Underworld rollimäng

"Hei," ütles Aurora teeseldud vingumisega "Mul on lõbus," Ta muigas vaadates nooruki poole.

Miseria vaatas kõiki kordamööda ning pööritas viimaks silmi:"Mina ei tea, sina paned selle... granaadi omale taskusse tagasi ja meie pöördume patsiendi juurde," kähvas ta noorele vampiirile vihaselt ning pööras kanna pealt ringi. Tal ei olnud tõesti tuju mängida mõne lapsega, kes arvab, et on kõva mees.
Tulipunased juuksed järgi lehvimas, jalutas vampiiritar kiiretel sammudel tagasi palatisse kus ta arsti juurde jõudis:"Mis temaga lahti on?" küsis ta Berry kohale kummardudes.

"Miserial on õigus. Pane granaat ära ja tõmba lesta." Folken ohkas ja istus uuesti maha, püstolit siiski ära panemata.

Auroora mossitas hetkeks lükates oma alahuule lapsikult ette kuid noogutas siis nõustudes Misseriaga. "Tal on õigus, tee minekut ja võta granaat kaasa." Aurora langetas käe mis hoidis relva kuid samas oli ta valmis selle kohe taas tõstma ja nooruki mahalaskma.

William lihtsalt tõmbas granaadilt päästiku ära ning viskas selle maha ise sel ajal minema jooksdes.

Folken viskus aknast välja ning maandus jalgadel. Ta ajas end püsti ja vaatas üles.

"Idioot," sõimas Aurora taas väikest vägivaltset vampiirihakatist ja jooksis ise talle järele. Tal oli kõrini selle väikese tempudest mis ähvardasid paljastada neid hooneid mis olid vampiiride meelevallas. Ta oli uksest väljas veel enne kui inimene oleks aru saaanud mis toimub ja vaatas hetkeks lycani poole. "Kuhu see idioot läks?" küsis ta Folken'ilt noore vampiiri kohta.

"Ma ei märganud. Ta ei paistnud siiapoolegi tulevat," vastas Folken ja kehitas õlgu.

OT: Kuna, keegi ei täpsustanud mistüüpi pauk peab tulema siis loodan, et olete nõus kui see on gaas

Aurora mühatas ja vaatas siis ringi. Ta vaatas ülesse ja sealt tuli vaid tossu. "Gaas," turtsatas Aurora, vampiiridele ei teinud see midagi.

OT: Mulle sobib täiesti.

"Olen kuulnud, et gaas ei tee vampiiridele midagi," sõnas Folken ja astus majaukse poole. Ta kiikas korra maha ning siis üles. Folken suundus maja taha.

"Jah," sõnas Aurora ja järgnes Folken'ile. Loodetavasti on Miseria ja selle inimesega kõik korras mõtles ta. Aurora teadmist mööda peaksid hoones sees küll mõned hapniku ballonid olema kuid ta polnud siin ammu käinud ja ei saanud selles kindel olla.

Folken võttis püstolid välja ja hiilis maja taha. Seal polnud midagi. Folken vandus ja ütles: "Vennike on jalga lasknud. Õige mõte muidugi ka. Tema jaoks."

Miseria ei teinud paugust väljagi vaid pani ukse kinni ja otsis välja hapnikumaski mille ta Berry näole asetas. Temale ei teinud gaas midagi, see oli endastkiteada. Pealegi ei pidanud vampiirid hapnikuga hingama. Neile ei olnud see vajalik. "Niisiis, kuidas temaga lood on?" Küsis neidis tagasi arsti poole pöördudes, kes Berryt tähelepanelikult jälgis.
"Kõige rohkem mida mina kahtlustada saan, on Psühhopaatilised häired!" ei lasknud vampiiritar aga arstil oma arvamuse välja öeldagi. See oli liiga ilmselge.

Aurora astus taas arstikabinetti ja noogutas arstile vaadates Miseriale otsa: "Kuidas inimesel on?" küsis ta.

Vampiiriarst lihtsalt noogutas Berryle. "Kõige parem ravim on pikaajaline puhkus ning ta ei tohi depressiooni langeda," lausus ta mille peale vampiiritar noogutas ning hapnikumaski käes hoides, tõstis ta tüdruku sülle. "Noh, parem kui kunagi varem. Hakkame minema!" Lausus ta ning vampiiriarstiga hüvasti jätnud, väljus ta haiglast.

"Ma tulen teiega," sõnas Aurora ja silmitses inimest keda Miseria süles hoidis. Ta põikas veel korra läbi ruumist kus oli hunnik külmakaste, täidetud "toiduga" ta haaras neist ühe ja järgnes siis Miseriale.

Folken istus autosse ja jäi ootama. Ta muigas endamisi ja pani raadio käima.

Vampiiri heledad silmad puurisid londoni tänavaid ja veel enne kui inimsilm midagi märgata jõudis oli kadus Lucy ühe lagunenud maja katuse talade vahele ning avas taskus olnud jääs karbi.tükikese endale suru pistnud vangutas vampiiritar pead ning porises:"Halb aastakäik,kust küll selliseid saadakse" ja hüppas katusele.

Nad jõudsid kiiresti tagasi alla. Aurora läks oma ratta juurde kinnitas oma pagasi, ning oli valmis minema.

Miseria asetas Berry tahaistmele ning kinnitades neidise kuidagi turvavöödega kinni, istus ta eesistmele ja mühatas vaikselt, kui raadiot kuulis. "Kuhu me sõidame?" tundis ta hoopiski huvi, hakkamata kritiseerima muusikat, mis seal tuli.

Aurora ootas kannatlikult, et sõitma hakata. Ta ei teadnud miks aga ta tundis, et selle tüdruku juures ta igavust niipea tunda ei tule.

William sõitis autoga maja ümber suuri tiire ning avastas, et tema sissetung tekkis kanepi tõttu mille ta oli suitsu pähe kiiresti torgand. Samas otsustas William valmis panna veel üks tukk kui võmmid oleksid seda pisikest grena viset pealt näinud.

Folken lülitas raadio välja ja küsis: "Kuhu sa sooviksid minna?"

Miseria kergitas sellise käitumise peale kulme ning nüüd, kui mõelda nende valikuvõimaluste peale, ei leidnud ta ühtegi sobivat kohta. Nad saaksid vampiiride peakorterisse minna, kuid seal oleks Folken kindlasti tapetud. Ja samas ei saaks nad minna lycanite peakorterisse. Aurora ja tema, Miseria oleksid seal kindla peale pantvangi võetud või mõrvatud. Need imelikud, kuid ametlikud reeglid vaenu suhtes häirisid teda väga.
Siis ta lihtsalt lõi käega. "Me võime minna sinna... endisesse lycanite peakorterisse?" pakkus ta, oskamata millegi parema peale tulla. "Või kui see ei sobi, siis on linnast väljasõiduteel üks vana sadam. Seal ei käi enam keegi ja selle läheduses on üks kasutuskõlblik kahekorruseline maja," jõudis ta veel ühele ideele.

Aurora sõitis autoakna juurde ja ootas sihtkohta kus suunas sõita.

"Sobiks pigem see mahajäetud maja. Keegi võib vanas peakorteris veel ringi konnata." Folken lükkas käigu sisse ja ütles Aurorale: "Vana sadama poole."

"Olgu," Aurora lõi masina käima ja hakkas vana sadama poole sõitma.

Folken keris akna üles ja sõitis Aurorale järele.

Peagi oli ta vana sadama juures. Ta polnud siin tükkaega käinud. Kusagil lähedal peaks olema punker varustusega, mõtles Aurora ringi vaadates.

Berry ei ärganud, kuid hoidis peos üht pärgamenditükki, mille ühel poolel oli gooti ajastulik kompassiroos ja teisel pool veidrad kirjamärgid. Iidne vampiiride keel.

Aurora jättis oma mootorratta ühe põõsa varju. Ta nuhutas õhku sellel oli soolakas vetikane lõhn, kuid aimatavalt võis tunda mingit ebamäärat lõhna. Aurora kirtsutas nina ja läks mõned meetsid sadamast eemale. Seal oli küngas ja hästi varjatud uks. Ta avas selle, punker oli tühi. Aurora astus sisse lehvitas veidi lõbustatult kaamera poole mille vaate välja ta nüüd jäi. Ta haaras kaks relva vööd ja pani need endale ümber. Siiis läks ta relva kapi juurde ja võtttis sealt neli laetud relva. Pannud need vööle Haaras ta seinaääres asuva pika mantli. Minu suurus, mõtles ta naeratades ja lahkus punkrist sulgedes hoolikalt ukse. Ta jalutas tagasi oma mootorratta poole kui päike pilvede vahelt kriiskama hakkas. Ta kiirendas sammu ja varjus vanasse paadihoonesse.

Miseria vaatas välja kui nad kohale jõudsid ning krimpsutas nina. Siin oli vastik lõhn, kuid nad tulid siia selleks, et mõni aeg rahulikult olla. Inimesetüdruk aga ei paistnud üldse ärkavat. Tehes turvavöö lahti, pööras ta ennast Berry poole, vaadates teda murelikult. Selle inimesega on ägedad probleemid, kuid siiski, nad tundusid Miseria jaoks huvitavad olevat.
Ta ei teinud märkamagi, et Aurora oli järsku kadunud, kuid niipea kui ta kõrvetust enda nahal. Vaikselt ahhetanund, tegi ta ukse lahti ning kadus Aurora juurde, kes vanas paadihoones oli. Sinna päike ei ulatunud.

"Mis edasi?" küsis ta viimaks, tundes huvi edasiste sammude pärast. Nad olid juba nii kaugele tulnud, kuid tema ideed olid otsakorral.

Folken astus autost välja ja ringutas. Ta ei läinud vampiiride juurde vaid jäi auto juurde seisma. Mees vaatas ringi ja vangutas pead. Talle polnud kunagi mere juures meeldinud, kuid nüüd oli see vajalik.

"Mis sul temaga plaanis on?" küsis Aurora Miserialt. Silmitsedes uudishimulikult tüdrukut blokkiga.

Ferri istus diivanil ja silmitses lage. Ta pea oli langetatud. TAl oli janu.

Miseria vaatas tuimalt akna poole, punased juuksed olematu tuule käes lehvimas. Mis tal tõepoolest Berryga plaanis oli? "Ma arvan, et ma aitan tal kuidagi terveks saada," sõnas ta viimaks. Ta ei ole kunagi külmavereline olnud, kuid siiski on ta tapamasin, mis ei muutu kunagi olemuselt.
Ta lükkas enda käed rahulikult taskutesse ja toetus seljaga vastu niisket seina, vaadates siis Aurorat. "Folken on ka libahundi kohta päris... sõbralik, olgugi, et meil oli alguses päris... jah," tähendas ta muigvel suuga. Vampiiri ja libahundivaheline sõprus ei kesta kunagi lõpuni ja Miseria teadis seda. Kuid kui kaua kestab Folkeni ja Tema sõprus enne kui nad üksteise kõri kallale hüppavad?

Aurora vaatas mõtlikult Miseria ja Berry poole.
"Mhm... no ma üritan siis teid aidata." Aurora mõtles rahulikult mõne hetke järele ja jätkas siis: "See lycan Folken? Ta teab ju enam vähem kõiki noori lycaneid? või mis sa arvad?" Auroras tärkas soov mitte kätte maksta tollele kes oli ta noore sugulase muutnud vaid lihtsalt üle pika aja teda näha.

Miseria kehitas õlgu, lastes peal kuklasse vajuda. Ta teadis, et Folkenil võib palju endavanuseid noori lycanitest sõpru olla ning samuti oli ta nendega põgenenud ja omamoodi olid Miseria ja noormees üksteist abistanud. Samuti neidis usaldas teda pisut, kuid mitte palju. Lycanid ja vampiirid olid sündinud vaenlased ja kuigi Miseria vihkas reetmist ning ta ei teinud seda kunagi, võis Folken teda kuidagi reeta. Ta noogutas tänulikult Aurorale, kuid ta ei olnud üllatunud, et too teda aitas. Kuigi vampiiritar oli külmavereline, ei suhtunud nad üksteisse vaenulikult.

Folken viskas pilgu korraks vampiiridele ja lükkas kätega läbi juuste. Vampiiride aitamine võis talle kurjasti kätte maksta, kuid ta polnud plaanis jalga lasta. Mees lonkis aeglaselt teiste poole.

Aurora noogutas aeglaselt kaasa tal oli plaanis seda ka Folkenilt küsida. See et tema noor sugulane ei olnud enam inimene ei pruukinudki nii halb olla.

OT: Päris tore on sees olla kui kõik käivad koolis

Neidis tõstis pilgu ja vaatas Folkeni poole, kes nende juurde tuli. Sõnatult teda vaadates, pööras ta korraks pilgu Aurorale ning siis kinnitas ta selle taas laele, leides, et tal ei ole midagi öelda. [/img]

Aurora ootas kannatlikult kuni Folken nendeni jõuaks, et siis küsida. Kuid pinevus oli näha tema silmist.

Folken astus vampiiride juurde ja küsis: "On mingeid plaane, mida edasi teha?"

Miseria vaatas korraks Folkeni poole ning siis silmitses ta Aurorat, kelle poole ta peaga ka nõksas. "Tema tahab midagi küsida," tähendas ta vaid, pöörates pea tagasi lae poole. Kuna päike paistab eriti palavalt täna, ei ole tal muid valikuvõimalusi kui konutada siin, selles vanas paadimajas, mis haises rämedalt hallituste järele.

"Kas sa tead mõnda väga noort lycanit nimega Marcus?" küsis Aurora.

"Natukene. Mis siis?" Folken ei arvanud eriti, et Aurorat lycanid huvitavad.

Berry ärkas, kuid tema silmad olid üleni mustad, ning ta nahk muutus silmnähtava kiirusega peaaegu vampiirisarnaseks kahvatuks. Tema hääl ehmatas teda ennastki, kuna ta võpatas, kui suu lahti tegi. "Mis...toimub?" küsis ta, ning nähes oma peos pärgamenditükki, uuris ta, mis see on.

Miseria vaatas üllatunult Aurora poole. Ta oli oodanud teistsugust küsimust, pigem nende varjupaiga kohta, kuid ta ei teinud enam neist välja. Kui ta kuulis Berry häält, tormas vampiiritar tema juurde ja kukkus tema ette põlvili istuma, vaadates samuti pärgamenti. "Me oleme praegu vanas paadimajas, vanas sadamas," tähendas ta ning võttis pärgamendi omale kätte, hakates seda uurima.

Aurora silmad muutusid erutusest helesiniseks. Kui ta taas rääkima hakkas värises ta hääl alguses:
"Ta on minu venna tütre-tütre-poja-tütre-poeg, minu ainus elav sugulane. Ma olen hoidnud oma seda perekonnaharu inimesena alates sellest ajast kui mind sellisks muudeti," ta näitas oma kehale ja jätkas siis:
"ma tahan teda näha! Ainukene kes neist kunagi teadis kes ma olen oli mu vend. Nüüd on mul võimalus näha teda ilma talle valetamatta, teesklematta." Aurora oli üllatunud oma sõnade tulvast ja vaikis. Ta pööras ennast Berry ja Miseria poole nagu poleks ta midagi öelnud.
"Tere," ütles ta Berryle.

Folken vaatas Aurorale imestunult otsa. "Ja mida mina tegema peaksin?"