Võõrad Vaenlased(e. Mõrvade Häärber 2) LÕPETATUD!

Täitsa äge.

Tahaks ka juba teada kes ja milline see Jean on, kui te tast nii palju räägite.

9.osa
„Oi, kui armsad!“ kommenteerisin kutsikaid.
„Tahad teisi koeri ka näha?“
Noogutasin.
Õues oli väga palju koeri, üks suurem kui teine. Enamus neist olid mitmekesi ühes aedikus.
Jacqueline tõi kuurist välja mingi saani ning hunniku igasuguseid trakse ja rihmu.
„Nüüd me teeme natuke sõitu, see öösel maha sadanud lumi nagu tähistakski detsembri algust,“ seletas ta võtmete abil mitmeid uksi avades, aedikutest järjest hundisarnaseid koeri tuues ning neid saani ette kinnitades. Viisime saani koos koertega väravast välja, keerasime maja ja värava lukku ja istusime saani.
Koerad vedasid meid mööda lumist põldu ja see kõik oli hingematvalt ilus. Oleks vaid Zaki siin... mõtlesin unelevalt lumevaiba all olevaid puid vaadates.
„Sul tuli see mõte onju? Et Kazak võiks siin olla... Tead, me võiksime mõnikord topeltkohtingu teha!“ lobises Jacqueline.
„Võiks ju kah...“ vastasin, mõtted mujal.
....................................................................

Olime maja juures tagasi.
„Ma pean veel paar koera jalutama viima, kas sa viitsid ka tulla?“
„Noh, ikka,“ vastasin, üht tumedat kelgukoera kõrva tagant sügades. „Kas sa neid koeri siin lahti ei võtagi?“
„Ahjaa,“ ütles Jacqueline aedikute poole vaadates.
Valge koera juures askeldas üks jahimustriga õueriietes kuju.
„Jeanieeeeeeeeeee! Kobi siia!“ hüüdis Jacqueline.
„See on minu vend Jean Louis,“ seletas mu pinginaaber, kui poiss meie poole tuli.
Vaatasin Jeani. Ta oli kohutavalt nunnu.
„Hei, pliksid!“ ütles poiss koerakarvadega kinnastatud kätega oma heledat juuksepahmakut helesinistelt silmadelt eemale lükates. Mu süda SULAS.

"Mu süda SULAS"
Täiega naersin selle koha peal. A muidu hea.

Vb oli see selle aasta viimane osa, vb saan homme uue panna, vb alles teab millal...

Tnx droi

Viimane lause ajas tõesti naerma
Väga hea.

Nii, uued osad reedel.
Siis saate 3 osa

oh, miks ma seda kyll varem ei lugenud?Hullult hea kirjaniku annet on sinus rohkem kui nii mõnegil teisel

Jap, ülihea, aga see viimane lause on siiamaani super.

Ma tegin siukest rõõmutantsu , kui Jeani nime nägin, jesssssssssssssssss .

Ja überheaaaa!

10.osa
„T-tere... Mina olen Georgia, Jacqueline’i pinginaaber...“ tutvustasin ennast.
„Kuule, Jean, sa võiksid koerad lahti võtta. Mul on muudki teha,“ patras Jacky.
„Ise tahtsid sõita, ise võtad lahti ka,“ teatas Jean kiuslikult.
„No hea küll siis, aga sa pead aitama.“ Jacqueline võttis koerad rakendist lahti ja Jean viis neid aedikutesse, juuksed veidi lehvimas.
„Georgia, sa võid Diego ära viia, ta on väga rahulik,“ pakkus Jacqueline mustale koerale osutades. Minu salakavalas peas tekkis plaan- teesklen, et ei saa Diegol rakmeid seljast, kuigi see ei tundunud eriti raske.
Niisiis võtsin Diegol rakmetest ja sain teada, et Diego käib kaheksandas aias, just Jeani hetkese askeldusobjekti Narisse aia kõrval.
Läksin sinna ja hakkasin rihmadega väga veidralt pusima.
„Jean, ma ei saa neid seljast ära, kas sa aitaksid mind?“
„Kohe-kohe,“ ütles kutt ja tõttas abivalmilt mulle appi. Tahtsin just juttu alustada, aga Jean oli koeraga lõpetanud. Ta pani rakmed kuuri ja viskas Diegole Pedigree närimismaiuse. Siis sammus ta vankri poole.
Jooksin talle järgi.
„Jean?“
„Jah?“
„Mis klassis sa käid?“ küsisin esimese ettejuhtuva küsimuse.
„Kaheteistkümnendas E’s,“ vastas tema. „Miks sa küsid?“
„Ah, ma niisama. Milline siit su lemmikkoer on?“
„Aaa... Siit? Noh, mulle meeldivad enam-vähem kõik, välja arvatud Jacky koer Rock, sest mina ei meeldi talle ka, üldsegi meeldib talle ainult Jacky. Vastik väike peni. Mul on viis isiklikku koera, Ameedes, Geroo, Franessa, Legolas ja Merry.“
„Mitu koera teil siin on?“ pärisin mina. See huvitas mind tegelikult ka.
Jean mõtles väga kaua. „28?“ pakkus ta hädiselt. „Kui see kutsikas sisse arvestada, kelle me endale jätame. Mitu koera sul on?“
„Mitte ühtegi...“ Miks ta arvas, et mul koer on?
„Mismõttes mitte ühtegi? Ma ei kujutaks oma elu ilme koerteta ettegi.“
„Aga isa lubas meile lähiajal suure koera võtta, talle meeldivad suured koerad, meenutavad talle tema lapsepõlve.“
Võtsime Jacquelinilt uued koerad.
„Võibolla saaksid sa ühe Laana kutsikatest? Nad kasvavad hiiglaslikuks. Pealegi on seal üks emane kutsikas veel broneerimata ja sa saaksid väga hea näitusekoera. Mõtle sellele.“
Kas see kutt ei suutnud hetkegi ilma koertest rääkimata olla?

11.osa
Kui koerad ära pandud, hakkas Jean hundikoertega mängima.
„Lähme võtame mu koerad,“ juhatas Jacqueline.
„Mitu koera sul siis on?“
„Ainult kolm. Või noh, koos uue kutsikaga neli.“
„Ja ülejäänud? Kes nendega tegeleb? Nad ei taha ju päev läbi niisama passida?“
„Meil on spetsiaalsed abilised, empsi ja papsi koertele. Iga päev tegeletakse kõigiga poolteist tundi. Meie peame enda omadega ise tegelema, seepärast ma rohkem endale tahtnud ei olegi. Lihtsalt Lana lapsukesed on väga heade vanematega, ma hakkan temaga näitustel käima.“
Uksel seisval sildil oli Script’i kirjas Jacqueline’i nimi. Ta avas ukse ja must terjer hüppas ta jalale, ise rõõmsalt klähvides. Siis aga silmas pitsu mind ja hakkas vihaselt urisema.
„ROCK! Ära jama!“ Jacqueline võttis koera sülle ja rahustas teda.
Jacqueline’l oli suur tuba. Toa keskel oli suur voodi, millel laiutas kuldne retriiver(nii palju ma koertest ikka teadsin). Voodi kõrval olid kahel pool koerte pesad: ühel poolel kaks hiiglaslikku, teisel hiiglaslik ja pisike. Igale pesa ees asetsevale sildile oli graveeritud koera nimi. Need olid esmapilgul nii rasked, et ma vaevalt lugesin need välja.
Jacqueline andis rihma otsas Mie (nii oli retriiveri hüüdnimi) mulle, ise pisikese tigeda terjeri rihma otsa kinnitades.
„Kutsume Jeani ka? Ta peab oma elajad ka jalutama viima...“
„Ikka,“ vastasin Jacqueline’le. Jean tundus tegelikult täiesti perfektne, kui see kogu aeg koertest jahumine välja jätta.
Jean tuli meiega kaasa, nii et ma sain teda põhjalikult uudistada. Tal oli kerge päevitus ja prantsuse aksent.
„Kui kaua te Prantsusmaal elasite?“ küsisin.
„Ma olin... 13 vist, kui me siia kolisime. Jacqueline oli eee...“ Jean mõtles kaua.
„Ma olin kaheksa, nüüd ma olen neliteist, et sa teaksid, tohman.“ Jacqueline togis küünarnukiga venda ja nad hakkasid naerma.
„Kuule, sul on ju reedel sünnipäev!“ meenus mulle.
„On või?“ Jean teeskles, nagu katsuks ta midagi meenutada. Naersime kolmekesi, Rock meie vahel hüppamas.

12.osa
„Muide, ma pean laupäeval sünnipäeva. Sa oled ka kutsutud,“ ütles Jacqueline mulle. „Koos saatjaga, juhul, kui sa Kazaki kaasa võtad. Siinsamas, minu kodus. Pidu algab kell 18.00 ja lõppeb umbes kümne ajal. Hommikul.“ Ta pilgutas tähendusrikkalt silma.
„Kas mina olen ka kutsutud?“ tahtis Jean teada. „Ma tahan ka pudelit mängida!“
„Haha, miks sa arvad, et me pudelit mängime?“ naersime meie, tüdrukud.
„Sest te olete ühed pagana uudishimulikud lapsukesed,“ vastas Jean meid togides.
„Ja sina ka, Jean. Sina ka.“
„Mis sa kingiks tahad saada?“ küsisin.
„Ma tahaks selle suure loomapoe kinkekaarti, mul oleks Mignyle kaelarihma vaja,“ vasta Jacqueline väravat avades. Jean lasi mastifi Legolase vabaks ja läks tuppa, meie tema järel.
„Ma käin dušši all ära,“ jagas Jean meiega äärmiselt tähtsat informatsiooni. Viinud Rock’i Jacqueline’i tuppa, istusime kolmekesi(Mie meie vahel), diivanile. Telekast ei tulnud midagi erilist, niisiis mõtlesime vaadata mõnda DVD’d.
Me olime just filmi valmis vaadanud, kui hommikumantlis Jean sisse astus, veidi tumedad märjad sorgus juuksed näole vajunud.
Jacqueline näitas talle DVD’d ja küsis, kas vend vaatab ka.
„Võib ju kah, ma toon siis popcorni.“ Jean lohistas end kööki, meie aga tõmbasime kardinad ette ja panime tuled kustu.
Peagi saabus Jean tagasi, käes suur kandik igasuguste snäkkide, popcorni, kommide ja kolme suure Sprite’ga.
Vaatasime filmi. See tähendab, et Jean ja Jacqueline vaatasid filmi. Mina vaatasin Jeani. Ta istus mu kõrval, vahepeal Mie’le popcorni andes.
Jeanil oli väga hea lõhn küljes. See meenutas mulle šhokolaadi, mis ei olnudki ehk imelik, arvestades asjaolu, et ta hetkel just seda sõi.
Jeanil vajusid märjad juuksed pidevalt silmile ja ta lükkas need pearaputusega eemale.
Veidi aja pärast hakkas see mind natuke segama ning ma sain hea ettekäände.
„Oota,“ ütlesin Jeanile ja lükkasin ta juuksed tahapoole. „Kas nii on parem?“
„On vist jah,“ arvas poiss ja vaatas mind oma masendavalt ilusate silmadega. Ma jäin teda vist päris imeliku näoga vaatama.
„Aitäh!“ tänas poiss.
„Aitäh sulle ka, see tähendab, pole tänu väärt,“ kogelesin.

Väga lahe, kuid mis saab Kazakist? See Jean trügib vahele.

See ongi loo point ju

Oi jah, niipalju siis sellest.

jeanieeeeeeeeeeeeeeeeeeeeeee , ma tahaks georgia asemel olla -.-

vga mahe (H)

Aww, väga armas kolmikosa.


Jeanil oli väga hea lõhn küljes. See meenutas mulle šhokolaadi, mis ei olnudki ehk imelik, arvestades asjaolu, et ta hetkel just seda sõi.

See oli ülihea lause. Muide mulle meeldib ka Jean ja ma nii tahaks Kazaki nägu näha kui ta Jeanist teada saaks.

Teate, mida ma tahaks näha? Geku nägu, kui ta Jeani saladuse teada saab.

13.osa
Tundus, et Jeanile tegi nalja see, kuidas ma teda vaatasin. Ta naeratas mulle pidevalt oma võrgutavat naeratust, kuigi ma võisin ka eksida, sest film oli üpris naljakas, või siis vähemalt see osa, mida ma nägin.
Vahepeal, kui teised kaks naersid, märkasin mina, et Mie on päris kaval koer- kui keegi(peale minu) ei pannud kaussi tähele, mugis ta sealt kena hunniku popcorni.
„Mida?“ küsis Jean lõbustatult, kui ta jälle nägi, kuidas ma teda vaatasin.
„Ei midagi, lihtsalt... Noh... Ma nii sama vaatan,“ luiskasin.
„Kas ma olen siis nii kena?“ küsis poiss ulaka naeratusega.
„Eee... nojah, üpriski,“ vastasin häbelikult.
Jacqueline viskas mind popcorniga. Mina viskasin vastu. Jean ühines meiega peagi. Toimus uhke popcornisõda. Popcornid lenadsid mööda tuba, Mie ja kaks pisikest koera neid õhust püüdmas.
Äkki helises minu telefon.
Helistajaks oli Kazak.
„Hei, Geku!“ Nice, ta oli mu õdedelt minu hüüdnime üle võtnud.
„Tere, Zaki.“
„Kas sa mulle külla tuled?“
„Täna? Vist mitte...“ Loodetavasti ta ei solvunud.
„Väga kahju, ma igatsen sind.“
„Mina sind ka, aga mul on palju õppida.“
„Kas sa mulle ka õppimist tood?“
„Jaa, homme toon.“
„Okei, juba ootan.“
„Musi-kalli, näeme!“
„Geku, oota! Ma armastan sind!“
„Mina sind ka!“
Lõin telefoni klõpsuga kinni.

Väga kahtlane...

Hmm, Jeani juures räägib niimoodi no...
Tahaks teada mis saladus Jeanil on.

14.osa
„See oli su poiss? Või vanaema?“ küsis Jean naeruga pooleks.
„Mida see pätakas Kazak jälle tahtis?“ Jacqueline togis oma venna küünarnukiga diivanilt maha.
„Et ma teda vaatama läheksin. Ta „tahab õppimist saada“.“
„Jacky, miks sa teda pätakaks kutsusid?“ tahtis Jean teada.
„Käitub nagu mingi titt.“ Siis seletas Jacqueline Remo peol juhtunut ja Jean hakkas võluvalt naerma.
Siis helises uuesti telefon. Seekord oli see Jacqueline’i oma. Jacqueline võttis selle vastu ja hakkas kohe sellist romantilist jama rääkima, et polnud mingit kahtlust- ta rääkis Markusega.
„Oota korra. Kuulge, ma lähen natukeseks...eee... teise tuppa. Okei?“ Meie vastust ootamata Jacqueline lahkus, Mie aeglaselt tema järel vantsimas.
Jäime Jeaniga kahekesi. Ta oli endiselt põrandal pikali.
„Noh, et sul ei ole oma poisiga niisiis väga head suhted?“
„Eee... tegelikult me leppisime ära. Aga ta on natuke pealetükkiv. Ma ei tea, raamatute järgi on nad kõik sellised. Noh, kõik poisid.“
Jean raputas naeratades pead, nii et tema niisked juuksed lehvisid. „Ma ei usu seda.“
„Sel juhul oled sa vist eriline,“ vaatasin poisile sügavale silma, ning enne, kui ma arugi sain, ütlesin ma: „Seda et... Sul on ilusad silmad.“
Jean hakkas JÄLLE naerma, mina aga läksin näost väga punaseks.
„Pole vaja punastada...“ pomises poiss.
„Ikkagi, mul on natuke... piinlik,“ kogelesin.
Jean andis mulle küpsise.
Ma asetasin selle aeglaselt diivani äärele. Ja siis ma suudlesin teda.

LIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIS!!! Miks sa teed mulle nii?!?!?!?! ;DDD

Nii ei tohi juuu!!

Aga tegelt hea osa on

Hull piinangi sind

Tundub nagu oleks komöödia. Aga hea.

Mis siin naljakat on?
Vaene Zaki

Lihtsalt üldmulje on nii koomiline. Armuvad, tülitsevad, lepivad ära, vahivad üksteist ja seda kõike segase kompotina. Mina tahaks rohkem pealkirjal vastavat juttu. Nagu MH oli.

Ooota-oota, tuleb veel.

Jeii, I love Jean, Zaki mingu metsa. Jean ka naerab palju.

Hei, sry, aga uus tuleb hiljm. neljap. vb ka varem, ma ei tea veel.

Jean on tõesti täitsa lahee ja ja see et ta naerab palju on ka SUUR PLUSS. Zakist on suht savi, ikka juhtub selliseid asju, paljudega suhtub selliseid asju mitu korra elus.

Aga super, mulle meeldib.

Haha, temaga juhtub neid MITU KORDA.
Ja happily ever after ei pruugi =kazak+georgia ju

15.osa
Tõmbusime korraga üksteisest eemale.
„Vabandust...“ pomisesin.
Jean suunas pilgu seinale. Just siis sisenes meie mõlema suureks rõõmuks Jacqueline.
„Mu isa tuleb kohe,“ luiskasin ja kihutasin välgukiirusel „oma asju kokku pakkima“.
„Tule mulle järgi, palun kiirusta,“ seisis isale saadetud SMS’is.

Peagi oligi isa kohal ja me sõitsime kodu poole.
„Kuhu sul nii kiire on?“ tahtis isa teada.
„Mul on palju õppida ja...“ alustasin, kui isa järult pidurdas.
„See läks napilt,“ tähendas isa.
„Läks ja,“ pomisesin omaette. Sa ei tea, kuidas mul vedas.
Siis meenus mulle pidu.
„Paps, laupäeval on üks pidu... see on ööbimisega. Jacqueline’i sünna. Ma tohin minna onju?“ Tegin võimalikult pailapse näo ette.
Isa sasis mu juukseid. „Noh, tohid jah. Aga see ei lõppe millegi hulluga, on nii? Ja juua ei tohi, SAAD ARU?“ Isa katsus kuri olla, aga see ei õnnestunud tal just eriti hästi.
„Tänks, paps!“ kallistasin teda, sest auto oli just peatunud. Hüppasin välja ja jooksin, taskulamp käes, mööda metsarada häärberi poole, isa naerdes minuga sammu pidada üritades.
„Georgia, oota mind ka, ma ei taha pimedas minna,“ ütles ta ähkides, kui ta mulle järele jõudis.
Aeglustasin sammu. Isa võttis mul õlgade ümbert kinni ja me taarusime kahekesi koju.


Istusin laua äärde, ees hunnik ketšupi ja juustuga paksult kaetud makarone. Ema, isa ja Sheffer olid haiglasse läinud, mind oli Adelaide’iga kahekesi koju jäetud. Peale sööki vaatasime mingeid Disney multikaid.

Ja peagi oli hommik ja kool ja pärast seda haiglasse ja nii mitu päeva, mis möödusid piina tähe all. Midagi ei olnud muutunud, peale selle, et kõik kolm haiget olid haiglast vabaks saanud ja kool jätkus. Ja Kazak oli kogu aeg minuga koos. Ning see ei meeldinud mulle enam eriti.

Nii hea.

16.osa
Kätte jõudis laupäev. Olime Kazakiga kokku leppinud, et kohtume Jacqueline’i juures. Kinkisime talle koos Markuse ja Eliisega nelja peale punase reguleeritava kaelarihma, millele oli graveeritud Saphires Shadow Mignonette Denale ja teisele poole Jacqueline’i mobiilinumber. Jacqueline pani selle kapile ja tänas meid. Siis vajusime rahva hulka, samal ajal, kui Jacqueline Markusega vehkat tegi.

Enamus tüdrukuid olid Jeani ümber kogunenud. Kui selgus, et Jeanil on oma tüdruk olemas, hakkasid kõik porisema.
Aga asi võttis õhtu jooksul väga huvitava pöörde. See juhtus siis, kui ma Jeani tüdruku pilti nägin. Mitte et see mind nii väga huvitama oleks hakanud, sest ma tahtsin Jeani endale(kuigi see polekski ehk paha), vaid et see tüdruk oli kuidagi tuttav.
Pool õhtut katsusin ma tema nime teada saada, sest ma ei tundnud seda tüdrukut ära. Pilt oli natuke udune ja pime oli ka.
Üritasin rahumeeli pidutseda, kuid pilt ei andnud mulle rahu.
Niisiis võtsin ma julguse kokku ja küsisin seda Jeanilt endalt.
„Tema nimi on Katja.“
Ma kisendasin üle terve peo. Kõik vahtisid mind kui hullumeelset. Muidugi oli see tema!
„Sa ei tohi temaga käia!“ karjusin Jeanile näkku.
Poiss paistis tõsiselt ehmunud.
Tirisin Kazaki tema vingumisest hoolimata mööda haiget kätt kohale, toppisin pildi talle nina alla ja karjusin suhteliselt paaniliselt, et ta peab Jeani veenma, et ta Katjaga ei käiks.
„Ta on sulle liiga vana,“ alustas Kazak. Ta oli lootusetu.
„Ta on kuri inimene, kes ei hooli sinust, vaid kasutab sind ära!“
Jean kehitas õlgu ja jalutas minema.

Jaa, asi võtab huvitava pöörde, väga hea

Oioi, see hakkab vääga põnevaks minema. Super.

17.osa
Terve peo olin ma väga hirmunud. Katja võis meie kohta mingit vajalikku infot saada, kui ta käis kohtamas mu parima sõbranna vennaga. Ja Jean veel arvas, et Katja armastab teda.
Istusin, pea käte vahel, köögis, Mie minu kõrval.
Peagi tuli Kazak ja istus teisele poole minu kõrvale. Nii me seal siis kolmekesi istusime, kõik kolm pingsalt mõtlemas. Äkitselt hüppas Kazak püsti ja karjus „KARP!!!“
Mie jooksis saba jalge vahel laua alla peitu.
„Kazak, mis karp?“ pärisin poisile otsa vaadates.
„See karp, kus tšekk oli!“ kraaksatas Kazak.
Ta vajus uuesti istuli ja otsis oma taskutest mobiili.
„Saad sa korraks oma mobla laenata?“
„Noh, võta!“ Viskasin talle oma mobiili, mille ta kenasti kinni püüdis.
Kazak valis kiiresti numbri ja vajutas „helista!“ nuppu.
„Mida sa teed? Me saime just Otto magama,“ sosistas Harald väga valjult.
„Tead, mulle meenus see karp, see mille me ära näppasime. Noh, vaata, kus sa selle panid, meil on seda vaja. Vaata, see Katja onju, see Georgia ja Carolina koduõpetaja, vaata, tema oli selle pahade kamba nagu mingi boss või midagi, ta tahab... vaata... ma ei tea, igatahes tema on ka kurjategija. Ja ta käib Jacqueline’i vennaga!!!“ Kazak oli närvis.
„Sa panid selle kuhu? SA MATSID SELLE MAHA???“ Kazak karjus väga kõvasti. Ta viskas mobiili mulle tagasi.
„Mis karp?“ küsisin ma, totaalselt segaduses olles.
„Tšekiga karp!“
„Misasi?“
„Noh, vaata. See on pikk jutt. Siis, kui hr. Neumann suri, leidsime me pisikese karbi. Ja seal oli tšekk. Ja üks karp on minu madratsi al. Seal olid mingid segased numbrid. Aga igaks juhuks hoidsime need alles. Sest ühel kurjategijal oli kolmas samasugune karp,“ seletas Kazak.
„Miks sa sellest mulle ei rääkinud?“ nõudsin ma vaid õhku ahmides.

Põnevaks, väga põnevaks hakkab minema.

Ma ei ole viitsinud lugeda, aga kerge soovitus - selle asemel, et sa paned neid ühe lõigu pikkuseid osasid siia, võiksid sa panna ntx kolm tükki kokku ja saab korraga rohkem lugeda. Kohutavalt lühikesed osad.

Minu arust väga hea.

18.osa
„Mis tšekk see oli? Ja kuhu Harald tšekiga karbi mattis?“ pommitasin Kazakit küsimustega.
„Ottokari toa akna alla lillepotti. See oli tšekk mingile tundmatule Junior snjr. Maiteakellele,“ vastas Kazak.
„See oli see sama mees!“
„Mis sama mees?“
„See Junior snjr. Või kes iganes,“ seletasin kätega vehkides. „Katja rääkis temast.“
„Mida? Miks sa mulle midagi ei rääkinud?“
„Sa ei küsinud ju,“ teesklesin solvumist.
„Okei, ma pean Haraldi juurde minema, kas sa tuled kaasa?“
„Hästi, ma tulen. Kui me varsti tagasi jõuame. Kaua meil läheb?“
„Umbes tund. Ma saadan Jacqueline’le sõnumi, aga ma ei usu, et tal on aega seda lugeda.“
Tõmbasime jope selga ja jooksime linna poole, tuul ja lumi vastu vuhisemas.
.....
Harald, Annegret ja Ottokar elasid valgest kivist ridaelamu kõige esimeses boksis. Nende maja taga oli kena väike aiake, kus meie tuleku ajal sibas pisike hall kutsikas. Koerake hakkas meid nähes metsikult klähvima.
Uksele ilmus sassis juustega Harald.
„Nachwy, mida sa räuskad? A, teie, tulge edasi.“
Koer jooksis rõõmsalt peremehe sülle.
Astusime tuppa. Esikukapil seisid kolm kuldset pildiraami, ühele neist graveeritud kont ja „Nacht Wind“(raamis oli koera titepilt), teisele lutt ja kiri „Ottokar“(Ottokari pildiga), ning kolmandale kalaroots koos „Windheit“’i ja suure, paksu ning oranzi kassi pildiga.
Võtsime üleriided seljast. Harald arvas, et ta peaks meile oma kodu tutvustama.
Esimese kahe ukse taga oli kolikamber. Sinna pidid Haraldi jutu järgi võibolla tulevaste laste toad tulema.
Siis tulid köök ja elutuba, mis olid täiesti tavalised. Trepist üles minnes jäi vasakule helesinine titetuba, selle kõrvale roheline Haraldi ja Annegreti tuba, vannituba ning kassi ja koera nurgake.
Siis läksime me Ottokari akna juurde ja hakkasime karpi otsima.


Murtagh, mulle meeldivad lühikesed osad rohkem.

Sa panid kassile nimeks Raevukas Nacht Wind on lihtsalt super äge nimi. Öötuul Hea osa.

Me kahekesi nimegeeniused.

19.osa
Pärast pikka tagumist (lilli potis ei olnud, oli vaid külmunud muld) ilmus nähtavale sinine sametkarp. Selline, kus hoitakse tavaliselt kihlasõrmuseid.
Ma võtsin karbi ja avasin selle. Seal oli tšekk viiekümnele tuhandele eurole.
Vaatasin tšekki pikka aega. Miks peaks keegi nendele jobudele nii palju raha andma? Siin pidi mingi konks olema.
„Harald, kas sa arvutiga ei saa teada, miks see tšekk tehtud on?“ pärisin.
„Huvitav, me pole seda veel uurinudki...“ Poisid vaatasid üksteisele otsa.
„Mida te veel ootate?“ küsisin kamandavalt.
„Tead, lükkaks selle homse peale. Ma ei usu, et su vanemad oleksid just väga rõõmsad, kui me öösel sisse sajaksime. Pealegi pean ma Ottot hoidma, Annegret tahtis poodi minna,“ puikles Harald.
„Jah, Georgia, me peaksime peole tagasi minema, Jacqueline’l on ikkagi sünnipäev...“
„Homme kell 14.00 suure kaljurahnu juures,“ ütlesin, läksin alla, tõmbasin jope selga ning läksin õue.
...
Pidu oli ikka veel suhteliselt samas järgus, kui siis, kui me lahkusime.
Suur osa tüdrukuid sebis Jeani ümber, teised olid kas pisikestes puntides või oma tüdrukute või poistega kahekesi kuhugi tõmbunud.
Äkki tundsin ma, et mul oli Kazakist kõrini. Ta ei pannud mu südant enam kiiremini põksuma. Siis otsustasin ma sellele asjale lõpu teha.
Istusin üksi diivanil konutava Remo kõrvale. Selgus, et see ülbe kaheksandik oli ta just maha jätnud.
„Kuule, sul pole vist ka erilist peomeeleolu?“ küsisin poisilt.
„Nojaaah...“ venitas Remo.
„Teeks midagi koos?“ pakkusin.
„Eee...mida?“
„Tantsiksime? Siin keegi niikuinii ei tantsi vist, me võime ju algust teha...“
„Err... okei. Mis siis Kazakist sai?“ tahtis Remo teada.
„Ma ei tea... Igatahes teen ma temaga lõpu. Täna või homme.“
„Ahah... Noh, tantsime siis.“

Oeh, nii mahe. (Y)

20.osa
Hommikul ärkasin ma Jacqueline’i köögi põrandal magamiskotis. Tõusin püsti ja käisin mööda maja ringi. Kazakit ma ei leidnudki, küll aga oli põrand täis magamiskottides inimesi.
Ühes toas, see oli mingi panipaik, askeldasid Jacqueline, Markus ja Jean.
„Oi, tere hommikust, Georgia. Kas sa tahad meid aidata?“ küsis Jacqueline sõbralikult.
„Noh, ikka. Milles? Kas keegi Kazakit on näinud?“
„Me anname koertele süüa. Kazak ei tulnudki vist õhtul tagasi, või tuli?“
Jacqueline ulatas mulle kaks toidukaussi.
„Need viid Diegole ja Narissele,“ õpetas ta.
Järgmise portsuga pidime me Jeaniga kahekesi minema. Nüüd tundsin ma tema vastu puhast jälestust.
„Jean, miks see Katja sulle meeldib? Ta on ju nii vastik,“ ei suutnud ma ütlemata jätta.
„Ei, ta on väga õrn ja tore naisterahvas. Ja pisike Carolee on väga armas,“ vaidles Jean mind vihaselt põrnitsedes.
„Kes on Carolee?“ nõudsin ma.
„Katja väike tütar. Tal on heledad lokid ja sinised silmad ning ta on viiene. Ta kutsub mind onu Jeaniks, kas pole mitte armas?“ Jeanil tuli liigutuspisar silmanurka.
„Tal on tütar?“
See tõsiasi tegi naise küll mõjutatavaks (juhul kui ta hoolis oma tütrest rohkem, kui teistest inimestest), kuid me ei saanud ju last emast ilma jätta.
...
Täpselt kell kaks olid Harald ja Kazak kalju juures, just nagu kokku lepitud.
Kutsusin ka Carolina, kes oli selle üle üllatavalt rõõmus.
„Mis see parool nüüd oligi?“ kohmitsesid poisid.
„Kurt1965,“ vastas Carolina jogurtit süües.
„Oi, aitäh!“ Kazak naeratas Carolinale ja Carolina naeratas vastu.
„Oot-oot... Kas teie kaks polnud mitte vaenlased?“
„Olime, aga me saime sellest üle. Need päevad haiglas tõesti lähendasid meid.“ Nad naeratasid jälle üksteisele.
„Ja me saime politsei endal kaelast ära,“ uhkeldasid nad, oma terveid käsi kokku lüües.
„Oo... Vaadake seda, ruttu!“ hüüdis Harald äkitselt väga üllatunult.
„Mida?“ hüüdsime kõik koos.
„Siin on e-mail. Mingilt Katja Köllerilt. Ma kahtlustan, et see on see meie Katja.“

Jejeee, ma tahan uut.

Homme

Head osad need 2 viimast.

21.osa
Harald avas meili.
Ülemisel ribal seisis kuupäev, 23.juuni.
Ja seal oli kiri kus seisis:
„No tere jälle, kullake. Carolee elab hästi, tänan küsimast. Samas ei saa seda öelda pisikese Josephi kohta, kui sa ei tee nii, nagu ma ütlen.
Kokkusaamine toimub homme idapoolses toas. Siis annan ma sulle koodi lahtimuukimise õpetusega kolmanda karbi. Ja sina tood mulle 50 000 eurot karbis, mille leiad oma ukse tagant viie minuti pärast. Ja ei mingit politseid ega ka midagi muud, on selge?“
Vaatasime kõik üksteisele otsa.
„Mis seos siin Caroleega on?“ tahtsin ma teada.
„Mis Carolee? Kes on üldse Carolee? Aga see naine teab, kus Joseph on!!!“ karjus Kazak rõõmust peaaegu pikali kukkudes.
„Carolee on Katja viieaastane tütar. Aga mis seos on tal hr. Neumanniga?“ arutlesin mina.
„Mis vahet seal on, me peame Josephi üles otsima!“
„Kuulge, Georgia jutus on iva. Ta ei ütleks ju Kurtile midagi selle Carolee kohta, kui siin mingit seost ei ole!“ toetas Harald mind.
Kummardusin arvuti kohale.
„Kui vanu meile on siit võimalik vaadata?“ uurisin.
„Siin on ainult uuemad, aga ma tean, mis kaitseprogrammi ta varem kasutas, võibolla saan ma ka vanematele meilidele ligi...“
„Proovi... viie ja kuue aasta vanuseid, kui võimalik.“
„Olgu, aga sellega võib aega minna...“
„Kui kaua miinimum?“ tahtis Carolina teada.
„Ma julgen pakkuda pool tundi. Aga see on tõesti miinimum, sest ma pean veel paar parooli meelde tuletama.“
Carolina roomas laua alla, ulatas käe laua alt välja ja palus kääre. Ulatasin need talle.
Peagi roomas ta meie juurde tagasi, käsi võidukalt mingi paberiga vehkimas. Ta andis paberi Haraldile.
„Kas sellest oleks abi?“ küsis ta naeratades.

Arghh, tahan veel, aint loekski.

Vaata, peaaegu pool VV'i on juba kirjutatud...