Igavese talve needus

7. Hommik

Sansa jalutas metsa vahel ja mõtiskles omaette. Pidu oli olnud väga lõbus. Tüdrukul oli kahju, et see nii ruttu läbi sai.
Ta mäletas uduselt rõõmsat jutuvada, tantsukeerutajaid ja imemaitsvat toitu.
Ta mõtles emast, Nathanist ja kodust. Ta ei suutnud otsustada, kas minna tagasi koju või mitte.
Ta teadis, et ta peaks minema, aga ta ei teadnud, kas ta siis enam Elyast ja Hiirt näebki. Millal ta järgmine kord ilmub? Järgmisel sajandil? See tegi paratamatult kurvaks ja lahkumise tohutult raskeks.
Ta katsus hajameelselt oma taskut. Ta tahtis tunda sõrmuste lohutavat raskust ja teada, et tal on tee tagasi.
Ta jäi soolasambana seisma ja pistis käe ohust hoolimata taskusse, aga need, mida polnud, olid sõrmused.
Sõrmused olid kadunud. Need olid taskust välja kukkunud.

Sundisin end, aga kaua ei viitsinud.

Ei vea tal.

Otsustasin omaoma ka edasi kirjutada, kuigi mul on praegu ideedepuudus ja tõsine egolangus. >.< Hale jutt, eksju?

8. Pööning

"Ema, ma ei taha enam," ütles Nathan ja tõusis püsti.
"Olgu," vastas Polly eemalolevalt. "Lippa siis."
Nathan tõusis kiiresti lauast ja väljus söögitoast, parasjagu nähes kaugemal koridoriotsas nurga taha kaduvat Sansat. Õde teda ei näinud.
Poiss hõõrus käsi ja naeratas iseendale.
Ta järgnes vaikselt, väga vaikselt õele või õigemini tema sammude kajale. Ta ei julgenud lähemale minna. Ta ei tahtnud avastatud saada.
Veidi aja pärast jõudsid nad harfitoa koridorini.
Ahaa! mõtles poiss võidukalt. Ma teadsin!
Sansa suunduski teise tiiba. Ta ei peatunud ühegi ukse juures, isegi ei imetlenud seinadel olevaid maale, vaid läks edasi sihikindla sammuga. Justkui suundudes kuhugi.
Veidi hiljem, pärast mitmeid käänakuid ja koridore, ronis tüdruk ühest pööningutrepist üles. Nathan jäi alla ootama, kuulatades hoolega.
Sansa kolistas natuke, tundus, nagu oleks ta ühe sahtli lahti tõmmanud. Ta kuulis puust kaane klõpsatust. Ja siis jäi kõik vaikseks.
Ta kuulatas veel kord. Ei, mitte midagi. Isegi mitte hingamist.
Ei, mingit häält ta kuulis. Justkui keegi oleks kaugel tolmuimeja käima pannud.
Ta kõhkles veel hetke ja ronis hiirvaikselt trepist üles. Ülemine aste kääksatas. Nathan kiristas hambaid ja eeldas, et kuuleb samme, mis treppi kontrollima tulevad. Aga ei midagi.
Ta ootas veel hetke ja siis ronis pööningule.
Seal oli palju igasugu vanamoodsat kila-kola. Aga Sansat polnud.
Nathan otsis seinadest uksi või kasvõi aknaid, midagigi, mille kaudu õde oleks võinud kaduda. Kuid ruumil oli ainult üks väljapääs ? trepp. Kuid sealt õde kindlasti minema polnud lipsanud.
Poiss piilus mõnede toolide alla ja ühe kummuti taha, kuid ta ei uskunud, et õde peitu poeks. Miks ta oleks pidanud? Aga kuhu ta siis ikkagi kadus??
Nathan astus puhvetkapi juurde, mille üks sahtel oli lahti tõmmatud. Kapil vedeles lahtise kaanega puidust karp.
Poiss oli üsna kindel, et need olidki sahtel ja karp, mille õde lahti oli teinud.
Karbis vedeles üksik kollane sõrmus. Nathan sirutas ettevaatlikult käe ja võttis sõrmuse kätte, et seda lähemalt uurida.
Kuid selleks polnud tal võimalust.

Ta haihtus.

Nathan vaatas enda ümber ringi. Ta asus mingi imeliku olluse sees. Ta ei näinud midagi, kuid otseselt polnud seal pime. Ega ka tegelikult märg.
Pea kohalt hakkas paistma rohekat valgust. Ta näis selle poole kerkivat.
Hetk hiljem väljus ta tiigist keset päikeseküllast ja ülimalt rahulikku metsa. Puude võrad olid tihedad ning ta ei näinudki taevast, kuid mingil moel paistis ere valgus neist läbi.
Alustaimestiku asemel oli mets täis pikitud väikesi tiike, mis ulatusid nii kaugele, kui näha oli. Ühest sellisest oli Nathan just välja roninud.
Mets oli rahulik. Seal valitses selline ülim rahu, mis sind kohe kutsus pikali heitma ja siin lausa selgesti kuuldavat puude kasvamist kuulama.
Seda Nathan pikemalt mõtlemata tegigi. Ta jäi tukkuma.

Päris hea

Issand kui hea.