Aurora kõndis ühel Londoni tänaval, ta oli otsinud Lycanit kes oli ühe ta venna tütretütrepojatütrepoja lycaniks muutnud, et ta kättemaksuks tappa. Tänav oli pime kuid kuusirp valgustas seda päris hästi. Aurora keeras edasi veel ühele kõrval tänavale ja astus majja mis jäi ta paremale käele. Ta läks läbi suure eesruumi kööki. köök oli ilus ja keset köökioli laud. Aurora läks aga külmkapi juurde ta avas ukse ja võttis sealt koti verd. Ta valas selle pokaali ja istus siis toolile lauataga.

Pimedatest varjudest kostis kahinat. Gilorn astus hämarusest kuuvalguse kätte.
"Tähepuu?"
"Mina. Hõbetäht?" vastas Gilorn. Teine Lycan astus varjudest välja. "Mina." Celebgil naeratas pehmelt ja nõjatus vastu majaseinu. Koodnimed olid head asjad varjamaks asjaosalisi. "On uudiseid?"
"Pikkrand ja Valgepea läksid jälle kiskuma."
"Kes võitis?" küsis Celebgil iroonilise naeratusega.
"Pikkrand, nagu sa ise tead."
Langstrand ja Whitehead olid Lycanid, kes pidevalt kaklesid. Langstrand võitis alati.

Gilorn lükkas prillid ninal ülespoole. "Rohkem pole. Sinu poolt?"
Hõbetähe näkku sigines murevari. "Üks vereimeja tappis Darja ja Diana."
Lycan pilgutas oma suuri hõbedasi silmi, unustades kasutada varjunimesid. Gilorn neelatas. Diana ja Darja olid võimatult lycanlikud Lycanid. Täiega tugevad. Kaotasid? "Tegija on teada?" küsis Gilorn.
"Ei. Kuigi mooduste järgi otsustades võis see olla näiteks Frost või Bitter."
Gilorn kehitas õlgu.
"Side lõpp."
"Side lõpp."
Mõlemad kadusid tagasi oma varjudesse, et uudiseid laiali kanda.

Miseria jalutas mööda pimedat tänavat, haistmas neid lõhnu mis ta ninna tungisid. Neid oli nii palju ja isegi kui ta oli kuusteist, suutsid need ta segadusse ajada.
Ema oli talle öelnud, et temas on väga palju inimese verd. Vampiiritar ohkas vaikselt ja vaatas tähistaevasse. Tema suguvõsas on olnud inimesi ja ilmselt oli tema siis saanud geenid. Süsimustad silmad pöördusid siis tagasi teele ning ta möödus kohast, kus olid vestelnud kaks lycanit. Nende lõhna tundes, seisatas ta keset teed ja vaatas mõlemale poolele kordamööda.

Gilorn, kes oli varjudesse sukeldunud ja seal korraks pidama jäänud (tal vajusid prillid kogu aeg ninale), kuulis samme. Ta tõstis pea ja vaatas tagasi sinna, kus ta mõni hetk tagasi Celebgiliga rääkinud oli.
Oih.
Vampiir.

OT: Noh, pidage seda lolluseks, aga lugege mu tegelase tutvustust.

Õhku nuusutades, keksles Miseria nagu väike surelik sinnapoole kus haistis ühte libahunti olevat. Loll, mis siis ikka. Järsku peatus ta ühe inimese ees ja naeratas rõõmsalt. "Tere!'' Ütles ta naeratades, käsi kokku pandud.

Aurora vaatas kella. "Varsti tõuseb päike." Ta võttis relvad ja täiendas oma padrunite tagavara. Ta lahkus majast tagauksekaudu kus seisis tumendatud klaasidega auto.

Gilorn tardus. Tobe vampiir. Ta ajas end sirgu ja vaatas vampiirile otsa. "Mida sa siit otsid?"

Üllatunult silmi pilgutanud, kehitas ta õlgu. "Ma ei otsigi.'' Vastas ta huuled peenikeseks triipsuks surudes, kuid siiski püsis tema näoilme lõbus. "Mida sa?'' Küsis ta end samuti sirgu ajades. Ta näoilme tõsines sellega kaasnevalt.

"Kas huvitab tõesti vampi minusguste tegemised?" küsis Gilorn huvitatult.

Miseria noogutas ägedalt kuid viis pilgu enda käekellale. Noh, päikesetõusuni oli veel aega küll. Seega viis ta huvitatud pilgu libahundile.

Gilorn naeratas oma võluvat, kuid kurjakuulutavat naeratust. Mis tüüp see selline on? Veider... "Mis siin ikka teha. Aja aga vereimejaid taga, kõik."

Mõtlikult mühatanud, noogutas ta aeglaselt. "Seega on see nagu tagaajamise mäng... Ainult ma arvan, et te murrate üksteist tükkideks, kui kätte saate... Põnev,'' ütles ta viimaks unistaval toonil.

Gilorn võttis igaks juhuks prillid eest ära ja pani taskusse. Ega ta palj halvemini nii ei näinud. "Ega me päris kildudeks ei lenda. Üks pool jääb ikka terveks."
Ta muie püsis. No on kergeusklik. Nagu Herlian.

Miseria purskas lõbusalt naerma ja kehitas õlgu. "Ei oska ette kujutada...'' Irvitas ta lõbusalt, paljastades teravad silmahambad.
"Muide, sul nimi ka on, libahunt?'' Küsis ta käed seljataha pannes.

Gilorn näitas hambaid. "On. Mis sinu nimi on, v a m p i i r ?"

Miseria kallutas pea viltu kui hambaid vaatas ja muigas kergelt. "Sul on mingi tükk hammaste vahel,'' ütles ta nina krimpsutades.
"Kitty,'' valetas ta enda nime kohta ja naeratas julgustavalt. "Sinu?'' Küsis ta seejärel, kõlkudes kandadel edasi-tagasi.

Gilorn limpsas keelega üle hammaste. Ei midagi.
"Pearl." valetas temagi.

"Ma mõtlesin alumist rida...'' Ohkas Miseria silmi pööritades. Huvitav, kui ta samas vaimus jätkab, võib temast veel kunagi mõni kommentaator saada.
"Meeldiv tutvuda, Pearl...'' Ütles ta nine ettevaatlikult hääldades.

Gil naeratas teravalt. Tobe. Ta ikkagi pesi hambaid, mite nagu mõni lycan.
"Sama sõnad...Kitty," lausus ta aeglaselt, viimast silpi rõhutades.

Miseria naeratas vastu. See oli esimene kord kui ta lycaniga sai nimeni jõuda. Tavaliselt lycanid kas põgenevad tema eest või siis ei lähegi nendega vestlema.
"Mulle tundub, et sa ei usu, et Kitty mu nimi on,'' ütles ta viimaks.

"Ma tundsin üht Kittyt. Vampiiri. Kusjuures, pool temast peaks siiamaani Toweri kaarnate käes olema."
Gilorn muigas. "Ja mulle tundub, et sina minu nime usud ja samas ei usu ka. Tore."

Miseria tõmbas suu viltu, tuletades meelde, kus ta seda nime kuulnud oli.
Jah! Tema oligi see vampiir, kes oli lycanite kätte langenud. "Ma lihtsalt kahtlustan,'' sõnas ta õlgu kehitades, kuigi see ei kõlanud just vabandavalt.

"Kes ei kahtlustaks," vastas Gilorn vaikselt.

"Ahhaa,'' osutas ta võidurõõmsalt lycani poole.
"Ma ei saa kuigi hästi aru, miks sa kardad enda pärisnime avaldada, aga vahet eriti pole. Pearl on ilus nimi,'' sõnas ta mõtlikult.

"Sama hästi võiks küsida, miks sina oma pärisnime ei ütle," vastas Gilorn irooniliselt.

"Sellepärast, et mulle ei meeldi mu nimi,'' ütles ta pettunult, kuid naeratas siis:"Ja mis on sinu vabandus?'' Küsis ta lõbusalt.

Kõigel ei ole vabandust. Ja alati ei ole kasulik vabandust otsida. mõtles Gilorn, kuid rääkis teistmoodi: "Sa pole ainuke."

"Lahe,'' muigas vampiir tunnustavalt ja vaatas siis jälle enda käekella poole. Aega oli veel küll natuke, kuid umbes viieteist minuti pärast pidid esimesed päikesekiired paistma hakkama.
"Ma olen tegelikult tüütu, mis?'' Küsis ta tõsisemal toonil.

"Tead, ma olen tüütumaid ka näinud," turtsatas Gil ja lükka ssilma kippuva juuksesalgu kõrva taha.

See vastus pani Miseria tahtmatult naeratama. Vähemalt nüüd ta teab, et ta pole ainukene selline, kes võib ära tüüdata. "Ma hakkan nüüd minema.'' Ütles ta kurvalt ohates. Järgmine kord peaks ta kellegilt küsima, mis tunne on päevasel ajal ringi liikuda.

"Mnjah. Head aega." vastas Gil ja sulas varjudesse, sealt vampi piieldes.

Miseria vaatas lycanile järele ja lehvitas talle, suu peenikeseks triipsuks surutud. Nüüd jäi tal natuke üle kümne minuti järele. Seega pööras ta selja ja keksles eemale. Tänavanurga peal vaatas ta korraks ringi ning nähes, et kedagi väljas pole, kadus ta enda "koju'' .

Aurora sõitis linnast veidi maad välja, suuremat tüüpi häärberi juurde, mis oli nende nn. "peakorter" või midagi taolist. Seal käisid kõik vampiirid aegajalt ja enamusele neist oli see midagi kodu taolist. Aurora läks kiiresti majja enne kui päike jõudis talle viga teha. Ta kõndis ühe tooli juurde ja istus sellele, et kuulata uudiseid, mida siin nagu klatši edasi räägiti.

Miseria jõudis samuti ühte ruumi, kus oli väga palju toole. Ta keksles enda kohale, istudes natuke eemal Aurorast ning vaatas nõutult ringi. Ta ei rääkinud kaasa klatšil, vaid kuulas lihtsalt jutte, ise vahepeal muiates. Nüüd kadus vampiiritari näost see lõbus ilme ja asendus külma ja ükskõikse omaga.

Aurora vaatas tuimal ilmel ringi ja kuulas. Ta ilme muutus mõtlikuks ja ta küsis Miserialt: "Kohtasid mõnd lycanit täna?" Ta teadis, et kui on keegi kes on võimeline lycaniga sõbralikult rääkima oli see Miseria.

Blendus hüppas Gili kõrvale. Ta vaatas talle otsa:,, Kas mulle ainult tundus, või sa tõesti rääkisid vampiiriga?''

Gilorn nõksatas peaga. "Igatahes. Huvitav tüüp. Natuke totakas vist."
Ta muigas ja pani prillid tagasi ette.

Blendus muigas:,, Seda kindlasti.''

OT: *mõtleb et kui vampiirid ei kannata päikest kas siis libad kannatavad*

Gilorn vaatas kella. "Peaks liikuma hakkama. Nõukogu on veerand tunni pärast."
Ta piidles üle oma prillide Blendust.

Miseria tõstis pilgu ja noogutas Aurorale. "Jah. Ta nimetas end Pearliks peale seda kui ma talle Kitty ütlesin,'' pomises ta vaikselt.
"Ma usun, et ma jätsin talle napaka mulje peale seda kui ma ennast tema ees lolliks tegin ja noh...'' Ta pööritas silmi.
"Kuigi tegelikult on Lycanitega väga lahe suhelda. Nad on suhteliselt meie sarnased, ainult haisevad,'' krimpsutas vampiiritar nina.

OT: Libahundid saavad päeval ringi liikuda.

Blendus noogutas:,, Eks hakkame siis minema.''

"Mmm... kui sa peaksidkuulma räägitavat kellegist kes mingil ajal ühe noore lycani lõi, siis jäta ta nimi meelde," ütles Aurora. "Ma löön ta maha."

Blendus kõndis koosolekumaja poole. Ta mõtles mis teema seal täna on.

Gilorn kõndis Blendusele järgi.

Miseria kehitas õlgu ja noogutas siiski seejärel. "Eks vaatab mis ma teada saan.'' Vastas ta ja vaatas seejärel Aurorale otsa.
"Ma tahaks teada mis tunne on päevasel ajal liikuda,'' ütles ta viimaks vaikselt. "Sa tead?'' Küsis ta ettevaatlikult.

Blendus pööras järsult ümber ja küsis:,, M i k s sa temaga rääkisid?''

"Ma mäletan veel, häguselt," sõnas Aurora. "Need mälestused hääbuvad ajaga ja mul ei ole neist millegiga kinni hoida."

"Aga siis kui sa inimene olid, kas päike ei kõrvetanud siis?'' Küsis ta üllatunult. Ta oli kuulnud päikesekreemidest, päevituskreemidest ja igasugusest muust kraamist, mis pidi aitama päikese vastu. Üks idiootne mõte oli selline, et inimesed määrivad seda enda peale, et päeval ringi kõndida, kuid tegelikult nii polnud.

"Mitte eriti, see erines su elukohast." Aurora vaatas eemaloleva pilguga seina ja rääkis edasi, "See võis kõrvetada siis kui sa päevitasid, et saada pruuniks või kui sa väga kuumal päeval liiga kaua päikesekäes olid." Ta näole ilmus naeratus. "Minu eluajal päevitamist eriti ei olnud. Seda peeti ebakohaseks või midagi sellist."

"ma ei tea. Ta lihtsalt hüppas ette mulle ja hakkas rääkima. Imelik tüüp. Selliseid võik rohkem olla." pomises Gilorn ja peatus Maja ees.