Hp fännid
Would you like to react to this message? Create an account in a few clicks or log in to continue.

Hp fännid

Tore foorum kõikidele Harry Potteri fännidele. https://hpfannid.forum.co.ee
 
PealehtPortalGalleryOtsiLatest imagesRegistreeriLogi sisse

 

 Tähed mustas öös

Go down 
2 posters
AutorTeade
Silverwhite
Töinav hamdinger
Töinav hamdinger
Silverwhite


Female Postituste arv : 47
Hüüdnimi : Hõbevalge
Punktid : 10
Galeoonid : 10
Aktiivsuspunktid : 27965
Registration date : 04/12/2008

Tähed mustas öös Empty
PostitaminePealkiri: Tähed mustas öös   Tähed mustas öös Icon_minitimeLaup Jan 03 2009, 21:11

See pole küll järjekas kuna ta on juba lõpetatud aga siia pean ikkagi postitama juppidena. Väga rõõmus Hobused siis jällegi, ei suuda seda teemat kohe vältida. Kergelt kriminaalne lugu.


Katrin jalutas mööda kevadist metsarada. Ta armastas looduses jalutamas käia ja oli sama teed pidi käinud juba mitu aastat igal õhtul. Talle meeldis jälgida, kuidas loodus aastaaegade vaheldudes muutub ning kohtuda teel juba tuttavaks saanud metsaasukatega. Siin elas siilipere, kellele Katrin aeg-ajalt pesa lähedale alustassile piima valas ning tuttav oli ka rebane, kes vahest oma ootamatu ilmumisega Katrinit ehmatas. Samuti võis siin aeg-ajalt kohata noormeest, kes oli pärit teiselpool metsa asuvast talust. Poiss käis siin metsades ratsutamas oma ilusal kõrvil märal. Katrin polnud kunagi leidnud julgust poisiga juttu teha, et küsida kas ka tema võiks kunagi ratsutama tulla.

"Ükskord ma seda teen" arutles Katrin endamisi. Tüdrukule meeldisid väga hobused. Nad tundusid nii omaette ja majesteetlikud olevused. Neiu jalutas vahest läbi metsa poisi maja juurde, ning istudes ühel suurel kivil kopli ääres, vaatas neid ilusaid loomi tundide viisi. Ta ei teadnud hobuste maailma kohta midagi ja võis vaid unistustes kapata üle heinamaa ,tuul kõrvus kohisemas. Päriselus tundis ta ,et aukartus nende suurte loomade ees takistab tal neile isegi piisavalt lähedale minna, et võiks suruda oma sõrmed nende pikka lakka.

Ka täna lootis Katrin kohata noormeest, et siis julgus kokku võtta ning hobuste kohta küsida. Ta teritas kõrvu, et kuulda kapjade astumist pehmel samblal. Hobused polnud ainus põhjus, miks Katrin poissi kohata tahtis. Iga kord teda nähes käis tüdruku kehast läbi soe voog ning ta süda hakkas kordi kiiremini põksuma. Ilmselgelt oli ta poissi armunud.

Korraga jäi neiu seisma, märgates midagi ebatavalist. Kraavipervel põõsa all lesis mingi suur pruuni karva kogu. Hetke jooksul oli tüdruku tunne ,et tahaks jooksu pista. See võib olla karu või mõni muu suurem kiskjaline loom. Katrin kõhkles hetke, ning nähes, et karvane kogu ei näita välja elumärke, liikus ettevaatlikult lähemale.

Korraga kogu liigutas ning tüdruk kargas kiljatades paar sammu eemale. Paigale sundis teda jääma see, et pikema rohu seest tulid nähtavale looma jalad. Need ei sarnanenud millegi poolest karu ega mõne muu kiskjalise küünistega käppadele. Need olid pikad ja peenikesed ning jalgade otsas olid...kabjad. Katrini süda peksles, kui ta liikus sammhaaval loomale lähemale. Kogu oli nüüd jälle liikumatu. Kui tüdruk oli juba piisavalt lähedal nägi ta maapinnal lamavat hobust. Mida tegi hobune metsas põõsa all? Loom oli kondine ning hingas vaevu. Tema näost vaatasid vastu suured tuhmid silmad mis piidlesid hirmunul pilgul lähenevat tütarlast. Hobune kergitas nõrgalt pead,et tulijat paremini näha. Ta proovis tõusta kuid need olid jõuetud katsed. "Kust sa küll siia said ? Mis sinuga juhtunud on ?" sosistas tüdruk vaevatud loomale. Katrin teadis,et kui ta kohe midagi ette ei võta ,siis hobune sureb. "Ma tulen kohe tagasi, pea vastu!" ütles ta vaikselt ning jooksis edasi talu poole. "Seal leidub kindlasti keegi, kes aitab. Nemad ju teavad hobustest kõike" lohutas neiu end.

Maja hakkas juba puude vahelt paistma. Järsku märkas Katrin talu poolt lähenemas ratsanikku. See oli noormees oma kõrviga. Poiss jättis tüdruku juurde jõudes ratsu seisma ning vaatas neiule esimest korda silma. Katrin vuristas kogu loo ühe hingetõmbega ratsanikule ette ning vajus siis kännule istuma. Nii väsinud oli ta kiirest jooksust.

"Anna käsi!" lausus poiss meeldiva maheda häälega. Mõnes teises olukorras oleks Katrin õnnest minestanud kuid praegu polnud aega kaotada. Loom oli hädas. Tüdruk ulatas poisile käe ning noormees tõmbas ta järsu liigutusega enda ette sadulasse.

"Juhata teed" käskis poiss äreval häälel.

Paari hetke pärast olid nad juba paigas, kus Katrin oli looma lebamas näinud. Hobune polnud oma asemelt liikunud, kuid tal oli õnnestunud end veidi püstakile ajada. Teist mära nähes hirnatas ta vaikselt ning tõmbas sõõrmetesse teise hobuse lõhna.

" Nii,kuula mind nüüd. Võta mu ratsu ja sõida nii kiiresti kui suudad mu vanemate tallu. Ütle neile, et Kevin saatis su.Seleta lühidalt ja kiiresti ,milles probleem. Las nad võtavad treileri ja veel mõndagi vajalikku ning juhata nad siia. Kärme tegutsemine võib selle hobuse päästa!" jagas noormees Katrinile juhtnööre ise vaikselt haige looma poole liikudes.

"Aga ma ei oska...!"

" Hoia lihtsalt kõvasti kinni ja lase Moonal joosta. Roni sadulasse!"

Katrin vinnas end suure vaevaga kõrge looma selga. Kevin tuli, haaras ratsmetest ning juhatas hobusele õige suuna kätte.

" Suru talle nüüd kandadega vastu külgi ja hoia kõvasti kinni!" õpetas Kevin.

Tüdruk tegi nagu öeldud ning mära kihutas tuulekiirusel kodu poole galoppi. Õhk vihises Katrini kõrvus ning hingatagi oli raske. "Selline on siis minu esimene ratsutamiskogemus", käis Katrinil mõte läbi pea.

Peagi oli ratsu oma hingetu ratsanikuga koduväravas ning värisevate jalgadega neiu ronis sadulast alla. Ta võttis hobuse käekõrvale ning läks väravast sisse. Juba eemalt nägi ta talli juures sõnnikukäruga keskealist meest. Mees märkas ka kõhklevat neiut ning astus lähemale. Nähes poja ratsut ratsmeidpidi tüdruku peos mees ehmus.

"Kus Kevin on ? Kas midagi juhtus?"

"Keviniga on kõik korras aga...". Ikka veel hingetu Katrin vuristas kogu loo ühe hingetõmbega maha. "Kevin ütles ,et te läheksite treileriga sinna ja võtaksite veel vajalikke asju kaas. Ma ei tea mida ta nende all mõtles".

Mees võttis Katrini higisest pihust ratsmed ja kiirustas hobusega talli poole. Mõne aja pärast jooksis ta sealt välja ning temaga oli veel kaks nooremat meest. Kevini isa viipas katrinile ning nad istusid autosse,mille taga kahekohaline metallikpunane treiler.

Kevin oli seljast võtnud oma fliisjaki ning heitnud selle nõrkenud hobuse turjale. Maapind oli alles niiske ja hobuse karv märg. Mära pilk oli rahunenud ning ta ei värisenud enam. Kevin oli teda paar korda tõusma ärgitanud kuid mõtles siiski hobuse jõuvarud säästa ajaks kui vanemad treileriga jõuavad. Poiss veidi muretses tüdruku pärast,kelle ta nii kergekäeliselt oma ratsuga teele oli saatnud. Ta kartis et neiu võis poole tee peal kuskile maha pudeneda ning viga saada. Poiss ohkas kergendatult kui põõsate tagant ilmus nähtavale maastur punase hobuveokiga. Ka mära kergitas pead,et paremini näha. Ta silmisse ilmus taas kerge rahutus. Autost hüppasid välja Katrin, Kevini isa ning paar sulast.

"Tulge siia!" hüüdis Kevin ning viipas käega. "Aga ettevaatlikult" hoiatas ta siiski igaks juhuks.

Kevin võttis isa käest köie ning libistas selle vaikselt üle hobuse pea. Siis tõusis ta püsti ning sikutas köiest õrnalt.Mära tegi katse tõusta ning mehed asusid kohe teda kerest toetama. Nad ei tohtinud lasta loomal tagasi oma asemele vajuda kui ta on suutnud end juba veidi kergitada. Kevin meelitas eest rohkem sõnadega kui köiest tirides ning tundus,et see rahustas ning julgustas hobust tõepoolest end kokku võtma. Ka Katrinil,kes kõike toimuvat kõrvalt jälgis, tekkis hinge seletamatu rahutunne. See Kevini hääl,millega ta loomaga rääkis...see oli midagi väga erilist. Sellest õhkus soojust ja südamest tulenevat soovi aidata. Nüüd oli Katrin juba täiesti kindel, et hobune on heades kätes ning tuleb oma nigelast olukorrast tervena välja.

Kevin ja mehed olid jõudnud niikaugele,et mära seisis jalgel. Need küll värisesid ning tundusid igati ebakindlatena kuid see oli suur edusamm. Hobuse jaoks oli see olnud meeletu pingutus ning Kevin lasi tal mõne hetke lihtsalt seista ning end koguda. Ka meestel oli nahk rassimisest märg. Kuigi hobusest oli järel vaid luu ja nahk, oli tegu siiski suurekasvulise loomaga.

Katrin ei pidanud vastu ning küsis vaikselt poisi käest:" Kas temaga saab kõik korda?"

"Seda on veel vara öelda. Tema olukord ei ole kiita. Ta on tugevalt nälginud ning ka veepuudus on tõsine probleem. Tundub,et ta on siin juba tükk aega lebanud ja külmetanud. See kõik toob kaasa omad probleemid. Kui me ta vaid nüüd talli treilerisse ja talli saaksime, oleks kõik märksa kergem."

Hobune seisis peaaegu veoki kõrval ning allalastud trapini oli teha vaid mõned sammud. Kevin silitas õrnalt looma kõhna kaela ning sositas midagi. Katrin ei kuulnud,mida poiss rääkis aga oli kindel, et ta julgustas looma edasi liikuma. Mehed seisid kahel pool hobust,valmis teda toetama kui ta peaks tasakaalu kaotama. Mõne hetke pärast väristas hobune lakka ning kõigi suureks rõõmuks astuski trapile vajalikud sammud lähemale.Kevin tõmbas ettevaatlikult köiest ning ebakindlate sammudega komberdaski vaene loom talle treilerisse järele. Kartin ohkas kergendatult. Kevin teadis, et on vara veel hõisata. Nende kordaminek võis veel pöörduda.
"Kas tuled kaasa?" küsis poiss Katrini käest kui oli trapi üles tõstnud ning kinnitanud.
"Ma..ma vist ei saa täna kauem väljas olla" lausus tüdruk märgates, et metsaalune hakkab juba vaikselt hämarduma. "Pean koju tõttama."
"Olgu. Aga sa võid ju homme talusse tulla kui sa soovid."
Katrini hing hõiskas sees.
"Jah,ma tulen kindlasti" naeratas ta poisile ning pööras siis minekule. Ta kuulis ,kuidas mootor käivitati ning auto õrna koormaga ettevaatlikult kohalt liikus.
"Pea vastu!" sosistas tüdruk tagasi vaadates.
Tagasi üles Go down
Silverwhite
Töinav hamdinger
Töinav hamdinger
Silverwhite


Female Postituste arv : 47
Hüüdnimi : Hõbevalge
Punktid : 10
Galeoonid : 10
Aktiivsuspunktid : 27965
Registration date : 04/12/2008

Tähed mustas öös Empty
PostitaminePealkiri: Re: Tähed mustas öös   Tähed mustas öös Icon_minitimePüh Jan 04 2009, 19:14

Pärast seda õhtut jäi Katrin haigeks. Küllap oli jahedal õhtul närveerimisest higistades külmetanud. Tal oli kõrge palavik ning kõik see aeg nägi ta unenägusid kõhnast ja nõrkenud hobusest kes lamas põõsa alla ja vaatas suurte abipaluvate silmadega inimesi ,kes temast ükskõikselt möödusid. Katrin üritas meeleheitlikult neid kinni pidada ja seletada ,et loom vajab abi ning et keegi midagi ette võtaks. Kõik möödujad olid nagu transis ega kuulnud ning näinud midagi. Nad olid silmitud ja kõrvutud, võimetud kuulma või nägema abitut looma ja ahastavat noort tüdrukut.
„Appi! Aidake keegi ometi!“ hüüdis ta läbi une.
Vanemad,kes juhtunust midagi ei teadnud vaatasid teda kaastundlikult ning lootsid tütre kiiret paranemist.
Ka siis kui tüdruk hakkas tervemaks saama kõikus ta tihti une ja ärkveloleku piiridel ning nägi luupainajaid kurbade silmadega surevatest hobustest.

Ühel ilusal päikesepaistelisel päeval tundis Katrin ennast juba päris hästi. Ta keha oli küll haigusest kurnatud kuid pea oli selge ning palavikkugi polnud enam. Ta oli haige olnud kaks nädalat ja ta ei mäletanud sellest peaaegu midagi.
Tüdruku vanemad hingasid kergendatult kuna see oli ka nende jaoks väga raske aeg olnud. Veel mõni päev edasi ning Katrin tõusis juba voodist. Ta sõi isukalt ja tarbis vitamiine,mis andsid tagasi haiguse poolt viidud jõu. Nüüd lubas arst teda juba ka välja ning kinnitas ,et haigus on täielikult taandunud.
„Hommik!“ hõiskas Katrin söögitoas einestavatele vanematele.
„Hommik sullegi!“ vastas ema rõõmsalt vastu.
„Nonäed, meie uinuv kaunitar ka voodist lahti saanud“ nokkis isa muiates. „Muide“ tegi ta järsku kavala näo „ Sind käidi otsimas, korduvalt“.
„Isa ,ära ole tobe. Uinuv kaunitar? Mida veel? Kes mind otsida võiks? Sõbrannad on kõik suveks mööda ilma laiali. Minu teada ei tohiks ükski siinkandis olla.“
„ Noh see küll eriti sõbranna moodi välja ei näinud. Pigem nagu...sõber või nii“ pilgutas isa silma.
„Ahh ?“
„Nojah. Paar päeva hiljem kui sa olid just haigeks jäänud saabus meie õuele sõna otseses mõttes prints valgel hobusel. Njah, ratsu küll valge polnud aga noormees andis printsi möödu välja küll“ seletas isa. Ema noogutas kaasa.
„Issand! Ja ta käis siin mitu korda?“
„ Jah. Kui sai teada,et sa haige oled siis käis ikka küsimas su käekäigu üle.“
„Ma pean minema. On midagi väga olulist......Söön hiljem.“
Enne kui ema ja isa midagi öelda said, oli tüdruk juba uksest väljas ja hüppas ratta selga. Ta pidi kiiresti nägema ,mis oli saanud hobusest. Kas ta jäi ellu?


Katrin polnud eales niimoodi rattaga kihutanud. Peagi oli ta juba taluväravas ning ronis oma sõiduvahendilt maha. Ta avas värava ning kõndis vaikselt hoovi. Õues polnud kedagi näha, kuid talli poolt kostus hobuste hirnatusi ja vaikset jutukõminat. Katrin jalutas sinnapoole kust hääli kuulis ning leidis end peagi kõndimas mööda talli vahekäiku. Kahel pool teda sirutasid uudishimulikud hobused kaelu et tõmmata sõõrmetesse võõrast lõhna. Katrin nägi eespool inimeste varje ning liikus kõheldes sinnapoole.
„Tere tüdruk!“
Katrin ehmatas meeletult , sest mees,kes teda kõnetas ,astus järsku välja tühjast boksist ,millest tüdruk just möödunud oli.
„Tere!“ vastas neiu, kui oli ehmatusega rütmist kõrvalekaldunud südame jälle õiges taktis põksuma rahunenud.
„Kas tulid ratsutama ?“
„Ei....ma arvan ,et mitte. Ma otsin ühte hobust. Õigemini tahaksin teada kust ma kevini võiks leida?“
„Millist hobust sa otsid? Kevin peaks muide olema seal talli taga platsi peal. Tegeleb seal ühe loomaga.“
„Aitäh. Kas ma võin sinna minna?“
„Eks ikka“ vastas mees ning naeratas.

Katrin kõndis mehe osutatud suunas ning talli tagumisest uksest väljudes leidis ta end suure platsi servast. Liivatatud ala ühes nurgas oli ringikujuline tarandik, kus tüdruk märkaski liikumist ning tundis ära ka tuttava kuju. Ta astus lähemale. Kevin seisis piirde ääres, seljaga tüdruku poole, ning jälgis kõrge terava turjaga hobust, kes mööda platsi jalutas. Loomas tundis neiu ära tollesama, kes lebas metsas põõsa all. Siis ei suutnud ta omal jõul tõustagi aga nüüd jalutas üsna käbeda sammuga mööda ringi. Tema paarinädala tagusest olekust andsid märku väljapaistvad ribid ning ninasõõrmeist valguv hele ollus. Tema silmis oli aga midagi, mida tol õhtul sealt leida ei võinud. See on elutahe, arvas Katrin poisi selja tagant looma jägides.

„Hei!“ Kevin oli pöördunud ja neiut märganud.
„Tere“ jäi Katrini tervitus poisi üllatushüüatusest veidi tagasihoidlikumaks.
„Kas see on sama....?“ osutas ta hobuse poole.
„Jah, see on sama hobune. Uskumatult kiiresti taastunud. Paar päeva peale siia toomist oleks ta peaaegu otsad andnud aga siis hakkas ümbritseva vastu huvi tundma, sööma ning paranema. Kui ma muinasjuttudesse usuks siis võiksin öelda, et see on ime“ seletas Kevin lõbusalt.
„Seda on nii hea kuulda. Ma olin haige vahepeal.“
„Ma tean jah. Su vanemad ütlesid mulle. Ma käisin vahepeal sind otsimas, arvasin, et sa järsku ei julge ise siia tulla.“
„Aitäh. Ma poleks vist julgenud ka.“
Kevin naeratas.
„Ei maksa nii uje olla. Kas teen sulle talliekskursiooni ?“
„ Kui see tüli ei tee. Ma mõtlen, sul oli siin miskit pooleli ehk.“
„Ei ma niisama vaatasin siin kuidas Elektral läheb.“
„Elektra? See on ta nimi ? Kust te teada saite?“
„ Ei saanudki. Panime nime talle ise ja ta tundub sellega igati rahul olevat. Isa veel uurib kust ja kuidas ta sellises olekus siiakanti sattus. Siiamaani ei tea me suurt midagi ta eelneva elu kohta. Kui vaid seda, et see polnud eriti hea. Välimuse järgi võib ta traavel olla ning ehk jäi ta lihtsalt kuskil üleliigseks. On selliseid värdjaid küll kes viskavad hobuse, kes piisavalt raha sisse ei too lihtsalt minema, annavad ära või kohtlevad nagu kaltsu. Jessas kuidas ma vihkan selliseid närakaid!!!“
Katrini nägu vajus sellise jutu peale pikaks.
„Peksta hobust selle pärast, et ta ei too piisavalt sisse??? Ma ei usu seda!“
Kevin ohkas.
„Tüdruk, sa ei tea hobumaailmast tuhkagi. Siin toimub hullematki.“
Katrin jõllitas poisile suurte silmadega otsa.
„Lähme nüüd. Meie hobused elavad hästi ning seda ka pärast pensionile minekut. Ma tutvustan sulle oma hoolealuseid“.

Nad pöördusid talli poole ning vahekäigus liikudes tutvustas Kevin Katrinile uudistavate hobuste nimesid ning iseloomuomadusi. Pikapeale Katrini ujedus lahtus ning nad lobisesid poisiga juba nagu vanad sõbrad. Katrin küsis küsimusi hobumaailma kohta ning poiss polnud seletustega kitsi. Nad jalutasid tallide vahel ja koplite ääres kuni Katrin leidis, et peab hakkama koju minema.

„Tule homme jälle!“ kutsus Kevin.“Ma võiksin sulle ratsutamist õpetada. Homme pole vaja mul kuskile sõita ja mu sõiduhobustel on ka puhkepäev. Tule kindlasti!“
„ Loomulikult kui sa nii ütled. Siin on tore.“
„Sina oled tore“, lausus Kevin, mille peale tüdruk punastas ning ratta selga hüppas.
Tagasi üles Go down
Evanna
Foorumi Ülemvalitsejanna
Foorumi Ülemvalitsejanna
Evanna


Female Postituste arv : 10351
Age : 28
Hüüdnimi : Evanna, Ev.
Punktid : Ei arvestata
Galeoonid : 1295
Südamed : 9
Aktiivsuspunktid : 31145
Registration date : 04/08/2007

Tähed mustas öös Empty
PostitaminePealkiri: Re: Tähed mustas öös   Tähed mustas öös Icon_minitimeEsm Jan 05 2009, 08:46

Mulle meeldib. =)
Tagasi üles Go down
https://hpfannid.forum.co.ee
Silverwhite
Töinav hamdinger
Töinav hamdinger
Silverwhite


Female Postituste arv : 47
Hüüdnimi : Hõbevalge
Punktid : 10
Galeoonid : 10
Aktiivsuspunktid : 27965
Registration date : 04/12/2008

Tähed mustas öös Empty
PostitaminePealkiri: Re: Tähed mustas öös   Tähed mustas öös Icon_minitimeEsm Jan 05 2009, 14:05

Aitäh!
Tagasi üles Go down
Silverwhite
Töinav hamdinger
Töinav hamdinger
Silverwhite


Female Postituste arv : 47
Hüüdnimi : Hõbevalge
Punktid : 10
Galeoonid : 10
Aktiivsuspunktid : 27965
Registration date : 04/12/2008

Tähed mustas öös Empty
PostitaminePealkiri: Re: Tähed mustas öös   Tähed mustas öös Icon_minitimeKolm Jan 21 2009, 17:34

Katrin oli terve õhtu nii elevil, et muudkui vadistas vanematele Elektrast, Kevinist, tallist ja teistest hobustest, keda ta näinud oli. Ta avaldas isale soovi ratsutama õppida ning mees lubas selle peale hommikuks järele mõelda. Katrin lamas veel enne magamajäämistki pikalt avali silmi lage silmitsedes ja mõeldes kuidas küll unistused vahest täituvad.
Järgmisel hommikul tahtis Katrin juba enne hommikusööki ratta selga hüpata ja talli poole kihutada . Õnneks sai ema talle viimasel hetkel jaole ning suutis teda veenda, et tühja kõhuga pole nii suurte ja võimsate loomadega nagu hobused küll midagi peale hakata.

Kui Katrin lõpuks siiski talusse jõudis, polnud õue peal näha inimhingegi. Talli tagant kostus aga hobuse hirnatusi. Need olid paanilised ja hirmunud häälitsused, mis sundisid tüdruku kohemaid sinnapoole jooksma. Ta jõudis talli tagumise otsaukse juurde,mille tagant hääledki tulid, ning tasandas igaks juhuks sammu. Tüdruk ei julgenud kohe välja Elektra aediku juurde tormata kuna ta ei teadnud mis seal toimub. Ta hiilis väriseval sammul ukse taha ning piilus sealt välja. Vaatepilt pani tal südame kiiresti taguma ja tüdruku enda paigale tarduma. Elektra aediku juures seisis neli meest ja treiler. Kaks hirmuäratava välimusega jõmakat passisid haagise trapi külgedel. Veok oli aetud hobuse aediku väljapääsu avasse ning kolmas , ilmselt kõige tugevam meestest oli haaranud Eletra päitsetest ja neljas ajas looma suure piitsaga lahmides treileri poole. Hobune oli tõeliselt endast väljas ,kuid haigusest tingitud nõrkuse tõttu ei suutnud ta suurt vastupanu osutada. Tal jäi üle vaid meeleheitlikult hirnuda kui mees talle järjekordse siraka piki külge virutas. Hobune oli üleni vahus ja ilmselt väga väsinud, sest liikus iga piitsalöögiga veoki trapi poole. Ootamata ära ,mil hobune tervenisti haagises sees on, lajatasid mehed tagaosa kinni ja loom sai tugeva obaduse vastu kandu.
Katrin i jalad olid nagu kivisse valatud. Ta peas vasardas vaid üks mõte. „Kus on tallitöölised, kevin ja tema isa? Kus nad kõik on ,et ei kuule meeleheitel looma karjeid. Kes on need mehed ja mida nad Elektrast tahavad?!“ Tüdruk pöördus, et joosta abi kutsuma kuid koperdas selja taga oleva ämbri otsa mis kohutava kolinaga eemale veeres. Veel enne kui Katrin jõudis püsti tõusta ja vertsevatest põlvedest hoolimata edasi tormata , haaras tugev käsi ta ümbert ning tõstis õhku. Tüdruk kiljatas ning rabeles mehe haardes. Siis kaotas ta teadvuse.
Katrin ärkas pimedas ruumis. Tal polnud õrna aimugi ,kus ta olla võiks või kui kaua nad olid sõitnud. Kui tüdruku silmad veidi seletama hakkasid, nägi ta ,et asub ilmselt mingi talli rakmeruumis. Seal oli segamini põrandale pillutud sadulaid, valjaid, tekke ning muud atribuutikat ,mille otstarvet katrin ei teadnudki. Tüdruku pea lõhkus valutada ning külg oli kivipõrandal lebamisest kange. Ruumis oli rõske ja esemed haisesid niiskuse järele. Katrin ajas ennast vaevaliselt püsti ning üritas välja piiluda. Ilmselt oli see mingi kivist kuuri moodi ehitis. Ühes seinast leidis tüdruk pisikese aknakese ,kuid see oli kaetud tiheda mustuse korraga. Klaasi ja raami vahel olevast praost võis siiski hea soovi korral veidi välja näha. Katrin suruski oma näo vastikustundega klaasi vastu ja püüdis pilust vaadata. Vaateväli oli küll piiratud kuid ta märkas siiski hoovi kus vedeles kõikvõimalikku kila -kola. Seal olid vanad traktorijäänused, paar autoromu ning mingid põlluharimisriistad. Otse tüdruku vangiruumi vastas asus veel üks ilmselt sarnane kuur , mille ukse ees magas sügavat und hiiglaslik pulstunud karvaga koeravolask. Õu oli porine ning muda sees rattarööbaste vahel võis tuvastada hobuse kabjajälgi.
„Mis koht see küll selline on ,“ sosistas Katrin endamisi ning pühkis näolt ämblikuvõrku.
„Ma pean siit välja saama.“
Tüdruk koperdas üle vedelevate rihmade ukseni ning lükkas seda. Otse loomulikult oli see kinni.
„Need lauad ei saa eriti tugevad olla“, arutles Katrin võimalikku väljapääsu silmitsedes. Ta võttis hoogu ning lajatas küljega kõvasti vastu ust. See pidas vastu kuid tüdruk langes põlvili ning ta silmisse valgusid pisarad. Ta oli mädanenud ilmega laudu alahinnanud. Valu kandus üle terve keha laiali. Katrin peitis näo kättesse ning nuttis.
Järsku kostis ukse tagant võtme keeramist roostes lukuaugus. Katrin ei julgenud üles vaadata.
„No mis me nüüd sinuga peale hakkame. Rumal tüdruk, pidid sa oma nina meie asjadesse toppima“, kostus Katrini pea kohalt madal mehehääl. Järsku tundis maas kössitav neiu endas meeletut vihapurset. Ta hüppas püsti ja hakkas rusikatega ukseavas seisvale kogukale tegelasele rindu taguma.
„ Mida te endast mõtlete koletud jätised. Mida te Elektraga tegite, kus ta on ?! Lubage mind kohe välja siit urkast....!“ karjus tüdruk .
Jõmikas vaatas teda hetke üllatunud näoga, kortsutas siis kulmu ning viskas sipleva Katrini ühe käega endale õlale. Ta pöördus ümber ning hakkas suurte sammudega kuurist eemale astuma.
„Kuhu sa mind viid? Pane mind kohe maha!“
Tüdruku sõnad kadusid hääletutesse nuuksatustesse. Luksudes ja nuttes tagus ta väikeste rusikas kätega vastu mehe suurt selga.
Nad sisenesid suurde ruumi, mis pidi midagi maneezisarnast meenutama.Selle ühes otsas seisid samad mehed ,kes olid Elektrat treilerisse ajanud . Nad näitasid näpuga suure tüübi ning tolle turjal vehkleva tüdruku suunas ning halli täistis möirgav naerupahvak.
„Mida me nüüd selle pisikese kirbuga siin teeme?“ küsis üks .
„Me ei saa teda igavesti sela uberikus kinni hoida“ tõdes teine.
„Kui vana sa tibuke õige oled“, irvitas kolmas kavala näoga.

„Pole teie asi !“ tigetses tüdruk kui jõmikas oli ta seljast liiavasele pinnale poetanud.
„Vai vai ,mis väike kuradike“, hirnusid mehed naerda. Nad olid ilmselgelt purjus või hoopis mingi muu aine mõju all.
Katrin rapsas püsti ning tegi katse ilkuvate tegelaste vahelt läbi lipsata. Ta tegutses nii kiiretsi ,et uimas mehed ei jõudnud reageerida kui juba oli nobe tüdruk praokil uste vahelt väljas ja putkas metsa.
„Kurat, püüdke ta kinni! See läheb otse menti ju!“
Mehed olid silmnähtavalt närvis ning paar tükki neist kihutas oma juba suhtelislt vedelate jalgade otsa komistades Katrinit jälitama. Tüüpide joobeaste ilmselt tüdruku päästiski.
Katrin jooksis nii kaua kuni ta lõpuks raskelt hingeldades ühe kännujuurika taha maha kukkus. Ta lebas hetke ja kuulatas. Kõik oli vaikne. Kurjategijad olid kas alla andnud või siis otsisid teda metsast. Katrini süda peksles meeletult. Kas niimoodi oli ka Elektra nende käest põgenenud ? Kas oli ta jooksnud nii kaua kuni kurnatuna maha varises? Katrin tõusis ning rapsis ennast oksapurust ja samblast puhtaks. Mis edasi? Kas minna tagasi ja leida üles hobune keda nood jõletiselt ilmselt jõhkralt kohtlesid? Riskida sellega ,et ta uuesti kinni nabitakse? Ehk on seal veelgi hobuseid,kes piinlema peavad? Tüdrukul puudus igasugune aimdus selles, kus ja kui kaugel Kevini talust ta olla võis. Teaks kuspool see on siis kutsuks abi. Katrin masseeris valutavat külge ja kogus mõtteid.




Üle vaatamata nii ,et palun mitte pöörata tähelepanu vigadele.
Tagasi üles Go down
Silverwhite
Töinav hamdinger
Töinav hamdinger
Silverwhite


Female Postituste arv : 47
Hüüdnimi : Hõbevalge
Punktid : 10
Galeoonid : 10
Aktiivsuspunktid : 27965
Registration date : 04/12/2008

Tähed mustas öös Empty
PostitaminePealkiri: Re: Tähed mustas öös   Tähed mustas öös Icon_minitimeKolm Jan 21 2009, 19:58

Kevin jõudis isa ja emaga tagasi kiirelt väljakutselt . Isa Karl teenis hobuste treenimise ja müügi kõrvalt lisaraha ka tohtrina ning selja taga oli üks väsitav ja raske poegimine. Mõlemad mehed olid higised ning kaetud suure looma erinevate kehavedelikega. Ema Tiina oli olnud ametis nõrganärvilise omaniku käehoidmisega. Ega seegi ülesanne kergete killast polnud. Suurt kasvu naine oli oma mära siiamaani vati sees hoidnud. Viimaks otsustas ta looma tema kuueteistkümnenda eluaasta juures paaritada. Kordagi poeginud hobusele oli see silmnähtavalt veidi keeruline ülesanne. Varss oli emakas igat muud pidi kui nii, nagu ta seal olema pidanuks. Et kõik pikad jäsemed õigesse suunda ja sirgu saaks pidid kaks meesterahvast kaua ja tugevalt rassima.
Juba väravas jäi Kevin pika pilguga vaatama väljuvaid rattajälgi. Ühelgi nende autol ega muul masinal polnud sellist rehvimustrit. Kas keegi oli neid otsimas käinud?
„Isa,kuule keegi on siin käinud!“
„Mida sina ka kõike tähele paned.“
Talli poolt kostis Tiina kiljatus. Kevin ning Karl jooksid kiiresti suunda,kust hääl oli kostunud . Tühjas boksis ,kus tavaliselt hoiti suurt valvekoera, kes oli paar nädalat tagasi tuttavate juurde paaritama viidud, lebasid üksteise otsas kaks tallipoissi ning vanamees, kes traktoreid parandas. Nad olid käsist-jalust kinni seotud ning nende suud olid teibiga kinni tõmmatud. Õnneks olid nad teadvusel. Kevin vabastas vaesed mehed kiiresti ning need hakkasid läbisegi jutustama.
„Hei hei pidage hoogu. Ma ei saa midagi aru. Mis mehed?“
„No mingid mehed tulid ja lõid meid uimaseks. Kui toibusime siis kuulsime kuidas nad ühte hobust püüdsid ja...see tüdruk!“
„Mis tüdruk?“ Kevin muutus ärevaks.
„Mingi tüdruk tuli siia ja nad võtsid tema ka kaasa!“
Karl läks meestega toa poole ja Kevin jooksis taha aediku juurde. Juba talli väljapääsu juures nägi ta kummiliaetud ämbrit ja maas vereplekke. Samas oli nokamüts. See oli Katrini peakate.
Väljas oli segitambitud aedik palju nöörijuppe ja samad rattajäljed mis värava juureski. Kevin nõjatus hetkelise nõrkuse ajel aialattidele ning totas pea kätele. Elektra oli varastatud ning ilmselt oli ka Katrin röövlite küüsi sattunud.
Kui peapööritus oli üle läinud, hüppas Kevin rolleri selga ja sõitsi niikaua kui autojäljed pehmes pinnases näha olid. Peagi jõudis ta suure maantee äärde ning märkas rehvidest lahtitulnud poritükke paremale suundumas. Ta sõitis sinnapoole. Järgmisel ristteel ei suutnud noormees enam tuvastada kuhu poole sõduk suundunud oli. Pettununa sõitis ta tallu tagasi.
Toas laua ümber istusid Karl ja mehed, kes üha uuesti ja uuesti seletasid, mida nad täpselt kuulnud olid.
„Seal oli kolm suurt mees kes meid kinni sidusid ja Benno boksi lohistasid. Siis virutas üks neist mulle sellise obaduse, et mul silmade eets mustaks läks.“
„Jah , seejärel virutas ta Martinile ja siis mulle“, lisas teine tallipoiss.
„Noh ja kui ma teadvusele tulin siis hakkasite teie ka enam-vähem toibuma. Martin oligi kõige kauem audis“, nõksas noorem poiss peaga vanamehe poole.
„Kui pea selgemaks sai siis kuulsime kuidas see talli taga aedikus olev hobune hästi kõvasti hirnus ja üks mees karjus teistele, et nood kõvemini ajaks. Mingil hetkel jooksis keegi meist mööda ja jäi tagaukse juures seisma. See oli ilmselt see plika. Vaata see, kes Elektra metsast leidis vist!“
„Jah, see oli Katrin.“ mainis kohalejõudnud ja meeste juttu kuulama jäänud kevin murtult.“Tema müts oli ukse juures maas . Ta vist kukkus või lõid need värdjad teda sest sela oli verd ka põrandal“.
„Just just, mingil hetkel kostus ämbri kolin ja siis nad vist võtsid ta kinni.“Kohe peale seda sõitis masin minema“.
„Kui kaua nende ärasõidu ja meie tuleku vahel aega oli?“ uuris Karl.
„Ma ei oskagi päris täpselt öelda. Seal kinniseotuna kadus igasugune ajataju sootuks.“ vastas noorem poiss Kusti mõtlikult.
„Vast paar tunnikest ikka oli“, nentis Martin.
„Ehk rohkemgi“, väitis vanem tallipoiss Teet.
„Okei, te olete tänaseks vabad,minge puhake läbielamistest.“ ohkas karl ning jäi mõttessevajunult aknast välja vaatama.
„Ehk peaks politseisse teatama“, hõikas ema Tiina ahju juurest.
„ Jah, ma teen seda kohe“, lausus isa ning haaras laualt telefoni.
Kevin läks oma tuppa ning heitis pikali. Selline jama! Kas need võisid olla Elektra eelmised omanikud? Kust nad teadsid ,et loom nende juures on? Mida nad loomaga teevad? Ja mis kõige tähtsam....mida nad teevad Katriniga. Tüdruk on suurte meeste vastu üsna kaitsetu. Kevin lootis ,et Katrinil on nii palju taipu ,et röövlid üle kavaldada ja plehku pääseda. Kas ta oskab talusse tulla? Noormees avas arvuti ning pani mõnesse rohkem käidavasse foorumisse pildiga kuulutused kadunud hobusest. Katrini pilti tal polnud ja poisil oli sellest igas mõttes kohutavalt kahju.
Kui Kevin mõne aja pärast alla tagasi läks, olid seal juba ka Katrini vanemad. Isa oli nende juurde läinud ning juhtunust rääkinud. Tüdruku vanemad olid närvilised ja veidi tigedadki. Nad püüdsid asja mõistusega võtta ja endale sisendada, et juhtunu pole kellegi teise ,kui rumala juhuse süü. Emotsioonid surusid aga mõistuse tugevalt tahaplaanile. Kevin tervitas neid ning läks välja. Ta saduldas oma kõrvi, hüppas selga ning ratsutas kohta ,kus ta paar tundi varem röövijate jälje kaotanud oli.
Tagasi üles Go down
Sponsored content





Tähed mustas öös Empty
PostitaminePealkiri: Re: Tähed mustas öös   Tähed mustas öös Icon_minitime

Tagasi üles Go down
 
Tähed mustas öös
Tagasi üles 
Lehekülg 1, lehekülgi kokku 1

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
Hp fännid :: Omalooming :: Järjejutud-
Hüppa: