PostitaminePealkiri: Re: Sumpurn   Reede Dets 26 2008, 00:40

Jovan võttis tooli ja istus, kruus rohelise joogiga endiselt käes. Selle lõhn täitis tuba – otsekui oleks keegi nisuviina taimeteega kokku seganud. Ta ohkas ,,Ma ei saa sulle palju öelda, sest ma ei tea palju. Mul tuleb sealt mõned inimesed leida.’’
,,Inimesed? Siis saab see küll raske olema,’’ märkis katkusanitar keelt naksutades ,,Tegelikult lausa võimatu. Higuris ei pea inimesed kaua vastu.’’
,,Ei-ei, sa ei saa aru. Nad viidi koerakoonlaste rüüsteretke käigus minema!’’ poisi sõrmeotsad läksid valgeks, kui ta kruusi pigistas ,,Ma pean välja uurima, mis nendega tehti.’’ Uus paus.
,,Kellega?’’ küsis ta viimaks. Mitte huvist, vaid pigem jutu jätkuks.
,,Minu…emaga. Ning ülejäänud külainimestega.’’
Nüüd hakkas katkusanitaris huvi tärkama ,,Need, keda kohapeal ei tapetud, viidi ilmselt ohvriteks või orjadeks. Naised lähevad orjadeks, mehed tapetakse sõjas või suvetseremoonia käigus.’’
Poiss tundis külmi judinaid mööda selga alla jooksmas ,,Kust…sa seda tead?’’
,,Ma tean asju. Olen kuulnud, käinud, näinud. Võin isegi oletada, kuhu nad täpsemalt viidi, aga seda juba tasu eest.’’
,,Mul pole raha,’’ Jovan nägi, kuidas katkusanitari keha selle uudise peale pingule tõmbus ,,A-aga mul on maad!’’ lisas poiss kiiresti ,,Ma maksan jahu või puuviljadega. Palun, rääkige kuhu nad viidi.’’
Katkusanitar silmitses teda kahtlustavalt. Jovan oli liigagi teadlik asjaolust, et ta nägi välja, nagu hulgus ,,Sul on maad?’’ küsis ta igaks-juhuks üle. No olgu. Vähemalt oli ta valmis Jovani uskuma, kuna välimuse poolest oli kaltsakal ja vaesel talupoisil küllaltki väike vahe.
,,Jah. Mul on talu Rebaseneeme kandis. Sealt saab head vilja. See on ilus koht.’’
,,Ning hävinud, niipalju, kui ma kuulnud olen,’’ mees kõndis akna juurde ja tõstis riidekirstu kaanel olevad esemed ükshaaval põrandale. Siis sobras katkusanitar kirstus ringi, kuni tema kätte jäi peotäis pärgamendirulle. Samalajal jätkas ta rääkimist: ,,Kui ma õigesti mäletan, oli see rannikuasula piirialadest umbes kahe päeva tee kaugusel. Üheksa aasta eest raadasid seda küla koerakoonlased. Nad põletasid ümberkaudsed talud maatasa, tegid viljaaidad tühjaks ning tapsid kõik, kes neile ette jäid. Samuti vallutasid nad Järvekindluse – nii seda vist kutsuti? Kõik, kes ära ei jooksnud, said surma või viidi kaasa. See mida kaasa ei jaksatud võtta, süüdati või tapet-’’ sellel hetkel tõusis katkusanitar uuesti püsti, vaevumata oma lauset lõpetama.
,,Põlenud maa peale kasvas uus ja eriti kõrge vili,’’ julges Jovan oma kodukohta kaitsta ,,Rebaseneem ehitab ennast jõudsalt üles. Seal on nüüd uued elanikud ja uus maavanem, muld on viljakas ning minu perel on küllalt vara, et teile maksta, ausalt.’’
Katkusanitar laotas pärgamendilehe laiali. Siis asetas ta endiselt puutumata kruusi lehe servale, et see uuesti kokku ei rulluks ,,Näed, vaata hoolikalt,’’ ta osutas soonilise nimetissõrmega kaardi allosale: ,,Siin on Rebaseneem.’’
Jovan kummardus pärgamendile lähemale. Rannajoon oli sinka-vonkaline, täis väikeseid saari, neemi ning lahtesid. Peaaegu, nagu oleks keegi riidetüki kurruliseks sikutanud – muudkui laht ja neem, laht ja neem. Kaks neeme olid aga otsapidi omavahel ühendunud, moodustades endi vahele midagi soolaveelise järve taolist. Seal asus suur punkt, mille kõrvale midagi loogelise käekirjaga kirjutatud oli.
,,…kui koerakoonlased niisugust paika ründaksid, siis tulid nad tõenäoliselt kas Serdist või Iperust,’’ ning mehe sõrm tabas kahte punkti kaardi ülaosas ,,Serd on lähemal – umbes kolme päevateekonna kaugusel, aga Iperu elanikud on rüüstamise poolest tuntumad. Parem looda, et need olid serdlased, sest Iperud ei orjasta inimesi. Nad toovad kõik vangid jumalatele ohvriks.’’
Jovan noogutas kahtlevalt. Alguses oli poiss olnud õhinal, isegi kartnud, kuid nüüd, kui katkusanitar andis detailseid ülevaateid Higuri alade linnade kohta hakkas nooruk kahtlema, et ega’s too mees järsku kõigest soolapuhuja ole.
,,Kolmas võimalus on Bellud-Ach, aga nemad on liiga kaugel sisemaal, ega vaevuks ilmselt oma sõjaväega sedasi üle oma naabrite maade koperdamast,’’ mees noogutas ,,Koerakoonlastel on tõutunnused. Nende teadmine aitaks otsinguringi piirata,’’ lisas ta ,,Kas sa tead, kuidas need, kes Rebaseneeme ründasid, välja nägid? Kas jäi maha laipu, või elavaid, kes tunnistusi andnuks?’’
Jovan mõtles hetke, siis raputas pead: ,,Ühel neist oli pruun kasukas.’’
,,See ei ütle palju. Enamikel koerakoonlastel on pruunid kasukad…’’ katkusanitar prantsatas uuesti istuma ,,Poiss, sa pole oma kruusi isegi puutunud. Proovi seda – see on tºjaviegli. Väga kallis asi. Kahtlen südamest, et seda oma eluajal veel maitsta saad.’’
Jovan vaatas rohelist vedelikku kahtlustavalt, siis tõstis kruusi laualt ja oma huulte juurde. Ta jõudis kruusi pooltühjaks kulistada, enne, kui mõistis, et see kõrvetab tema sisemust hullemini kui viski. Poiss pidi kogu oma enesevalitsuse kokku võtma, et mitte läkastama hakata ning suutis lõpuks katkusanitarile kerge isegi nõrga, kiitva noogutuse anda. Jovani meelest kõlbas see väljamaise nimega jook ainult rotimürgiks.
Katkusanitar tõmbas välja hanesule, millega ta hakkas mööda kaarti nähtamatuid jooni tõmbama, ilmselt märkamata nooruki reaktsiooni ,,Niisiis, oletades, et tegu oli Iperuga tulid nad ilmselt siit- ja siitkaudu…läbi mäekuru ja rüüstades tee peale jäävaid vahitorne ning külasid. Tagasi läksid nad sama teed pidi. Samas, kui tegu oleks Serdiga, tuleksid nad tõenäolisemalt ÜLE mägede, vot SIIT…ning sealt on ka sinul kõige targem üle minna, kui tahad kasvõi mõne koerakoonlaste asula ligidusse pääseda.’’
Jovan jälgis, kuidas mehe käsi üle paberi lendas ja maski taha varjatud suu õpetusi jagas. Muidugi ei jäänud see jutt talle meelde ning noorukil oli üldse raske kaardipinnalt mingisuguseid mägesid-jõgesid leida – seepärast vajas poiss endiselt rajaleidjat. Mitte kõigest teadjainimest, kes tee kätte näitaks, vaid kedagi, kes tal kohale aitaks jõuda. ,,Kuskohast ma leiaksin rajaleidja, kes oleks nõus Higuri tulema?’’ küsis Jovan, segades sellega katkusanitari jutule vahele.
,,Ei leiagi,’’ sõnas mees õlakehitusega: ,,Nüüd kuula – kui sa jõuad kolmanda vahipostini, siis sealt umbes miili kaugusel on ristm-’’
,,Mismõttes ,,ei leiagi’’?’’ ei jätnud poiss rahule.
,,Sellesmõttes, et ma ei usu, et sa leiaksid kellegi, kes oleks nõus nii enesetapjalikku missiooni ette võtma,’’ mees vaatas, kuidas längusõlaline poisijõnglane oma pea norgu laskis ja veel ühe sõõmu tºjavieglit neelas ,,Kui just…’’ lisas katkusanitar, poisile üle laua veelgi lähemale kummardudes.
,,Mida?’’
,,Raha paneb rattad käima, eks ole?’’ mehe häälest kostus lõbusust. Peaaegu ootusärevust.
,,Kuid…mul pole raha,’’ kordas Jovan käsi laiutades.
,,Aga vilja ning nipsasju annab raha vastu vahetada,’’ mees rullis kaardid laua pealt kokku: ,,Teeme niimoodi, et mina tulen sinuga kaasa, poiss. Muidugi kopsaka tasu eest – see ei saa olema jalutuskäik metsavahel.’’
,,Kui kopsakas see tasu olema peaks?’’
,,Kas sul lambaid on, poiss? Või veiseid? Vot. Kümme lammast ja kümme kotti nisu. Vaata, et need uted oleks noored ja terved – kärnaste vanaloomadega pole mul midagi peale hakata. Vili peab ka terve, rammus olema. Et selle eest kõvasti münte saaks,’’ mees rääkis kiirelt, hingestatult, kui ta laua pealt asju kokku koristas. Rahast arutamine näis sellele isikule lausa naudingut pakkuvat ,,Ma tulen kaasa, me vaatame, mis su sugulastega juhtus ja siis saan ma isiklikult valvata, et sa mulle maksmata jalga ei laseks.’’
Jovan ei hakanud vastu vaidlema. Ta lihtsalt noogutas. Kui mees oli kõigest soolapuhuja, kes üritas tark välja näha, pole poisil mingit kohustust talle midagi maksta. Kui mitte…siis oli hea, et tal niisugune liitlane kõrval oli. Muidugi kümme lammast oli tohutu väärtusega…vili samuti. Aga mida ta muud teha sai?
,,Siis on hästi,’’ mees pöördus nooruki poole ,,Kas sul öömaja on?’’
Jovan raputas pead ,,Ma just jõudsin linna.’’
,,Mina sulle tuba kinni maksma ei hakka,’’ teatas katkusanitar kindlalt. Siis tema hääl leebus pisut: ,,Sa võid kirikust peavarju leida. Nad võtavad ikka rändureid vastu. Me võime hakata homme minema. Varakult. Kolmapäev on turupäev, seega on tänavad umbes. Linnast välja jõudmine võib võtta kaua aega. Mul tuleb mõned pisiasjad ära ajada, seega täna pole lahkumiseks hea päev.’’
Jovan ei hakanud taaskord vastu vaidlema. Ta lihtsalt noogutas. Katkusanitar näis paremini teadvat, mida tuleb ja ei tule teha.
,,Tule keskpäeval siia tagasi,’’ sõnas mees oma madalal, võõrapärase aktsendiga häälel. Jovan tõusis laua tagant ning katkusanitar seisis tema kõrvale, sau käes, talutades poissi viisakalt ukse poole, andes märku, et vestlus on peaaegu läbi ,,Kui homme kohale jõuad, ütled kõrtsmikule: ,,Kahrut ootab mind’’ ja siis ta ütleb mulle, et sa oled kohal,’’ nende sõnadega ta peaaegu lükkas Jovani uksest välja, otsekui oleks mehel järsku väga kiire hakanud.
Poiss seisis mitu hetke pisut juhmistunud näoga ukse ees, tºjaviegli kibe maik endiselt keelel. Nooruk avastas, et alles hetke eest oli ta esimest korda selle erakordselt varaka katkusanitari nime kuulnud:
Kahrut.





____
Palve: Tüüp võib osadele teist tuttav välja näha, aga ÄRGE hakake siin teemas tema olemust lahkama.

_________________
Kliki mulle!Adopted from Valenth
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.cliotna.deviantart.com
libahunt
Kadunud Kääbik
Kadunud Kääbik


Female Postituste arv : 5798
Age : 20
Hüüdnimi : liba, hunt, hundu
Punktid : 1485
Galeoonid : 1271
Südamed : 5
Aktiivsuspunktid : 17532
Registration date : 25/01/2008

PostitaminePealkiri: Re: Sumpurn   Reede Dets 26 2008, 12:36

VÄGA-väga hea jutt. Clio, ega sa pole mõelnud raamatut kirjutama hakata?

Ma ei hakka selle olevuse olemust lahkama, lihtsalt see mask on kohutavalt tuttav *irvitab*

PS: Ma ei usu et see kellelegi peale minu, Cliodna ja ühe tegelase veel midagi ütleb, aga...Aless joob õlut. Pilgutab silma

(Ma olen sihuke vastik pisikildude poetaja Pilgutab silma )

_________________




Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://ringy.darkbb.com
Cliodna
Pisihaldjas
Pisihaldjas


Female Postituste arv : 257
Age : 23
Hüüdnimi : Cliodna
Punktid : 160
Galeoonid : 61
Südamed : 1
Aktiivsuspunktid : 14906
Registration date : 09/10/2008

PostitaminePealkiri: Re: Sumpurn   Reede Dets 26 2008, 18:00

Eh-ehh...mnjah.

Uue peatükiga võib kaua aega minna. Ma pole seda veel alustanudki.

_________________
Kliki mulle!Adopted from Valenth
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.cliotna.deviantart.com
Miseria
Kantsler
Kantsler


Female Postituste arv : 3324
Age : 22
Hüüdnimi : Mia .
Punktid : 610
Galeoonid : 651
Südamed : 6
Aktiivsuspunktid : 17084
Registration date : 23/02/2008

PostitaminePealkiri: Re: Sumpurn   Reede Dets 26 2008, 22:27

Woaahh, huvitavad osad, really Naeratab

_________________
- Suicider ✖ இ|             ütleb:
*Okei
*NOW I WILL RULE THE WORLD!

See käib selle foorumi kohta.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Cliodna
Pisihaldjas
Pisihaldjas


Female Postituste arv : 257
Age : 23
Hüüdnimi : Cliodna
Punktid : 160
Galeoonid : 61
Südamed : 1
Aktiivsuspunktid : 14906
Registration date : 09/10/2008

PostitaminePealkiri: Re: Sumpurn   Reede Jan 02 2009, 03:24

III Hommik


Kahrutil oli õigus olnud. Jovan sai tõesti kirikus öömaja. Ta oli pidanud esiteks sealseid inimesi kõvasti veenma, sest kuigi palverändurid said tõesti hoones peavarju ei olnud poisi reisieesmärk religioosne. Lisaks oli tal kerge alkoholilõhn juures, mis muutis ta inimestele vastumeelseks…see oli muidugi Kahruti süü. Tºjaviegli piirituselaadset hõngu võis Jovani hingeõhust veel mitu tundi haista.
Kuid viimaks, pärast paari meeleheitlikku ümberjutustust ja oma loost paljude ,,detailide’’ välja jätmist lubati Jovanil siiski jääda. Poiss tundis ennast hädavalede pärast näruselt, kuid samas rõõmustas, et ei pidanud oma ööd rentslis või põllul veetma. Küll Jumal talle väikese luiskamise andestab.
Poisi voodi oli külm ja kõva, kuid sellest polnud midagi – nooruk oli niikuinii harjunud põrandal lambavilla või loomanahkade peal öid veetma. Tegelikult tundus põrandast kõrgemal magamine temajaoks isegi veidrana, aga katus oli peakohal, ruum paistis enam-vähem soe ja isegi süüa sai, seega virisemiseks polnud põhjust anda.
Enamasti jäid ööseks ainult paar munka, kelle ülesanne oli hoone järele valvata. Kuid justnimelt nende munkade pärast olid kirikus lisaks altarile ja kellatornile ka elu- ning magamisruumid. Sellise suure hoone käigushoidmine nõudis pidevat töötegemist, alates tseremooniate ettevalmistamisest ja lõpetades kanade söötmisega. Naisi kirikusse ei lubatud, seega pidid mungad oskama ka naistetöid teha, nagu nõelumine ja kokkamine.
Jovan veetis kogu õhtu mööda hoonet ringi käies, proovides inimesi juhutöödega abistada. Nooruk kooris kartuleid, süütas küünlaid, pühkis isegi kellatorni viiva trepi puhtaks ja sai nende töödega väga hästi hakkama, arvestades asjaolu, et ta nägi välja nagu kõigest üks kondine talumats. Pimeduse hakuks tundis Jovan, et tal oli õnnestunud endast positiivne mulje jätta.
Öo langedes puges Jovan pimeduse katte all talle ettenäidatud koikule. Magada nooruk siiski ei saanud, sest eelmine päev ähvardanud äikesetorm jõudis lõpuks kohale. Mitmeid tunde sähvisid välgud, või kostus kaugelt-kaugelt Kõue kõmisev hääl.
Nooruk tõmbus õhukese teki all kerra ja üritas ennast maha rahustada.
Kõu on kergesti ärrituv taevavaim. Kui inimesed oma väikeste viljaohvrite ja palvetega ei suuda loodushingesid rahustada saab mõni neist üleloomulikest olevustest vihaseks ja üritab rahvale halba teha. Kõu ja Pikne käisid koos hirmu külvamas, käsikäes Vihmaga, kes vaatas, et nad inimestele üleliia häda ei teeks. Vihm kustutas Pikse taevasest tulest süüdatud maju ning summutas oma ohkamisega Kõue urina. Kuigi Jovan teadis Kõu ja Pikne ei tee kunagi kirikutele viga, tundus magamine siiski võimatu, kui väljas midagi taolist toimub, isegi kui tihe sadu lohutust pakkus.
Ühes tormi eemaldumisega täitsid mõtted aeglaselt Jovani pea. See isik…Kahrut. Miks ta maski kandis? Tähendab ta oli küll katkusanitar, aga isegi nemad ei varja oma nägu külaliste ees. Lisaks polnud Jovan kuulnud, et see aasta oleks siinkandis epideemiaid olnud. Miks linn siis katkusanitare palkas? See oli midagi, mida poiss pidi teada saama. Samuti huvitasid teda selle veidra mehe motiivid…kas on seal midagi rahast enamat. Ei saanud öelda, et Jovanile oleks see mees meeldinud. Ta aktsendile oli raske pihta saada…ta oli pikk…vähemalt meeter-kaheksakümmend…hirmutav…rääkis liiga palju ja kiiresti. Ning ei olnud andnud teavet oma infoallikate kohta.
Mõtted muutusid une saabudes abstraktsemaks, kadudes lõpuks sootuks.
…kuni keegi teda õlast raputades üles ajas.
,,Hommik on käes,’’ sõnas kähe hääl poisi kõrva ääres. Nooruk pilgutas uimaselt silmi. Ta tahtis edasi magada. Mõnes teises kohas ja mõnel muul ajal oleks poiss pea padja alla peitnud ja senikaua lamanud, kuni ta rahule jäetakse, aga täna sundis nooruk ennast märkimisväärse enesekontrolliga suud kinni hoidma ja istuma tõusma. Jovan nägi voodi kõrval seisvat säravasilmset, kuid küllaltki vana mungarüüs meest, keda poiss ei tundnud
,,Sina oled see nooruk? Kes tahtis Higuri minna?’’ küsis ta tasandatud häälel.
Jovan vaatas mehele otsa. Omateada oli tema sihtkoht üks neist ,,detailidest’’ mida nooruk oli unustanud munkadega rääkides mainida. Ta polnudki neile palju muud öelnud, kui et ta sooviks tormi eest varju, on käinud maha pika maa ja peab kohe hommikul ida poole suunduma. Kuidas munk siis Higurist teadis? Kas temaga hakatakse nüüd pahandama? Ega teda ei karistata? Viimaks poiss siiski noogutas, sest mis tal muud üle jäi.
,,Ah, tore,’’ hoolimata elujõudu täis silmadest oli munga ülejäänud nägu vandeseltslaslikult tõsine: ,,Kahrut käskis öelda, et Hõberebases kohtumine jääb ära. Ta ootab linna idaväravast väljas.’’
,,Tänan.’’ Munk tõi teateid nagu lihtlabane jooksupoiss? See tundus Jovanile veider, religiooni alandav. Poiss ajas ennast püsti. Ta oli maganud riietega, et sooja hoida, seega pidi ta ainult ukse juurde kõndima ja kingad jalga panema. Kuid munk asetas käe Jovani õlale ja surus ta uuesti voodiservale
,,Loodetavasti sa tead, millega silmitsi seisad,’’ sõnas ta ,,Kui sa sellel hullumeelsel retkel surma saad, jääb väike osa sellest ka minu südametunnistusele, sest ma andsin sulle teate edasi.’’
,,Ma ei karda. Mul pole ju kavas nendega sõdima hakata.’’
,,Aga kulla poiss, olgu su motiivid nii õilsad, kui tahes, nemad TAHAVAD sinuga sõdima hakata, niipea kui su lõhna tunnevad.’’
Jovan pööras pilgu maha. Poisil oli tahtmine öelda mungale, et ta teab juba kõike, mida mees noorukile järgmiseks südamele kavatses panna, kuid selle asemel lasi mehel viisakalt rääkida.
,,Sina oled muidugi noor ja tug-,’’ mees silmitses Jovani õblukest kehaehitust ,,Noh. Noor oled sa küll. Sa ilmselt ei teagi, mis õige hirm on ja seega ei oska sa seda halvavat tunnet ka karta. Aga mina tean, ma olen neid näinud! Neid jäledaid, Jumalast hüljatud kärnaseid penisid. Ei, penid on truud ja head loomad, neid on ebaõiglane koletistega võrrelda. Tapmine on nende elu mõte – koerakoonlased rüüstavad, röövivad, hukkavad ja märatsevad mööda piirialasid. Nende silmad hõõguvad ja ma ei usu, et nende kasukate all üldse midagi on, peale haigutava tühjuse, kus pole ruumi südamele, sest üksgi hingega inimene ega elajaloom ei teeks teistele sedasi viga. Seega, palun, poiss – kui ma kuulsin Kahruti käest sinu reisi tegelike põhjuseid, siis ma lihtsalt pidin sind paari sõnaga hoiatama. Koerakoonlased on julmad, kuid samas on nende kõrvade vahel ka kübeke inimlikku taiplikust. Ma ei ütle, et nad on rumalad, ei, aga nad on kurju- kuhu sa lähed?!’’
,,Ma väga vabandan, aga ma jään hiljaks, kui ma kohe minema ei hakka,’’ teatas Jovan, hallist nahast kingi jala otsa tõmmates.
,,Olgu-olgu. Näe, siin on sulle teepeale süüa,’’ sõnas mees ja ulatas Jovanile veel ühe riidepambu, mille poiss tänulikult vastu võttis ,,Aga minu jutu mõte on, et ole väga ettevaatlik. Kahrutil pole mingit huvi sulle edu soovida, ega sind hoiatada, sest teda huvitab raha,’’ seletas mees, endiselt vandeseltslasliku näoilmega. Jovan hakkas vaikselt kahtlema, kas see munk ikka ehtne on. Ta ei rääkinud pühamehe moodi.
Jovan muigas ja sidus kompsu pulga otsa, teise kompsu kõrvale ,,Kui mina suren, ei saa ta oma raha,’’ nooruk heitis kompsud üle õla ja oli minekuvalmis.
,,Jah. Sedasi tuleb temaga kahjuks asju ajada. Ainus, mis talle rahast tähtsam, on elu. Aga jah. Kõike head siis.’’
,,Hüvasti,’’ sõnas ka Jovan, enne kui ta lahkus.
Kabel oli tühi ja vaikne. Nooruk seisatas, vaatas altarimaale. Oli üks müüt. See väitis, et kunagi tohutult kaua aega tagasi, kui mäed olid veel kõrged ja metsad paksud, olid koerakoonlased olnud loomad. Polnud neil keelt, rõivaid, relvi, maju, ega üldse midagi. Kuid kord oli tulnud üks inimene, ei – pühak. Pühakud polnud Jovani meelest inimesed, vaid midagi hulga täiuslikumat. See pühak, Margon oli ta nimi, andis koerakoonlastele kõnevõime, olles nende silmades tarkust näinud. Koerakoonlased katsid oma keha riietega, õppisid kasutama relvi, ehitama maju, karjatama loomi ja rääkima, kuid oma olemuselt olid nad siiski vaid sammu võrra loomadest kõrgemal. Ning vaid kümme päeva pärast Margoni käest kõnevõime saamist hakkasid nad oma vastavastatud jõudu inimeste vastu kasutama, rüüstades, tappes ja hirmutades. Ainult Margonit nad ei puutunud – arvatavasti tänutäheks. Nii kestis olukord sajandeid, kuni üks teine pühak viimaks karjasesaua kätte võttis ja kõik penikoonud mägede tagusele maale pagendas. Maa nimetus võeti üle koerakoonlaste keelest. Higur. Jovan ei teadnud, mida see sõna tähendab, aga Higuri mainimine pani igal normaalsel inimesel judinad üle selja jooksma.
Temas oli sugenenud tugev kahtlus Jumala ja usu suhtes. Kui koerakoonlased Higuri pagendati, miks nad siis ikka piirialadel ringi jooksid? Miks ei tulnud rahva seast uut Jumala saadikud, kes oleks koerakoonlased lõplikult minema ajanud?
Aga siin, kivist võlvide all, jälgides pühak Margoni lugu värviliste piltidena mööda sambaid üles roomamas, tundis poiss, et see on kõik tõsi.
Sügavalt ohates ja kabelile viimast pilku heites, proovides seda oma mällu söövitada, taganes nooruk hoonest välja ja turupäeva pidavate inimeste sekka.
Kell oli üksteist.


(Pilt on pärit ühe Kiievi altari pealt. Miskipärast tundus see väga...illustratiivsena. Isetehtud pilti sellele peatükile pole)

_________________
Kliki mulle!Adopted from Valenth
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.cliotna.deviantart.com
Evanna
Foorumi Ülemvalitsejanna
Foorumi Ülemvalitsejanna


Female Postituste arv : 10351
Age : 21
Hüüdnimi : Evanna, Ev.
Punktid : Ei arvestata
Galeoonid : 1295
Südamed : 9
Aktiivsuspunktid : 17805
Registration date : 04/08/2007

PostitaminePealkiri: Re: Sumpurn   Reede Jan 02 2009, 18:09

Wow, pilt on äge. Imestus

Ja jutt on lihtsalt super.

_________________
Comeback xd aga ärge lootke mult midagi, mul hakkas lihtsalt täna igav.

no somos los lobos
no somos los perros
somos los cadejos
cadejos verdaderos
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://hpfannid.forumotion.com
Miseria
Kantsler
Kantsler


Female Postituste arv : 3324
Age : 22
Hüüdnimi : Mia .
Punktid : 610
Galeoonid : 651
Südamed : 6
Aktiivsuspunktid : 17084
Registration date : 23/02/2008

PostitaminePealkiri: Re: Sumpurn   Reede Jan 02 2009, 18:34

Mm.. pilt on huvitav.. Koerakoonlased, tundub, et neil on siis oma legend olemas, sest nendest on ka pilt tehtud..
Huvitav jällegi.

_________________
- Suicider ✖ இ|             ütleb:
*Okei
*NOW I WILL RULE THE WORLD!

See käib selle foorumi kohta.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Evanna
Foorumi Ülemvalitsejanna
Foorumi Ülemvalitsejanna


Female Postituste arv : 10351
Age : 21
Hüüdnimi : Evanna, Ev.
Punktid : Ei arvestata
Galeoonid : 1295
Südamed : 9
Aktiivsuspunktid : 17805
Registration date : 04/08/2007

PostitaminePealkiri: Re: Sumpurn   Reede Jan 02 2009, 18:36

Legend ongi olemas. =)

_________________
Comeback xd aga ärge lootke mult midagi, mul hakkas lihtsalt täna igav.

no somos los lobos
no somos los perros
somos los cadejos
cadejos verdaderos
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://hpfannid.forumotion.com
Cliodna
Pisihaldjas
Pisihaldjas


Female Postituste arv : 257
Age : 23
Hüüdnimi : Cliodna
Punktid : 160
Galeoonid : 61
Südamed : 1
Aktiivsuspunktid : 14906
Registration date : 09/10/2008

PostitaminePealkiri: Re: Sumpurn   Reede Jan 02 2009, 19:19

Koerakoonlased on mütoloogias küllaltki levinud kujud.

Tegelikult on seal pildi peal vist Jeesus. Ta olevat igasugustel kaugetel maadel ja igasugustele metslastele religioonist jutlustamas käinud. Sealhulgas koerakoonlastele.

...kusagil Õigeusu kirikus on mingi jutuke ka, mis väidab, et püha Christopher (Eesti keelses kirjapildis pole kindel) oli koerakoonlane. Või oli see vist Õigeusu kirik...ehk oli ka Vana Testament. Ei mina ei tea. Igaljuhul see oli hästi-hästi kahtlane legend. ._. Lõppude lõpuks sai ta Jumala käest kõnevõime ja lõpuks vist ka inimliku välimuse, kuigi võibolla ei saanud ka.
Kusagilt kuulsin veel legendi, et algselt olid koerakoonlased mingid jubedad metslased, kuid kui nad ristiusu vastu võtsid, said neist inimesed. See seletaks, miks neid enam ei ole (hüpoteetiliselt rääkides - ega's ma tegelikult neisse ju ei usu).
Niikuinii ajasid ajalookroonikud nad türklastega sassi või midagi. Nunnu

Püha Christopher: http://en.wikipedia.org/wiki/File:Saint_christopher_cynocephalus.gif http://en.wikipedia.org/wiki/File:L_022.jpg
Ei tea, kas mina olen ainus, aga ma leian need pildid kuidagi...häirivatena.

_________________
Kliki mulle!Adopted from Valenth
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.cliotna.deviantart.com
Cliodna
Pisihaldjas
Pisihaldjas


Female Postituste arv : 257
Age : 23
Hüüdnimi : Cliodna
Punktid : 160
Galeoonid : 61
Südamed : 1
Aktiivsuspunktid : 14906
Registration date : 09/10/2008

PostitaminePealkiri: Re: Sumpurn   Nelj Jan 22 2009, 18:31

IV Ja retk algab…


On vähetuntud fakt, et ummikud pole sugugi moodsa aja probleem. Turupäevadel oli keskaegsetes asulates peaaegu võimatu liikuda ja ka vigastused polnud haruldased. Vahest võis suurlinnades üle silla saamiseks kuluda terve päev, sest rahvast oli lihtsalt liiga palju. Tänavad olid kitsad ja sisse ning välja viisid vaid paar väikest väravat, seega kui mõni egoist otsustas tee äärde leti üles lüüa või kellegi härg keeldus edasi liikumast pidi kogu inimvool seisma jääma.
Jovanil kulus väravateni jõudmiseks kaua aega. Ta pidi endale küünarnukkidega läbi inimmasside teed tegema ning sai ka ise päris mitu sinikat. Kodus, Rebaseneemel, sellist muret polnud. Poiss oli kaua aega mööda teid Higuri poole vantsinud, kannatanud külma, vihma ja nälga, aga see üks poolteisetunnine rännak idaväravani oli peaaegu olnud küllalt sundimaks noorukit tagasi koju pöörduma.
Peaaegu.
Olles viimaks väravakaarte alt läbi saanud ja peamisest inimvoolust eemaldunud vaatas poiss ringi. Nooruk kahtles endiselt Kahruti usaldusväärsuses ning oli seetõttu meeldivalt üllatunud nähes meest häbitul teeviida vastu toetumas. Ta kandis täpselt sedasama mantlit ja maski ning mehe välimus peletas möödujaid eemale, luues tema ümber tühja mulli. Kuid naerul näoga lähenev Jovan märkas paari erinevust varustuse suhtes. Nimelt kandis mees nüüd lohmakalt õlale visatud pungil pauna ja üle mantli rinnaesise jooksid kaks rihma, mis hoidsid paigal seljale kinnitatud mõõku.
Terariistad ja katkusanitarid kokku ei käinud. Nende ainsateks relvadeks olid kepp-sauad ja arvatavasti ka südamest tulevad palved, et nad ise epideemiad üle elaks. Lisaks olid mõõgad tohutult kallid…Jovani peres polnud ühtegi olnud. Häda korral võtsid mehed sirbid ja vikatid… Sest küllalt raha korralike relvade jaoks oli vaid aadlikel.
,,Noh, hakkame minema?’’ Kahrut sirutas ennast ning surus, hingamise rütmi järgi otsustades, haigutuse alla. Ta ei paistnud ootamise pärast pahane.
,,Miks ka mitte,’’ pomises Jovan ning koos võtsidki nad suuna poisi poolt tuldud teed mööda tagasi.
Niinimetatud eeslinn lõppes, ka talud said varsti otsa ja peakohal põletav päike kuivatas neid nüüd ümbritsevatelt rohelistelt aasadelt vihmapiisku. Kahrut võttis oma saua jalutuskepiks ning selle käbedast toksimisest teepinna vastu sai Jovani jaoks rütm mille järgi oma samme seada. Pärast hommikusel taaskohtumisel vahetatud sõnu ei olnud kumbki neist proovinud vestlust üleval hoida.
Poiss oli arvanud, et sellest saab tulema üks väga pikk kõndimine, kuid lehtpuumetsade vahele jõudes pööras Kahrut koheselt teest kõrvale ja istus samblasele puunotile raja kõrval, tehes selgeks, et nüüd on aeg puhata.
Jovan istus samuti maha ja sõi sõnatult munga poolt kaasa antud leivapätsi. Ta märkas, et ka Kahruti maski nokk vilksatas aeg-ajalt koti poole vaadata. Mees kõhkles, kuid otsustas siis mingil põhjusel teeselda, et nälg teda ei vaeva ja lasi (olles esmalt mõõgatuped kõrvale pannud) enesel puunoti najalt maha vajuda nii et ainult pea ja abaluud veel sellele toetusid. Pealismantel tõusis selle liigutuse tagajärjel, paljastades pehmed ja kuidagi lössis välimusega nahast saapad.
,,Miks kohtumine Hõberebases ära jäi?’’ uuris poiss ja mähkis ülejäänud osa toidust uuesti pambu sisse.
,,Ei olnud mõtet sind sellisel kellaajal läbi poole linna ja tagasi jooksutada,’’ kõlas tuhm vastus. Kapuutsiserv oli valge-punase kirju maski silmadele langenud.
Jovan mõtles, et poleks hea mõte Kahrutit kohe üles ajada, eriti kui ta näis ennast tee vaateväljas sedasi mugavalt sisse seadnud olevat, seega ei hakanud poiss katkusanitari kiirustama, vaid heitis samuti mehe kombel pehmele samblale pikali ,,Kas sa ei saanud ka magada?’’
,,Jah…’’ kõlas vastus: ,,Ma pidin tööd tegema. Õigemini tööotsad lõpetama. Mul oli seda ja teist vaja tuua ning mõnele teada andma, et mind siitkandist enam ei leia.’’
,,Sellise ilmaga?’’
,,Müristas natuke, mis siis sellest? Ega kõmin ju haiget tee, hoopis mõõgad teevad,’’ Kahruti häälest kõlas lõbustatud noot, kui ta ilmselt omast arust nalja tegi.
,,Kuule,’’ Jovan ajas ennast istuma. Vähemalt seegi kord oli tema pea Kahruti omast kõrgemal ja ta sai mehele ülevalt alla vaadata. See tegi järgneva süüdistuse edasiandmise lihtsamaks ,,Kes sa tegelikult oled? Sa ei ole rajaleidja, sest sa ise ütlesid seda ning katkusanitar pole sa ammugi mitte.’’
,,Mis paneb sind arvama, et ma katkusanitar olen?’’ Kahrut ei vaevunud asendit muutma, ega isegi pead pöörama. Ilmselt ei näinud ta oma kapuutsi alt isegi Jovani püsti tõusmist ,,Ma pole seda kunagi väitnud.’’
Poiss vakatas. Tema nägu hakkas punaseks minema. Tõsi, Kahrut polnud suusõnaliselt väitnud, et ta just seda ametit peab, kuid mehe rõivastus rääkis hoopis midagi muud: ,,Siis…miks sa seda maski kannad?’’
Nüüd tõusis mees ilma pikema jututa üles ja hakkas oma asju kokku korjama ,,Sa küsid liiga palju.’’
,,Sina ütlesid mulle just, et oled petis,’’ süüdistas Jovan: ,,Kuidas sa selle maski said, kui sa katkusanitar ei ole? Ma ei saa, ei tohi, sind usaldada, kuni olen vastuseid saanud, sest muidu pean oletama, et sa oled lihtlabane väljapressijast röövel.’’
,,Lase käia,’’ Kahrut võttis sambla pealt esimese mõõga ja seadis selle paika.
,,Siis lähen ma ära. Mul pole su teeneid tarvis,’’ ähvardas poiss.
,,Ise tead. Kedagi minust kogenumat sa Haarust ei leia,’’ teatas mees häirimatult, teist mõõgarihma üle õla visates.
,,Maksta ma siis sinule ei kavatse,’’ tuletas Jovan meelde.
Tundus, nagu hakkaks Kahrut kohe naerma, sest tema õlad vappusid mõne sekundi jooksul. Siis pöördusid maski elutud silmad süüdistavalt poisi suunas: ,,Mind peksti läbi. Oled rahul!?’’
Jovan ei saanud muud moodi, kui võpatada, sest sellel hetkel kõlas Kahruti hääl vihase haugatusena. Poiss ei saanud sõna suust. Rahul ta polnud. Sellest seletusest ei piisanud, see vaid süvendas mehe kahtlustäratavat isikut, röövides Jovanilt üha enam lootust Higuri-retke ettevõtmise ja katkusanitari ausate kavatsuste suhtes.
Kahrut seisis nüüd oma täies pikkuses, heites nooruki kohale tumeda varju ning vaatas poissi pikalt. Siis ta ohkas ja jätkas, nüüd juba rahulikumal toonil ,,Ma olin alles hiljaaegu katkusanitar. Sealt pärineb ka see…kostüüm. Olin Jõeavita kandis oma kohuseid täitmas, aga osadele inimestele ei meeldi, kui keegi võõras tuleb nende uksele koputama ja ütleb, et peab nende vara ja haiged ära viima. Matsidele ikka selgeks ei tee, et kantsilord isiklikult on sind ametisse määranud,’’ ta rühkis langetatud päi minema ja näost kaameks tõmbunud Jovan järgnes kiirel sörgil
,,Sa tahad öelda, et…?’’
,,Oo jaa. Ahjuroobiga. Kuradi valus oli.’’
Alles hiljem, kui esialgne ehmatus möödunud oli, hakkas poiss juurdlema, et kas endine katkusanitar oma juttu tõsiselt mõtles, sest ahjuroopi mainides oli mehe hääl võtnud kergemeelse tooni, nagu siis kui ta äikest mõõgaga võrrelnud oli. Otsekui oleks sinna kuhugile varjatud nali, millest vaid tema täielikult aru saab.
Vestlus ei edenenud endiselt hästi ja Jovan esitas oma järgmise küsimuse alles vastu õhtut, kui tema toiduvarud olid otsas ja taevas pilve tõmbumas: ,,Kus me ööbime?’’
,,See pole mureks. Umbes kilomeetri kaugusel on tühi talumaja.’’
,,Tühi? Miks see tühi on.’’
,,Katk käis sealt üle,’’ seletas Kahrut muretul hääletoonil.
,,Oot, misasja?’’
,,See oli ammu. Ma kuulsin sellest kohast kord linnas. See on puhtaks ja tühjaks tehtud, aga siis unustati see miskipärast ära ja hetkel ei ela seal kedagi peale pääsukeste ja rottide.’’
,,Kuid katk võib seal ju ikka sees olla,’’ vaidles Jovan vastu ,,Ma arvan, et me peaksime parem metsa all magama. See on ohutum.’’
,,Ohutum? Kumb on sulle meelepärasem – üks mahajäetud maja või kari hunte öises metsas?’’ Kahruti hääl madaldus tooni võrra: ,,Ebausklik jõnglane, seal pole mingit ohtu. Kumb meist siin teejuht on? Minu kohustus on sulle kõige parem ja ohutum tee leida ning mina ütlen, et meil peab öösel katus pea kohal olema.’’
Jovan vaidles vastu ning Kahrut veenis. Noorukit üllatas mehe kangekaelsus. Umbes sellise sõneluse saatel pöördusid nad teest kõrvale, rohtunud rajale kus võis vaid hädavaevu aimata kahte vagu, mis kunagi olid vankrirataste poolt sisse sõidetud. Poiss tasandas häält, kui nad jõudsid võsastunud lagendikule, kus kunagi asusid ilmselt põllud otsustades siin-seal kasvava metsiku nisu järgi.
,,Näed. Siin pole ju nii hull,’’ teavitas mees. Ta tõmbas sujuva liigutusega mõõga välja ja lõikas sellega armutult läbi kasvava kasevõsa ,,Loodus suudab viie aasta jooksul nii palju endalt röövitut tagasi nõuda, et pisar tuleb silma.’’
Nooruk judises ja pühkis õla pealt sinna roninud satika maha. Tundus et lähima miili raadiuses olid nemad kaks ainsad olevusd kellel oli vähem kui kuus jalga.
Maja paistis. Kogu õu oli kaetud katuseservani ulatuva rohuga, õlgkatus nägi välja nukker ja aastaaegadest tumedaks võõbatud. Lähemale jõudes ilmus nähtavale ka tühi ukseava, otsekui haigutav suu, millest nähtav ainult pimedus.
Kahrut pidi sügavalt kummardama, et madala uksepiida alt sisse saada, kuid ikkagi kuulis poiss kuidas mees tuhmi mütsatusega oma maski vastu laetala ära lõi, kuna taluhoonetel on väga madalad laed.
Jovan kõhkles ukseavas. Hooned võivad olla kas elus, või surnud. Samuti on neil emotsioonid. Poiss oli selles kindel. Kui majad on elus, siis inimesed on selle hing. Ilma elaniketa maja on tühi ja surnud, jäetud looduse meelevalda mädanema. Nagu see talu siin.
Poiss astus üle lävepaku pimedasse ruumi.
Erinevalt inimestest võivad surnud majad taas ellu ärgata. See mõte tegi tema tuju paremaks.
,,No nii. Mis meil siin siis on,’’ pomises Kahrut kohta hindavalt üle vaadates. Laetalade vahelt kostus laperdav heli, mille tekitaja siis deemoni kombel alla laperdas, pannes Jovani karjatama ja seejärel uksest välja sähvatades.
,,See oli kindlasti Katk isiklikult,’’ irvitas endine katkusanitar, kepp-sauaga ruumi kaugemas otsas olevat ust lahti lükates.
,,Mul pidi süda seisma jääma!’’ süüdistas Jovan. Tema meelest polnud praegu üldse õige aeg nalja heita. Hetk peale kisamist oli temani jõudnud mõistmine, et tegu oli kõigest pääsukesena aga selle ühe sekundi murdosa jooksul oli nooruk tõsist hirmu tundnud.
Kahrut naeris ja kadus taharuumi ,,Kas sa ka näed, siin on veel jahukotte!’’
Jovan kuulis kolinat ja sahinat. Poiss seisis endiselt keset tuba, silmadega lage uurides, tuvastamaks pääsukesepesi või veel imelike olevusi. Tema kõrvu jõudis summutatud vandumine ja Kahruti päring jahumardikate söödavuse kohta. Lähemal uurimisel selgus, et isegi jahumardikaid polnud neis kottides enam, ainult väheke mullataolist räpakat ollust.
Talumaja koosnes kahest toast, millest üks ilmselt aida aset täitis. Seal polnud enam midagi peale tühjade riiulite ja nurgas üksteise otsas vedelevate auklikuks näritud jahukottide. Ei kübetki süüa.
Laest rippus alla roostes kett, mille külge harilikult toidutegemiseks katel riputati. Lõkkeplats asus keti all, keset põrandat ja seda märkis kividest ring. Rohkem polnud kogu maja peale ühtegi eset. Kõik oli kaetud tolmu ja ämblikuvõrkudega. Haletsusväärne vaatepilt.
Jovan ei suutnud kaua katuse all püsida, hiilides selle asemel välja kavatsusega maja ümbruses ringi vaadata. Talu tagant leidis ta metsistunud õunapuu, mille najal seistes poiss oma ülejäänud toidu ära sõi. Ehk oligi ta ebausklik jõnglane, aga ta ei saanud peast selle talu elanike oletatavaid surmastsenaariumeid, ega ka põhjuseid miks see talu maha jäeti. Ehk ei lahkunud hinged siit, vaid hakkasid kodukäijateks? Talle oli õpetatud, et esivanemaid peab austama, sest muidu saavad nende vaimud kurjaks, kuid Kahruti käitumine läks igasuguste elementaarsete viisakusreeglitega vastuollu. Mees oli majja sisse sammunud ja selle pahupidi pööranud.
Mis ka ei juhtuks, Jovanil ei kavatsenud selles kahetsusväärse minevikuga majas ööd veeta, isegi kui see tähendanuks talle kuuse all magamist. Kahrut tehku mis tahab.


_________________
Kliki mulle!Adopted from Valenth
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://www.cliotna.deviantart.com
libahunt
Kadunud Kääbik
Kadunud Kääbik


Female Postituste arv : 5798
Age : 20
Hüüdnimi : liba, hunt, hundu
Punktid : 1485
Galeoonid : 1271
Südamed : 5
Aktiivsuspunktid : 17532
Registration date : 25/01/2008

PostitaminePealkiri: Re: Sumpurn   Nelj Jan 22 2009, 21:13

Hea. kohati natuke kahtlane, aga hea.

Lahe illustratsioon Väga rõõmus

_________________




Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://ringy.darkbb.com
Aduna
Salamõrtsukas
Salamõrtsukas


Male Postituste arv : 1421
Age : 21
Hüüdnimi : Aduna
Punktid : 420
Galeoonid : 421
Aktiivsuspunktid : 15382
Registration date : 14/10/2008

PostitaminePealkiri: Re: Sumpurn   Reede Jan 23 2009, 15:56

Lahe.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Miseria
Kantsler
Kantsler


Female Postituste arv : 3324
Age : 22
Hüüdnimi : Mia .
Punktid : 610
Galeoonid : 651
Südamed : 6
Aktiivsuspunktid : 17084
Registration date : 23/02/2008

PostitaminePealkiri: Re: Sumpurn   Reede Jan 23 2009, 16:01

Mulle ka meeldib su illustratsioon:D

_________________
- Suicider ✖ இ|             ütleb:
*Okei
*NOW I WILL RULE THE WORLD!

See käib selle foorumi kohta.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Evanna
Foorumi Ülemvalitsejanna
Foorumi Ülemvalitsejanna


Female Postituste arv : 10351
Age : 21
Hüüdnimi : Evanna, Ev.
Punktid : Ei arvestata
Galeoonid : 1295
Südamed : 9
Aktiivsuspunktid : 17805
Registration date : 04/08/2007

PostitaminePealkiri: Re: Sumpurn   Esm Jan 26 2009, 08:47

Mulle tõsiselt meeldib su stiil. *ohkab*

_________________
Comeback xd aga ärge lootke mult midagi, mul hakkas lihtsalt täna igav.

no somos los lobos
no somos los perros
somos los cadejos
cadejos verdaderos
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://hpfannid.forumotion.com
Aduna
Salamõrtsukas
Salamõrtsukas


Male Postituste arv : 1421
Age : 21
Hüüdnimi : Aduna
Punktid : 420
Galeoonid : 421
Aktiivsuspunktid : 15382
Registration date : 14/10/2008

PostitaminePealkiri: Re: Sumpurn   Esm Jan 26 2009, 15:26

*mõtleb, miks ta ohkab*
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Sponsored content




PostitaminePealkiri: Re: Sumpurn   Today at 12:37

Tagasi üles Go down
 
Sumpurn
Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
Hp fännid :: Omalooming :: Järjejutud-
Hüppa: