Igavese talve needus

Nii, otsustasin selle avaldada, tulgu, mis tuleb. *lööb kartma*

Minu arvates on see õudne pahn ja päris valmis ta ka ei ole, wordis kõigest 12 lehte... Aga ma leidsin, et kui ma avaldama ei hakka, siis ei kirjutagi ma seda lõpuni.

See on minu arvates õudselt hale.

Palun väga palju väga põhjalikku kriitikat! Palun!


Igavese talve needus

Lugu on baseeritud Narnia kroonikatel ning tegevus leiab aset umbkaudu pärast "Imetegija õepoega", aga enne "Lõvi, nõida ja riidekappi". Aga raamatuid ilmtingimata lugenud olema ei pea.

1. Pööning
"Sansa!" kõlas üle koridoride ema hääl. Sammud kostusid kord lähemalt, kord kaugemalt, otsides tüdrukut.
Kutsutav ise kükitas seinaorvas. Kui ema sammud kaugenesid taas, lippas tüdruk kiiresti vastassuunas. Ta peatus ohkega nurga taga, kuulatades, ega ema tema same tähele ei pannud.
"Küll ma veel näitan sulle, Nathan!" sisises ta.
Tüdruk vaatas ringi. Siia maja ossa oli ta sattunud teist teed pidi, kuid seda blokeeris nüüd hõikuv Polly Star. Sansa teadis, et ta ei tohtinud maja teise tiiba tulla, kuid ta oli uudishimulik ning tahtis maja läbi uurida. Ta kord juba polnud sõnakuulelik.
See oli lihtsalt vaimustav vanaaegne maja, millesugused Sansale just meele järele olid. Tüdruk oli siia tulnud koos emaga. See maja kuulus kellelegi professorile, Digory Kirke'ile, kes oli vist ema sõber. See Sansat eriti ei huvitanud. Maja oli suur, nii, et ülemise korruse magamistubadest, kus Sansa koos ema ja vennaga magas, söögituppa jõudmine võttis kümme minutit. Majas oli sadu tube, igaühes midagi huvitavat.
Tüdruk lippas hääletult mööda koridori edasi. Järgmisel käänakul hargnes see kaheks. Ta polnud küll kindel, kummale poole minna, kuid ta pidi mingil moel jõudma tagasi magamistubade juurde, et ema teda süüdistada ei saaks. See igavene Nathan oli emale ära rääkinud! Tüdruk valis huupi tee ning jooksis kiiresti edasi. Ta otsustas, et valib alati vasakpoolse tee, siis oli võimalust ka kuhugi jõuda.
Järsku kuulis Sansa taas ema häält, seekord väga lähedalt. Tundus, et ema oli mingisuguse ringiga talle vastu sattunud. Tüdruk vaatas ringi nagu nurkaaetud metsloom ning nägi paar meetrit kaugemal väikest rohkem redeli moodi pööningutreppi. Ta vaatas veel korra ringi ja ronis sellest kähku üles. Vaevalt oli tüdruk vaateväljalt kadunud, kui ema hääl kostis juba alumisest koridorist. Tüdruk kükitas trepi ülaotsas hinge kinni hoides ning ema tõtakad sammud möödusid temast.
Tüdruk tõusis ohkega ning valmistus juba alla ronima, kui ta juhtus pööningul ringi vaatama. See pilt vaimustas teda: seal oli igasuguseid vanu ehteid, nipsasjakesi ja muud kraami, mis nägi välja palju huvitavam kui ennist nähtud asjad. Ta vaatas korra alla ja veel korra pööningule, justkui kits kahe heinakuhja vahel. Ta otsustas siiski praegu tagasi minna, et ta tõrelda ei saaks, kuid ta otsustas pööningu asukoha hoolega meelde jätta, et hiljem tagasi tulla.
Ta ronis jälle redelist alla ning liikus ettevaatlikult mööda koridori, otsustades minna sealtkaudu, kust ta tuli. Ema oli nüüd teisel pool ning tee oli vaba.
Varsti, pärast mõningaid valepöördeid ja ekslemisi jõudiski Sansa magamistubade juurde. Nagu oodata oligi, seisis seal Sansa seitsmeaastane vend Nathan, näol võidurõõmus ilme.
"Mida sa, väike põrguline, tegid?" urises Sansa. "Sa andsid mu välja!"
"Jah, just seda ma tegingi!" hakkas Nathan vastu. "Sa ei tohtinud sinna minna!"
"Pead sa ka olema alati emme illikukukene, kes kunagi midagi valesti ei tee!"
"Vähemalt ma olen parem kui sina," raius poiss. "Sa ei tohtinud sinna minna!"
"Jää vait!" kähvas Sansa ning kadus oma tuppa. Ta hakkas lugema. Tema alaline eelistus oli fantaasiaraamatud, mida ta ka neelas lõpmata palju.
Mõne aja pärast kuulis Sansa koridorist ema samme ning valmistus eesootavaks peapesuks. Uks läkski lahti ning sisse astus Polly Star.
Ta oli noor, pikkade juustega ning ilus, kui välja arvestada vihane ilme tema näol. "Kus sa käisid?"
"Ma käisin... ee... maja uurimas," vastas Sansa, tehes süütut nägu.
"Teist tiiba?" päris Polly. "Kuigi ma keelasin sul sinna minna?"
Sansa vastas süütult: "Ei, seal ma ei käinud. Ma uurisin ainult seda tiiba."
"Ära valeta!"
"Ei, ma ei läinudki sinna!" vaidles Sansa. Kuid emale Nathan ei valetanud ning ka Polly ise teadis seda. "Ma lihtsalt läksin mööda sinnaviivat koridori, aga poole peal pöörasin ära sinna harfituppa," leiutas tüdruk. "Ja siis, kui ma sealt välja tulin, oli Nathan vist juba läinud."
"Ära aja udu," teatas Polly. "Sa pead nüüd kaheks tunniks siia tuppa jääma," teatas ta ning tuhises toast välja.
Karistus polnudki väga hull. Sansa luges kogu selle aja ning veel kaks tundi enamgi, kuna parasjagu oli pooleli kõige põnevam koht kogu loos. Siis aga katkestati ta julmalt, kuna sisse astus Nathan.
"Noh, said riielda?" küsis väikevend uhkelt.
"Jah, mis seal vahet on," sõnas Sansa eemalviibivalt.
Nathan näägutas veel natuke, leidis, et õde on hetkel võimatu segada ning lahkus pahuralt.
Mõne aja pärast sai raamat läbi ja Sansa tõusis püsti, sirutades oma pisut kangeks jäänud lihaseid. Seejärel läks ta toast välja. Suurepärane. Ei emast ega Nathanist märkigi. Ta piilus ema tuppa, kus too luges süvenenult ajakirja.
Tüdruk läks taas tuttavat teed mööda, tehes väikese ringi sealtkaudu, kust enne tee leidis, et kindlasti mitte eksida ning varsti nägigi vana pööningutreppi. Ta ronis kibekähku üles ning asus ringi uudistama.
Pööning oli just nii huvitav, nagu algul paistis. Kõikjal oli põnevaid esemeid, riideid, mööblitükke ja muud. Seina ääres seisis vanaldane kummut, mille pealne oli täis pisikesi pitslinikuid, mis tundusid olevat puhas käsitöö. Ühe roosa liniku peal seisis kuldne väikest inglit kujutav portselankuju. Edasi tuli üks nikerdistega kirst, mis lähemal uurimisel sisaldas vanu kulunud riideid. Tüdruk proovis isegi mõnda neist selga.
Nii möödus veel paar tundi. Tüdruk lootis, et ema teda jälle otsima ei hakka, aga küllap too arvas, et tüdruk oli saanud piisava karistuse. See oli muidugi Sansale äärmiselt meeltmööda. Ta tuulas pööningul ringi, unustades täiesti muud mured.
Mõne aja pärast, olles just uurinud ühe vana puhvetkapi sisu, leidis ta ühest väikesest sahtlist puust laeka. Selle kulunud kaanele oli midagi nikerdatud. Lähemal uurimisel tundis Sansa selles ära lõvi. Suure, möirgava Lõvi.
Karbi sees olid aga kauneimad sõrmused, mida ta eales näinud oli. Need nägid küll välja täiesti tavalistena, need polnud kaunistatud juveelide ega graveeringutega, kuid Sansat lummas nende sära. Need nägid välja, nagu oleks karbi sees läidetud tulukesed.
Sõrmuseid oli kaks, kollane ja roheline. Sansa võttis rohelise kätte, kuna see juhtus olema tema lemmikvärv, ning uuris seda. Nüüd, seda käes hoides, kuulis ta tasast undamist, justkui oleks kuskil kaugel, mitu koridori ja korrust eemal keegi tolmuimejaga põrandaid puhastanud. Pikemalt mõtlemata pistis Sansa sõrmuse sõrme. Oi, kuidas talle need sõrmused meeldisid! Ta vaatas ringi, justkui kahtlustades, et keegi pealt vaatab, ning pistis selle taskusse. Ta hakkas juba lahkuma, kui ta pilk peatus kollasel sõrmusel. Tüdruk võttis ka kollase kätte. Kuid sõrme panna ta seda ei jõudnud.
Ta lihtsalt haihtus. Pööningult, majast, oma maailmast.

Ülihea. Edasi, edasi!

Hoiatan, et väga sageli vist ei ilmu. =)

Hetkel küll on osa valmis ja üritan ka juurde kirjutada, kuid ma kardan, et see ei edene väga kiiresti. =/ Aga seisma ei jää!

Ja, Narnia teemaline järjekas on üks haruldane asi :D

Ooo, Narnia ^^
Edasi.

Sorry, inimesed, meil ülemine arvuti andis otsad ja kuigi failid jäid alles, ei leia ma seda enam millegipärast... =S Proovin leida. Kui ei leia, kirjutan uuesti...

2. Mets Maailmade Vahel

Sansa leidis end - kust? Ta ei puutunud otseselt millegi vastu, mis oleks loogiliselt võetuna tähendanud, et veest, aga ta sai täiesti normaalselt hingata ning polnud ka teps mitte märg. Ta pani tähele, et ta kerkis aegamisi - mille? pinna? - poole. Ülalt hakkas paistma rohekat valgust.
Ta ronis välja ühest tiigist, mis asus keset üht väga kaunist ning äärmiselt rahulikku metsa. Puud olid läbipääsmatult tihedad ja moodustasid Sansa pea kohal tiheda võra, kuid läbi selle tungis ikkagi ere päikesevalgus, mis värvis metsa soekuldseks. Mets oli nii vaikne, et võis sõna otseses mõttes kuulda, kuidas puud kasvavad. Mitte ükski lind ei laulnud ega putukas pinisenud. Kõik oli vaikne. Siin ei juhtunud kunagi midagi.
Mets oli üleni tihedalt täis pikitud tiike, mis ulatusid nii kaugele, kui puude vahelt nägi. Tiigid olid väikesed ja sillerdasid päikese käes.
Sansa oleks tahtnud siiasamasse pikali heita ja nautida selle metsa rahulikkust, selle kaunidust ja muretust. Siin oleks võinud lõpmatult pikalt lamada ja taimede kasvamist kuulata. See oli tõeliselt ahvatlev kiusatus, kuid ta pani sellele vastu. Uudishimu sundis tüdrukut ümbrust uurima ning mõtlema.
Ta polnud üldse hirmunud, sellises rahumeelses paigas oli see võimatu. Ta vaid imestas, kuidas oli siia sattunud. Ta mõtles pingsalt ning pikapeale menus talle justkui läbi udu, et ta oli puudutanud kollast sõrmust seal lõviga karbis ja siis haihtunud. Ta hoidis seda ikka veel käes. Ta võttis sõrmuse sõrmest ja pistis taskusse.
Ta leidis, et sellesama tiigi ääres, kust ta just välja ronis, oli maapinnast üks mätas välja lõigatud ja august paistis sügavpruun viljakas muld. Sansa mõtiskles, kes võis olla selle välja uuristanud.
Tüdruk hakkas just teisi tiike uurima, kui nägi üht laigulist merisiga, kes sibas muretult mööda. Tema keha ümber oli seotud nöör, mille küljes oli omakorda kollane sõrmus. Sansa imestas aina enam ning püüdis merisea kinni, eemaldades ettevaatlikult nööri, kuna see pidi loomakesele kindlasti ebamugav olema. Küllap oli temagi siia sattunud sõrmuse abil.
Tüdruk võttis kollase sõrmuse kätte ning võrdles seda selle teisega, mida ta üllatuslikul kombel ikka veel näpus hoidis. Need olid täiesti identsed. Küllap oli merisiga sõrmuse abil Metsa saadetud. Sansa mõtles merisea kaasa võtta, kuid loobus; loomake tundis end siin rahulikus metsas kindlasti väga õdusalt. Nagu tüdrukki.
Mille jaoks need teised tiigid on? mõtiskles Sansa. Tema oli just ühest sellisest välja roninud. Ehk siis selle "sees" oli tema maailm. Niisiis - kui ühes tiigis on maailm, peaks ju teisteski olema? See mõte ajas seiklushimulise tüdruku elevile. Nii palju erinevaid maailmu - siinsamas! Ta pidi kindlasti ühte neist proovima.
Ta vaatas teiste tiikide poole. Ilmselt teise maailma pääsemiseks tuleb lihtsalt tiiki hüpata, jällegi kollane sõrmus käes. Tüdruk naeratas ja läks ühe tiigi äärde. Ta vaatas sisse. Tiigi pind oli selge ja sillerdav. Tüdruk pistis kollase sõrmuse sõrme, võttis hoogu ja hüppas.
Ning tegi oma jalad märjaks. See ei mõjunud.
Ta ronis jälle välja, mõeldes, mis valesti võis minna. Ta võttis taskust teise kollase sõrmuse, kuid taskus oli kaks sõrmust. Ta võttis mõlemad välja. Üks oli roheline. Talle tuli meelde, et selle oli ta enne kollase puudutamist taskusse pistnud. Ta tundis nüüd selle pärast häbi. See oli ju varastamine.
Ta mõtles veidi. Ilmselt olid kollased sõrmused siia metsa tulekuks, rohelised aga lahkumiseks! Ta pistis rohelise sõrmuse sõrme ning hüppas seejärel tiiki.
Ühes asjas oli ta kindel. See mõjus.
Ta leidiski end jälle alla libisemas ning nägi enda all metsa. Kaugemal paistis meri ja mere ääres säras midagi. Rohkem tüdruku silm ei tabanud, kuna ta juba leidis end sellestsamast metsast, mida ta enne sinna maailma sisenedes nägi. Mets oli ilus ja rahulik, kuid sellest teisest Metsast - Metsast Maailmade Vahel, nagu Sansa seda mõttes nimetama hakkas - oli see hoopis teistsugune. See siin kihas elust, puudel laulsid linnud ning kõikjalt oli kuulda liikumissahinat. Tundus, et tüdruk oli sattunud varakevadisse metsa. Kuid kõige olulisem oli – võõras maailmas.

Oujees. Kuule, ma ei saa aru, kuidas sa nii hästi kirjutad Edasi

Nalja teed või? Ma olen HALE.

Evanna, ära põe vaid võta Liba komplimeti ilusasti vastu. Sa tõesti kirjutad hästi.

Hea jutt

Mainiksin - Miseria, lugesin su postitust nii - Evanna, ära põe ja põleta need konspektid ilusasti ära

Hehe, Konspektid on vajalikud tegelikud :D:D Näites minul viimasel ajal Ilma nendeta oleksid pmst kõik koolitööd 2 .

Heh, aga ma lugesin seda ikka hästi Ära põe ja põleta ära

Mu maneer on jube. Ma lugesin praegu ise üle. See on täpselt selline totakas maneer, mida ma vihkan. =(

Heh, ei ole sellel häda midagi

Miks keegi ei kirjuta.

Kuulge, ma nii kiire ka ei ole! Mul on ikka kadunud see, ma pean ise kirjutama. -.-

Aga keegi teine ka ei kirjuta.

Nojah. Ma võin ju proovida. Äkki täna viitsin.

Üli hea,jätka kindlasti!
Miks mõnel pole annet mitte millegikski?!(selle all mõtlen ma end)

3. Laternapost.

Sansa vaatas ringi. Tema ümber laius päikesepaisteline mets ning selle tihedavõralised puud ulatusid ta ümber nii kaugele, kui ta nägi. Tegu oli põhiliselt lehtpuudega ning kohati oli mets tiheda võsa tõttu läbipääsmatu.
Tüdruk polnud siiski hirmunud, pigem uudishimulik. Ta teadis, et kui tekib oht, saab ta alati ühe kollastest sõrmustest sõrme pista ning siit kaduda.
Ta hakkas edasi astuma, mõtiskledes, mis võis olla see sädelev täpp mererannikul. See oli olnud nii kaunis ning tüdruk tahtis sinna jõuda. Oli see hiigelsuur kalliskivi? kaevandus? jäämägi? loss?
Puude vahelt hakkas paistma midagi musta. See ei sobinud kuidagi mõne puu tüveks või võraks. Huviga astus Sansa edasi ning leidis varsti end kitsukeselt lagendikult. Must asi oli vanaaegne laternapost. Miks peaks keegi keset paksu metsa laternaposti püsti panema? mõtles Sansa imestunult ning astus lähemale.
Tuli laterna sees põles, hoolimata sellest, et oli keskpäev. Väikest leegikest ei olnud peaaegu et näha, kuid see siiski oli seal. See tekitas Sansas sooja tunde.
Laternapost pidi tähendama, et siin lähedal elas inimesi. Kuid tavaliselt asuvad säärased postid ikkagi eluasemete vahetus läheduses.
Tüdruk hakkas just edasi astuma, kui lagendikule vudis üks hiir. Ta oli hallikaspruunika karvaga ja suurem kui tavalised hiired. Sansa, kes oli loomadesse üsna kiindunud, astus loomakesele lähemale, lootes, et too ei põgene. Ei, nii ei juhtunud. Hiir tõstis pea ja vaatas Sansale nii arukate silmadega otsa, et tüdrukule tundus, nagu hire silmadest paistaks mõistuse sädet. Kuid see polnud ju võimalik.
“Tere,” ütles hiir järsku.
Sansa oli nii jahmunud, et tükk aega vahtis, enne kui ütles aeglaselt: "Ee... Tere."
Tähendab, sellel hiirel siiski oli mõistus. Ja ta oskas rääkida! Tüdruk oli nagu puuga pähe saanud. Ta kummardus hiirt lähemalt uurima ning kuigi tolle nägu oli pisike, tundus temagi imestunud olevat.
"Kas sina oled Eeva tütar?" küsis hiir asjalikult.
"Mis Eeva tütar?" päris Sansa. "Ma ei saa aru. Ma olen Polly tütar, kui sa seda silmas pead."
"Ma mõtlen, see tähendab, kas sa oled inimene?"
"Muidugi olen," vastas Sansa.
"Kas tõesti?" küsis hiir aukartliku häälega.
"Mis seal siis imelikku on?"
"Ma pole kunagi varem inimesi näinud," vastas hiir vaikselt.
"Kas siin siis ei elagi inimesi?" küsis Sansa.
"Ei, siin elavad ainult Loomad."
"Kas nemad ka oskavad rääkida, nagu sina?"
"Mõned jah, mõned ei," vastas Hiir.
"Aga kust tuli siis see laternapost?" küsis Sansa.
"Keegi ei tea," vastas hiir. "See on seal alati olnud ja pole kunagi kustunud."
"Mis su nimi on?" muutis tüdruk teemat, leppides, et ta ei saa ilmselt millestki aru. "Ma olen Sansa."
"Hiir," vastas Hiir.
"Lihtsalt Hiir?"
"Jah."
"Olgu," vastas Sansa, seedides kõike seda uut informatsiooni. Kõnelevad Loomad, laternapost, inimeste puudumine... "Kus me üldse oleme?"
"Me oleme Narnias," vastas Hiir imestunult. "Kas sa ei teadnudki?"
"Ei," vastas Sansa omakorda imestades. "Mis koht see selline on?"
"See on... üks maa," vastas Hiir. "Kust sa siis tuled? Archenlandist?" pakkus ta.
"Mis koht see veel on?"
"Jällegi... üks maa. Asub Narniast lõuna pool. Kuidas sa siis ikkagi siia sattusid?"
"Ma... panin ühe sõrmuse sõrme ja leidsin end ühest metsast. Ma hüppasin ühte tiiki ja leidsin end siit," võttis Sansa sündmused lühidalt kokku.
"Ee... Olgu," vastas Hiir. "Imelik..." Ta mõtiskles hetke ja lausus elavnedes: "Aga ma pole ka varem inimesi näinud, nii et siin on piisavalt imestada. Aga kas me ei võiks sõpradeks saada?"
"Muidugi," vastas Sansa rõõmsalt. "Kus sa elad?"
"Siinsamas lähedal," vastas Hiir. "Aga sina vist sinna ei mahu..." lisas ta, mõõtes Sansat silmadega. "Aga äkki läheme minu sõbra, faun Elyase juurde?"
"Kelle juurde?"
"Elyase juurde," vastas Hiir hämmeldunult.
"Aga misasi ta on?"
"Aa... Faun. Küll sa näed," sõnas Hiir ja hakkas kiiresti Sansa ees vudima. Tüdruk järgnes talle uudishimulikult, juureldes, kes võiks olla see faun Elyas.

Ma lugesin seda juba hommikul kell seitse vms, aga ei jõudnud kommenteerida.
Väga hea on!
Väga head kerged laused janohh ...

Väga hea.

4. Faun

Sansa järgnes Hiirele, kes vudis kiiresti mulluste lehtede ja oksarisu vahel. Sansa pidi aeg-ajalt end läbi võsa murdma, kuigi Hiir püüdis minna läbi hõredamate tihnikute.
Vahepeal üritas ta seda kõike uut seedida. See tundus olevat võimatu. Muidugi, ta oli uues maailmas, ega kõik ei saanudki olla samasugune kui tema omas.
Ta vaatas oma käekella. Ta oleks pidanud juba tagasi olema. Kuid ta ei saanud lahkuda nüüd, kus ta oli just uue maailma avastanud! Ohates sundis ta end kellaaega unustama.
Puude vahelt hakkas paistma paar küngast. Olles ühele neist tiiru peale teinud, nägid nad kena ümmargust puukoorepruuni ust. Hiir võttis ühe oksa ning koputas selle otsaga vastu ust.
See avanes ning välja vaatas kõige eriskummalisem olend, keda Sansa näinud oli. Ta ülakeha oli tavaline, kuid jalgade asemel olid karvased kitsejalad. Juuste seast turritas välja sarvepaar. Ja saba oli ka taga. Esmapilgul tundus olend Sansale koomiline ning ta pingutas, et mitte turtsatada. Nii et sellised olidki faunid.
"Kes see on?" küsis faun Hiirelt suuril silmil.
"See on Sansa. Ta on Eeva tütar," lausus Hiir pühaliku häälega, mille peale Sansa suunurgad tuksatasid.
"Eeva tütar?"
"Jah," vastas Hiir.
Möödus paar vaikusehetke.
Lõpuks naeratas faun lahkelt.
"Noh, mis siis ikka, tulge sisse." Ta läks ees majja, Hiir ja uudishimulik tüdruk tema järel.
"Mina olen Elyas," mainis faun.
"Ma olen Sansa," vastas tüdruk kõhkleva naeratusega.
"Jah, seda ma juba kuulsin," naeratas Elyas.
Fauni kodu oli väga ilus ja hubane. See oli mugav koobas selle väikese künka sees. Koopas olid laud ja toolid, mõned kiiktoolid, paar riiulit raamatutega ja seinad olid täis pikitud pilte. Toa teises otsas oli väike kööginurgake puudega köetava ahjuga.
"Siin on nii ilus," kiitis tüdruk, uurides parajasti pilte, millel oli kujutatud vanu auväärse väljanägemisega faune.
"Aitäh," sõnas Elyas naeratusega ning läks tüdruku kõrvale. "Kas sulle meeldivad need?"
"Jah," vastas Sansa. "Need on huvitavad."
"See on mu vanaisa," sõnas Elyas, "see siin mu vanavaarisa. Tema elas Archenlandis."
"Kus?" päris Sansa. Hiir ka oli seda maad maininud.
"Archenlandis." Tüdruku ilmet nähes päris faun: "Sa ei tea seda?"
"Ei," vastas tüdruk. "Kui päris aus olla, ei teadnud ma enne tänast ka Narniast midagi. Samuti mitte faunidest," lisas ta muiates.
Faun mõtles hetk aega.
"Kust sa siis tuled?"
"Teisest maailmast."
Pärast paari vaikusehetke tundus faun otsustavat, et ta ei saa niikuinii aru ja samahästi võib ta muud teemat arendada.
"Istuge," ütles ta naeratades ja kadus välgukiirusel kööki. "Kui aus olla, sai mul just õunakook valmis," sõnas ta askeldades. "Soovite maitsta?"
"Muidugi," vastas Hiir.
Ka Sansal polnud midagi selle vastu. Ta vaatas Hiirt. Too istus ühel toolil, mis oli teistest kõrgemal, nii et isegi see väike loomakene ulatus lauani. Ehk oligi see tema jaoks tehtud? Tüdruk muigas endamisi, mõtiskledes, kui palju kooki küll hiirekesele vaja võis minna.
Elyas tõigi puust plaadil lauale värske õunakoogi. See nägi tõepoolest isuäratav välja.
Kiirete liigutustega lõikas faun koogi tükkideks. Ta viis noa kööki, tuli tagasi laua juurde ja tõstis ta Hiire ette ühe väikese koogilõigu. Ta pakkus ka Sansale üht, kes ei lasknud seda kaks korda teha ning võttis samuti ühe. See oli tõepoolest maitsev, paremgi, kui ta arvas.
Pärast veel paari-kolme koogilõiku viis faun koogi jälle ära. Ta istus tagasi laua äärde ning uuris:
"Kuidas sa siis siia said?"
"Ma leidsin pööningult kaks sõrmust, kollase ja rohelise," alustas Sansa. "Niipea, kui ma kollast puudutasin, kadusin ma sealt ning leidsin end Metsast Maailmade Vahel." Nii rääkis ta kokkuvõtlikult kogu loo. "Ja ma olingi siin."
"Kas sa arvad, et sa saad nendega tagasi ka?"
"Ikka," sõnas tüdruk veendunult. Talle tuli meelde, et ilmselt on õhtusöögiaeg käes. Ja ema muidugi jälle otsib mind, mõtles ta ohates. "Ma vist peangi minema," sõnas ta kahjutundega.
"Tule teinekord jälle," sõnas Hiir naeratades. Elyas noogutas.
"Kindlasti," ütles Sansa.
Pärast mõningaid hüvastijätusõnu, väljus tüdruk kombe pärast koopast ning kui uks ta taga sulgus, pistis taas kollase sõrmuse sõrme.

Mm, ja mis nüüd juhtub?
Ei lähegi koju tagasi? Ja kui läheb, siis avastab, et pole midagi muutunud ja aeg on seesama ?
Jään huvitatult ootama!

Minu arvates kõlab see jutt nii idiootlikult. (x

Ei kõla. Kirjuta nüüd ruttu edasi eksole (A)

5. Olematu aeg

Sansa astus taas tiigist välja keset rahulikku valgusküllast metsa. Ta hingas sisse siinset mõnusat värsket õhku, kuid sundis end siiski koju pöörduma. Välja uuristatud murukamara järgi leidis ta kiiresti õige tiigi. Ta hakkas just sisse hüppama, kui talle meenus, et ta peaks Narnia tiigi ka ära märgistama, et osata pärast sinna tagasi minna. Ta mõtles hetke ning otsustas siis võtta juustest oma patsipaela, mille ta asetastiigi äärde, mille arvas Narnia oma olevat ning, olles sõrmused vahetanud, hüppas oma maailma tiiki. Ta küll muretses pisut, kas ta ilmub välja ikka pööningul. Mis siis saab, kui ta ilmub välja hoopis kuskil Austraalias või Ameerikas? Kuid peagi nägi ta taas ette kerkimas professori vaja maja pööningut ning hingas kergendatult.
Tuttav pööning tundus pärast Metsa Maailmade Vahel nii pime. Ta kõhkles, kas jätta sõrmused siia või võtta need kaasa. Tal oli kiusatus teha viimast, kuid ta pelgas, et äkki ema leiab need ja siis ei tule küsimustel lõppu. Ema kindlasti oleks arvanud, et ta varastas need. Mida ta tegelikult olekski teinud. Kuigi see enam ei tundunud talle varastamisena. Tema oli ju sõrmused leidnud ja nende abil teises maailmaski käinud. Ta pistis kaks sõrmust koos kolmanda Metsas leituga karpi, peitis selle hoolikalt sahtlisse ning ronis trepist alla. Ta hiilis läbi tühjade koridoride nende tubade poole, kus nad ööbisid. Ta oli üsna murelik, kuna ta oli tundide kaupa ära olnud, õhtusöök oli kindlasti möödas ning kindlasti ootas teda karistus.
Tubade juures polnud kedagi näha. See tundus tüdrukule imelik, kuna ta oli tunde ära olnud ning üsna kindel, et teda ootab korralik peapesu. Ta vaatas oma tuppa; seal polnud kedagi, nagu ta arvanud oligi. Ema toa uks oli irvalik ning sisse piiludes nägi tüdruk, et ema luges endiselt ajakirja, nagu siis, kui tüdruk lahkus. See tundus imelik.. Ajakiri oli õhuke, kes loeks samasugust lehte tundide kaupa? Ta kõhkles hetke ning paotas ust.
"Ema? Kas õhtusöök ei peaks varsti tulema?" Polly langetas ajakirja ning vaatas tüdrukule otsa. "Mis juttu sa ajad? Kell on alles kolm!" Sansa suutis vaevu varjata üllatunud ilmet oma näol. Ta pobises: "Ah, mul oli lihtsalt kõht tühi," ning pööras ümber, et toast välja minna.
"Kuhu sa oma patsipaela oled kaotanud?" küsis Polly.
"Patsipaela?" küsis Sansa üllatust teeseldes ning katsus oma juukseid. "See vist kadus ära."
"Siit on seda küll raske leida," ohkas ema.
Sansa pakkus: "Ehk ma panen lihtsalt uue? Mul on neid veel küllalt."
"Olgu," vastas ema taas ajakirja süvenedes.
Sansa lipsas vaikselt toast välja.
Aga see oli küll imelik, et kell alles kolm oli. Ta oli üsna kindel, et ta oli lugemise lõpetanud pärast kella poolt kolme. Kuid see polnud võimalik! Ta läks oma tuppa ning vaatas sealset kella. Kell oligi kolm! Kusjuures tema enda kell oli mitu tundi ees.
Ta istus maha ning mõtles selle üle tükk aega. Lõpuks jõudis ta järeldusele, et ilmselt sel ajal, kui ta muudes universumites (talle kohe meeldis nii mõelda) viibis, ei läinud siin tema jaoks aeg edasi ning ta tuli tagasi samasse hetke, mil ta lahkus. Nii kummaline, kui see ka ei tundunud, võttis tüdruk selle teadmise omaks. Pealegi, nii oligi parem. Ta sai mitmeteks tundideks, vahest isegi päevadeks, Narniasse kaduda. Ta mõtles kohe uuesti minna, kuid otsustas, et jääb hetkel siia. Vähemalt kuni õhtusöögini.
Ta võttis uue raamatu kätte. Olles paar lehekülge pingutustega lugenud, leidis ta, et ta ei suuda keskenduda, ning pani raamatu kõrvale. Selle asemel mõtles ta Narnia peale.
Kui siin möödus aeg nii ruttu, kas siis seal samuti? Nii et ta jõuab kohe tagasi, kui ta lahkus? See meeldis talle. Siis ei peagi ta uued sõbrad teda ootama. Ja põhimõtteliselt oleks ta saanud elada mõlemas maailmas paralleelselt. See mõte ajas teda elevile. Oh, Narnia!
Varsti tuli ema uksele ning teatas, et söögiaeg on käes. Sansa lahkus kahetsustundega oma mõtisklustest ning lentsis koos Nathaniga ema järel söögituppa. Nad sõid koos selle professoriga. Ta nägi väga ilus ning nooruslik välja, oma väikese habeme ning naerukurdudega. Neil tekkis Pollyga elav vestlus ning Sansa sai rahumeeli oma mõtteid mõlgutada. Ta otsustas, et pärast õhtusööki läheb ta taas Narniasse.
Tema mõtisklused katkestas Nathan. "Sansa, kus sa enne käisid?"
"Mhh?" mühatas tüdruk kahetsusega reaalsusesse tagasi tulles. "Mida?"
"Ma küsisin, mida sa enne tegid, kui sa teises tiivas olid."
"Ah, niisama, ma uurisin maja."
"Nii kaua?"
"Jah," vastas tüdruk pikemata. Siis ta polnud isegi Narnias käinud ning seegata ei valetanudki. Peaasi, et ema tema uut saladust ei avastaks. Noh, seda pööningut oli ta uurinud küll, aga seegi polnud eriti oluline.
Nathan veel üritas temaga juttu ajada, kuid Sansal polnud eriti jututuju.
Pikkamisi sai Sansal toit otsa. Ta pingutas, et mitte näida kiirustav. Enesega rahul olles nägi ta, et Nathan polnud veel lõpetanud, nii et ta sai rahulikult kaduda. Ta tõusis püsti.
"Ema, ma lähen ja vaatan natuke ringi," ütles ta.
"Olgu," vastas Polly kahtlustava ilmega. Ilmselt arvas, et tüdruk läheb jälle keelatud kohta.
"Ma teise tiiba ei lähe," lisas Sansa kiiresti ning jalutas pealtnäha sundimatult söögitoast välja, kuid olles piisavalt kaugel, pistis ta jooksu. Esmalt magamistubade juurde ja sealt ringiga vanale pööningule, et mitte eksida. Ta ronis taas vanast trepist üles ning jooksis otsekohe kummuti juurde, mille sahtlist võttis laeka. Olles rohelise sõrmuse hoolikalt taskusse pistnud, kallas ta kollase sõrmuse lauale ning pani laeka kappi, enne kui kollase sõrmuse abil taas meie maailmast haihtus.
Metsas Maailmade vahel vahetas ta kiiresti sõrmused ning hüppas patsikummiga, mis polnud tolligi liikunud, märgistatud Narnia tiiki, leides end taas tuttavast maailmast. Ta oli Elyase koopa ees, just seal, kust ta lahkunud oli. Ta eeldas, et on sama aeg, mil ta lahkunud oli.
Algul tunduski kõik samasugune. Kuid peagi märkas Sansa, et puud olid raagus ja väikeste pungakestega kaetud.
Tüdruk ei saanud jälle midagi aru.
Parema võimaluse puudumisel koputas Sansa uksele. Hetke pärast ilmus Elyas, kelle nägu tüdrukut nähes otsekohe naeru täis oli.
"Sansa!" tervitas ta rõõmsalt. "Kus sa nii kaua olnud oled?"
"Mis mõttes? Kas ma mitte alles äsja ei lahkunud?"

"Ei," vastas Faun samuti üllatudes. "Sa oled juba kuid ära olnud."
Sansa kahvatus.
Jälle pidi tüdruk leppima uue tõsiasjaga, et samal ajal, kui tema Narniast eemal oli, võis aeg seal minna täpselt nii, nagu tahtis. Sansa oli oma maailma aja järgi ära olnud vaid paar tundi, kuid siin möödus juba paar kuud.
Järgnes mõtlemispaus.
"Tule siis sisse," sõnas Elyas pisut kohmetult ning oli näha, et ta aja kohta käivast märkusest mitte midagi aru ei saanud.
Sansa naeratas ja noogutas.
Tüdruk järgnes faunile tema hubasesse koju. Elyas tõi kiiresti lauale väikese eine. Nad sõid ning Elyas jutustas talle Narniast.
Lõpuks ta sõnas: "Ma olen kohe tagasi."
Sansa jäi ootama, lõpetades samal ajal söögi. Ta mõtles aja kummalisele maailmatevahelisele kulgemisele. See tähendas, et kui ta näiteks nüüd ära läheb ja järgmine kord tagasi tuleb, võib olla möödunud juba aastasadu ja Elyas ning Hiir ammu surnud. See mõte kurvastas teda. Kõige kindlam oleks olnud siia jäädagi, kuid ta ei saanud ju oma maailma jätta. Ema ja Nathan olid talle väga kallid.
Ta mõtles selle üle veel tükk aega ning lõpuks otsustas veeta siin nii palju aega, kui tahab ja siis oma maailma siiski tagasi pöörduda, saagu mis saab. Elyas oligi varsti tagasi ning tema õla peal istus (nii palju, kui sellest aru saada oli) naeratav Hiir.
"Tere!" ütles ta. "Kus sa nii kaua oled olnud?"
Sansa vastas aeglaselt: "Ma pole tegelikult üldse kaua ära olnud. Vähemalt meie maailma aja järgi kõigest paar tundi. Aga aeg tundub nendes kulgevat erinevalt. Kui ma ära lähen ja tagasi tulen, võib mööduda ükskõik kui palju või vähe aega." Ta ohkas ja silmitses oma kinganinasid.
“Aga meil on sulle hea uudis!” teatas Hiir.
Sansa tõstis pilgu ja jäi Hiirele otsa vaatama.
“Kohe saabuvad kevadpidustused.”
Sansa ei teadnud, mida kosta. Ta manas näole naeratuse. “Lahe.”
“Mida?”
“Mis mõttes mida?”
“Mida see “lahe” tähendab?”
“Ahjaa, ee... tore,” vastas Sansa ning köhatas, et naeru tagasi hoida. Ta suunurgad kerkisid.

Hea See lõpp oli *muah*

Kindel et täna uut ei avalda?

Lahe?
Narnia elanikud teadsid, mis on lahe.

Kust sa seda võtad? (=

Nunnu osa oli

Sest alguses oli sinna ju kaks inimest tulnud.
Nemad rääkisid ju samamoodi.

Kaks inimest?
Millised need kaks inimest olid? ._.

Polly ja Digory.
Tegelikult see voorimees ja tema naine ka.

Euh, ma arvan, et sel ajal, kui nemad seal käisid, ei tuntudki sõna lahe.

Ikka tunti.

Vaata millal nad käisid, Aduna !
Sellisel ajal polnudki vist seda sõna

Kuule, see oli mingi 17. sajand! Siis ei olnud sellist sõna

17. sajand????????

See oli 20. sajand.

Jah, aga selle algusaegadel siiski, ma arvan. Lahe on ikkagi moderne 21. sajandi sõna.

Tsiteerin: :

Mille jaoks need teised tiigid on? mõtiskles Sansa. Tema oli just ühest sellisest välja roninud. Ehk siis selle "sees" oli tema maailm. Niisiis - kui ühes tiigis on maailm, peaks ju teisteski olema?

See on siis Sansa mõtted onju?

Mul on suuuuuuur küsimus. Kust ta aru sai, et ta oma maailmast välja sai?

Ja ainult nii... Kui sa alustad sellist juttu, siis leia ikka mõni puhkekoht Sansale, ja võtta aega, et selgitada KES Sansa on. Sest ma pole siiani aru saanud, kas ta on 10, 15 või 20 aastat vana... Me ei tea milline ta on, kuidas tal koolis läheb... Noh võib küll arvata, et ta on päris taibukas, kui ta aru saab otsekohe, et ajad on erinevad. Mina jääks küll aastaid mõtlema, et mis kuradi asi toimus...

Ja siis veel... See nõid oleks ju ammu pidanud oma jääkuningriiki rajama... Polly on nüüd ju ema, ehk juba päris vana, ja Narnias on kindlasti 100 aastat sellest mööda läinud.

Aga Polly ja Diggory olid juba vanad, kui nõid Narnia vallutas.

Aga kas nad siis pole juba vanad?

Tsiteerin: :

Ta oli noor, pikkade juustega ning ilus, kui välja arvestada vihane ilme tema näol.

Ja lauas on ka see professor alles noor, btw.
Tegelaste kirjeldamine on see kõige hullem osa. =S

Aga nende maailmade ajad ei kattu ju.

Ja ma tean ise ka, et ma kirjutan midagi täiesti seosetut. Ja nõmedat. =/

See ei ole nõme, saa pihta. Ja uut osa.

Nõustun kõiges libaga.

Olgu, piinan ennast natuke, saate oma uue osa.
Aga väga pikalt ei viitsinud. ^^

Õhtu poole istus Sansa lagendiku ääres mahalangenud puutüvel ning jälgis metsaelanikke. Kõik olid Kõnelevad Loomad ning igaüks tahtis loomulikult maailmaime Eeva Tütrega juttu puhuda. Ja sajad sinuga rääkida üritavad Loomad tüütasid parasjagu ära.
Elyas ja Hiir olid sõiduvees. Nemad olid ju Sansa “avastanud” ning nemad olid samuti tähelepanu keskpunktis. Nad ajasid teiste Loomadega rõõmsalt juttu.
Tundus, nagu oodataks kedagi. Loomad (kui nad just Sansat ei tüüdanud) ajasid omavahel juttu, kuid kõigi pilgud vilksasid alatasa lagendiku ääres voolava jõe poole. Nojah, ootamine – see selleks, aga et jõest kedagi oodati, vaat see oli imelik.
Varsti sai ta põhjuse teada. Puude vahelt ja jõest tulid välja kaunid naised. Ei, pigem neiud. Nad olid imeilusad ning neid ümbritses kuidagi vastavalt rohekas või sinakas kuma.
“Drüaadid ja najaadid,” sosistas tema kõrval istuv Elyas. Sansale meenusid need olendid fauni jutustustest. Puude- ja veehaldjad.
Tüdruk heitis pilgu faunile, kes hardunult kujusid silmitses. Tema pilgust võis välja lugeda igatsust. Tüdruk naeratas omaette lustlikult.
Neitsite järel väljus veest nendega sarnane mehekuju. Ta näis vanem, kuid sama kaunis. Sansa vaatas Elyase poole.
“Veteisa,” vastas faun tüdruku pilgule.
“Tere, mu kallid Loomad,” alustas Veteisa, ”ja,” ta heitis tähendusrikka pilgu Sansale, “Eeva tütar. On taas kätte jõudnud hetk, mil kevad võidab lume ja jää. Tähistagem seda!”
Sansa suunurgad kerkisid.
Veidi aja pärast olid kõik juba sõiduvees. Faunid vihtusid drüaadide ja najaadidega tantsu keerutada, püsti pandud madalate pidulaudade taga sõid ja jõid õnnelikud Loomad. Võis märgata isegi kahte ennastunustavalt tantsivat Rebast. Elyas tantsis õndsal ilmel ühe najaadiga, kellele see lõbu pakkus. Sansa oli kuidagi kõrvale jäänud, kuid talle just meeldiski jälgida õnnelikke metsaelanikke.
Talle ligines üks väikest kasvu Rebane.
“Kas te ei tahaks meie lauda tulla?” küsis too häbelikult maha vaadates.
Sansa, ootamatust kutsest üllatunud, vastas: “Muidugi.”
Ta järgnes koos tema juurde jäänud Hiirega lauda, kus istusid mõned Rebased, üks Kobras ja paar fauni. Väike Rebane istus ühele puupakkudest, mis toole asendasid, ja Sansa istus kõhklevalt teisele.
Kuid kohmetus ei kestnud kaua. Loomad olid rõõmsad ja sõbralikud ning peagi ajas ta juba lauakaaslastega rõõmsalt juttu.
Saabus öö.

Noh lahe ju.