Blendus raputas pead ja läks sisse. Seal esitas ta järgmise küsimuse:,, Ja millest te rääkisite?''

Tüdruk mühatas vaikselt, üritades ette kujutada inimesi "päevitamas''. Mõistmata mida see eriti tähendab, pühendus ta mõneks minutiks teiste vampiiride jutule, turtsatades viimaks põlglikult.
"Mida nad üritavad lycanitest teada saada kui nad isegi ei ürita nendega suhelda?'' Pööritas ta liialdaselt silmi ja vajus vastu toolituge, pigistades silmi kinni.

"Ei millegist. Küsis mu nime. Ütles endale vale nime. Midagi mainis veel. Siis kadus minema," pobises Gilorn.

,,Aga miks sa teda kinni ei võtnud?''

Gilorn kehitas õlgu. "Pole aimugi. Ma olin ilmselt liiga jahmunud sellest, et ta üldse minuga rääkima tuli."

Blendus jäi mõtlema. See vampiiritar häiris teda.

"Nendega mingilmääral suhtlemine on tõesti vajalik kuid siiski väga ebameeldiv," sõnas Aurora ja vaatas kella.

Lapsik naeratus libises üle noore vampiiritari näo ning ta vangutas pead:"Mulle meeldib suhelda kõikidega. Mõned inimesed on väga vastutulelikud vampiiride suhtes ka...'' Naeratus kadus ta näolt ning ta jäi süngelt põrandat silmitsema.
"Sulle meeldib lycanitega sõjas olla?'' Küsis ta äkitselt Auroralt, helesinised silmad täis tühjust ja eemalviibimist.

"Ma ei tea, mul on selleks nüüd parem põhjus kui kunagi varem kuid samas on see ka põhjus nad rahule jätta." Ta tõusis võttis kindad ja tõbas need õhukesed mustad kindad endale kätte ja küsis: "Tuled ka?" Ta oli üks vähestest kes julges riskida päikesega ja päeval väljas käija, kuid talle ei meeldinud vahtidapäevotsa paigal ja oodata ööd. Võttes taskust võtmed vaatas ta tüdrukule otsa, oodates ta vastust.

Miseria noogutas ja tõmbas enda taskust välja nahkkindad, mis erinevalt Aurora omadest olid natuke paksemad. Juhuks kui päike põletama hakkama peaks. Ta tõmbas jaki kapuutsi ka pähe ning tõusis püsti, noogutades. "Ilmselt.'' Naeratades paljastas ta teravad silmahambad, mis isegi pimeduses välgatasid. Seejärel hakkas ta edasi minema. Milleks viivitada?

Aurora avas ukse ja jooksis kergel, kiirel sammul autosse.

Miseria istus autosse ja kinnitas turvavöö. Seda oli ta harjunud tegema sellest ajast saati kui ta esimest korda autoga sõitis ja talle see pähe taoti. Naeratades otsis ta välja päikeseprillid ning pani need ette, mis sellest, et autol olid tumedad klaasid.
Ootuseärevalt jäi ta Aurorat vaatama.

Aurora käivitas auto ja sõitis häärberi juurest minema. "Kas sul on soov kuhugi ronida?" küsis ta Miserialt linna poole sõites.

Vampiiritari silmad läksid pärani kui ta silmas ühte suurt hoonet. Hetke pärast vaatas ta Aurora poole, silmad ärevil. "Sinna,'' osutas ta sellesama maja poole. Olgugi, et päike oli lähedal, oli ta väga uudishimulik ja tahtis kõike järele proovida mis proovida annab.
"Hull,'' nagu paljud tema kohta olid öelnud, kuid see Miseriat ei huvitanud.

Aurora tõmbas suure hoone juures kõrvale ja jäi seisma.

Pikalt hoonet silmitsenud, vaatas ta ka inimesi, kes autost möödusid ja üle õla vaatasid. Auto oli tõesti ilus ja kõige tumedamate klaasidega. "Nüüd või mitte iial,'' pomises ta ja hingas sügavalt sisse. Vampiiritar tegi ukse lahti ja astus kiirelt välja, sulgedes selle enda järel. Väljas paistis ere päike ja tundes enda nahal kipitust, jooksis ta kähku majja sisse ja vaatas võidurõõmsalt naeratades auto poole.

Ka Aurora lahkus autost ja jooksis väledal sammul Miseriale järgi.
Tal oli igav ja ta teadis, et see noor vampiiritar võib talle väga head meelelahutust pakkuda.

Aurorat enda kõrval nähes, vaatas ta kroraks ringi. Inimesed vaatasid neid vaid korraks imelikult, pidades neid vist kõigest lollitavateks teismelisteks. Ega nad muud moodi välja ei näinudki. "Mina olen esimene,'' teatas ta Aurorale suurte silmadega otsa vahtides. Jah, ta tahtis esimene olla ja proovida järele kui kõva tegelane ta tegelikult on.
Lycanid on vist sama hullud.
Hambad tugevasti kokku surunud, hüppas ta tänavale.

Aurora järgnes Miseriale tammates kapuutsi näole. Ma teadsin, et ta leiab midagi tegevuseks, mõtles Aurora Miseria poole vaadates. Ta heledad silmad muutusid hallikamateks .

Tänaval hingas vampiiritar sügavalt värsket õhku sisse ja vaatas korraks Aurora poole. Siis tundis ta kuidas kogu keha hakkab vaikselt kipitama ja kindad hakkasid otsadest juba põlema. "Opaa!''Pomises ta katuse alla hüpates.

Aurora naeris kui a taas Miseriale järgnes. "Sa ei käi just tihti päevasel ajal väljas?"

Blendus küsis järsku pähe torganud idee pärast:,,Gilorn. Kui sa selle
vampiiritariga rääkisid, kas sulle siis tundus, et keegi on seal veel?''

Pead ägedalt raputanud hüppas tüdruk tagasi tänavale ja hakkas nagu väike laps kepsutama, kuid niipea kui ta kipitust tundis, hüppas ta Aurora kõrvale katuse alla.

Aurora jälgis Miseriat ja libistas oma silmad üle nende kes neid imelikult jõllitasid. Ta naeratas, võttes kinda käest ja tõstes käe varjust valguse kätte. Ta tundis kuidas see kipitas, kuid kunagi väga ammu oli ta päikest armastanud. Kurvalt langetas ta käe millele olid hakkanud tekkima põletushaavad. Need paranesid kiiiresti ja pani tagasi kätte kinda.

Miseria vaatas Aurorat suurte silmadega. Mida ta tegi? Üllatunult astus ka tema valguse kätte. "Mis sa arvad, läheks kusagile mujale? Mul on raha kaasas, ma tahaksin ujulasse minna,''itsitas ta lõbusalt. Kui nad juba päikese käes olid, siis miks mitte tervet päeva ära kasutada ?

Aurora hakkas naerma ja nõustus Miseriaga: "Miks mitte, siin lähedal on üks suur ujula, kus ei passi koguaeg päike peale." Ta hakkas auto poole minema. Igatsevalt vaatas ta neid kes käisid päikese käes ringi, naerdes, ja seda nautides. Aurora istus autosse ja käivitas selle oodates Miseriat.

Miseria tegi ukse lahti ja hüppas rõõmsalt autosse. Ta pole kunagi ujulas käinud ning nüüd oli ta väga õhinal.

Aurora pidi sõitma suhteliselt aeglaselt, et mitte kedagi alla ajada. Kuid varsti sai sõita juba normaaalsel kiirusel. Ta keeras paarkorda vasakule ja siis paremale ning parkis auto suurde auto parklasse ujula kõrval. "Sul ujumis riided on? Siin samas on ka muidu pood."

"Ee...'' pomises Miseria ja raputas pead. "Ei ole,'' pomises ta viimaks. Tavalises aluspesus saadetakse ta koheselt ujulast välja. "Ma maksan sulle hiljem tagasi!'' Lubas ta Aurorale ja võttis tüdruku rahakoti, otsides sealt välja ühe summa ning väljus autost, joostes inimlikul kiirusel poodi. Tagasi tuli ta mustad bikiinid käes ja naeratus näol. "Tule juba!'' Oli ta taas ärevil ja viskas tagastatud summa istmele.

Arora naeris ja tili autost välja võttes raha ja tagaistmelt spordikotti kaasa. Ta jalutas ujula poole tundes kuidas päike teda veidi kõrvetama hakkas, ta läks ujulasse ja maksis nende mõlema pileti eest. Ta läks kiiresti edasi riietus ruumidesse, sest päike säras läbi akende. Riietus ruumis vahetas ta kiiresti riided ja ootas siis kuni Miseria riided vahetab.

Miseria jooksis Aurora järel vahetusruumi. Seal tegi ta kõik kiiresti ja peagi seisis ta seal, naeratus näol. "Kes viimane see hapupiimane!'' Näitas ta veel keelt ja jooksis siis ujula väravate poole.

Aurora turtsatas ja jooksis Miseriale järgi. Äsja joosnud läbi Uste ja hakanud jooksusammul kiirustama basseinide poole kuulis ta vilet ja üks punase särgiga mees näitas märgile mis keelas jooksmist. Aurora jalutas siis basseini poole ja ütles vaikselt "Nagu võiks me endale kukkudes viga teha." Seda öelnud sukeldus Aurora vette.

Mõtliku pilguga Celestine seisis maja, mis oli kogunemispaigaks, ühes ruumis ja hoidis käes pokaali verega. Vampiir kuulas teiste juttu, mis nagu teadagi, oli äärmiselt lihtne. Ta kuulis midagi ühest noorest lycanist, kes oli ära tapetud. Kuid muid suuri uudiseid polnud. Celestine ohkas ja sammus rõdule, et alla hüpata. Ta oli küll kõrgel, aga see ei saanud talle viga teha. Kerge mütsatusega maandudes pani ta endale päikeseprillid ja avas tumeda, musta värvi kaunistatud pitsidega vihmavarju. Celestine oli inimestega võrreldes vanamoodne.

Miseria muigas lapsikult, lõpetades jooksmise. Erinevalt endavanustest, kes oleksid pirtsutama hakanud, kummardus ta punases särgis mehele aupaklikult ja noogutas. "Olgu,'' ütles ta siis ning hüppas siis basseini, olles vee all Aurora kõrval. Talle lõbusalt lehvitanud, ujus vampiir edasi, kahvatuvalge nahk sinakas vees hästi silma paistmas.

Aurora muigas ja tõusis pinnale.

Folken laadis oma pumppüssi ja kaks automaati ning ronis oma suurde kaubikusse.Ta pani mootori käima ja tõmbas kummivilinaga kohalt.Ta sõitis oma igapäevasele jahile.Vampiirijahile.Päevaajal on vampiirid nõrgemad ja küllap mõni loll ikka ringi liigub.Ta suundus ujula poole.

OT:Nüüd lastakse keegi maha.

OT: Otse loomulikult.

OT:Politsei tuleb ka...
Uuh, põnev.

Blendus läks välja. Päike, ta haletses vampiire, nemad ei saa kunagi nii kaua päikese käes olla. Ta nägi üht teist lycanit...püss käes. Blendus kortsutas kulmu. Huvitav mis see tüüp tegema hakkab, ega ometi mitte keset tänavat paugutama? Blendus kiirendas sammu.

OT: On sul auto ka? Ilma selleta sa mulle järele ei jõua.

Miseria ilmus pinnale ja ujus Aurorani. "See on lahe!'' kommenteeris ta lõbusalt, sukeldudes veelkord ning ujudes trepini, ronis ta ülesse. "Ma lähen lasen torudest alla,'' ütles ta Aurorale ning juba ta jooksiski treppide poole ja neist ülesse.

OT:Miks mitte?
Hahaaa
,,Takso!, sellele kaubikule järgi.''

Folken vaatas tahavaatepeeglisse ning nägi seal taksot mis sõitis tema kannul. Kas tõesti jälitas teda keegi? Ei, küllap lihtsalt keegi sõidab minu kannul, mõtles Folken, kuid jälgis edasi sõites siiski tahavaatepeeglit.

Blendus nägi, et teine lycan jälgib teda tahavaate peeglist. Ta muutus korraks hundiks ja siis kohe tagasi.

Hm, see on lycan, mõtles Folken. See on hea, ta võib mind aidata kui tahab.

Peagi jõudis järjekord Miseriani. Vampiiritar vaatas korraks üle õla väikese tüdruku poole, kes samuti kannatamatult enda korda ootas. Naeratanud talle lõbusalt, hüppas ta torru ja libises kiirelt alla, jõudes tagasi esimesele korrusele.

Aurora naeris ja ujus rahulikult ringi. Ta ronis basseinist välja ja istus mullivanni. Ta vaatas suurt kella ja ronis siis mulli vannist välja. Ta nägi Miseriat Torude juures ja läks ka sinna. "Meil on veel pool tundi," ütles ta Miseriale ja ronis siis treppist üles ülemise toru juurde kus hetkel rivi väike oli. Ta ootas natuke aega kuni oli tema kord, siis hüppas ta kergelt torru ja kihutas alla.Tagasi esimesele korrusele jõudnud läks ta riietus ruumi. Aurora pesi ennast ja pani end siis riidesse ja läks juukseid kuivatama.

Miseria noogutas, ootas Aurora ära ja läks samuti pesuruumi, pestes end seal kiirelt. Kähku vahetas ta riided ära ja kekseldes läks ta ujula ukse ette, jäädes sinna Aurorat ootama.

Aurora järgnes varsti Miseriale. Ta läks auto juurde ja avas ukse. autosse istudes küsis: "On veel erisoove, kuhu minna?"

Folken nägi kuidas kaks vampiiritari ronisisd autosse. Ta peatas auto ja jäi neid jälgima.