Õudusjutt

Ei tea veel, kas jätkan. Varsti peaks ka joonistus tulema


Epiloog :

Mööda tänavaid liikus üks tume kogu, must kapuuts pähe tõmmatud. Keegi ei tea teda ja ei tea mis on ta sihtmärk. Must mantel lohiseb tema järel ja selle tundmatu liikumine on rohkem nagu hõljumine. Ta ei tee välja sellest, kuidas inimesed tema poole näpuga näitavad. Ta kõnnib edasi, rahulikult, kannatlikult.
Väljas lööb kirikukell üheksa ja inimesed hakkavad vaikselt juba kodude poole liikuma.
Tume siluett jääb korraks keset tänavat seisma ja vaatab seljataha. Ta oli kindel, et keegi jälitas teda, kuid selle jaoks polnud tal aega eriti.
Kogu liikus üha edasi ja edasi kuni jõudis linnakese lõppu ja seisatas ning nuusutas vaikselt õhku. ,,Kohal,'' teatas ta enamjaolt endale. Võõra hääl kõlas nagu ähvardav bassi hääl. See oli madal ja rahustav, kuid praegu oli see täidetud vihkamise ja põlastusega.
Ta pööras paremale ja kõndis tumerohelise maja poole. Majas põlesid tuled ja oli kosta rõõmsameelset vestlust elutoas. Võõras avas aia värava ning selle hing kriuksus väga pikalt ja tüütavalt. Varsti see lõppes ning siis jäi jälle kõik vaikseks. Võõras liikus aias hääletumalt kui kass ja sama kiirelt kui tuul tema ümber.
Lõpuks jõudis ta ukseni ning nuusutas jälle õhku. Talle meeldis see lõhn. See maja oli täidetud rõõmsate emotsioonidega ning mitte miski ei saanud teda enam peatada. Ta oli jõudnud liiga kaugele, et nüüd tagasi astuda.
Ta tõmbas enda mantli põuest välja suure jahinoa,mis välgatas ohtlikult pimeduses. Õrn tuluke nagu sosistaks Võõrale kõrva :,,Mine! Mine! Sa tulid siia selleks! Sa õppisid selleks!''
Siulett tõstis enda käe ja koputas uksele. Varrukas libises ta käelt, tuues nähtavale valge, peaaegu halli naha ning kondise käe. Kogu maja jäi vaikseks ja siis kostusid rasked sammud. Lukkude hääled ja uks avanes. Välja vaatas keskeas mees. Tema mustad hallitavad juuksed olid kammitud tahapoole ning ta kandis musta värvi ülikonda. Nähes võõrast, muutusid mehe helehallid silmad ümmargused ja ta astus sammu tagasi. Enne kui ta karjatada jõudis, lõi Võõras talle noaga rindu ja tõmbas jahinoa välja. Sellelt tilkus värske tumepunane veri. Mees vajus vaikse ohke ja potsatusega põrandale, kattes kogu parketi enda all tumepunase verega.
Vere lõhn tekitas võõras veelgi suurema isu tappa, just tappa. Ta tõstis enda suure jahinoa ning virutas sellega mehele selga ja surus selle iiveldama ajava raksatusega aina sügavamale. Ohvri poolt kostus valu ja hädakisa mis kestis vähem kui viis sekundit ja siis vajus mees surnult põrandale.
,,Olaf, mis lahti?" tema naise hääl tuli kõrvaltoast. Kuulda oli kiiktooli eemaletõukamise häält. Võõral kulus paar sekundit, et end ukse taha ära peita ja läbi ukse kõike pealt näha.
Nähes enda meest maas verisena ja elutuna, pistis ta kiljuma ja vaatas pisaraisse uppumas toas ringi.
,,Ema? Ema, mis lahti?" laste küsimused tulid teiselt korruselt ning siis oli kuulda kuidas kaks tüdrukut, kaksikud, trepist alla jooksid ning ema poole vaadates. Võõras hõljus ukse tagant välja ning mõlema tüdruku ees lõikas ta nende emal kõri läbi. Hoides laipa enda käte vahel, vaatas ta peaaegu otsast vajunud pea poole, endal külm irvitus näol.
Mõlemad tüdrukud pistsid kiljuma ja jooksid nuttes tagasi enda tuppa. Võõras viskas laiba Olafiks nimetatu laiba juurde ja vaatas kuidas mõlema veri kokku voolas ja suurema lombi moodustas. Talle meeldis see lõhn..Ta oleks tahtnud nad ise verest tühjaks imeda ja laibad siia roiskuma jätnud, kuid ei.
Nüüd tuli tüdrukute kord...
Tuima näoga hõljus ta trepist ülesse ja nuusutas jälle õhku. Ta tundis hirmu.. see tuli kolmandast toast. Möödudes ilusatest sinistest tapeetidest, surus mõrvar verise noa vastu seina ja vedas seda mööda seina enda järel, moodustades sellega tilkuva verest joone.
Ukseni jõudes ta kuulatas vaikselt. Mõlemad tüdrukud nuuksusid enda voodite all. Kõik jäi vaikseks ja siis paiskus uks meeletu jõuga lahti. Tüdrukud kiljatasid, kuid ei julgenud voodi alt välja tulla. Võõras naeris külma naeru ning tüdrukutel jooksid judinad üle selja. Nad teadsid, et nüüd nad surevad. See on lõpp. Ja nii oligi..
Võõras astus esimese voodi juurde ja võttis selle äärest kinni ning viskas selle vastu seina, niiet voodijalad lendasid üldse otsast.
Tüdruk kiljatas paaniliselt ja üritas ennast püsti ajada, et minema joosta, kuid mõrvar lõi talle jalaga kolmnurka ning tüdruk ei saanud enam korralikult hingata. Löök oli väga tugev. Pead kallutades vaatas Võõras kuidas tüdruk läkastab. Enam kaua ta oodata ei jaksanud. Ta tõstis enda suure jahinoa ning virutas sellega tüdrukule rindu. Tüdruk kiljus valust. Teine kaksik puges voodi alt välja ja jooksis toast välja. Tüdruku poole vaatamatagi, lõi Võõras veel korra noaga teisikut. Tüdruk sülitas verd välja. Kolmas löök. Tüdruk jäi liikumatuks, kuid Võõras tundis tema pulssi. See andis lööke mööda põrandat tema meelteni. Ta silmitses korraks roosat vaipa, mis oli verega kaetud ja lõi siis viimase löögi otse südamesse. Südamelöögid vaibusid ja tüdruk jäi surnult sinna lamama.
Viimane pereliige...
Must kogu hingas rahulolevalt sisse. Hetk hiljem oli mustast kogust alles jäänud must udu, mis peagi kogu toa enda alla kattis.
Väljas, maja ette ilmudes, irvitas ta vaikselt ja pööras vasakule, kust ta nuukseid kuulis. Tüdruk peitis ennast keldriukse taga, lootes ennast nii päästa? Võõras lähenes hääletult nuuksete hääle poole, tundes iga sammuga kuidas tüdruku tunded kasvavad ja iga sammuga kuulis ta tüdruku hirmunuid südamelööke.
Tema oli viimane..
Ukse sellesama määratu jõuga eest ära tõmmanud, vaatas ta tüdruku hirmunud silmadesse. Tema jaoks säästis ta kõige parema osa! Võõras pillas jahinoa maha, andes tüdrukule tibakese lootust kuid enne kui tüdruk arugi sai, et see oli kõik lihtsalt viimane asi mida ta näeb, lükkas võõras enda peast kapuutsi.
Tüdruk vaatas hirmunult vastu seina surutuna mõrvari näkku.
Vastu vaatas tüdruk,kelle mustad juuksed olid samat värvi nagu tema must mantel. Tema nägu oli kondine. Tema põsed olid väga valged ja tundus, nagu oleksid möödunud sajandid millal neid viimati mingisugust puna nähti. Tema silmad olid punased ja seda suurest janust.
Lastes kuuldavale ühe sisina,hüppas ta tüdrukule kallale, lüües hambad talle sügavale kõrri. Tüdruk värises hammustusest kuid Võõras tundis kuidas magus veri tema lõual tilgub.Ta neelatas seda, tema energiaallikat. Ta neelas tüdruku kõiki mälestusi, halbu-häid.
Viimaks viskas ta tüdruku elutu keha hooletult maha ning vaatas seda külmalt muiates.
,,Kättemaks..'' ainuke sõna mida ta oli sellel kohal öelnud. Ta vaatas maja poole ja kallutas pead. Ta jalutas nüüd tagasi majja kus ta vaatas vereloiku, mis oli suuremaks muutunud. Sõrmed verre kastnud, läks ta seina juurde ning kirjutas sinna iidsete tähtedega sõnu,mida keegi ei mõistnud peale tema ja teiste temasuguste. Kui tema töö sai tehtud, lahkus ta majast ja vaatas seda eemalolevalt külma pilguga. Kapuutsi tagasi pähe tõmmates, pööras ta ennast ringi ning seejärel võis näha taas musta udu, mis levis kiiresti mööda aeda kuid kadus peagi öisesse pimedusse.

Kohati olid mõned väikesed sõnakordused, aga neid ei pannud ma õieti tähelegi. Alguses ma mõtlesin, et ta on dementor...siis ma lugesin edasi ja lugu läks põnevaks, sest dementorid ei tapa suvalisi inimesi. See koht, kus ta esimese lapse tappis, oli isegi õudne, aga teise lapse juures tuli enam-vähem välja, kes too isik on ning see võttis minuarust suure osa jutu hirmsusest ära.

Ah, üks asi:

Tsiteerin: :

Tema mustad hallitavad juuksed

Õige sõna oleks ,,hallinevad''.

Hallinev = Halliks minev
Hallitav = Hallitusega kattuv

*turtsub naerda kujutledes meest, kelle pea on rohelise leivahallitusega kaetud*

Haha, sorry :D ma ütlen veelkord ka siin, et kirjutasin seda kiirustades, niiet jah Vigadest (kordusvead) ei ole vaja tähele panna.
Leivahallitus peas. irv.

1. osa:


Valju äratuskella tirina peale tõmbas Laura uniselt endal teki üle pea. Kui ta silmad taas sulges, kuulis ta juba rasket kopsimist vastu enda toaust. Oijahh.. Isegi elu vaheajal pole nii kerge kui seda kooliajal... Eriti neljateistkümneaastasel tüdrukul. Laura ohkas vaikselt ja tõusis voodil istuli, vaadates uniselt enda segamini toas ringi.
Uksele koputati taas ja seekord saatis koputusi vanaema pragamise rida. ,,Kaua sa seal magad,laps? Hommikusöök on juba valmis ja kell saab pea kaksteist!"
,,Juba tulen!" venitas Laura uniselt ja haigutas seejärel laialt. Vastik vanaema.. kuigi tegelikult oli ta rohkem tänulik äratuskellale, et see ta äratanud oli. Ta nägi ühte õudsat unenägu, kuid ei mäletanud juba mitte midagi.
Haugimälu.. noomis tüdruk iseennast ja otsis enda lühikesed šortsid kapist välja ja pani need koos ühe valge t-särgiga selga ning jalutas toast välja, sulgedes enda järel vaikselt ukse.
Vanaema sõi köögis suppi ja noogutas talle. ,,Kus vanaisa on?" küsis Laura käega üle juuste viies.
,,Istub teises toas ja loeb ajalehte.." lausus vanaema, võttes veelühe lusikatäie suppi ning neelatas seda kiirelt.
,,Söö nüüd supp ära enne kui see jahtuda jõuab," soovitas ta Laurale. Noogutanud, mis näis rohkem peavangutuse moodi olevat, jalutas ta pliidi juurde ja kallas enda taldrikusse suppi ja asus seda aeglaselt sööma.
,,Sa pole täna lehte lugenud, memm?" küsis vanaisa, kes oli vaikselt ukse ette jõudnud. Laura vanaisa oli sõjaväes olnud ja praegugi kandis ta seda vormi, mis oli tema sõnul mugav. Laura vanaema ütles alati, et ta uhkustab sellega teiste temavanuste ees ja Laura ees samuti. Memmeks kusus ta vanaema sellepärast, et see oli "hellitussõna" tema arust ning vanaema naeratas selle peale kui ta pead raputas.
,,Ei ole, taat.."
Laura turtsatas vaikselt, kuid kuulas hoolikalt, mida vanaisa nüüd ütelda kavatseb.
,,Need sakslased tapeti täna öösel.. noh, need kes elavad seal lõpus.." vanaisa viipas käega köögi nurga poole. Laura vaatas sinnapoole, nagu loodaks ta midagi näha, kuid peale rohelise seina ei näinud ta tõesti midagi.
,,Nemad?" kohkus vanaema. ,,Nad olid ju nii head inimesed!" ütles ta jättes supi söömata ja tõusis püsti.
,,Na olid jõhkralt mõrvatud."
,,Kas tüdrukud ka?"
,,Kõik.. Olaf ja tema naine.. Christina!" vanaema vajus taas toolile maha.
Vanaisa tõstis ajalehe enda ette ja hakkas valjult lugema ühte lõiku,mis arvatavasti Tema jaoks tundus kõige huvitavam..:,,Baumide perekond leiti surnuna täna hommikul kella kuue paiku. Christina Baumil oli pea peaaegu otsast lõigatud ja tema abikaasa oli pussitatud. Mõlema lapsed olid mõrvatud, üks keldri juures ja teine otse magamistoas.. Verega oli seinale kirjutatud-"
,,Vanaisa, ma söön kui sa pole tähele pannud veel!" turtsatas Laura pahaselt. Jutt verest ajas tal juba istu ära! Asi oli selles, et tüdruk kartis jubedalt enda verd ja ta oli mitmeid kordi minestanud kui oli verd näinud.
Vanaisa lasi ajalehel lauale potsatada ja ta noogutas. Laura vaatas korraks ajalehe pilti. Seal seisis õnnelik sakslaste perekond ja selle kõrval ebasobiv artikkel. Ta pööritas vihaselt silmi ja tõusis püsti. ,,Mul pole enam isu. Aitähh vanaema, supp oli maitsev," ütles ta viisakusega ja jalutas köögist minema, panemata tähele sellest, kuidas vanaema nüüd vanaisa kallal noomima hakkas.
Laura väljus majast ja hingas sügavalt sisse suvist palavat õhku ning naeratas endamisi,kui tema kõrvuni kostus laste mäng pargis, kuid see kadus peagi.
Teda ei võetud mitte kunagi mängu ja seda ainult sellepärast, et ta oli teistest välimusega erinev. Laura oli albiino ja kui ta kirikusse vanaemaga läks, saadeti ta minema, öeldes, et ta on deemon ja seda tehti veel kogu küla ees. Ta pidi koolis kandma läätseid, et mitte näha enda heledate silmadega imelik välja. Praegugi kandis ta neid, olgugi, et ta silmad kippusid vesitsema pidevalt.
Laura võttis ühe väikese kivikese kätte ja viskas selle ühte tiiki, mis vanaema aias oli. See oli piisavalt sügav, et seal ujuda saaks, kuid vanaema arust olid sinna isegi kaanid kogunenud ja seega Laura keeldus sinna minemast. Kokkuvõtteks oli tal maal väga igav!

,,Laura, ole hea, too leiba palun poest!" vanaema vaatas paluvalt enda lapselast, kes ohates ennast püsti ajas ja kööki jalutas. Vanaema ulatas Laurale rahatäie ja andis talle kilekoti. ,,Sa võid omale ka midagi osta.. Mine nüüd.. varsti on lõuna käes!" Laura viis vanaema sõnade peale pilgu kellale ja vangutas vaikselt pead. Kell sai alles üks..
,,Olgu.." sosistas ta vaikselt, peaaegu hääletult ja mõne aja pärast leidis ta ennast mööda kruusateed edasi jalutamas, suunaks väike külapood. Arvatavasti on seal järjekord kilomeetri pikkune.. mõtles ta turtsatades.
Pool kilomeetrit ära kõndinud, tundis Laura kuidas keegi teda pingsalt jälgis. Vaadanud seljataha, oli ta natuke imestunud, sellepärast, et kedagi ei olnud seal. Judinad jooksid mööda tema selga kui ta edasi kõndis.
Peagi muutus ta samm sürgiks, seejärel jooksuks, sest ta tundis pidevalt, et keegi vaatab teda, läheneb talle ja on talle nüüdseks väga lähedal.
Hingeldades jõudis ta poeni ja toetus vastu selle seina, et oodata paar hetke, et hinge korralikult sisse tõmmata. Pagan, keegi oli teda nii ära hirmutanud! Ta isegi ei näinud kedagi enda seljataga, ega kõrval. Tüdruk lükkas enda valged juuksed üle õla kui ta tundis midagi sooja enda käel voolamas. Pea seina poole pööranud, kiljus Laura väga kõvasti. Mööda tema vasakut kätt tilkus veri.. Mitte tema oma, see tuli katuselt. Aralt ülesse vaadanud, nägi ta müüat, kes oli naelutatud vastu seina, kõri sügavalt läbi lõigatud ja pussitatud mitu korda kõhtu. Naise põll oli verest läbi imbunud ning kogu see veri voolas nüüd mööda seina alla.
Lastes kuuldavale veel ühe kiljatuse, kuulis Laura, kuidas poest rahvas välja tuli. Hirmunult mitu sammu tagasi astunud, põrkas ta kokku mitme inimesega, kuid neist mitte keegi ei hakanud teda halvustama sellepärast. Kõigi pilgud olid suunatud imelikule kirjale mis oli laiba kõrval verega määritud.

See on juba parem.
Nüüd ootan ma ausõna järge. Minule meeldis. Sõnastus oli parem ning laip suht kargas ootamatult välja.

Mm.. tore, et meeldis ma mõtlesin päris pikalt kuidas seda laba stsenaariumit kirjeldada

AAIIIAA!!
*oigab*
Vat see on ÕUDNE jutt...

Valus on jah olla naelutatud vastu seina Ja läbilõigatud kõriga..peaks kunagi järele proovima?

2. osa:

Pea toetumas kätele ja pilk kinnitatud kivikestele istus Laura trepil koos endavanustega ja kuulas kuidas täiskasvanud arutasid juhtunut. Tema käsi oli siiamaani verine, kuid ta oli šokis ja ei suutnud eriti ennast liigutada. Eemal kostusid vaiksed nuuksed. Möödusid mõned minutid kui uks lõpuks avanes ja sealt jalutasid välja mehed ja naised, kõigi pead maas ja silmis nukker helk. Laura kargas püsti ja jooksis tuppa, vanaema juurde ja kallistas teda tugevasti. Mis siis oleks, kui müüa asemel oleks olnud Laura vanaema ise.. Või vanaisa? Või hoopiski tema? Nii jõhkralt mõrvatud.. Tüdruk ei suutnud õietigi mõelda selle peale ning sulges silmad, lastes pisaratel nüüd voolata.
,,Matused toimuvad homme.." vanaema hääl oli vaikne ja murdunud nutust. Ta silitas õrnalt enda lapselapse pead ja üritas enda värisevate huultega naeratada vaid selleks, et Laurat rahustada, kuid isegi sõnad ,,Kõik on korras'' ei saanud ta suust.
,,Tule, läheme koju.." pakkus ta võttes enda salfrätiku ja nuusates sellesse nina. Laura noogutas vaikselt ja pühkis pisarad ära.
,,Kuidas saavad matused kohe homme toimuda?" küsis Laura tänavale jõudes.Ta polnud ikka veel vanaema käest lahti lasknud. Nii oli tal soe ja turvaline.. Vanaema ei vastanud sellele küsimusele vaid silitas taaskord õrnalt tüdruku pead ja jalutas edasi kodu poole.
,,Mine puhka end välja.." soovitus kõlas Laura jaoks rohkem nagu ,,Mine ja tule hiljem tagasi'' moodi, kuid siiski võttis ta vanaema kuulda ja läks enda tuppa. Kuivanud veri tuli tema käe küljest ära ning Laura puges sooja teki alla. Akende ees olid head tumedad rohelised kardinad ning tänu nendele oli tuba tume nagu õhtul. Endale ise head ööd soovides, sulges tüdruk silmad ja enese üllatuseks vajus ta kiirelt magama.
Sügavalt ja pikalt magada saanud, ärkas Laura reipalt kuid muutus kiirelt masenduslikuks, kui talle tulid meelde eilse päeva juhtumid. Köögis pesi ta oma käed ära ja sõi natuke eilset suppi mille vanaema oli ahjul soojaks teinud. Seekord ei vahetanud keegi selles majas peaaegu ühtegi sõna ning Laura läks riideid vahitama, olgugi, et talle oli üpriski vastumeelne matustele minna. Ta ei suutnud vaadata kuidas kedagi maasse pannakse.. Ja siis üle pika aja kaob lein ja surnu unustatakse.. Nii on alati. Laurale tuli pisar silma kui ta enda musta t-särki selga tõmbas ja ennast peeglist vaatas.
Ta nägi ise ka nagu paras laip välja.. Olles valmis saanud enda kordaseadmisega, läks ta õue kus teda vanaema ja vanaisa juba ootasid. Kõik istusid rohelisse žiguliisse ning sõitsid taaskord veniva ja hulluksajava vaikusega surnuaeda.
Suutmata ikka veel aru saada, kuidas kohe järgmisel päeval peale surma inimesi võidakse matta, ei hakanud ta seda kellegi käest enam küsima, vaid põrnitses surnuid. Kõigi näod olid rahulikud ja nad olid kõik enda ilusaimatesse riietesse riietatud. Laura silmites ühte tüdrukut ja imestas nende täppide peale mis asusid kõri juures ja pööras seejärel pea tema ema poole. Naise kael oli keha külge kinnitatud siidisalliga,mis sobis väga hästi tema roosaka kleidiga. Mõned inimesed libistasid Laurale silmanurgast pilgu, kuid veendusid ainult selles, et Laural on isegi jumet surnute kõrval. Tundes selle üle ebamugavust, pööras tüdruk pea ära. Lõpuks pandi kirstud kinni ja papp saatis surnud nende viimasele teekonnale ja seejärel koguneti taaskord kirikusse, et seal surnuid mälestada. Vanaemale seletanud, et tal pole soovi kirikusse minna sellepärast, et tal ei ole seal midagi teha ja ta saadetakse nii või naa minema sealt, jalutas tüdruk praegu surnuaias edasi, et enda aega surnuks lüüa. Kuigi tänaseks lubati 26 kraadi sooja, oli Laural ikka külm ja arvatavasti ka teistel.
Möödusid tunnid ja varsti levisid pikad ja tumedad varjud üle surnuaja. Väljas muutus ilm jahedamaks ja lisaks hakkas veel tuul ka oksi liigutama, kuigi praegu polnud temperatuur langenud veel nii palju. Ringi vaadanud, leidis Laura, et ta oli kirikust väga kaugele eemale kõndinud ning eemal põlesid ka tänavalaternad. Oli kell juba kuus? Tuuleiil sasis juba õrnalt tüdruku juukeid, kui ta suuna kiriku poole võttis.
Enda taga sedasama tuttavat jälitustunnet tundes, pööras Laura ennast ringi ja vaatas ringi. Kedagi ei olnud, kuid ta oli kindel, et talle tullakse lähemale ja seda vaikselt, üldiselt hääletult. Värisedes pööras ta ennast taas ringi ja läks edasi, ise samal ajal rahuneda üritades. Nüüd tundis ta jälitajat täiesti enda kõrval ja jälle suurendas ta enda sammu, alustades veel ka sörgiga ning seejärel muutus see taas jooksuks nagu eelmisel päeval. Peas tundis ta imelikku surinat ja Laura pööras ennast ringi ja vaatas surnuaia poole. See oli jõudnud muutuda tänu varjudele pimedaks ja süngeks kohaks. Hauakivid tundusid nüüd kuidagi kõverad ja haudadel kasvas katkumatu rohi. Läheduses asuvatel haudadel nägi ta enda jalajärgi, kuid sellepärast ta ei hakanud muretsema, vaid hakkas nüüd värisema kui nägi eemal ühte tumedat kogu. See seisis ühe hauakivi juures, mis oli teistest suurem. Kogul oli seljas pikk must nahkmantel mis isegi selles pimeduses läikis. Kui Võõras enda pea Laura poole pööras, tõmbas ta kapuutsi peast ära, tuues nähtavale taas enda ideaalse näolapi. Laura ahhetas hirmunult, kui nägi selle näo juures ühte õudsat asja. Paari erepunaseid silmi. Neid tõi esile enamasti nüüdseks pilkav pimedus nende ümber ja Võõra valge nahk. Suutmata ennast hirmust liigutada, astus Võõras Laura poole graatilise hõljuva sammuga.
Mõõdus pool minutit kui Võõra ja Laura vahele jäi kõigest viis meetrit. Silmad kinni pigistanud, kuulis Laura läbi surnuaia tuttavat häält mis teda hüüdis.
,,Laura!" kordus hüüe uuesti. Seejärel kostusid jooksusammud ning Laura avas silmad, avastades, et ta on tegelikult pikali maas. ,,On sinuga kõik korras?" küsis keegi, kelle nägu Laura ei näinud. Tema poole sirutati käsi ning Laura võttis sellest kinni ja tõusis püsti.
,,On sinuga kõik korras?" küsiti uuesti. Laura noogutas ja vaatas üle õla surnuaia poole. Seal ei olnud kedagi ja Võõrast polnud jälgegi järel.
,,Vabanda, et me nii kauaks sinna jäime.. Väljas on juba väga pime.. Imelik..." vanaema oli kohale tulnud ja käed kaitsvalt ümber Laura pannud. ,,Läheme nüüd koju.. Sa pole täna terve päev süüa saanud.." ütles ta tehes õrnalt tüdruku laubale õrnalt musi ning lahkus temaga surnuaiast.

Appi, kui hea. EDASI ^^

Oeeeeh. Edasi!

Miks ta kirikusse varjule ei jooksnud?

Samuti hakkas mind huvitama selle tüdruku silmanägemine. Selleks et näha musta nahkmantliga kogu hämaruses peab olema päris hea nägemine ning minuteada ei näe albiinod sugugi hästi. ._.
...kuigi ta kandis ilmselt kontaktläätseid.

Lugesin ka läbi lõpuks, algusest siiani. Ja ma kirjutasin pika jutu juba maha, mis ma kõik arvan ja puha, ja siis tahtsin tsiteerida ja kõik jutt kustus kuidagi ära. Oh mind küll. Ma nüüd kirjutan uuesti siis, ja püüan targem olla.
Väga lahe ja väga põnev jutt on. Aga mind häirib päris mitmes kohas sõnade järjekord ja üldse sõnastus. Võibolla ma lihtsalt ise mõtlen imelikult.
Ja kas see tüdruk on vampiir? Ma pole ikka veel aru saanud. Natuke imelik tundub, et tüdrukul (ma oletan et suhteliselt noor, muidu oleksid naine öelnud, ma usun) on bassihääl? Okei, see on võimalik vist. Ja kuidas saab hääl olla ähvardav, aga madal ja rahustav? Ja müüa oli naelutatud seina külge, aga veri tilkus katuselt? Ma tahtsin veel midagi küsida, aga läks meelest ära. Ma võibolla sain asjadest ise valesti aru, aga ma ikkagi küsin.
Aga jah, idee on hea ja ma väga-väga ootan järgmist osa.

Cliodna, minuarust näevad nad suht samat moodi nagu inimesed?
minnipuhh ,ma kirjutan mõtlemata. Katuse juures, piisavalt kõrgel, et nimetada seda juba katuseks.. Mm.. näiteks hea näide : Ülejäänud keha on taotud seina vastu ja pea jäi rippuma ning siis tilkus veri laelt.. Voilah
Sõnakordus on vastik,i know. :s

Miseria kirjutas:

Cliodna, minuarust näevad nad suht samat moodi nagu inimesed?

O.O
1. Pühaduseteotaja! Albiinod on ka inimesed.
2.

NOAH - Information for Parents of Children
with Albinism kirjutas:

The lack of pigment during the development of the eye causes an abnormal development of the retina and affects the formation of the nerve pathways from the eyes to the brain, which causes decreased visual acuity or low vision that cannot be corrected to 20/20. Adults with albinism often describe their vision as lacking fine detail. Corrective lenses (i.e. glasses or contact lenses) and low vision aids (i.e. magnifiers or telescopes) can provide some clarification. Most people with albinism use their vision for reading, and do not use braille. Some have vision good enough to drive a car.

Vabandust, et ma targutajana tundun. Lihtsalt mul on ka endal paar albinismiga tegelast ja juhtusin selle kohta pisut lugema.

Nagu... Wow! Mu suu vajus lahti, see on super!

No sorry Clio

Laurale seoti sinine pioneerisall kaela ning vanaema astus paar sammu tagasi ja naeratas oma lapselapsele. Laural oli täna seljas valge triiksärk ja must seelik. Läikivad mustad sukad liibusid ilusasti ümber tüdruku kondiste jalgade, kuid ainuke miinus oli see, et Laural olid jalas tossud, mitte kingad. Need oli ta linnast kaasa võtnud, sest ta polnud arvestanud selliste asjaoludega, et peab kusagile pidulikule õhtule minema.. Nagu eelmiselgi päeval istusid Laura, tema vanaema ja vanaisa žigulisse ja sõitsid rahvamaja poole. Seal tervitas neid vallavanem ja kiriku papp, kes oli ainukesena tööriietes, teised mehed kandsid tumedaid ülikondi.
Laura istus teiste endavanuste laste kõrvale, sest kõik kohad olid kinni ja ta ei saanud oma vanaema juurde istuda. Vanaisa istus kusagil taga, kus ta ajas juba teistega rõõmsalt juttu. Laura ohkas vaikselt ja vaatas ringi. Kõikjal toimus sagimine ning lõpuks kui kogu rahvas tundus kohal olevat, tuli papp lavale ning vaatas rahva poole, silmis nukker helk. "Me oleme kõik kogunenud siia, et langetada pead ja palvetada siit maisest ilmast varalahkunud hingede eest.." alustas papp valjul häälel, et kõik teda kuuleksid. Rahvas jäi vait ja pööras tähelepanu jutustajale. Papp avas taas suu, et kõnet jätkata, kuid Laura pööras pea ära ja jäi sügavalt mõtlema.
Teda hirmutas juhtum eile öösel. Ta värises praegugi sellele mõeldes. Mõttemaailmast äratas Laura üks kerge tonks ribidesse.
,,Pea pappi poole!" sosistati talle külmalt kui Laura tonksaja poole vaatas. Pööranud pea tagasi lava poole, kallutas ta pead, sest mees oli just jutu lõpetanud.
,,Aga nüüd daamid ja härrad," vaatas papp korraks rahva poole. ,,Tähelepanu ekraanile! Siin on mõned pildid meie kadunukeste mälestuseks!" teatas ta valjul häälel ning kulissid tõmmati eest. Laura, kes oli jälle mõtisklema jäänud ja vaatas uduse pilguga enda ees oleva poisi selga, ärkas nüüd mõttemaailmast kellegi kiljatuse peale. Tüdruk tõstis kiirelt pea ja karjatas samuti. Kui kulissid olid eemale tõmmatud liikus üks verine ja tilkuv laip kiirelt mööda traate edasi, pritsides igale poole verd. Paljud hüppasid hirmunult püsti ja jooksid välja ning mõned lihtsalt tardusid paigale, vaadates kuidas laiba hoog aeglustub ning lõpuks lava keskel traatidel rippudes peatub. Paljud inimesed, kaasa arvatud Laura ja mõned tema reast tõusid püsti ja liikusid aeglaselt ning ettevaatlikult laiba poole.
Naise blondid juuksed olid verega koos ning nii palju kui Laura aru sai, siis naise kaela olid sisse torgitud teravad ogad ning need läbistasid ta peenikese kaela. Ogade külge oli kinnitatud traat ning naise pea oli paremale kaldu, sinised elutud silmad pärani ja täis hirmu. Laura kuulis enda seljataga ahastushüüdeid ja kellegi kiljumist ning siis jooksusammude müdinat. Tüdruk keeras pea ära, suutmata enam vaadata laipa. See oli kõik lihtsalt liiga jube tema jaoks. Polnud korralikku päevagi möödunud ja juba uus mõrv! Järsku kuulis Laura ja kõik teisedki väljast kellegi kõrvi lukustavat kiljatust. Koos teiste uudishimulikega jooksis Laura välja ja otse purskkaevu juurde kuid peatus koheselt ja jäi selle äärde tardunult seisma.
Vesi purskkaevus oli üleni punane ja selles ujus laip, heleda nahaga. Nii palju kui Laura aru sai siis oli tegu mehega ja.. nende naabriga! Hirmunult paar sammu tagasi astudes, vaatas ta soolikaid mis ulpisid laiba vasaku käe juures. Silmade ees mustaks lüües, Laura minestas.

Ot; vabandust lühikese osa pärast!
Aitähh kikaelile, kes aitas seda osa teha Tema mõtteid on siin ka kirjeldatud

Ohh, väga lahe!

Mwahahaa.

Oh, päris õudne jutt.

creepy,

Kuidas saavad elutud silmad hirmu täis olla?

Surid hirmu tundes

Evanna kirjutas:

Kuidas saavad elutud silmad hirmu täis olla?

Vaata rohkem CSId. See on täiesti võimalik.

CSId ruulivad See on absoluutselt võimalik.

Haa! Got ya now !

Ma ei vaata kunagi telekat. =)

Oooo jaa. Mitte kunagi? Väheusutav.

Jah, sellesmõttes küll, aga ikkagi, seda juhtub ehk kord kuus või nii.

Kord kuus?! Omg, ma ei suudaks ainult kord kuus telekat vaadata.

Evanna, ega sama siin. Ma vaatan ka seda üliharva. Kui midagi huvitavat on siis vend ja isa kutsuvad teleka taha.

Kuidas te suudate...?

Internet on olemas

Isegi minul ei ole arvutis nii palju teha...

Ma ei ole arvutis ka üldse enam nii palju. =) Ma lihtsalt... olen. Ma ei teagi, mida ma kogu aeg teen.

Murtagh kirjutas:

Isegi minul ei ole arvutis nii palju teha...

Oma asi.
Ma peaksin homme uue osa lisama

Annad mulle selle ka trükivead parandada?

Mm, ootan uut osa sel juhul

Kikael, eks ikka :D
Murtagh, vaatab ka kas ikka mõtteid kogun.

Mmhh, okei siis...^^

Möödusid tunnid kuni Laura viimaks ärkas. Tüdruk avas silmad ja vaatas enda tumedas toas ringi. Kõrvaltoast kuulis ta vanaema häält ja veel mingisuguseid, mida ta ei tundnud. End voodilt püsti ajades, leidis ta, et on siiamaani samades riietes, millega enne. Vanaema ei olnud neid ise maha koorinud. Õnneks!
Ta hiilis kikivarvul ukseni ning lükkas ta selle lahti. Kuuldavale tuli vaikne kriuksatus, kuid tundus, et keegi ei pannud seda tähele. Pomin muutus valjemaks ning Laura lükkas ust julgemini, et toast välja saada.
Oma valgeid juukseid natuke sasides, liikus ta teise toa suunas, üritades kõndida nii vaikselt, kui suutis.
,,Olgu, valve.. mis kellani?" vanaema hääl oli üllatunud. Algust, mida võõrad olid öelnud ta ei kuulnud, kuid siiski köitis vestlus ta uudishimu. Mis valve?
,,Teie lapselapse ohutuse suhtes on tal keelatud väljas käimine alates kella 10-nest õhtul. Te ise näete, millised asjad siin toimuvad ja mitte keegi ei tahaks, et süütud inimesed surevad." teatas üks kare naisterahva hääl.
Huvitav käis Laura peas läbi ning ta liikus veel lähemale toa ukse poole.
Edasi liikudes, endaarust õige väiksete sammudega, juhtus midagi mida ta poleks oodanud. Laura koperdas vanaema väikese tabureti otsa ning kukkus ninali maha. Endamisi vandudes, tõusis ta püsti ja vaatas toa poole. Kiirelt lahvatasid ta põsed roosaks, sest kõikide tähelepanu oli nüüd temale suunatud. Toas oli neli võõrast inimest, neist kolm meest ja üks naine. Kõik kandsid siniseid töövorme. Silma jäi ka vanaema, kelle ilmes peegeldus jahmatus.
,,On sinuga kõik korras?" küsis ta kiirelt ja tõusis toolilt püsti ning liikus Laura poole. ,,On-on!" kostis Laura ning tõusis püsti ja pühkis ennast puhtaks, unustades hetkeks, et neil on "külalised".
,,See ongi siis seesama tüdruk?" küsis üks töölistest, kergitades kulmi. Vanaema noogutas, rind uhkelt paisumas.
,,Olgu peale.." ei teinud naine välja vanaemast, kes oli enda Laura üle ilmselgelt väga uhke. ,,Me teatame teile kui kõik on korras ja kui mõrvar on leitud. Head päeva teile!" soovitas ta tehes sõbralikku nägu. Laura viis pilgu aknast välja ja kergitas kulmi. Tegelikult oli juba õhtu, videvik. Ametnikud lahkusid kiirelt ja vaikselt majast ning väljas kostus vaikset mootori mürinat ning siis sõitis politsei auto hoovist välja.
,,Sul kõht tühi on?" küsis vanaema lõpuks tüdruku poole pöördudes ja käed kokku pannes. Laura vaatas pannkookide poole. Hetk tagasi tundis ta kuidas ta võiks ära süüa kasvõi elevandi, et enda nälga kustutada, kuid praeguseks kadus tal isu ära.
Pead vaikselt raputanud, suundus ta vaikselt elutuppa kus ta tugitoolis istet võttis ja telekapuldiga televiisori tööle pani. Esimest korda üle pika aja pani ta käima multifilmid, lüües enda aega surnuks nii. Ta oli päris pikalt maganud ja üllatav, et vanaema polnud teda äratanud. Kes ta üldse kohale tõi?

Möödusid tunnid. Laura lülitas lõpuks teleka välja ning vaatas pimedas toas ringi. Vanaema oli ammu magama jäänud ning vanaisa oli ööbima jäänud ühe tuttava juurde, kellega nad sageli jõid. Hommikuks tuleb raudselt pohmelliga tagasi koju. Selle peale võis Laura kihla vedada. Pilgu kellale viies, ohkas ta üllatunult. Kell saab varsti 11.. Multifilme ta enam vaadata ei saa. Need lõppevad kell 11 õhtul ära ja kell kuus on kõigil algus. Tore, et maal on Viasat olemas. Muidugi on kahju, et internetti ja arvutit siin ei ole. Vanaema maksab arveid postkontoris. Tundes viimaks, kuidas kõht tühjaks muutus, venis ta näole kerge muie, kui ta kuulis enda kõhu korisemist. Talle meenusid need pannkoogid mille vanaema oli valmistanud ning lippas vaikselt kööki, vaadates enda jalge ette, et ta uuesti millegi otsa ei koperdaks.
Köögis lülitas ta tule sisse ning avas külmkapi ukse ning näkku puhkus talle see jahe õhk. Pannkoogid sealt välja võtnud, otsis ta kapist välja ühe taldriku ning ladus sellele neli pannkooki. Need mikrolaineahju pannud, istus ta akna juurde.
Seljatagant kostus mingisugust imelikku krabinat. Nagu keegi hõõruks küüntega seinalt värvi maha. Hääl tekitas Lauras judinad mis jooksid kiirelt üle tema selgroo ning ta pööras pea aknast välja. Niipea kui ta seda tegi, hüppas ta toolilt püsti ja vaatas hirmunud silmadega akna poole.
Vastu vaatas talle rahuliku ilmega tütarlaps. Tema nägu raamisid ilusad mustad juuksed, mis isegi läikisid köögivalguse käes. Tüdrukul olid ebamäärsed punased silmad, milles oli mingisugune säde mida Laura ei suutnud välja lugeda. Kahvatu valgel näol ilutses see ilus näolapp ning Laura tundis korraks kadeduspistet.
Ta tundus kuidagi tuttav. Veidralt tuttav.
Lõpuks tegi tüdruk akna taga midagi, mille järgi tundis Laura ta kohe ära. Ta tõmbas endale kapuutsi pähe. Laura süda jättis mitu lööki vahele ja silmapilguga oli tüdruk akna tagant kadunud, jättes Laura kööki tühja punkti vaatama.

Khhessas Khist. Vapustav. Sõnad jäävad kängu...

Sõnad jäävad kängu , minul, eks?

COOL.

Woow, lahee! Millal mina välja ilmun :D

Edasii. ^^

Kogu öö saamata magada, kõndis Laura väljas, taskulamp käes. Ta vaatas aias ringi, otsides mingisugust vihjet selle tüdruku kohta, kes just akna taga oli. Väljas oli külm ja pime ning Laura jaoks tundus see imelik, sest tavaliselt oli maakodu just see koht, kus alati soe oli. Isegi kesktalvel.
Kiirelt möödus ka pool tundi, kuid punasilmsest imeilusast tüdrukust polnud jälgegi. Ta oli Laura poolsurnuks hirmutanud ning ta oli nagu mingi loll, kes nüüd õue tormas ja teda otsima hakkas. Ta tahtis teda näha, veelkord. Justkui mingisugune tõmme kutsus teda õue, vaatama aias ringi. Laura tegi sellest nagu enda mängu. Soe ja külm. Ta ei teadnud täpselt kus Võõras asub ning aiast väljaminek oli osutunud külmaks. Üleni värisedes jõudis Laura tuppa ja lülitas tule sisse. Ta kuulis vanaema norskamist ja nüüd hingas ta kergendunult välja. Vanaema oli veel elus. Seegi on vähemalt hea.
Pastlad jalast sikutanud, liikus ta paljajalu enda toa poole, kus ta laualambi põlema pani.
Kõik selles külas, kus oli üle kolmetuhande elaniku kokku toimus Laura jaoks liiga kiiresti. Ta isegi ei mäletanud enam, millal ta korralikult magada sai, kuigi kõik need juhtumid-mõrvad leidsid aset just paar päeva tagasi.
Ehk tuleks ise asja uurima asuda? Kuid tegelikult.. Mida saaks üks lihtne 14. aastane tütarlaps ise teha? Peaaegu kõik selles külas vihkavad teda.. Või enamasti peavad teda saatana sigitiseks, siis poleks tal kusagilt abi loota ja mis kõige hullem, siis keegi ei usuks teda, kui ta räägiks neile tõtt. Avanud laua sahtli, võttis ta sealt ühe vana raamatu. Hoides seda mõlema käega, vaatas ta seda üllatunud. Raamat oli tema jaoks suhteliselt raske. Kiirelt kõndis ta voodini. Seal maha istudes, avas ta raamatu. Esimesel leheküljel oli ladinakeeles kirjutatud saatekiri ja selle all oli Laura vanaema nimi. Korraks muianud, libistas ta sõrmega üle paberi. Hetkega kergitas ta kulmi ja viis sõrmega taas üle paberi. See ei olnud tavaline paber. Seda kindlasti mitte. Üllatunult pööras ta järgmise lehe, lastes silmadel rännata läbi ridade, mis oli tindiga kirjutatud. Tundus nagu kirjanik oleks sulepead vastu lehte surunud, et valmis kirjutada üks sõna.

Lahee^^

Laheeeeee.
Uuuuuut