Serena-Kuldsulg 2008

Kunagi ammu kirjutasin, aga ma pole seda kuskil avaldanud, seega Kuldsulg 2008 võistlustöö.

Ta jooksis mööda tänavat, otsides meeleheitlikult pilguga mõnd varjatut kohta. Korraks peatudes, ringi vaadates ja ohates, jooksis ta edasi. Teised tänaval olevad inimesed ei pannud teda tähele. Väga hea. Leidnud sobiva koha, kõndis ta ühe maja taha.
Tema nimi oli Serena. Kui teda lähemalt vaadata, polnud esmapilgul aru saada, kas ta on naine või mees. Tal oli seljas tume keep, mille kapuuts langes poolele näole. Ta õlgadele langesid kuldsed lokid. Ta nõjatus vastu majamüüri ja istus. Mida ma küll teinud olen? mõtles ta kibedalt. Ma ei tea, kust ma tulen. Ma ei tea, miks ma jooksin. Ma ei tea, kes ma olen. Ma tean ainult seda, et mu nimi on Serena. Kõik teised mälestused on justkui pühitud.
Tüdruk puhkes nutma.

Serena läks tagasi tänavale. Uudishimulikult uuris ta kõike, kuni avastas ühe räpase puumaja seinalt plakati. Ta ei osanud hästi lugeda, kuid aimas selle sisu. Kõige üleval oli foto, mis oli Serenast. „T – a – g – a - o – t – s – i – t – a – v,“ veeris ta aeglaselt. Kiirelt krahmas ta paberi ja pistis selle hõlma vahele. Serena kuulis helisemist. Üks mälestus tuli talle tagasi. Kui kirikus helisevad kellad, sulguvad linnaväravad.
Õudus libises üle Serena näo. Ma pean siit kohe lahkuma. Ta võttis ühelt aknalaualt värskelt küpsetatud leiva, teiselt veepudeli, kolmandalt paar riba soolaliha, neljandalt riidepambu. Õnneks oli ta sattunud kaubatänavale. Hoolimata sellest, et talla järele karjuti, hakkas ta jooksma. Serena jooksis sinnapoole, kus tema arvamuse järgi pidid linnaväravad olema. Kuid liiga hilja. Vihased omanikud piirasid ta ümber. Kiledalt karjudes, Serena minestas.