Narnia rollimäng .

Koolikell helises ning see kuulutas ka järjekordse koolipäeva lõppu. Õpilased lahkusid kiirelt koolimajast, nende keskel Miseria. Tüdruk tõmbas patsikummi juustest ning lasi enda mustadel juuksesalkudel üle õlgade langeda. Päikeseline päev tõi talle kiiresti naeratuse ning ta astus edasi, jõudes nii ühe pingini. Selle juures ta peatus ja vaatas kooli poole, oodates nüüd Evannat, et nad saaksid koos koju minna.


Kellaaeg pole tähtis! Ma arvan, et pole vaja seda öelda, või on?

Aranius seisis keset metsalagendikku ja vaatas taevasse.
Kõik märgid viitasid sellele, et Narniasse tuleb inimlaps. Aga kuidas?
Ta raputas murelikult pead ja galopeeris tagasi maja poole.

Haliena hüppas üle kivide ja jäi ühe suurema peal seisma. Õhku nuhutades raputas ta kergelt pead. Oma saba liigutades jooksis ta edasi, mägede poole.

Evanna astus mornilt välja matemaatika klassist, kus neil oli parajasti järeltöö olnud. Eelmisel nädalal oli suur gripipuhang ka temani jõudnud. Kuid nüüd oli ta enam-vähem - ta aevastas - terve. Enam-vähem.
Ta viskas garderoobis kiiresti jope selga ja jooksis koolimaja uksest välja.
Ta märkas kohe pinkide juures Miseriat.
"Hei," naeratas ta sinna jõudes.

Haliena peatus ühe puu juures ning nuusutas maapinda enda ümbert. Hundid, mõtles ta ning jooksis veelgi kiiremini edasi, et mäe tippu jõuda.

Hawk lendles taas kõrgel metsa kohal ja jälgis neid kes metsas ringi liikusid vahel mõnele kivi pähe visates.

Haliena klähvatas, kui talle kivi pähe kukkus. Tõstnud pilgu üles ta mügistas naerda. "Jälle tegeled oma ajviitega," ütles ta.

"Kuidas siis teisiti." Hawk lendas madalamale rebasele lähemale. "Midagi huvitavat ka toimub?" küsis ta siis.

Miseria naeratas laialt enda sõbrannale ja noogutas. "Hei!''Ütles ta ja astus pinkide juurest eemale. "M, kuidas läks? Sul pole enam tervisega probleeme?'' Küsis ta, nagu poleks kuulnud tuttavat aevastust mõned meetrid eemal.

"Ma ei tea, mul on kahtlane tunne, et midagi hakkab juhtuma. Aga mida... Seda ma ei tea," vastas Haliena aeglaselt ning tõmbas ninaga läbi õhu. "Oskaks ennustada, siis teaks," lisas ta turtsatades.

Hawk turtsatas ja sõnas siis: "Tuleb vist mõnele ennustajale visiit teha."

"Oo, ennustaja, kas sa ennustad, mis juhtub?" küsis Haliena sarkastiliselt, kujutledes, et räägib ennustajaga.

OT: Like omg, ei saa ühest sõnast aru...

Hawk lendas rebase juurest ära. Ta korjas ühe kivi tõusis kõrgemale ja viskas selle siis rebase kõrvade vahele ja lendas minema.

Haliena klähvatas, raputas pead ning jooksis edasi. Ta isegi ei pannud tähele neid, kes teda häirisid.

Dorian üritas parajasti üht oma vana pluusi natuke parandada, kui kuulis mingit imelikku hääkt. Uudishimulikult toppis ta pea ajutisest telgist välja ja vaatas ringi.

Haliena võpatas, kui kuulis mingit sahinat. Ta vaatas ringi ning mõtles, kes seda häält küll teeb. Julgelt aga ettevaatlikult astus ta sahinale lähemale.

Ei kedagi. Kõhklevalt tuli Dorian telgist välja. Ta kabjad klõpsusid vaikselt kividel, kui ta ümbrust kuulatas.

Haliena lausa hüppas, kui kuulis kapjade klõbinat. Ta kikitas kõrvu ja läks läbi suure põõsa. "Ahha, sina siin sahistadki," ütles ta hukkamõitsvalt, kui Dorianile otsa vaatas.

Evanna naeratas sarkastiliselt. "Ohjaa."
Ta pööras kodutee poole ja nad hakkasid koos kodu poole minema.

Miseria muigas ja pistis käed taskutesse. Ta oli kooli piirkonnast väljas ja seega ei saanud keegi teda kaalama tulla. Peagi jõudsid nad metsani ning jalutasid edasi. "Ilm on täna tavapärasest ilusam...'' Nentis ta fakti mida oli tähele pannud juba hommikul. Tavaliselt oli ikka tuult ja nii soe pole just koguaeg sügisel.

Evanna naeratas. "Nõus." Ta jälgis puid, mis olid juba mõnel pool kollakates ja punakates toonides. Ta armastas loodust.

Ka Miseria vaatas loodust, mis neid ümbritses. Tahest tahtmata pidi ta alati seal metsas naeratama. Kasvõi sunnitult. See koht tundus nagu oleks osa temast! Edasi kõndinud, pälvis miski ta tähelepanu, mis polnud neist eriti kaugel. "Mis asi see on?'' Küsis ta suuna poole osutades ning kissitas silmi, et paremini näha. Siiski otsustas ta lähemale astuda. Peagi jõudis ta lähemale ja ohkas vaikselt ja väga üllatunult, kui nägi ühte vana ust enda ees seismas. Ilma mingisuguse toeta. Kulmi kergitanud, vaatas ta korraks ukse taha ja siis piilus ta silmanurgast Evanna poole, oodates tema arvamust.

Evanna järgnes kõhklevalt Miseriale.
"Ma ei tea..." vastas ta ja silmitses ust. See nägi välja vanamoodne, kuid mitte inetu. See näis teda justkui kutsuvat.
See uks nägi välja... müstiline. Nagu oleks nad sattunud mõnda fantaasiaraamatusse, mida Evannale lugeda meeldis. Samas, keegi võis olla selle ukse lihtsalt siia jätnud, ajades metsa prügimäega "segi". Evanna vihkas neid inimesi. Nad rüvetasid metsa, mida Evanna armastas.
Kuid see uks ei näinud selline välja.
Uudishimu tõstis Evannas pead. Kuigi see oli võimatu, tundus talle, et ukse taga on midagi.
"Kas teeme selle lahti?" küsis ta hääles elevust varjates.

Miseria muigas korraks, nähes sõbratari reaktsiooni. Ka tema oli üllatunud selle üle, et ühtäkki ilmus uks metsa. Nad oleksid seda varem näinud, kui see oleks koguaeg seal olnud. Judinad jooksid üle ta selja, kui ta noogutas ja käe ukselingi poole sirutas. Kohmetust tundes, keers ta seda natuke ja kuuldavale tuli vaikne klõpsatus ja siis avas Miseria vaikselt ukse. Nähes mitte midagi, pööras ta vaatama Evanna poole, kulmud kergitatud. Ta tegi suu lahti, et kommenteerima hakata, kuid tundis siis, kuidas miski teda sikutab. Seljataha vaadates, nägi ta ainult metsa pilti, mis hajuma hakkas ja siis tuli nähtavale teine pilt - teistsugune mets, mis kihas rohkem elust. "Evanna, mis toimub?'' Küsis ta paaniliselt, sest nüüd sikutas keegi või miski teda tugevamini.

Hawk lendas metsa kohal ja otsis kedagi kellelt uudiseid kuulda kuid lõpuks otsustas ta puhata. Ta maandus keset metsa asetseva laterna peale..

Haliena turtsatas, liigutas enda saba hoogsalt ja jättis siis Dorianiga hüvasti. Kannatamatus, mis teha. Kiirelt joostes ja ümbrust tähele panemata põrkas ta vastu posti. "Midaa..?!" hüüatas ta.

"Mida sa siia otsid," hakkas Hawk kiunuma kui rebane peaga vastu posti lendas ja tema maha kukutas. Hawk maandus seekord posti kõrvale.

"Mis ma otsin, mis ma otsin. Midagi ei otsi!" hüüatas Haliena ning üritas käppadega enda pead hõõruda. "Tegelikult peaksin ma hoopis teises kohas olema..." lisas ta mõtlikult.

"Miks?" küsis Hawk imestunult.

"No, ma tahtsin mägedesse minna. Siis kohtusin Dorianiga. Ja nüüd ma olen siin," seletas rebane ning vahtis mõtlikult puude poole.

Evanna vaatas hirmunult, kuidas Miseria ukse taha kadus. Aga seal polnud ju midagi... Ta kõhkles. Kuidas Miseriat tagasi aidata? Kuid tal polnud aega mõelda, kuna ta hakkas samuti tundma imelikku sikutust, tõmmet selle millegi poole, mis seal ukse taga oli. Ta kiljatas.
Ja siis seisis ta Miseria kõrval võõras metsas.
"Kus me oleme?" küsis ta hirmunud noodiga hääles.
Ta vaatas metsas ringi. See oli samuti päikesepaisteline, elust kihav ja nägi väga ohutu välja. Evanna rahunes pisut. Keegi neile kohe kallale karata ei kavatsenud. Vist.
Aga ikkagi, kuidas nad tagasi pidid saama?

"No, mina sind ei sega. Aga kas sa ei kuule kui elevil on puud?" küsis Hawk veel. Ta vaatas üles puudelatvu ja puud nad oleks justkui juttu ajanud. See vaatepilt oli ebaavaline, tavaliselt nad ei rääkinud nii palju korraga.

"Kuulen ikka... kuidagi rahutud," vastas Haliena peale mõttepausi.

Miseria ei suutnud hingatagi, kui leidis ennast üldse teisest metsast. Evannat enda kõrval ei pannud ta alguses tähelegi ja tuli tagasi reaalsusesse alles siis, kui kuulis teda kõnelemas. "Ma ei tea,'' suutis ta kõigest vastata, kui ringi vaatas ringi. Eelkõige jäid talle silma kõik need puud, mis neid ümbritsesid. Need olid teistsugusemad kui tema maailmast. Kas nendest oli tunda kuidas elu nendest kihas?
"Me peame siit kuidagi minema pääsema,'' sosistasta Evannale ja astus ettevaatlikult ühe sammu edasi, nagu kartes, et jalge alla oleks keegi peitnud mitut miini, et neid ära tappa. Kuna mitte midagi ei juhtunud, astus ta jälle edasi, teadmata tegelikult ise ka kuhu ta läheb.

"Kas sa suudad neist aru saada? Nad räägivad kiiresti, minu kõrv nende sõnu ei taba," ütles Hawk ja vaatas üles.

Evanna noogutas sõnatult. Ta järgnes kõheldes Miseriale.
Talle hakkas vapustus kohale jõudma ja sellele järgnes natuke elevust. Nad olid just sattunud mingisse teise maailma. Fantaasiamaailma! Just nagu raamatutes, mida ta lugeda armastas. Ta oli unistanud seiklusist ja nüüd avanes neile see võimalus.
Ja kuna tavaliselt oli ka fantaasiaraamatutel õnnelik lõpp, naeratas ta endamisi.

Miseria vaatas enda ees laiuvaid puid ja pööras ringi, vaadates huult närides Evannale otsa. "Ja kuhu edasi?'' Küsis ta kätega vastu reisi lüües. Puud nende kohal liikusid kiirelt, nagu räägiksid nad omavahel ja mõned oravad piilusid nende poole. "Siin on mõnes mõttes kõhe...'' Sõnas ta end natuke judistades.

"Mõnes mõttes," nõustus Evanna. "Ma arvan, et me peame lihtsalt edasi liikuma, kuna teadmised selle paiga geograafiast mul puuduvad." Ta naeratas.

Miseria muigas vildakalt ja astus seejärel edasi, hoides valvsat pilku puudel. "Minuarust tundub see koht siiski imelikuna... Ma olen lugenud raamatuid paraleelmaailmadest, kuid ma poleks kunagi uskunud et...'' Ta peatus poole sõna pealt kui nägi nendest mõned meetrid eemal seisvat jänest, kes neid tarkade silmadega vaatas.

Evanna jälgis jänest. Tema silmad vaatasid tüdrukuid arukalt. Nagu oleks jänesel mõistus. Aga see polnud võimalik.
Evannale meeldisid loomad ja ta lootis, et jänes kartma ei hakka ega minema jookse.

Miseria muigas kergelt kui jänku enda nina korraks liigutas. Ettevaatlikult astus ta sammu lähemale ja kui nägi, et loom eest ära ei lähe, kummardus ta jänese kohale ja sirutas käe välja, et teda paidata, kuid siis kuulis ta vaikset häält:"Eeva tütred?'' Küsis keegi. Ehmatusest end sirgeks ajanud, vaatas ta metsas arusaamatult ringi.

Dorian jälgis mõne hetke kohta, kuhu kadus Haliena. Siis läks ta tagasi telki, võttis sealt ühe pistoda, pani selle vöö vahele ja sööstis metsa.
Puud on rahutud... mõtles ta, vaadates üles. Puud kahisesid ja ajasid selgelt juttu. Dorian ei tabanud osade lausete tähendust, kuid ta ka ei mõelnud neile, vaid liikus edasi.
Puud on liiga rahutud...
Ta peatus ja tuletas meelde, kuhupoole jääb Laternapost.

Evanna, kes oli tähelepanelikult jänest jälginud, nägi jänese suud liikumas sõnadega samal ajal, kuid ei suutnud pilti kokku ajada. Ega jänes ometi rääkinud?
Kuid neil ei jäänud kaua aega mõistatada.
Jänes köhatas (jah, jänes köhatas, enam polnud selles mingit kahtlust) ja sõnas: "Hei? Kas te kuulsite?"
Evanna astus jahmunult sammu tagasi. "Kas sina ütlesid seda?" päris ta nõrgalt.
Jänes tundus neid samuti imestunult vaatavat.
"Mina ikka. Näete siin kedagi teist?"
"Ee... ei," vastas Evanna ja otsustas vestlust jätkata. "Mismõttes Eeva tütred?"
"Eee... inimesed?"
"Jah," vastas Evanna endiselt nõrgal häälel.
Ta mõtiskles, ega ta hulluks pole läinud. Ta oli fantaasiamaailmas ja ajas jänesega juttu. Ta pööritas silmi.

Miseria vaatas ringi kuni ta pilk peatus korraks Evannal. Ta rääkis kellegiga ja kui ta pilgu jänesele viis ja ta suud liikumas nägi, hüppas ta tagasi. "Ma võin leppida sellega, et ma olen hull ja näen hallukaid, kuid seda ma poleks oodanud!'' Sosistas ta Evannale, kuid noogutas jänesele.
"E, härra Jänes, kas te oskate meile öelda, kus Me asume?'' Küsis ta viimaks peenikesel häälel.

Haliena kikitas kõrvu ning üritas puude jutust aru saada. "Midagi... Tulevast asjast. Muud ma aru ei saa," ütles Hal peale pikka kuulamist.

"Tütred... mingid tütred?" sõnas Hawk ja tõusis korraks õhku ja lendas kõrgemale. Ta lendas päris latvade juurde ja istus ühele oksale. Siis sai ta aru millest jutt käis. Ta lendas alla ja sõnas: "Eeva tütred just neist käib jutt...Nad on siin."

"Siin? Siin?" võpatas Haliena ja vaatas meeletult pead liigutades ringi. Siis vajus ta istuma. "Veel ei ole! Varsti. Kohe. Nad on... Metsas?" ütles ta siis.

Suund käes, tammus Dorian edasi rahulikumalt. Siis ta peatus uuesti. Eest kostis hääli.