"Hei," ütles Aurora teeseldud vingumisega "Mul on lõbus," Ta muigas vaadates nooruki poole.

Miseria vaatas kõiki kordamööda ning pööritas viimaks silmi:"Mina ei tea, sina paned selle... granaadi omale taskusse tagasi ja meie pöördume patsiendi juurde," kähvas ta noorele vampiirile vihaselt ning pööras kanna pealt ringi. Tal ei olnud tõesti tuju mängida mõne lapsega, kes arvab, et on kõva mees.
Tulipunased juuksed järgi lehvimas, jalutas vampiiritar kiiretel sammudel tagasi palatisse kus ta arsti juurde jõudis:"Mis temaga lahti on?" küsis ta Berry kohale kummardudes.

"Miserial on õigus. Pane granaat ära ja tõmba lesta." Folken ohkas ja istus uuesti maha, püstolit siiski ära panemata.

Auroora mossitas hetkeks lükates oma alahuule lapsikult ette kuid noogutas siis nõustudes Misseriaga. "Tal on õigus, tee minekut ja võta granaat kaasa." Aurora langetas käe mis hoidis relva kuid samas oli ta valmis selle kohe taas tõstma ja nooruki mahalaskma.

William lihtsalt tõmbas granaadilt päästiku ära ning viskas selle maha ise sel ajal minema jooksdes.

Folken viskus aknast välja ning maandus jalgadel. Ta ajas end püsti ja vaatas üles.

"Idioot," sõimas Aurora taas väikest vägivaltset vampiirihakatist ja jooksis ise talle järele. Tal oli kõrini selle väikese tempudest mis ähvardasid paljastada neid hooneid mis olid vampiiride meelevallas. Ta oli uksest väljas veel enne kui inimene oleks aru saaanud mis toimub ja vaatas hetkeks lycani poole. "Kuhu see idioot läks?" küsis ta Folken'ilt noore vampiiri kohta.

"Ma ei märganud. Ta ei paistnud siiapoolegi tulevat," vastas Folken ja kehitas õlgu.

OT: Kuna, keegi ei täpsustanud mistüüpi pauk peab tulema siis loodan, et olete nõus kui see on gaas

Aurora mühatas ja vaatas siis ringi. Ta vaatas ülesse ja sealt tuli vaid tossu. "Gaas," turtsatas Aurora, vampiiridele ei teinud see midagi.

OT: Mulle sobib täiesti.

"Olen kuulnud, et gaas ei tee vampiiridele midagi," sõnas Folken ja astus majaukse poole. Ta kiikas korra maha ning siis üles. Folken suundus maja taha.

"Jah," sõnas Aurora ja järgnes Folken'ile. Loodetavasti on Miseria ja selle inimesega kõik korras mõtles ta. Aurora teadmist mööda peaksid hoones sees küll mõned hapniku ballonid olema kuid ta polnud siin ammu käinud ja ei saanud selles kindel olla.

Folken võttis püstolid välja ja hiilis maja taha. Seal polnud midagi. Folken vandus ja ütles: "Vennike on jalga lasknud. Õige mõte muidugi ka. Tema jaoks."

Miseria ei teinud paugust väljagi vaid pani ukse kinni ja otsis välja hapnikumaski mille ta Berry näole asetas. Temale ei teinud gaas midagi, see oli endastkiteada. Pealegi ei pidanud vampiirid hapnikuga hingama. Neile ei olnud see vajalik. "Niisiis, kuidas temaga lood on?" Küsis neidis tagasi arsti poole pöördudes, kes Berryt tähelepanelikult jälgis.
"Kõige rohkem mida mina kahtlustada saan, on Psühhopaatilised häired!" ei lasknud vampiiritar aga arstil oma arvamuse välja öeldagi. See oli liiga ilmselge.

Aurora astus taas arstikabinetti ja noogutas arstile vaadates Miseriale otsa: "Kuidas inimesel on?" küsis ta.

Vampiiriarst lihtsalt noogutas Berryle. "Kõige parem ravim on pikaajaline puhkus ning ta ei tohi depressiooni langeda," lausus ta mille peale vampiiritar noogutas ning hapnikumaski käes hoides, tõstis ta tüdruku sülle. "Noh, parem kui kunagi varem. Hakkame minema!" Lausus ta ning vampiiriarstiga hüvasti jätnud, väljus ta haiglast.

"Ma tulen teiega," sõnas Aurora ja silmitses inimest keda Miseria süles hoidis. Ta põikas veel korra läbi ruumist kus oli hunnik külmakaste, täidetud "toiduga" ta haaras neist ühe ja järgnes siis Miseriale.

Folken istus autosse ja jäi ootama. Ta muigas endamisi ja pani raadio käima.

Vampiiri heledad silmad puurisid londoni tänavaid ja veel enne kui inimsilm midagi märgata jõudis oli kadus Lucy ühe lagunenud maja katuse talade vahele ning avas taskus olnud jääs karbi.tükikese endale suru pistnud vangutas vampiiritar pead ning porises:"Halb aastakäik,kust küll selliseid saadakse" ja hüppas katusele.

Nad jõudsid kiiresti tagasi alla. Aurora läks oma ratta juurde kinnitas oma pagasi, ning oli valmis minema.

Miseria asetas Berry tahaistmele ning kinnitades neidise kuidagi turvavöödega kinni, istus ta eesistmele ja mühatas vaikselt, kui raadiot kuulis. "Kuhu me sõidame?" tundis ta hoopiski huvi, hakkamata kritiseerima muusikat, mis seal tuli.

Aurora ootas kannatlikult, et sõitma hakata. Ta ei teadnud miks aga ta tundis, et selle tüdruku juures ta igavust niipea tunda ei tule.

William sõitis autoga maja ümber suuri tiire ning avastas, et tema sissetung tekkis kanepi tõttu mille ta oli suitsu pähe kiiresti torgand. Samas otsustas William valmis panna veel üks tukk kui võmmid oleksid seda pisikest grena viset pealt näinud.

Folken lülitas raadio välja ja küsis: "Kuhu sa sooviksid minna?"

Miseria kergitas sellise käitumise peale kulme ning nüüd, kui mõelda nende valikuvõimaluste peale, ei leidnud ta ühtegi sobivat kohta. Nad saaksid vampiiride peakorterisse minna, kuid seal oleks Folken kindlasti tapetud. Ja samas ei saaks nad minna lycanite peakorterisse. Aurora ja tema, Miseria oleksid seal kindla peale pantvangi võetud või mõrvatud. Need imelikud, kuid ametlikud reeglid vaenu suhtes häirisid teda väga.
Siis ta lihtsalt lõi käega. "Me võime minna sinna... endisesse lycanite peakorterisse?" pakkus ta, oskamata millegi parema peale tulla. "Või kui see ei sobi, siis on linnast väljasõiduteel üks vana sadam. Seal ei käi enam keegi ja selle läheduses on üks kasutuskõlblik kahekorruseline maja," jõudis ta veel ühele ideele.

Aurora sõitis autoakna juurde ja ootas sihtkohta kus suunas sõita.

"Sobiks pigem see mahajäetud maja. Keegi võib vanas peakorteris veel ringi konnata." Folken lükkas käigu sisse ja ütles Aurorale: "Vana sadama poole."

"Olgu," Aurora lõi masina käima ja hakkas vana sadama poole sõitma.

Folken keris akna üles ja sõitis Aurorale järele.

Peagi oli ta vana sadama juures. Ta polnud siin tükkaega käinud. Kusagil lähedal peaks olema punker varustusega, mõtles Aurora ringi vaadates.