Mõtisklus

Istun pimedas toas. Varjud mu ümber tunduvad ähvardavatena. Õues ulub tuul. Sünge pimedus tekitab külmavärinaid. Heidan pikali ja sulgen silmad. Tean ,et kohe kohe sulguvad mu ümber Su soojad ja hoolitsevad käed. Tean, et hetke pärast puutub Su nahk vastu mu ihu. Ootan ,et Su huuled leiaksid tee minu omadeni. Tean,et see juhtub ja olen valmis.

Avan silmad . Miks Sa ei tulnud?

Nüüd mõistan, et see oli vaid pettekujutelm. Sind ju polegi siin. Mulle vaatab vastu ikka seesama pimedus oma hirmutavate varjudega. Tuul on paisunud tormiks. Kurgus pitsitab ning pisike üksik pisar veereb mööda põske alla. Tema kukkumine vallandab teised ning peidan näo patja. Ei julge enam vaadata pimedusse. Tean ,et sealsed mustad tontlikud varjud toituvad minu kurbusest. Minu ümber hiilivad tumedad tunded- õudus , üksindus ja tühjus. Ma ei taha neid enda ligi lasta kuid nad on mu juba kätte saanud. Nende jääkülmad sõrmed pigistasid mu hingesoppe juba sel hetkel kui mõistsin, et Sind pole mu kõrval. Siis langesin nende ohvriks. Just nemad on mu kaaslasteks neil pimedatel sügisöödel,mil vähkren unetult voodis- võimetu magama, võimetu ärkvel olema.

Mulle väga meeldib. Tõesti super.

Selline mulje jäi, nagu läheks see edasi. Muidu selline... Normaalne.

Muidu lahe jah. Kuid sa võiksid sellest ka järjejuttu teha, sest see on väga huvitav.