For the moment.

Pisikene mõttekene.

Merli kõndis surnuaias ringi. Ta seisatas ühe haua juures, millel oli säravvalge kivi. Tüdruk vaatas seda vaikides ja luges selle pealt: Kermo Kivikas. 07. 05. 1991 - 12. 01. 2009.
Üle Merli punaste põskede libisesid kristallselged pisarad. Ta istus haua kõrval asuvale uuele valgele pingile ja jäi mõttesse. Ta meenutas Kermot.

"Kermoo! Ära jookse eest ära!" hüüdis Merli üle aasa. Poiss naeris ja kukkus pikali. Merli jooksis temani ja istus murelikult poisi kõrvale. Kermo kergitas kulmu ja kergitas end veidikene, et tüdruku suule pisike musi suruda. Merli naeratas armsalt ja heitis Kermo kõrvale pikali.

Merli nuttis juba lohutamatult. Ta tundis külma, kuid lohutavat puudutust põsel. Tõstnud pilgu, leidis ta end Kermole otsa vaatamas.
"Ära kurvasta," sositas poiss. "Ma olen alati sinu juures."
Merli vaatas poissi kurvalt ja üle tema põskede veeresid uued pisarad. Kermo pühkis need ühe tõmbega. Siis Merli tundis, et poissi ei ole enam tema kõrval.

Poole tunni päras ta tõusis ja heitis kurva pilgu hauale. "Ma armastan sind," sosistas ta vaikselt. Tüdruk tundis sooja tuulepuhangut enda ümber ja ta naeratas. Siis, mõtteid mõlgutades lahkus ta surnuaiast.

Väga hea jutt.

Natukene kurb.

Sanxyi, aitähh
Aduna, peabki olema

Ma oleks veidi rohkem emotsioone juurde pannud, aga muidu väga hea!