Võõrad Vaenlased(e. Mõrvade Häärber 2) LÕPETATUD!

1.osa
Olin tugitooli tukastama jäänud. Avasin aeglaselt oma silmad ning ei saanud esialgu aru, kus ma olen. Kui nägin voodis tilgutite all lebavat Carolinat, meenus mulle, et olen haiglas. Kõrvalvoodis magas Thirstie, kelle käsi oli põletuse tõttu sisse kreemitatud ja kelle jalad olid kipsis. Kolmandas voodis istus Kazak, kes oli kuulihaava tõttu palju verd kaotanud ning kelle soontes seetõttu nüüd minu veri voolas. Ma ei olnud poisi ärkamist märganudki. Kõndisin vaikselt tema juurde ning istusin ta voodiservale.
„Mis juhtus?“ küsis poiss oma tervet kätt aeglaselt minu poole sirutades.
„Huhh, kust küll alustada... Sa said kuuli, seda mäletad? Sa sirutusid ülakehaga aknast välja ja siis nad tulistasid sind. Ja siis sõitsid Carolina ja Thirstie neid taga ajama. Noh, see kõlab nagu ulmefilmis, onju? Aga paraku nii juhtus. Ja siis veel see, et pahade auto ja siis see auto, millega Carolina sõitis, ning sinu motikas... Need lendasid õhku. Aga meie õed õnneks pääsesid. Noh ja nagu sa ilmselt tead, on sul mingi haruldane veregrupp, nagu mul ja siis ma andsin sulle verd sest nad ei saanud nii kiiresti nii palju, kui vaja oli. Ja siis...“ rääkisin ma, kuni Kazak mind suudles.
„Aitäh sulle,“ sosistas ta.
„Võta heaks,“ vastasin naeratades.
„Kas Thir ja Carolina on juba ärganud ka?“ päris poiss siis.
„Ei, pole ime ka, õnnetusest on alles 24 tundi möödunud. Aga need mehed seal autos, nad surid ära. Carolinal ei olnud turvavöö kinni ja ta lendas esiaknast välja ja rullus üle autokatuse, seetõttu ei jäänud ta plahvatavasse autosse. Ja politsei veel räägib, et kinnitage turvavöö, see päästab elusid!“
Kazak naeris hetke, kuid tundis siis käes teravat valu ja heitis taas pikali.
„Kas ma kutsun arsti ja ütlen talle, et sa ärkasid?“ pakkusin.
„Ära rikku seda hetke ära!“ mossitas poiss.
„Heh, naljatilk selline,“ norisin pooleldi naerdes.
„Hei, mina olen haige ja sina pead mind teenindama!“
„Unista edasi,“ vastasin ja läksin ülbust teeseldes arsti kutsuma.

2.osa
Enne ukseni jõudmist pöördusin ümber ja sosistasin: „Sa ei mäleta midagi, Zaki.“ Poiss noogutas aeglaselt.
Koputasin arstide toa uksele.
„Kes seal on?“ küsis pinisev vana naise hääl ukse tagant. Hetk hiljem ilmus uksele valges kitlis unine vanatädi, kohvitass käes. „Ah sina. Mis sa tahad, et ma su kavaleril patja kohendaksin?“ mõnitas ta mind.
„Kazak ärkas üles,“ vastasin, ise päris ehmatanud naise tigedast toonist.
„No minul on puhkeaeg, nii et mind ei huvita,“ teatas naine ja lõi ukse minu nina ees kinni.
Aeglaselt ümber pööranud, läksin ma kiirkõnnis Kazaki juurde.
„Noh, mis plaan meil siis on? Valetame polkudele?“ küsis Kazak, veendunud, et õhk on puhas.
Noogutasin rõõmsalt. „Tead, vaata, me räägime neile nii, et sina sõitsid motikaga põllu peal ja sinu taga istus Thirstie. Siis ilmusid välja need tüübid. Põllul seisis auto. Need mehed hakkasid teid lihtsalt niisama tulistama, sina said pihta. Siis te katsusite põgeneda, aga sa lendasid rattalt alla. Thirstie võttis kähku juhtimise üle, aga ta jäi jalgupidi kuidagi kinni, seda me ei mäleta kuidas. Carolina jooksis teile appi, aga lendas vastu traatvõrku pikali ja sai tõsiseid vigastusi. Mehed sõitsid teise autosse sisse ja toimus plahvatus. Lõpp hea, kõik hea.“
Kazak koputas mulle sõrmenukiga kolm korda vastu pead.
„Mida?“ küsisin.
„Kas sa arvad, et see oleks võimalik?“
„Ja, ma viskasin teise autosse suure kivi, sest see...“
Minu jutu katkestas arst, kes aeglaselt sisse astus.
„Nii et Te ärkasite üles,“ arutles väikest kasvu mees endamisi. „Kas te tunnete midagi erilist? Peavalu, iiveldust, midagi?“
„Ee...“ Kazak mõtles pikalt, „ei.“
„Noh... Ega siis midagi...“ Mees väljus toast ja jalutas mööda koridori minema.
„See oli küll väga imelik,“ tähendas Kazak
„Noh, peaasi, et kõik korras on...“
Siis kuulsime koputust palati aknale.

Õõh, nii hea ikka, Magic. Veidi ebareaalne, kuid mulle sellegipoolest meeldib

Jejeejejee, vägahea,.

Super, minu lemmik järjekas. Sa oled omamoodi kirjageenius.

Kirjageeniuste foorum siis

Jepi-Juhuu! Sa Oled Väga Hea Kirjutaja. See Jutt On Nii Hea, Et Seda Ei Sa SõnadessePannaÜldsegi. SUUREPÄRANE!

Spoiler:

Uut!

TNX
Uus:
3.osa
Akna taga seisis peaaegu terve meie klass, kes, olles Kazaki haiglasolekust kuulnud, end isetegevuslikult tundidest vabastanud olid ja siia tulnud. Seal oli neidki, kellega ma kunagi rääkinud ei olnud ja kes Kazakiga just hästi läbi ei saanud.
Rohkem aga imestas meid mõlemaid see, et kohale olid tulnud ka sellised erakud nagu näiteks Hotte ja Stephenie. Tegelikult ei olnud nad just eriti eraklikud, nad suhtlesid väga tihedalt D-klassi õpilastega, aga meie, ehk E-klass jättis neid täiesti külmaks. Nende sakslastest vanemad tahtsid neid lihtsalt natuke harida ja panid neid inglise keele arendamiseks E-klassi.
Meie klassi liidril Margaretil oli käes hiiglaslik kommikarp. Nad tahtsid just sisse astuda, kui üks valges kitlis õde neil tee ära lõikas.
„Üks külaline korraga,“ juhendas naine. Andsin Kazakile kiire põsemusi ja läksin palatist välja, eeldades trügimist sissepoole. Seda aga ei järgnenud, sest kõik rüselesid nüüd minu ümber.
„Mis juhtus?“ pärisid kõik üksteisevõidu.
„Ma... ma täpselt ei tea...“ kogelesin. Siis aga võtsin end kokku ja rääkisin neile aeglaselt sellest uuest versioonist, mille ma Kazaki ärkamist oodates välja olin mõelnud.
Kõik vaatasid mind väga imestunult.
„Päriselt?“ küsis Yoshua vapustatult.
„Päriselt,“ kinnitasin.
„Näe...eee... šhokolaadi,“ pomises Margaret kommikarpi mulle nina alla torgates.
„Head aega, soovi Kazakile meie poolt tervisi!“ Enamik klassikaaslasi lahkus omavahel erutunult sosistades, mõned üksikud, meie lähimad sõbrad, jäid aga siia.
Kazak koputas aknale. Vaatasime tema poole ja nägime, et ta osutas just ärganud Carolinale.
„Ma tulen kohe tagasi,“ lubasin ja tõttasin õe juurde.
„Carolina!“ sosistasin talle kõrva,“ma olin sinu pärast nii mures. Arst ütles et sul on vedelikukaotus ja sa pead mingite valuvaigistite alla olema.“
Carolina liigutas aeglaselt oma vigastusest triibulisi käsi ja puudutas nendega oma sidemes pead.
„Kas mu ajudega on ikka kõik korras? Kui ma seal olin, tundus mulle, et need lendasid välja.“
Vaatasin talle vapustatult ja veidi ka jirmunult otsa.
„Äh, ma tegin ju ainult nalja!“ Carolina hakkas kergelt itsitama ning ka meie Kazakiga ühinesime temaga, kuigi haigla kord nõudis vaikust. See oli nii Carolina moodi- kõike naljaks pöörata.

Hea.

Kena kommentaar

Ma tean.
Tahad pikemalt?

Oleneb

Okei. Muide, tee teene ja tee järgmine osa pikem. (a)

Niii super, megasuper hea.

Niii, see ei ole õiglane. Kui saate pikemad osad, ilmub üle ühe päeva. Igapäevaselt saate ühe wordi lehekülje, niiet...
Ega ma trükimasin pole

Ei, ma ei taha pikemat, raskem lugeda pikka ja iga päev on ka hea.

Võiksid olla.
Mina lepiks selle 1 wordi lk ka, tegelt.

See ongi 1 wordi lk

Ma tean, see sobib.

Mm, üsna hea. Ma olen küll isekas, aga ma ootasin tegelikult natuke rohkem tegevust. Kuigi see on alles kolmas osa, olen ma vähese tegevuse pärast veidi pettunud.
Muidu on kõik väga hea, sest sõnavara on sul 5+, samuti ka sõnade lausetesse seadmine jne.

Forgotten aitas natuke
4.osa
Mingi tädike pistis pea ukse vahelt sisse ja käskis Kazakil mingitele kiiretele uuringutele minna. Mina võisin kaasa minna.
Aitasin Kazaki püsti. Ta kurtis küll, et tema tasakaalu juhtiv ajuosa ei tööta väga hästi, aga kuna ta toetas minu peale, ei olnud tal põhjust viriseda.
Tädi avas võtmetega ühe ruumi. Ta juhatas Kazaki mingi suure aparaadi alla ja käskis tal seal sirgelt seista(mis küll eriti ei õnestunud, vähemalt mitte enne, kui ta mingist torust kinni võtta sai.
Kui surisev aparaat Kazaki ümber paar ringi sooritanud oli, läks arst masina juurde ja vaatas näite.
„Tjaamh, neljapäevaks oled sa ilmselt kodus. Hiljemalt neljapäevaks. See paistab siin küll päris korras olevat.“
Kallistasin Kazakit seni, kuni ta kerge piuksatusega märku andis, et ma surun ta haava peale. „Ma juba kartsin, et jään sinust ilma.“ Ma vist ei suudaks enam sinuta elada.“ Ma ei tahtnud seda välja öelda, raudselt ei tahtnud.
Kazak vaatas mind üllatunult. „Kas ma tähendan sulle nii palju?“
Noogutasin. Kui juba välja öeldud, siis ei ole enam kuhugi taganeda.
„Naljakas. Ja mina veel arvasin, et... Noh, eriti kui sa ei tahtnud Remo peol minuga...“ Ta lähenes mulle aeglaselt.
Keerasin enda kiiresti ümber ja kõndisin kiirustades minema. Kazak, ma arvasin, et sa ei olnud mõistuse juures, korrutasin mõttes, enda peale kohutavalt vihane. Kõndisin külastajate vetsu poole, kui märkasin nurga taga mingit tuttavat inimest. Alguses ei meenunud mulle, kes see oli, kuid lähemal uurimisel selgus, et tegemist oli Katjaga, meie vahepealse koduõpetajaga. Ta oli seljaga minu poole, kuid seisis alati nii äratuntavalt.
Katja rääkis mobiiliga. Seisin seal, et oodata kõne lõppemist, sest tahtsin teda tervitada. Jäin juhuslikult tema juttu kuulama ja alguses ei tundunud see väga imelik, aga seejärel võttis see veidrad mõõtmed.
„Noh, need kaks on siin... Ja, see poiss ka. Mhm, tema õde ka. Eh, tüdrukud on vist üleval, see Thirstie või mis ta nimi nüüd oligi, ärkas ka just üles.“
Tahtsin ruttu Kazaki õde vaatama tormata, aga kuidagi sundisin end siiski paigale.
„Ei, need kaks läksid mingile uuringule. Need arstid ei räägi mulle ka väga palju. OOTA MISASJA NAD TEGID??? Tapsid Alfi ja F12’e mehed maha??? Kolm jõnglast? Mis mehed seal üldse töötavad. Ah, sa said ju aru, mida ma mõtlesin. Kas Junior Snj. II teab seda? No mina talle ka seda ütlema ei hakka! Jaa, just nii, sina ütled. Või käsid Alonsol seda teha. Issakene, ta on su ülemteener. Pagan, ma pean nüüd minema. Jah, kiiresti. Ja sa ütled bossile, said aru? Väga hea, ma tulen ka varsti sinna.“
Katja lõi telefonil klapi kinni. Varjusin kiiresti nurga taha, et ma mind ei näeks. Kui ta lahkus, hiilisin kiiresti meie palatisse. Kazakit ei olnud seal. Ja kuigi tohtrid ütlesid, et haigeid ei tohi liigselt erutada, rääkisin ma tüdrukutele sellest, mis just juhtunud oli.

Mmmm, Magic, mulle väga meeldib. ^^.

Haha, ego selline

uhhh , millal jean tuleb ?
me luvz him

Hiljem.
Aga mitte palju hiljem.
Mina tahan Jeani omale.

Katja tundub lahe olevat. Muidu hea.

Sa MH'd lugesid?

Ikka. Kuidas siis muidu.

Maiteadnudki

Sest ma ei kommenteerinud. Ja pealegi just eile lugesin.

Ikka meeldib, kuigi võiks hakata juba põnevamaks minema.
Kes see Jean on??

Jossu , Jean on üks nunnu poiss ^^

Aga Harald on nunnum, muide Liis, ma kujutan nüüd Haraldit ette selle nunnu valgustitüübina seal teatris, aint mustad riided tal seljas. Mulle ikka nii meeldib see jutt.

Ei, Jean on nunnum.
Eks ma katsun, kuigi haiglas midagi megahuvitavat ju pole...

Suht igav osa, aga see on vajalik hilisemate osade jaoks.
5.osa
„Nojaaaah,“ venitas Carolina. „Siin on vähemalt ohutu...“
„Kuulge, mis te arstidele ütlesite? Ma mõtlen, kui sa ärkasid?“ muutsin teemat.
„Ma rääkisin mingit segast juttu, nagu ma ei mäletaks eriti midagi,“ seletas Thirstie. „Aga enne veel, kui nad tulid, rääkis Carolina juhtunust. Niisiis ma kiljatasin: „Zaki, nad tulistavaaaad, pea alla!!!“ või midagi sellist. Ja Carolina tegi lihtsalt imestunud nägu, seega...“
Tema jutu katkestas järjekordne koputus aknale. Carolina tabas külastaja pilgu ja keeras kiiresti pea kõrvale. Sisse astus Harald.
Ta vaatas ehmunult tühja voodit. „Kas... Kazakiga on kõik ikka...korras?“
„Oijaa, parimas korras, vähemalt tema hormoonid funktsioneerivad ikka küll jah,“ karjusin. Ma ei suunudki eriti uskuda, et ma niisuguse asja pärast närvi läksin.
„Georgia, sa võid välja minna, seal on mu kihlatu Annegret koos meie väikese pojaga.“
„Okei,“ vastasin ja läksin välja.
Tugitoolis istus kena brünett, sinine pamp süles.
„Tere, mina olen Georgia. Sina oled Annegret, onju?“ Neiu noogutas ja tervitas ka mind.
„Ja tema on Ottokar.“
Istusin kõrvalolevasse tugitooli ja vaatasin beebit. Ta vaatas mulle oma nööpsilmadega otsa.
„Ta on väga armas,“ märkisin. Tita naeratas. Kuigi ma teadsin, et ilmselt ei olnud see tahtlikult, tundus mulle siiski, et kompliment oli vastu võetud.
Siis jalutas nurga tagant välja Kazak. Tasakaaluhäiretest tema puhul küll rääkida ei saanud. Kazak hakkas just palatisse minema, kui märkas meid.
„Tere, Annegret! Ah tema ongi teie laps?“ Kazak tuli meie juurde.
„Tere, Kazak. Jah, tema on Ottokar, Harald pani talle nime. Mingi raamatutegelase järgi. Seal olid sõbrad Harald ja Ottokar. Noh, mul oli tegelikult pea mõtetest tühi, nii et miks ka mitte.“
Siis pöördus Kazak minu poole. „Ma palun väga vabandust, Georgia. Ma ei tea, mis mulle sisse läks, ma... Palun NII VÄGA VABANDUST!“
Zaki tõmbas terve käega selja tagant pisikese lillekimbu ja ulatas selle mulle.
„Kas sa annad mulle andeks?“

Liis, see peaks 5.osa olema .

Uhh & ahh ütlen mina , sest mulle tegelt meeldis

Parandan

Mulle ka meeldis, kuidagi nunnu rahulik osa, nagu jõulud.

On jah, selline armas rahulik osa. Meeldib.

6.osa
Ma vaatasin pingsalt potis olevat taime. Möödus hulk aega, enne, kui ma Kazakilt lilled vastu võtsin.
„Noh, olgu,“ nõustusin lõpuks.
Kazak katsus mind kallistada, kuid sidemeis käsi jäi ette.
„Ma lähen parem sisse,“ teatas ta pärast mõningast üritamist.
Seda ta ka tegi ja mina istusin jälle pisikest titat vaatama. Ta oli nii armas-pisikesed käekesed, kogu aeg matsuv suu...
„Kas ma võin ta korraks sülle võtta?“ küsisin lapse emalt.
„Muidugi võid!“
Võtsin pambu ettevaatlikult kätte. Kussutasin teda mõnda aega. Siis väljus palatist Harald, kes pakkus, et võib mu koju ära visata. Jätsin kiiresti haigetega hüvasti ja läksin autoga koju.


Esialgu oli mul päris veider tunne- peale segast, arusaamatut, veidrat märuli-juhtumit ei olnud ma kodus käinud. Adelaide jooksis mulle vastu ja küsis pisarsilmi, kas Carolina suri ära.
„Ei-ei, ta ärkas üles. Sa võid emmega teda vaatama minna. EMA! Carolina ärkas üles!“ teatasin rõõmusõnumit üle terve häärberi.


Kui maja oli inimestest tühi, istusin pikka aega oma toa aknal. Mul oli kohutav hirm, aga ma ei hoolinud sellest, sest põleva tulega võiks keegi mind märgata. Istusin sihitult juba pool tundi, kuni nägin jälle hunti. Ma olin veendunud, et see oli sama hunt, mis siis, kui ma Kazakiga tuttavaks sain. Vaatasin veidi kalendrit ja avastasin, et see ei olnudki eriti kaua aega tagasi. Hunt ronis meie kaljule ja vaatas kaugusesse.
Imetlesin teda, ümbrust suuremal määral tähele panemata. Siis aga hunt võpatas. Ta suunas oma pilgu kiiresti häärberi poole, justkui kits, kes on märganud teda varitsevat kiskjat. Seejärel käitus ta, nagu ka kits oleks käitunud, ehk jooksis minema.
Kehitasin õlgu- mis seal siis ikka.
Aga alt hakkas kostma kolinat ja hääli, mis ilmselgelt ei kuulunud mu vanematele ega väikestele õele-vennale.

Äga osa. Hakkab põnevust koguma.

Sul on ikka annet ämbrite viisi antud! Väga hea.

Jap, superhea.

Eile ei jõudnud teha, sorry
Seekord siis ka natuke lühem, mul tuli üks hea mõte...

7.osa
Sattusin kergelt öeldes paanikasse. Kuidas need jamad küll minu juurde jooksevad? Ega mul end just paljudesse kohtadesse peita ei olnud... Võtsin kapist taskulambi ja ronisin käikudesse.
Hakkasin just edasi roomama, kui minus tärkas uudishimu. Kustutasin taskulambi ja jäin šahti äärele istuma, lootes midagigi kuulda.
Kuulsin vaid kasutut pominat. Siis tegin ma midagi, mida minu iseloomuga inimesed tavaliselt ei tee- ma asusin luureretkele.
Ronides sammhaaval redelil kõrgemale, suutsin ma peagi hääli eristada. Veel mõned redelipulgad ja ma sain aru, mida nad rääkisid.
„See peab siin olema, ma tean ju seda. Poleks tol korral neid jõmpsikaid olnud, oleks see mul juba pool aastat käes. Ja nüüd veel see uus perekond. Kas sa, Alfonso, ei võinud seda varem ära viia? Keegi ei käinud ju siin!“ sisises Katja.
Alfonso-nimeline mees hakkas midagi kogelema, kui järsku helises telefon.
Järgnes pikk vaikus (kui telefonihelin välja arvata).
„Võtke keegi oma telefon vastu,“ kamandas madal meeshääl.
Kostis mingit ühtset pominat selle kohta, et telefon ei kuulu kellelegi nende hulgast.
Ja siis ma taipasin- see oli minu telefon. Vajutasin selle kinni ja asusin kiiresti alla ronima. Mõtlematult tegutsedes tekitasin ma liiga palju kolinat.
„Mis see oli? Kuulge, siin on mingid käigud. Siit see hääl tuligi. Alfonso, sina mine ees. No mine-mine!“
Hirmunult jooksin luksuslikku tuppa ja plaanisin end sinna ära peita, kuid siis nägin seinal rippuvat noolemängu. Mul tekkis hea idee.

Tore. Alfonso nimi on imelik.

Hahaa, vaata 101 Dalmaatsia koera

Oo, jälle ütlen ma ainult kiidusõnu!
Niihea, ja nüüd tuleb juba actionit kaa, jessssssssss!

Ja varsti tuleb Jean (A)

Väga raske on sinu juttudele kriitikat anda, Liis. Super nagu tavaliselt, ja hakkab põnevaks minema.

Veits ebareaalne, aga noh, kohe-kohe tuleb Jean
8.osa
Katja oli öelnud, et eesotsas tuleb alla Alfonso. Ja see mees tundus mulle sama argpükslik, kui tema nimekaim dalmaatsiakoerte filmist. Võtsin mängult nooled ja ühest sahtlist väikesed paugutajad, mille Kazak sinna ükskord jätnud oli. Ja nii ma siis tegingi seda, mida kõik 10-aastased lapsed saamatute pättidega filmides alati teevad- viskasin paugutajad betoonpõrandale ja sihtisin nooltega kurjategijaid. Muidugi oli mõju vaid ajutine, aga tõele näkku vaadates oli sellest kindlasti mingit abi.
Alfonso pistis kisama ja hakkas üles ronima.
„Mis on? Kas sa ei saa mitte millegiga hakkama?“ halas Katja.
„NAD TULISTAVAD!!!“
Kõik hakkasid üles poole ronima.
„Tuleme kolmapäeval tagasi,“ sosistas Katja mobiili. Seejärel hakkasid nad liikuma, omavahel närviliselt podisedes.
Mida ma just teinud olin? Mitu täiskasvanut paljalt filmist nähtud lasteaialaste võtetega minema peletanud? Ja siis veel räägitakse, et sellised filmid on ajaraisk ja et nii äpusid kurjategijaid ei saa olemas olla. Saab küll ja meie olime endale just sellised vastased saanud.

.....................................................................................
„Kuule, kas sa peale kooli minu juurde viitsid?“ küsis Jacqueline matemaatika kontrolltöö ajal sosinal.
Noogutasin just hetk enne matemaatikaõpetaja pilgu meile pöördumist.
Peagi lõppes tund ning me asusime Jacqueline’i kodu poole teele.
Jacqueline elas üsna linna lähedal põllul. Tal oli keskmise suurusega valge maja ja hiiglaslik aed. Maja oli ilus, aed aga hoolitsemata. Aias jooksid vabalt kolm saksa lambakoera ja maja taga oli lugematul hulgal aedikutes koeri, kes kõik haukusid.
Kui Jacqueline värava avas, jooksid kolm koera kohe meie juurde. Jacqueline tervitas neid kõiki ning ka mina tegin neile väga arglikult pai.
„See kõige heledam on Ameedes, see väga tume, kes palliga siiapoole jookseb on Frasslen ja see, kes just ukse juurde jooksis, oli Marces. Nad on meil väga hästi koolitatud, mida ei saa aga mõne teise kohta öelda,“ rääkis Jacqueline.
Ta koukis taskust suure võtmekimbu ja avas ühe võtmega toaukse. Sealgi oli mitu koera.
Mitu koera neil oli?
„Kas sa kutsikaid tahad näha?“ küsis Jacqueline oma õlakotti nurka visates.
„Muidugi tahan!“
Jacqueline juhtis mu ühte ruumi, kus maas lebasid vasikasuurune Laana-nimeline iiri hundikoer ning 5 piiksuvat ja abitut kutsikat.

Jei, superhea. Hm Jean, see nimi tuletab mulle seda väärakat inka laulu meelde, see James Dean või kesiganes see oli.