Õudusjutt

Vabandust lühikese osa pärast, ma teen kiirelt edasi. Ma eile hakkasin kirjutama valel ajal

Edasi. Edasi. Edasi.

Go.Go.Go

Lapanud raamatut koduaeg edasi, kuulis ta uksepaugatust ja siis vanaisa torisemist ja samme.
Ehmatuse pärast pillas Laura raamatu maha ja võttis sele kiirelt ülesse kuid kortsutas koheselt ka kulmi. Ta nägi enda jalge ees vedelemas ühte musta kaelakeed mille küljes rippus üks kivi. Sellesse oli graveeritud punane silm. Kaelakee ettevaatlikult kätte võtnud, silmitses neidis seda huviga.
Pimedas toas suutis kaelakee veel läikida ja see tekitas temas korraks judinad.
,,Laura?'' vanaisa hääl oli natuke imestunud. Küllap oli ta näinud õrna valguskuma ukse tagant.
,,Jaa?'' Laura üritas teda unist häält, kuid see ei õnnestunud tal just kõige paremini. Seepärast kuulis ta enda vanaisa samme toa poole. Kiirelt peitis ta raamatu teki alla ja kaelakee pani ta kaela. Ta surus selle särgi alla just siis kui vanaisa tuppa jõudis. Hetke pärast tuli kuuldavale Laura suust kiljatus.
Vanaisa nägu oli üleni verine ning tema pluus oli kohati tükkideks rebitud. Käsi suu ette pannes, vaatas ta õudusega kuidas vanaisa tema poole koperdas, näol mitte midagi ütlev ilme.
,,Helista kiirabisse!'' ütles Laura paluvalt. Vanaisa kortsutas kõigest kulmi ja vaatas enda lapselast üle. Korraga silmas ta musta ketti tüdruku valge kaela taustal ja kergitas üllatunult kulmi:,,Kes sulle selle andis?'' oli ta üllatunud. Laura raputas pead ja pööras pea ära.
,,Helista kiirabisse,'' ütles ta veelkord. Vanaisa ei vastanud midagi, vaatas ainult korraks enda albiinotüdruku poole ja tammus siis toast minema. Värisedes vajus Laura voodile pikali, kinnitades pilgu lakke.
Mis küll siin üldse toimub? Laura tõmbas käega üle enda heledate juuste ja pigistas tugevasti enda uut amuletti. Siiski peab ju sellel kõigel mingi seletus olema.. Sarimõrvarid tapavad ju ka.. aga mitte nii hullusti. Tüdrukule lõi silme-ette noor blondiin, kes oli hiljuti surmatud ja tal hakkas sellest paha. See naine oleks väärinud teistsugust surma. Ta oleks pidanud vananema, mitte enda kaela ogad saama. Ta oleks pidanud vananema, mitte enda kaela ogad saama. Ta oleks pidanud abielluma ja lapsi saama, mitte surnuna traadi küljes rippuma. Lisaks veel oli vanaisa ka verisena koju tulnud. Ta surus huuled kokku, pilk täis vihkamist ja raevu.
See ilus tüdruk, akna taga ja surnuaias oligi seesama. See Võõras oleks Laura ära tapnud, kuid teised segasid selle ära. Tahtmatult pigistas ta enda amuletti veelgi tugevamini, tundes viimaks kuidas ta sõrmenukid valutama hakkavad. Käe tõstnud, vaatas ta, kuidas väikestest haavadest verd tuleb.
Kogu see jama peab lõppema... Kuidagi.


2. nädalat hiljem:

Pisara järel teine, vaatas Laura enda vanaisa elutut keha. Vanaisa ilme oli väga rahulik kui kirstu kaan kinni pandi ja see maasse. Vanaema tema kõrval nuuksatas vaikselt ja asetas käe ümber Laura õla. Oli möödunud tõepoolest vaid kaks nädalat, kui at viimati enda vanaisa nii tervena näinud oli. Need näohaavad olid tekkinud kõigest kukkumisest. Niipea kui ta arsti juures sai käidud ja haavad õmmeldud, oli tema elujõud raagunud ja paar päeva hiljem olid külaelanikud leidnud ta jõe ääres, pussitatuna ja kõri läbi puretuna.
,,Hüvasti, Friedrich,'' ütles papp. Vanaema võttis kolm peotäit mulda ning viskas selle auku. Pastor andis käega märku ja haud kaevati kinni. Edasi mindi kirikusse, kuhu Laura muidugi ei suundund. Tal polnud enam leinamise tunnet, vaid ta oli täidetud viha ja kättemaksuhimuga. See mõrvar oli läinud VÄGA kaugele, kui ta juba vanaisale kallale läks ja ta tappis.
Amulett oli temaga peaaegu ühek saanud. Alguses see hõõrus tema kaela, kuid nüüd oli ta sellega harjunud ja ta peaaegu ei tundund midagi, peale kerget torget rinnus.
Jalad viisid teda taas edasi surnuaia poole. Iga korraga sügavamale. Väga veider.. Ta isegi ei tahtnud tagasi minna, vaid kõndis edasi, pilk kinnitatud punktile enda ees. Osa temast isegi lootis, et surnuaed muutuks taas pimedaks ja mõrvar ilmuks taaskord välja. Siis saaks ta arved klaaritud ja mida veel, kuid kahjuks oli sellest osast suurem tema vastane Hirm, mis kartis surra.

Edasi!

Edasi.Edasi.Edasi.

Pani kaelakee pähe?
Aga, nii hea. Edasi palun.

Õh sh*t sorry Parandasin ära. Ma peaksin tõesti kaks korda läbi lugema osad enne kui nad siia postitan.

Lahee osa!

Uut.

Allikavesi sulises mõnusasti ja rahustavalt. Laura pistis enda jalad jääkülma vette ja vaatas ringi. Päike oli juba loojumas ja kõik teadsid mida see tähendab - hommikuks võib, või isegi ON keegi surnud. Aga teda see enam ei huvitanud. Vanaema oli samuti murest murtud ja rääkis vähem kui tavaliselt. Vahest andis ta Laurale lihtsalt raha, et too ostaks poest endale midagi süüa, sest ta mattis enda leina aiatöödega. Vanaisa matustest oli möödunud kolm päeva ja mis kõige hullem; Laura tahtis koju, tahtis, et vanemad tuleksid talle järele ja viiksid ta ära sinna ohutusse linna. Ta saaks põgeneda ja mitte karta mõrtsukat, kes siin kogu elu ära rikkunud oli.. Aga kahjuks olid politseid enda uurimuste tõttu kogu selle kojumineku ära keelanud. Vastikud tüübid.
Möödunud oli paar tundi ja Laura istus sealsamas jõe juures, jalad külmast siniseks muutunud. Viimaks tõusis ta püsti ja kuivatas jalad vastu kaelarätikut ära. Seda ta enam küll kaela ei pannud vaid pistis enda suvekleidi taskusse. Samal ajal urgitses ta teisest taskust välja enda tumekollast värvi taskulambi ning pani selle põlema. Enda tossud kivilt võtnud, pistis ta need kiirelt jalga ja asus kodu poole liikuma.
Jõudes Sakslaste majani, vaatas ta üksildast hoonet pikalt. Korraga valdasid teda kaks mõtet: Minna sisse või mitte? Kuna tüdruku uudishimu oli jälle suurem kui tahe, liikusid ta jalad kramplikul sammul mahajäetud maja poole.
Majja sisenedes, sulges ta enda järel ukse, et keegi ei saaks midagi aru ega hakkaks kahtlustama. Taskulampi ta välja ei lülitanud, vaid suunas valguse põrandale. Põrandal olid verest jäljed veel alles. Politseid ei võtnud vaevaks seda koristada, kui nad üldse siia majja sattusid. Kogu maja oli vastikult vaikne.. Ettevaatlikult edasi kõndides, needis ta ennast, kui kuulis enda talla alt parkettpõranda kriginat. Suu peenikeseks triipsuks surunud, läks ta elutoa poole. Kogu mööbel oli kaetud valgete linadega, mis olid nüüdseks juba paksu tolmuga kaetud. Kaua nende surmast möödunud oli? Kusagil teisel korrusel pidi ka veel väike tüdruk mõrvatud olema. Judinad jooksid üle selja, kui ta toale selja keeras ja trepist ülesse minema hakkas. Tundus, nagu maja vajaks tõesti elustamist ja kui asi selleni läks, siis Laura tõesti kahtles, kas keegi seda maja kunagi ära osta tahabki, kui teada saab mis sündmused siin toimusid. Siin ei jõudnud tüdrukud täiskasvanukski saada. Taaskord kuulis ta enda talla alt kriginat kui ta teisele korrusele jõudis. Nähes seinal mingisugust joont, suunas ta valgusvihiku seinale. Joon verest, mille oli mõrvar teinud, liikus otse tüdrukute toa poole. Selle uks oli puudu ning korraks ilmus tüdruku näole muie, kuid see kadus kohe.
Kaelakee muutus iga sammuga raskemaks, või oli see lihtsalt hirm? Sügavalt sisse hinganud, läks ta siiski edas toa poole.
Tuppa jõudes silmas ta kohe kuivanud verd roosal vaibal ning kõhe tunne kasvas temas kiiremini kui ta arvata oskas. Kõik asjad olid ka siin valgete linadega kaetud ja kardinad akende ette tõmmatud. Viltuse suuga keeras ta end toas ringi, vaadates enda ette. Taskulamp lõdvalt käes, sammus ta nüüd tagasi alla korrusele.
Tundes rinnus kripeldust kiiremini majast pääseda, mõtles ta koguaeg, et see võib olla majas toimunu pärast. Jõudnud viimaks esimesele korrusele, needis ta ennast vihaselt, sest ta oli nii aeglaselt alla jõudnud. Hakanud edasi astuma, kuulis ta endast paar meetrit eemal mingisugust kolinat. End ringi pööranud, vaatas ta elutoa poole, sest teist tuba tema külje kõrval ei olnud. Kulmi kortsutades, pigistas ta veelgi tugevamini enda taskulampi, kui ta edasi läks. Kramplikutel jalgadel seistes, vaatas ta toa keskel ringi. Mitte kedagi ega midagi. Küllap vist mõni rott oli midagi ära vedanud. Päris veenev mõte. Kergelt ohanud, pööras ta end ringi, kõndides nüüd väljapääsu poole.
Välisukseni jõudes, tegi ta selle lahti. Igaks juhuks taskulambi välja lülitanud, tõstis ta pilgu ja vaatas enda ees seisva tüdruku veripunastesse silmadesse.

Ohooh, väga hea osa

Lahheeeeeeeeeeeeeeeeeee.
Oskaks ise ka nii hästi kirjutada.

Tõesti hea jutt.

Ja seda kuulen ma sinult, Evanna. Impressive. :]

Edasi.

Noh, õudusjutuna küll. =)

Jah, lase edasi, Miseria

Miseria kirjandusteoste andunud fänn.

Heh, sama siin^^

Go, go Miseria!

Õudusjutte on kerge kirjutada :o

Miks sa siis ei kirjuta ???

Ma tahan edasi juba.

Ma kaa

Heaaaaa!

Miseria - Ei ole. Sa parm loe SNList minu "õudusjuttu" -,-

Heh, oleneb inimesest ehk Ja sellest, kui palju ta nendest asjadest teab jne.

Edasi, edasi, edasi, kiiresti.

Jaah, Miseria
Okei, tegelt ma tean, et tal on täiega palju tegemisi

Uut, uut, uut. Palun uut.

Enese südametuksumisi kuulates, astus Laura sammu tahapoole. Siis veel teisegi. Võõras silmitses teda mitte midagi ütleval pilgul ja astus siis edasi nagu oleks teda sisse kutsutud. Tema rasked saapad tümpsusid vastu põrandat iga sammu järel.
Laurale tundus, nagu need punased silmad ei tahagi silmsidet katkestada ja seega peab seda tegema tema ise. Ta oli näinud köögis seda tüdrukut ja nüüd näeb ta teda enda ees.
Kui Laura trepijalamile jõudis, oli tüdruk taas temaga silmitsi. Enda näo vastas külma hingeõhku tundes, lõi hirm temas valitsema. Teadmata mida ta ise teeb, pillas ta taskulambi maha ning jooksis trepist ülesse. Siis kuulis ta enda kõrvalt mingisugust sahinat ja vaatas kõrvale. Seal, kus tema pea hetk tagasi oli, möödus nuga ning turritas seinast välja. Alla vaadates, nägi ta tüdruku nägu, mis oli ilmselt vihane. Ja nüüd taskulambita ei tea ta kuhu minna.
Käed rusikatesse surunud, jooksis ta teisele korrusele ja piki koridori edasi. Enda seljataga kuulis ta vaikseid samme ja lähenevat olemust. Tundes kuidas pilk ta kukalt kõrvetab, sai ta aru, et Võõras jälgib teda. Iga ta sammu ja iga ta liigutust.
Paremale pöörates jooksis ta koguaeg edasi. Ta ei saanud enam hingata, kui peatus ja vaatas enda ees suurt peeglit.
Seljataha vaadates, ei näinud ta midagi, kuid kui ta tagasi peeglisse vahtis, nägi ta kuidas Võõras tüdruk ümber nurga astus ja tema poole sammus. Paremas käes olid tema pikad valged sõrmed pigistamas musta noa käepidet. Noa tera läikis isegi pimeduses ning tüdruku silmad olid kinnitatud ainitsi Laurale.
No tule aga! Mõtles Laura, tõstes enda rusikatesse surutud käed ülesse. Muidugi teadis ta, et ta on nõrgem kui see mõrtsukas, kuid ehk suudab ta enda surma natuke kauem ära hoida?
Kui Võõras oli Laurast pool koridori maast eemal, sirutas ta käe korraks tahapoole ning siis viskas ta terava noa tüdruku poole. Ehmatusest hüppas Laura kõrvale ning nuga paiskus vastu peeglit, tehes selle koheselt katki. Mitmed killud lendasid põrandale ja ühe terava enda kätte krahmanud, vaatas ta seda ülima ettevaatlikusega, et endale mitte sisse lõigata, kuid see vist sobis, et Võõrast natukenegi eemal hoida.
Sama kiirelt võttis ta kätte ka tüdruku noa ning surus seda tugevasti enda pihku. See aga Võõrast ei kohutanud ning ta astus edasi. Mantli vahelt võttis ta veel ühe noa kätte ja hoidis seda pussitamise poosis.
"Hoia minust eemale!'' Sisistas Laura vihaselt, kuid astus siiski sammu tagasi. Jalatsite all klõrisesid purunendu peegli tükid ja ta hingas sügavalt sisse.
Peagi seisis ta taas Võõraga silmitsi, vaadates ainitsi punastesse silmadesse. Sealt peegeldus kõigest viha ja janu ... Janu mõrvamis ja vere järgi.
Ettepoole viskudes, lõi Laura klaasi Võõra rindkerre ning selle sealt välja tõmmates, ei näinud ta punast tilkuvat vedelikku, vaid midagi musta, nagu õli.
Võõras aga sisistast ja valust ning astus tuikudes sammu tahapoole. Käe rindkerele surunud, tõstis ta selle korraks eemale. Nähes enese verd, tardus ta korraks ja tõstis pilgu. Silmad põlemas vihast, hüppas ta Laurale kallale.
Sellili klaasikildudel maadnunud, tõi Laura kuuldavale kiljatuse. Võõras tüdruk oli raske, kuid ometigi tundis ta luid tema kätel. Kogu jõu kokku võtnud, üritas ta Võõra enda pealt maha lükata, kuid too ei liigutanudki ennast eriti ja tõstis noaga käe kõrgele. Tera suurte silmadega vaadates, lõi ta enda noaga Võõra randmesse. Valust ulgudes pillas Võõras noa maha ning pani mõlemad käed Laura kaelale, hakates teda kägistama.
Alla andmata, hakkas Laura Võõra käsi küüntega kraapima ja noaga kriimustama, kuid see ei toiminud. Ta lõi noaga vastu Võõra kõhtu, piha, kuid too ei teinud märkamagi vaid pigistas tugevamini peenikest kaela enda käte all.
Nägu sinakaks muutumas, hakkas ta pilk ähmaseks muutuma, kuni viimaks kõik kustus ja käsi noaga vaikse potsatusega klaasikildudega kaetud põrandale langes.

Lahe. Edasi.

Ohjaa. Mulle meeldib.

Tore, et meeldib... Ma nüüd ei tea, kas jätta see viimaseks osaks või teha midagi edasi?

Tee ikka midagi edasi. See jääb kole lahtiseks.

M, eks peab siis jälle ajurakke pingutama.

Nad võiksid kuidagi sellest punasilmsest tüdrukust lahti saada. Häppiendi on vaja. =)

Happyending, happy ending... Mis teil kõigil sellega on? ._.

Kirjuta edasi.

See jääb muidu lahtiseks. =)

Tee just sad end!!

Ma teen seda järjeka jätkamise isiklikel huvidel. Üritan teha võimalikult huvitavaks!

Must Opel sõitis edasi mööda kulunud asvaltteed kuni peatus ühe sinaka maja ees. Aias seisis suur silt kirjaga "MÜÜDUD'' ning siis avanes vaikse klõpsatuse saatel autouks ja välja astus mustade lühikeste juustega naine ja seejärel mees. Mõlemad vaatasid hindavalt enda uut suvilat, muie näol venis laiemaks.
"Johanna, sa võid meie uut suvilat vaadata!'' Hüüdis Clara. Väsinult ohates tegi nimetatu ukse lahti ja astus välja. Õues hingas ta sügavalt sisse värsket õhku ja krimpsutas nina. Linnas elades oli õhk rohkem reostunud ja siin lõhnas kuidagi teistmoodi. Johanna lükkas nokamütsi silme eest ära ja vaatas kahekorruselist maja väga kritiseeriva pilguga enne kui pea kõrvale pööras.
"Ahh, Thomas, ta pole mitte millegiga kunagi rahul, ära tee sellest välja,'' sõnas Clara tema uuele kasuisale, kes vaid vastuseks mühatas ja läks sildi juurde, mille ta maast välja tõmbas. "Ma käin linnas ära ja toon meie asjad ära. Vaadake siin seni ringi,'' sõnas Thomas ja suudles Clarat põsele. Naine punastas kergelt ja noogutas. Ta otsis taskust võtmed välja ja läks majani. Ukse avanud, ahhetas Clara õnnelikult.
Kuigi see oli maamaja, oli seal korralik parkettpõrand ja uued aknad. Kõigest mõni tolmukübe mida annab ära nühkida.
"Johanna, mine otsi endale tuba välja, ma valmistan seni midagi süüa!'' Ütles ta oma tütrele.
Tüdruk noogutas ükskõikselt ja tammus raskelt trepist ülesse. End teiselt korruselt leidnud, kergitas ta kulmi, kui nägi kõigest nelja ust. Kuigi ega ta just kõige rohkem neid näha ei oodanudki. Seegi oli palju.
Kõik toad läbi vaadanud, seadis ta end sisse trepilähedal olevasse tuppa ja vaatas seal nüüd veel korra ringi.
Seal oli suur tumepruun kapp, arvutilaud, kirjutuslaud, sinise voodilinaga voodi, valge tapeet ja suur lamp laes. Thomas oli selle ümberkolimise eest korralikult hoolitsenud.
Clara nimetas seda tema kuuldes suvilaks, kuid miskipärast oli Johanna kindel, et nad kavatsevad siia elama jääda.
Huvitav, kaua ma siin elada suudan? Mõtles ta, kui astus akna juurde. Äkitselt kortsutas ta kulmi, kui nägi võmme põhimõtteliselt iga tänava nurga all.
Politseid seisid sirgelt ja tähelepanelikult ringi vaadates tänavanurkadel. Johannale jäid silma käerauad ja püss, mis vööl ilutses.
Varsti ilmus maja ette tuttav Opel ja välja astus Thomas, kes tegi autouksed lahti ning tõmbas välja kaks kohvrit. Majast tormas välja Clara, kes võttis endale samuti paar kohvrit kätte ja Johannat hüüdis.
Akna juurest eemale astunud, tegi ta nägu, nagu poleks midagi kuulnud, vaid heitis voodisse pikali ja võttis taskust välja MP3. Selle tööle pannud, keeras ta muusika põhja ja jäi tühjalt lakke vaatama.

Johanna tõmbas kiirelt kõrvaklapid peast kui kuulis tuttavat haukumist altkorruselt. Voodist välja hüpanud, jooksis ta alla ja hakkas naerma, kui nägi enda saksalambakoera Nähvitsat rõõmsalt haukumas ja uues kodus ringi nuuskimas.
"Johanna, ole hea ja mine koeraga jalutama,'' ütles tüdrukule Thomas ja viskas talle jalutusrihma enne kui kööki kadus. Õlgu kehitanud, kutsus ta koera kohale ja kinnitas kaelarihma ära. Kapilt võttis ta taskulambi, mille ta kohe tööle pani ja sellega enda ette valgust näitas. Töötab.
"Ärge mind enne homset tagasi oodake!'' Hüüdis ta naerdes ja väljus kiirelt majast.
Tänavad olid pimedad kui ta ringi vaatas. Nähvitsaga oli tal hoopiski julgem, seega hakkas ta õhtust sürki tegema, näidates taskulambiga endale teed.
Märkamatult jõudis Johanna külalõppu, olles isegi üllatunud, et ta väsinud ei ole. Ta vaatas ringi ja silmas viimaks ühte maja, kus ei põlenud ühtegi tulukest. Sinnapoole minnes, hakkas Nähvits järsku kiunuma ning tõrkus edasi minemast. "Tule juba!'' Sosistas ta koerale ja sikutas teda enda järel. Lõpuks andis ta järele ja sidus koera ühe aiaposti külge. Teda lohutavalt silitanud, astus ta endale taskulambiga teed näidates edasi kuni majani jõudis.
Johanna sirutas käe juba ukselingi poole, kuid kuulis seest mingisuguseid vaikseid samme. Veranda taha hüpates, piilus ta üle ääre ja nägi kuidas must kogu majast väljus. Ta nuusutas korraks õhku ja vaatas sinnapoole, kus Johanna oli. Viimast jahmatasid need punased silmad, mis kapuutsi alt välja paistsid, kuid õnneks ei vaadatud teda pikalt, vaid see Inimene läks edasi väravate poole. Sealpool kuulis ta ka Nähvitsa närvilist kiunumist, kuid siis kadus siluett ja kõik jäi taas vaikseks.
Johanna upitas end üle veranda ääre ja pühkis lehed enda pükstelt ja pluusilt ning tegi ukse vaikselt lahti. Ta lülitas taskulambi taas sisse, kuna oli enne nii tark olnud ja selle välja lülitanud.
Kogu esimese korruse läbi uurinud, vajus ta trepile istuma ja vaatas lae poole. Selles majas haises vastikult ning ta oli väsinud sellest, et peab koguaeg suuga hingama. Kolmnurkse salli poole näo peale tõmmanud, tõusis ta taas püsti ning läks teisele korrusele.
Seinas nägi ta imelikku triipu ja sellele lähemale kummardudes, kergitas ta kulmi kuni sõrmega seina puudutas.
"Iuu!'' Sosistas ta vaikselt, kui mõistis, et tegu on kuivanud verega. Käe kähku vastu seina ära pühkinud, ajas ta keele suust välja ja judistas ennast. Mis matside häärber see on? Krimpsutas ta nina, kuid astus edasi. Ta jõudis toani, kust puudus uks ning valgustas tuba taskulambiga ja ...
Ja hüppas tagasi. Ta nägi verd vaibal. Suurt vereplekki. Üleni värisedes, astus ta veel tagasi ja vaatas kähku ringi. Enda õnneks oli seal koridoris veel üks käik. Kui ta juba nii kaugele jõudis, siis miks mitte edasi minna?
Sinnapoole sammud seadnud, kuulatas ta ettevaatlikult igat heli, mis ta kõrvuni kostus.
Järsku kuulis ta enda talla alt tulevat raksatust. Kartes juba, et põrand lagunema hakkab, tõstis ta ettevaatlikult jala ja ohkas kergendunult, kui avastas, et see on kõigest klaasikild.
Üllatustel ei tulegi vist kunagi lõppu... Mõtles ta enda rahustamiseks sügavalt sisse hingates ja uuris veel klaasikilde põrandal. Need olid laialiloobitud põhimõtteliselt igasse nurka. Uudishimu sees tärkamas kui põletava leegina, läks ta edasi kuni nägi pimeduses ühte kompu lebamas.
Vaikselt ahhetanud, jooksis ta lähemale ja oleks peaaegu kiljatanud, kui nägi enda ees kahvatu naha ja heledate juustega teadvusetut tüdrukut lebamas.

Wow, väga hea.

Väga, väga hea.

Läheb huvitavaks.

Kirjuta edasi!!!

Laura tegi silmad lahti ja pilgutas neid väsimusest. Siis tabas teda aga üllatus, kui ta tundis enda all pehmet diivanit ning rasket tekki. Kõrval kuulis ta vaikset hingamist ning hääle poole vaadates, nägi ta tugitoolis magavat umbes temavanust tüdrukut. Pimedas toas oli väga raske tema nägu näha ning ettevaatlikult, et Teda mitte äratada, lükkas Laura teki aeglaselt ja nii vaikselt enda pealt maha.
Selleks, et pimeduses natukenegi paremini näha, pilgutas Laura silmi ja tõusis püsti. Ta selg tuikas pikast magamisest, või kas ikka magamisest?
Talle meenus kuidas Võõras oli teda kägistada üritanud ja ta arvas isegi, et ta on surnud. Kas see ongi surm? Ettevaatlikute sammudega astus ta magava toanaabri poole ning raputas teda vaikselt õlast. Tüdruk nohises vaikselt ja läbi une lükkas Laura käe õlalt. Kulmi kortsutades raputas Laura tütarlast veelkord. Vastuseks sai ta läbi une ühe mõmina. "Nõme!'' Mõtles ta pahuralt ja raputas viimast korda, aga tugevamini. Viimaks reageeris magaja ja võpatas ärkvele. Silmi hõõrudes, vaatas ta unesegaselt kord Laura ja siis diivani poole.
"Tore, sa oled ärganud,'' pomises ta haigutust alla surudes. Silmadel lastes korraks üle Laura näo libiseda, millest pool oli varjudesse kadunud, muigas ta rõõmsamalt. "Johanna,'' tutvustas ta end.
Laura seisis veel mõni sekund paigal enne kui aeglaselt noogutas:"Laura,'' vastas ta samuti nimega.
"Kuidas sa ennast tunned? On sul kõht tühi? Valutab sul kusagilt?'' Esitas Johanna kiirelt kolm küsimust ja vaatas pingsalt 'külalise' poole. Peale viimast küsimust tundis Laura kaelal valu ja tuikumist kohal, kus olid Võõra sõrmed pigistanud. "Ei, ei ja veelkord ei,'' vastas ta lämbuval toonil ja istus jälle diivanile. Johanna lülitas laualambi sisse ning vaatas suurte silmadega albiino-tüdrukut.
"Mida sa seal majas siis üleüldse tegid?'' Küsis ta seejärel.
"Kuidas palun?'' Kortsutas Laura kulmi. Niiet ta oli leitud majast? Kuid kes ta leidis? Pilgu enda põlvedele langenud kätele viinud, nägi neidis, kuidas need värisema hakkasid. Hirm tulvas kiirelt üle kogu ta keha ning silmad kinni pigistades, meenusid talle needsamad punased vihast põlevad silmad.
"Laura?'' Küsis Johanna. Hääl tundus tulevat kusagilt kaugelt, kuid kiirelt reageerides tõstis nimetatu pea.
"Mida sa seal majas tegid?'' Küsis ta taaskord.
"Vaatasin ringi,'' kõlas tüdruku hääl vaikselt.
Johanna noogutas aeglaselt, kergitades ühte kulmu. "Jaa miks sa keset klaasikilde pikali olid?'' Venitas Johanna, otsides õigeid sõnu, et küsimus normaalselt esitada.
Keset klaasikilde pikali ?
"Ma ei tea,'' valetas ta, hääles ärevus vastu kajamas. Ta polnud kunagi olnud hea valetaja ja nüüdki ...
"Tõesti...'' Kõlas Johanna hääl kuidagi sarkastiliselt. Laura vaatas tema poole, pilk silmis ootav.
"Mida ma siis sinuarust keset klaasikilde teha võiksin?'' Pressis ta kokkusurutud hammaste taga.
"Midagi. Lihtsalt enne kui ma majja sisenesin, nägin ma ühte tüdrukut sealt väljumas ja mõtlesin, et äkki on tema süüdi?'' Muie venis Johanna näol, kui ta nägi Laura ilmet.
Kohkumus, hirm ja ... võimalik, et ka viha. Kui Johanna poleks hetkel Laura silmadesse vaadanud, poleks ta märganud nendes kättemaksu himu mis hetkega hajus. Siis hingas kahvatu tüdruk jälle rahulikult, või vähemalt üritas enda hingamist normi saada.
"Punaste silmadega?'' Küsis Laura. Endalegi üllatuseks kõlas ta hääl rahuliku ja ükskõiksena. Võibolla pingutas ta pohhuismi teesklemisega üle?
"Punaste silmadega,'' kinnitas Johanna ning naeratas korraks. "Tundub, et kell on kuus saamas. Tule, ma teen sulle teed, võibolla siis saad oma jume tagasi.''

Lahee.

Sa kirjutad hästi.

Sulps.
Veel üks suhkrukuubik lendas teetassi ja Laura võttis ühe võileiva enda kätte, hammustades sealt väikese tükikese.
Nüüd sai ta aru, kui näljane ta tegeikult on!
Võileivalt suurema tüki hammustanud, vaatas ta Johanna poole, kelle pilk talle kinnitatud oli, pea veidike viltu.
"Kas sa nüüd saad rääkida mida sa seal majas otsisid?'' Küsis ta jälle. Kolmas kord selle hommikusöögi ajal. Majas valitses vaikus ning ainult Laura vaikset mälumist võis kuulda kui ta viimaks enda ampsu alla neelas ja teed peale jõi.
"Saaksin,'' ütles ta pahuralt.
"Aga palun, räägi, ma tahaks ka saada teada sellest müsteeriumist.''
"Ütle alguses, miks sa tahad teada?'' Küsis Laura kulmi kergitades.
Johanna kehitas vastuseks õlgu ja tõstis mõlema käega tassi suule.
"Räägi. Ja kui sa seda teed, siis räägi kohe algusest peale. Mida sa sellest tüdrukust tead ja miks ta sind kägistas...?''
Laura ohkas ja hakkas rääkima. Tundus, nagu võtaks see mitukümend minutit, kuid tegelikult rääkis ta vaid kaheksa minutit ja seegi meenutas raamatu lugemist. Johanna kuulas vaikselt, ühtegi korda vahele segamata ning noogutas aeglaselt.
Laura rääkis talle ära kõik mõrvad ning ta oli lootnud, et Johanna, kes on linnakas, hakkab vahele sekkuma, et too jätaks selle osa vahele, püsis ikka veel vait ja kuulas tähelepanelikult. Ta rääkis talle kaelakeest, mille oli raamatu vahelt leidnud, kuidas see mõjus tüdrukule ning kirjeldas talle isegi verd ja kõiki teisi fakte mida ta pidas vajalikuks.
"Nii, rahul?'' Küsis Laura "said kogu info kätte mis sind huvitas?''
"Jah,'' vastas Johanna rahulikult. "See tüdruk on mõrvarist psühhopaat, kes üritas sind tappa, sellepärast, et sul on see kaelakee, mis teeb talle haiget ja sellepärast, et sa nägid teda mitmel korral. Lahe,'' muigas ta .
"Lahe?'' Küsis Laura üllatunult. Lahe selle kohta küll ei ütleks. Kohe üldsegi mitte. "Kuule, mina oleksin peaaegu surma saanud, mina oleksin talle otsa koperdanud ja mina jooksin tema eest ära, selleks , et terve nahaga pääseda ja sa nimetad seda lahedaks? Mis tunne oleks sul kui sa kogu selle jama ise üle elaksid ja näeksid hiljem laipu unes?''
"Ma saan teada...''
"Sa oled jobu!'' Kähvatas Laura vihaselt. Johanna rääkis nii rahulikult nagu oleks ta mõni psühholoog. Kui nii, siis temast abi ei olnud. "Ja mis sa mõtlesid 'ma saan teada' asjaga?'' Küsis ta seejärel.
"Ma mõtlesin seda, et me läheme sinna majja ja vaatame mis teha annab, et mina ka selle üle elaksin,'' ütles ta.
Laura suu vajus lahti. "Kas ma kuulsin just õigesti, et sa tahad sinna õudustemajja tagasi minna?'' Küsis ta uskumatult.
Johanna noogutas ja pani tassi lauale.
"Siin kohas on hea see, et päike ei tõuse nii vara. Linnas on sel ajal juba päike väljas. Tule,'' tõusis ta toolilt püsti ja jalutas esikusse.
"Mida?''
"Tule!'' Ütles Johanna vaikselt ja läks trepist ülesse. Laura järgnes talle, süües tee peal ära enda pooliku võileiva. Nad jõudsid Johanna tuppa ning tüdrukud astusid vaikselt edasi. Siis aga kummardus Johanna ühe sahtli kohale ja tõmbas välja sealt ühe väikese karbikese. Selle avades, tõmbas ta välja ühe hõbedase kaelakee, mille otsas rippus mao kujund tiibadega.
"Ja mis see on ...?'' Ei suutnud Laura küsimata jätta.
"Kaelakee.''
"Ja miks sa mulle seda näitad?''
"Nooh .. alustuseks see, et see tüdruk kes siin annab kõigile tappa, on ilmselt kurjuse kehastus. Kui sa vähegi raamatuid loed -'' tea peatus kui nägi Laura altkulmu pilku. "siis peaksid sa teadma, et kõik sellised kardavad hõbedat. Aga see siin pole lihtsalt hõbe. Mu isa oli kristlane ja kui me kirikusse temaga läksime, lasi ta selle püha vee sisse kasta ning sellepoolest see on eriline!''
Laura seedis kuuldut. Aeglaselt. Siis hammustas ta huulde ja vangutas pead. "Ja sa arvad, et see mõjub?'' Küsis ta .
Johanna kehitas õlgu ning riputas kaelakee kaela, pistes selle särgi alla. "Proovida ju võib. Ma sain aru nii, et see tüdruk ilmub välja pimedal ajal. Meie õnneks pole praegu valge ja me võime vabalt sinna minna... Siis me saame näha -''
"Oota! Sa oled päris lolliks ära läinud? Sa ei saa sinna minna! Ta tapab su ära!''
"Ma pole nii magus ka, et ta mind sööma hakkaks. Seega jääb sulle minust veel midagi mälestuseks ka. Ja kui ma tõesti surema peaks, siis võta mu kaelakee,'' muigas Johanna.
Laura kortsutas kulmi ja pani käed vaheliti. "Sa vist ikka ei võta seda asja tõsiselt, mis?''
"Mitte nii palju kui sina. Ma olen harjunud asju kergelt võtma ja ümber harjuma ma ei hakka. Tule nüüd! Kõik magavad veel ja meil on natuke aega!''

Mõne aja pärast seisid mõlemad tüdrukud maja ees. Laura põrnitses vihaselt Johannat, kes käskis tal tee peal vait jääda, sest teda ei huvitanud need asjad mis majas juhtuda võivad. Üldiselt ei huvitanud teda miski. Sõrmed enda kaelakeele libistanud, tegi ta aiavärava lahti ja astus esimesena edasi, kohe peale teda Laura, kes tal tihedalt kannul oli.
Nad jõudsid ukseni ning tegid selle vaikselt lahti, kuid uksehing kriuksus sellegipoolest. Kiirelt sisenesid nad majja ja vaatasid ringi.
"Ongi verelomp...'' kergitas Johanna kulmi. Vahest ongi õudukate vaatamine kõige parem otsus. Siis pole närvid nii tuksis. Laura aga krimpsutas nina ja astus sellest eemale.
"Kuhu me edasi läheme?'' Küsis Laura tüdinult.
"Vaatame alustuseks kõik toad läbi ja kui päike on selleks ajaks tõusnud, käime korraks meil läbi, toome siia toitu ja ootame õhtuni...'' Ütles ta rahulikult.
"Usud sa tõesti, et ma kavatsen siin sööma hakata?''
"Tead, siin pole seda verehaisu enam tundagi. Lihtsalt kujuta ette, et see on guaššvärvi plekk. Tule nüüd, maja on suur!''