Alagaesia rollimäng

"E-tähega, ma mõtlesin," vastas Luna solvunult. ta peatus. "Ja su ilustulestik on kena."

Haliena turtsatas Luna sõnade peale. "Ilus või mitte, mu saak jooksis minema nende paukude peale," ütles ta pahaselt. Ta pööras pilgu taevasse. "Kisub pimedaks," lisas ta veel.

OT:Ilutulestik?

Esaron vaatas taevasse:,,Hakkab jah, Kas läheme linna tagasi?''

Lohe hõõrus veel kord oma pead vastu Haldja pahkluid ja naeratas. Siis vaatas ta uudishimulikult teiste suunas ja nuutas õhku. Ta vaatas üles Haldja poole ja liigutas elevusest saba. Sirutades veidi oma tiibu hakkas ta ette vaatlikult teiste juurde minema just nagu kavatseks ta mõne kinni püüda. Ta liikus vaikselt ja vaatas lõpuks ühe puuvarjust tundmatuid olendeid. Ta oli neist kuulnud. Libakasssid. Huvitavad olevused.

Mia võttis lohepoja sülle, nüüd naeratus näol. Ta tõesti ei osanud arvata, et lohed saavad olla ilusamad kui piltidel. Ta silitas veelkord lohe pead ja liikus aeglaselt teiste poole. Huvitav, kas lohe kardab neid?

Ta tundis äkitselt kuidas tal oli kõht tühi ja kui Mia Ta sülle võttis ja teiste juurde läks tundis lohe kuidas ta kõht valjult korises.

Haliena pööras pea Mia poole, kes nähtavale ilmus. "Lohe!" hüüatas ta mõtlemata. "Issand, kui armsake," lisas ta veel ja astus lohele lähemale.

Esaron pööras pead:,, Ongi lohe, ja ma mõtlesin, et mis lind see sädelevaid mune muneb.Kas sa teda toitnud oled?''

Mia hoidis lohet ettevaatlikult käes ja viis pilgu Halienale ja naeratas talle hädiselt ja seejärel võõrale, kelle nime ta veel ei teadnudki. ,,Ma alles leidsin ta..'' ütles ta sellise ilmega, nagu hakkaks ta kohe minestama. Neelatanud vaikselt, viis ta pilgu lohele.

"Sa saad loheratsanikuks!" kilkas Haliena ja astus lohele veel lähemale. Ta kummardus kergelt ja vaatas otse looma silma sisse. "Iluus," venitas ta.

Luna kükitas maha ja vaatas lohet alpoolt. "Sinised on minu lemmikud," ütles ta lõpuks õnnelikult. "Mis sa talle nimeks paned?"

Lohe tegi näljast kraaksatuse mis meenutas midagi hex'i taolist kui tal taas kõht korises. Ta vaatas uudishimulikult ringi. Ta märkas midagi põõsa juures krabistavat. Ta rapputas ennast haldja haardest kergelt lahti ja sööstis põõsa juurde. Seal oli väike tihase taoline lind. Ta haaras linnust ja sõi ta peaaegu tervelt ära, kuid hakkas siis köhima ja köhis vähesed suled välja. Ta pöördus tagasi haldja poole ja silmitses teda süüdlasliku pilguga.

Mia ohkas vaikselt, suutmata ikka veel üllatusest midagi teha. Viimaks kõndis ta loheni ja võttis ta taas sülle. ,,Ma tean, et ta sööb liha, kuid ma olen haljdas ja..'' ta ohkas vaikselt, vaadates lohepoja poole. Huvitav, mis ta nimi olla võiks?'' mõtles ta kulmi kortsutades. Ta oli kuulnud, et lohedel on kohe alguses enda nimi, kuid ta ju ei teadnud seda...

OT: Raamatus pani Eragon is enimi, filmis ütles Saphira.

OT: Raamatus ta rääkis Saphiraga.. Pakkus talle nimesid mida ta oli Bromilt kuulnud.

OT:Mängiks edasi?

Esaron vaatas lohele silma,,:Türkisinna näiteks?''Pakkus ta.

,,Ma ei tea mis soost ta on,'' ütles Mia kuivalt ja silitas õrnalt lohe pead. Krobedad soomused olid nagu närvide mäng mis pani ta sõrmeotsad kõditama. Taaskord venis talle naeratus näole.

,,Noh, uuri välja. Raske on lohele nime panna kui isegi ei tea, mis soost ta on.''Naeratas Esaron.

Luna, kes ikka kükitas, viskas end selili. "Tüdruk vist." ütles ta lohet vaadates.

Lohe vaatas neid imelikult. Seejärel viis ta pilgu Miale ja vaatas talle vabandava pilguga otsa mis peaaegu ütles, et ma võin ju kala dieedile minna ja kui vaja mõnda aega marju süüa. Kuid siis viis ta pilgu tüdrukule kes sellili viskas ja urises ta peale. Kui ta oleks saanud punastada oleks ta arvatavasti hõõgunud. Igatahes peitis ta oma näo sabavarju.

OT:

Esaron küsis:,,Kas lähme nüüd mingit peavarju otsima, või lähme linna tagasi?''

Luna muigas. "Okei, lohe, mis iganes su nimi poleks, vabandust."
Ta ajas end püsti ja vaatas Esaroni poole. "Võib kah," arvas ta.

Haliena jälgis naeratades lohe tegevust. "Ma loodan, et meist saavad head sõbrad," õhkas ta. "Jahh, me võime linna ka minna."

Mia naeratas enda lohele. ,,Ma arvan, et praegu pole veel õige aeg..'' ütles ta lõbusalt ja silitas lohepead. Samal ajal ta noogutas teistele, andes sellega nõusoleku minna kusagile.

Lohe tõstis oma pea ja vaatas nüüd lõbusalt ja sära silmselt ringi. see kõik oli talle uus.

,,Lähme siis linna.''
Esaron hakkas linna poole tagasi sammuma ja vaatas siis tagasi, et näha, kas teised ka tulevad.

Luna muutus kassiks ja sammus Esaronile järgi.

,,Linna?'' Mia kortsutas veelgi rohkem kulmi, haldjale otsa vaadates.
,,Mis sa arvad, mida haldjad teeksid kui nad Teda näeksid?'' küsis ta peaga enda lohele viibates. Teda ta metsa üksinda ei jätaks mitte mingil juhul. Enne hakkab ta ise liha sööma.

"Ma tean ühte head kohta metsas, kuhu me minna võime," rääkis Haliena.

Luna peatus poole sammu pealt ja muutus jälle inimeseks. "Ega sa meie koobast ei mõtle, Haliena?" küsis ta kulmu kortsutades.

"Luna, kas sa arvad, et ma räägiksin selle koha välja?" küsis Hal etteheitvalt. "Ma mõtlen seda majakest järve ääres, paljud teavad seda."

,,Siis võivad paljud sinna ka sattuda.''Arvas Esaron.
,,Parem vii ta selle vana ratsaniku juurde, kes elab seal eemal kõrge mäe otsas.''

Haliena vaatas Esaroni. "Kuule, haldjas, kas sa ikka tead, mida too vana võib temaga teha?" küsis ta veidikene pahaselt. "Ma ei usu, et sa tahaksid kohe peale sündi väga väntsutatud saada."

,,Ise teab muidugi, aga linna teda kindlalt viia ei saa, sinna hütti ka mitte kuna sinna võivad paljud sattuda.''Esaron vajus mõttesse.

Haliena vaatas kaugusesse. "Ma tean!" hüüatas ta järsku. "Lähme vanade kaljude juurde, sinna ei lähe enam keegi."

,,Sinna?Seal pole eriti palju väikseid saakloomi, mida ta saakas süüa.''

"Kas sa ei ole seal käinud? Mina, kui kass, tean väga hästi, et seal on palju selliseid maitsvaid olevusi," limpsas Haliena keelega. Kassilikkus lõi ikka ja jälle välja.

,,Noh, minugipoolest siis.''Vastas Esaron.

"Teised on ka nõus?" küsis Hal.

Lohe kuulas teiste juttu ja noogutas vahetpidamatta. Tema silmad olid elevust täis. Ja tal oli jälle kõht tühi.

Haliena jälgis lohet ja naeratas. "Sa oled vist tõsiselt näljane," ütles ta, kummardus ja võttis maast ühe meeletult sipleva hiire. "Palun," ütles ta ning hoidis hiirt lohe pea kohal, et see ta ära sööks.

OT: Oh, ma loodan, et te saate aru^^

Luna noogutas. Ta tammus rahutult koha peal, muutudes vahepeal kassiks ja siis jälle inimeseks.

Mia tõstis lohe hiirele lähemale. Ta polnud kogu selle vestluse aja midagi öelnud, vaid kuulanud teisi. Peaasi, et keegi lohest teada ei saa. Pilgu Lunale viinud, hammustas ta alahuulde, mõeldes, kas lohe kardab libakasse või mitte.

Haliena vaatas Miat ja tema muredest aru saades ütles ta: "Ma arvan, et me peaksime kõik vanduma, et ei räägi lohest kellelegi, kui Mia ise temast ei räägi. Ja eem... Ma ei usu, et lohed libakasse kardavad."
Hiir Hal-i käes viiksus ja vingerdas hirmust.

Lohe haaras hiirest ja kuigistas selle kiiresti alla. Ta soovis olla juba veidi suurem, et oma ratsanikuga rääkida aga sinnani on veel aega.

Esaron noogutas,,:Ma vannun, et ei räägi sellest mis siin toimus ei ühelegi elavale hingele, enne kui Mia seda ise ei luba.''Esaron vaatas Mia poole,,:Kas nii sobib?''

Haliena noogutas rahulolevalt. "Mina vannun ka, et ei räägi lohest mitte kellelegi enne, kui Mia seda lubanud on. Teised ka nüüd," ütles ta.

Evanna tõmbas mõõga helinal tupest. Tema vastas oli Vanir [*naerab*], Ellesmera parim mõõgavõitleja. Ta oli juba kordi püüdnud toda mõõgameest alistada, kuid see polnud õnnestunud. Vastased kummardasid muiates üksteisele ning seejärel jäid väga vaikselt seisma, oodates, kumb esimesena liigutab ja samas mõtiskledes, kas peaks ise alustama. Evanna otsustas proovida. Äkitselt hüppas ta graatsiliselt ettepoole ning tegi, nagu ta tahaks Vaniri läbi torgata, kuid see oli vaid teesklus; kohe järgnes hoop külje pealt. Vanir tabas kavaluse ära ning torkehetkel suunas ise mõõga Evanna pea poole. Haldjatar nõksatas peaga järsult tahapoole ning tantsiskles eemale, kui Vanir ta küljelöögi hoolimatult pareeris.

Lohe tõstis oma käpa üles ja urises veidi.

Haliena naeris, kui nägi lohet. "Sinul ei ole midagi vanduda vaja," naeratas ta armsalt. "Hakkame minema?"